Jõulukuiseid pilte Pühalepast

Laulu- ja palvetund detsembris

TÕUSE, PAISTA, SEST SINU VALGUS TULEB JA ISSANDA AUHIILGUS KOIDAB SU KOHAL. Js 60,1

Advendiaja laulu- ja palvetund toimub teisipäeval, 18. detsembril 18.30 algusega. Laulab Kärdla kiriku kammerkoor.

Vaimulikud loosungid 2013

Eesti Evangeelses Vennastekoguduses on ilmunud Vaimulikud loosungid 2013. Tegemist on ülemaailmse vennastekoguduse loosungiraamatu 283. väljaandega. Traditsiooniliselt sisaldab loosungiraamat kahte piiblisalmi igaks päevaks ning nendega haakuvat vaimulikku mõttetera. Nendele põhitekstidele lisaks pakub loosungiraamat ka viitesüsteemi põhjalikumaks pühakirja lugemiseks.

Vaimulikud loosungid tahavad toetada kristlast tema igapäevasel teekonnal. Hommikul loetud piiblisalmi saab kanda südames kõikide argitoimetuste keskel  ja märgata, kuidas Jumal meiega oma Sõna kaudu kõneleb, meid juhib. Loosungiraamat on hea abiline koguduseliikmete praktilises usuelus; seda võib tänutäheks kinkida kiriku töötegijatele, viia kodukülastuse puhul vanuritele jne.

Loosungiraamatut saab soetada Eesti Evangeelse Vennastekoguduse keskusest Tallinnas Endla tn 68, tel 6608004 või 53359850, e-post info@vennaste või marek.roots@eelk.ee. Raamat viiakse müüki ka EELK Konsistooriumisse, Logose raamatupoodi Tallinnas, Tartu Pauluse Raamatupoodi  ja kõikidesse kogudustesse, kes loosungiraamatut soovivad.

Hiiumaal on võimalik loosungiraamatut soetada Pühalepa palvemajas (5649 0254 lui.remmelg@mail.ee)

Õnnistatud loosungiraamatu kasutamist 2013. aastal!

ARMSAD USU VENNAD, ÕED!

Et meil pärast patust pöörmist veel mõnda kõntsa ja tükki sest vanast inimesest tüli tegemas Õnnistegijast lahutamas on, on vaidlemata tõde. Meie ütleme küll – sagest, mõtleme õige südamest apostel Paulusega: „Ma elan, aga mitte enam mina, vaid Kristus Jeesus minu sees. Aga vaata, ometi paistab pea teiste ja viimaks ka meie oma silma: ma elan, aga mitte veel kõigis Kristus Jeesus, vaid mitmes asjus veel mina ise. Nõnda ennast ja pisut teisi tähele pannes, olen ennast raskete mõtetega vaevanud: Kas Jumal võib veel niisugust looma pruukida? Kas ta võib teda veel aidata?! –

Meie Õnnistegija lunastamise tööst ei puudu mul teadmist, aga kui palju on sellest õiget tundmist ja väge? – Ma tänan südamest Issandat ta pika meele rikkuse eest ja tänan, et tema vägev armukäsi mind selle püha saladuse poole talutamas on; ma tänan, et üht ime armast, vaigist ja kõrge alandusega ehitud valgust silmitseda tohin, üksisilmi sinna sisse vaadates, ei ole mul mõistusest selle ees piisanud. Seda ime igavest saladust sügavamalt läbi katsudes vajub nutt rõõmu hõiskamisega ühes mu peale. Niisugusesse vaiksusesse vajudes lõpeb tõeste kõik mõistus! – Usus ligemale tungides, muudavad kõik mõtted ennast üheks ehmatamise väärt pildiks: Jumal inimene! – Jumal Ketsemane aias urmne ja verine! – Jumal, kui tapa Tall, täis sülge, verd ja haavu, Kolgatal needmise puu peal! – Jah, ja mitte üksi maailma ja minu endiste pattude pärast; vaid ka mu igapäevased suured süüd ja vead, mis selles ühte võtta: „Ma elan, aga mitte veel kõik kõigis Kristus Jeesus, vaid veel mitmes asjus mina ise,“ vajutasid raskesti ta peale. Täis häbi ja kartust; siiski et teist kohta ja paika ei olnud, kui tahtsin meele äraheitmise eest põgeneda, tungisin usus veel ligemale ja vaata: just seesama kannataja Jumala Tall sirutab oma käed mulle ussikesele lahkesti vastu, ja palub mult südant; jah südant! Jah just sedasama ärarikutud südant; - üht südant kus üks – ehk küll nõder, aga ilma kavaluseta tõsine tahtmine ja igatsemine sees valitsemas: „Jeesus sinu päralt! – Üksi sinu oma tahan ma olla! – Ma ei suuda, aita mind su nõtra looma!“ Seda temale andes, on ta ka mulle kui kõlvatumale luba annud, Kolgatal Tema risti all viibida, ja seal viibides on see paik mulle see ainus, kust mulle kõik on osaks saanud, mis õnneks võib nimetada. Tall ristis on mu laul! Ehk küll kui kidakeelne, siiski ei või, ei taha ma muud, kui sest paigast, sest Tallest laulda.

Johannes Dunkel. Eessõnast raamatule: „ Laulud Kolgata risti all ehk Verine Tall meie kõige armsam laul.“ Tallinnas, 1893.

Oktoobris

 

 

 

Ajalehes Eesti Kirik ilmus 3.10. 2012 artikkel
vend Remmelgast ja tema  tööst
vennastekoguduse Pühalepa palvemaja juures.
Artiklit saab lugeda ka interneti vahendusel.

 18. ja 19. septembril külastasid Hiiumaad SLEF i jutlustajad Bengt Strengell ja Juhani Martikainen

Vennad saabusid Hiiumaale otse Soomest. 18.septembri  õhtul oli palvemajas laulu- ja palvetund. Kõnelesid soome vennad, tervitusi tõi Hilleste kogudusevanem Enno Tuulik. Väikseid ja suuremaid oli kogunenud 33. Nagu ikka oli suur osa tunnist üldlauludel. Harmooniumil mängis Kristi Ugam, viiulil Taavi Ugam. 

Külalised tutvustasid ka SLEF MEDIA  väljaantud uusi palveraamatuid: JuhaniMartikainen “Issand on sinuga“ ja M. Giwerholdt „ Looda Jeesusele“. Lisaks on SLEF MEDIA`l ilmunud uus trükk raamatust „Väike usuõpetus – lühike sissejuhatus ristiusku“ ja „Kristuse Arm“ uus number. Neid trükiseid võib küsida ka Logose raamatupoest.

Kolmapäeval tutvusime Emmaste lähiümbrusega ja Emmaste kirikuga ning õhupoolikul olime külalised EELK Hiiumaa koguduste õpetaja Hüllo Kristjan Simsoni juures Kärdla kogudusemajas. Kell 6 õhtul kõnelesid soome vennad Kärdla kirikus. Kolmapäevaõhtune praam viis külalised ära mandrile, kust nad järgmisel päeval koduteed alustasid.

Vennad tulevad Eestisse jälle tuleval kuul, mil nad külastavad oma jutlusereisil mandri kogudusi.

Tänu Issandale nende võimaluste eest, mis meile on avatud. Olgem vaid usinad seda aega kasutama .

Õdede väljasõit Nabalasse 11. augustil 2012.a.

Endla palvemaja õed on igal suvel teinud väljasõidu kuhugi kaunisse kohta või kellegi külalislahkesse koju. Nii ka sel suvel. Sõitsime välja palvela juurest kell 11.15 kolme autoga, juhtideks Marika Kahar, Maie Takel ja Peeter Kuller. Kella 12 oodati meid Nabalas, Sõgula külas, Kruusiaugu talus. Vastuvõtt oli soe, sõbralik ja armas. Perenaine Vaike Särak tutvustas oma peret ja teisi kohaletulnuid. Taevaisa oli andnud ilusa sooja ja päikeselise ilma.

Keset õue ootas kaetud kohvilaud. Seadsime pingid küüni seina äärde, nii saime mugavalt istuma. Marika võttis välja pilli – süntesaatori. Maie ja Peeter juhtisid vaheldumisi meie koosviibimist. Saime palvetada väga paljudel teemadel: noortelaager, suured pered, lastekasvatus, Eesti maa ja rahvas. Palusime ka meie endi pärast ja et seeme, mis Lilleküla staadionil sai külvatud, et see kannaks vilja. Samuti palusime Loosungiraamatu tegijatele tarkust ja jõudu, et see väike siniste kaantega raamatuke ka sel sügisel trükist ilmuks.

Õde Pirjo luges Efesuse kirjast 3 peatükist salmid 14-21 – palve Kristuse armastuse mõistmiseks. Õde Maie luges ette Psalmi 139, et Jumal on kõikjal ja rääkis neist positiivsetest asjadest, mida me iga päev võime Tema armust kogeda.

Õde Vaike rääkis Kruusiaugu talust, et ka siin olid kunagi palvetunnid ja tema isa Eduard Väljataga oli kuulutajavennaks. Maja on ehitatud 1923.a. rehielamu tüüpi, kus maja otsas oli küün ja laut. Vanast kuurist õuel on tehtud kena katusealune söögilaudadega, kus pakuti meile lõunat. Teises otsas on aga võimalik elada, nagu vanasti suviti ikka aidas elati. Kolhooside tulles lõppesid palvetunnid ära, aga Nabala palvelas käidi ikka edasi. Peres kasvas 8 last, 6 on veel elus.

Meil olid kaasas kollased laululehed ja sealt pealt laulsime kokku  17 laulu. Ansambel „Sammhaaval“ laulis 2 laulu „Armastus meid kõiki köidab“ ja „Valguse võit“.

Meid oli koos 26 õde-venda. Enne lahkumist võtsime kätest kinni ja moodustasime ümber õue suure ringi. Lugesime Meie Isa palve ja laulsime „Jäägu Jumala rahu su üle“.

Olime kõik väga rahul ja õnnelikud ühisest osadusest isekeskis ja Jumalaga.

Endal palvemajas, sept. 2012

JUUBELIPÄEVAKS.

Ma olen teid kotka tiibade peal kannud. 2.Ms 19,4

Armsad vennad ja õed!

Herrnhuti vendade tulemisest meie maale on mööda läinud 200 aastat. Võime kindlasti öelda, et vendade tulemine meie maale tähendas ajajärku, mil siin algas esimene vaimulik elu.

Ristiusk oli küll palju varem leidnud tee Eesti rahva hulka, ometi ei rahuldanud ta sel kujul, kui teda pakuti, rahva hingelisi nõudeid. Vaimulik pimedus oli suur. Inimesed pidasid suuremalt osalt paganausu kombeid ja teenisid kurje vaimusid. Surnud kombeusk ei suutnud paganust hävitada.

Aastal 1729 jõudis Eesti rahva põuasele maale nirisev ojakene lõunalääne poolt. Selles ojas voolas värske vesi, millel oli imeline jõud. Ta sünnitas elu igal pool, kust ta läbi jooksis. Veel oli ühtlasi kasvatav vägi: inimesed hakkasid õiguse vilja kandma Sellele, kellelt nad olid saanud elu, see on Kristusele.

Kristuse elu aga on  võõras ja vihkamise väärt neile, kes õnnistusevarandusi ei tunne. Nii oli see vanasti, on praegu ja jääb ka maailma otsani. Vendade tööd on tahetud ka meie kodumaal jäljetult kaotada. Rahvameri on lainetanud ja tuuled ning tormid käinud selle koja peale, mille Issand ise oli rajanud. Saatan on mitmel puhul kihutanud oma sulaseid, et seda väikest ojakest tema jooksul seisma panna. Kahjuks on  see mitmes kohas Lõuna- Eestis, endisel Liivimaal, vaenlasele korda läinud.

Täna pühitseb meie kodumaa Herrnhuti Vennaste kogudus Jumala armu läbi oma 200 aastase tegevuse tänupüha. Ta peab oma mälestuspüha Sellele, kes teda on kannud – oma Õnnistegijale Jeesusele Kristusele.

Seisatades vaimus kodumaa palvemajade lävedel ja vaadates minevikku, vajub meie vaimusilma eest mööda suur hulk tunnistajaid, kes on kuulutanud igavese elu teed tuhandetele meie rahva liikmetele. Armuõpetuse vägi Õnnistegijalt andis paljudele uue südame ja elu.

Need tunnistajad kandsid ka ristis ja viletsuses, haiguses ja surmahädas, igavese elu lootust omas hinges. Igaüks neist võis lahkudes tunnistada: „Kotkatiibadel on Issand meid kõigest läbi kannud!“

Täna tohime ka meie nende endiste vendade tunnistusega ühineda ja tänutundes öelda:“ Issand on ustav; Tema on meid kannud ja kannab ka edaspidi kotka tiibadel!“

Ajad on muutunud: juba avalikult salatakse Kristust ja püütakse armuõpetust kuulutada ajavaimu kohaselt, et peab tõeks saama, mis Issandast ette on öeldud.

See seadus aga, mis Õnnistegija oma kogudusega vanasti tegi, jõudis meie eeljooksjaid Kristuse kannatamise, surma ja vereväe läbi nõnda tugevaks teha, et nad elasid usuväes ja lahkusid siit kindlas lootuses.

Ka Herrnhuti Vennaste kogudus Eestis tahab jääda endisele alusele, Kristuse ja Tema apostlite õpetuse juure, mis on ainult õndsakstegev, ja ei taha olla ajavaimule sõnakuulelikuks teenriks.

Palugem Jeesuselt püha Vaimu, et Ta meid ülesärataks vaimulikust laiskusest, ja meie südame peale paneks rahva hingekahju, meid kihutades armastuses, Õnnistegijast määratud tööle!

Jüri Leitdorf,

Vennaste koguduse vanem

/Kirjutis on ilmunud 1929. aastal/

EEVK Endla tänava palvemaja aastapäevaks 26. augustil 2012

Armas Endla rahvas!

Apostel ütleb: nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega /Ap 2,46/
Kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures. Aga Issand lisas igapäev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti ./Ap 2, 47/

Tänaseks päevaks, mis on ühtlasi ka Endla palvemaja aastapäevaks on loosungiraamatus salm algkoguduse elust. Kui aastapäevad on sageli tagasivaatamise aeg käidule, oldule siis sellest salmistki leiame ühe osa ammusest koguduseelust.
Otsides lahendusi, muutusi koguduse korraldamisel on läbi aegade mindud tagasi ja otsitud seda aega, mil „kõik“ veel hästi oli ja kus kohas valele teele pöörduti. Püütakse minna tagasi ja alustada uuesti. See on ju mõttekas ja me teeme seda ka eksirännakute korral oma elus.
Erinev on küll see, kui kaugele me kogudusena läheme seda teede hargnemise kohta otsima. Kirikus on mindud algkoguduse aegadesse, aga on leitud ka õige, jätkamist vääriv teeots hoopis keskaegsest Rooma kirikust.
Meie vennastekogudus on pigem selle esimese, algkoguduse juurde püüdnud naasta. Kas on see õnnestunud? Võib vist öelda, et on erinevaid aegasid olnud ja ka kogudus oma palvemajadega on erinäoline. Kui selles loosungisalmis on kirjeldatud olukorda, mis ühele kogudusele vähemalt pikema eksisteerimise korral küll jõukohane ei ole siis ometi me püüame üksmeele, osaduse ja siiruse poole. Et ka algkoguduse elus oli teisi aegu sellest tunnistavad paljud Uue Testamendi epistlid. Apostlid on pidanud uutele, vastrajatud kogudustele kirjutama, kuidas elada ja tänu sellele on ka meil täna see abi Uue Testamendi kirjade näol.
Siiski on nähtavasti iga koguduse elus selliseid aegu, nagu algkogudusel, mil kiputakse sageli osadusse, ollakse vendadega eriliselt lähedased, siirad. Ja need ajad on tõepoolest õnnistusrikkad. Siis on kogudusel ka see osa, mis kiirgab väljapoole ja toob inimesi maailmast.
Praost Täheväli on öelnud: armastust ei saa sundida, käskida ega manitsustega esile manada. Armastus on usu vili. Ta saab alles seal tegevaks jõuks, kus süda on leidnud lepitust ja rahu- Jeesuse andestavas, lunastavas armastuses.
See on Jumala õnnistus, mis kogudusele osaks saab Püha Vaimu kaudu, et me igaüks ja kogudus tervikuna oleme vilja kandmas. See on viljakandmise aeg.
Palugem siis Issandat ennekõike enda pärast oma koguduse pärast ja kui armuaeg kestab, küll saavad siis vennastekoguduse aastapäevasid pidada ka tulevased põlved.
Rahu ja rõõmu Jeesuses Kristuses!

Lui Remmelg
Pühalepa palvemajast

280. aastapäev

21. august  1732  - Herrnhuti esimeste misjonäride lähetamine teistele mandritele.

1732. aastal oli 5 aastat  sellest, kui Herrnhutis  Püha Vaimu juhitud inimesed olid jätnud oma erimeelsused ja ühinenud vennaskonnaks. Või nagu vend Johannes Dunkel on öelnud : „ mil Jumala Vaim pitseri peale vajutas ja tegi vennaste koguduse välis - ja kodumisjoni koguduseks, et neid hingesid koguda, kes Jeesuse veriseid haavasid kummardada tahtsid ja ise tõsiselt Jeesuse jüngriteks jäädes, veel teisi  Jeesusele valupalgaks kogusid.“

 Vendluse südameks oli ja on Jeesus Kristus, tema lepitusohver, ennast äraandev armastus. Teisel kohal on vendade omavaheline osadus. Iga liige kohustub osadust pidama ja seda ise veel süvendama. Kuigi vennastekogu oli väike ja on ka praegu seda , oli soov välja minna väga suur. Tänaseks päevaks on sellest väikesest kogudusest Saksimaal saanud 1600 kogudust üle ilma. Tol ajal oli Herrnhut´is 350 elanikku – praegu on üle maailma uniteedis 985 000 liiget.

Vennastekoguduses ei ole misjon mitte spetsialisteide kohus vaid iga kristlase ülesanne. Kogudus ja misjon kuuluvad lahutamatult ühte, terve kogudus oli sellega hõivatud. Kuidas see võimalik oli ja mis neid selleks sundis? See oli teadmine, et veel on ilmas hingesid, kes ei saa uskuda, kuna nad ei ole Õnnistegijast midagi kuulnud . Üks mustanahaline Taani kuningakoja teenija kõneles kord ühel  koguduseõhtul Herrnhutis Kariibi mere saarte suhkruroo istandikes töötavatest orjadest, sellest viletsusest , mis seal valitseb nii sotsiaalses, kui vaimulikus mõttes. See puudutas kuulajaid väga. Paljud inimesed läksid. Läksid ilma vahenditeta, kaasas vaid oma käsitöölise oskused. Sõitsid üle maailmamerede kohtadesse, kus ei olnud veel keegi kuulutanud. Nad otsisid orjasid, läksid pärismaalaste ja teiste allasurutud rahvagruppide juurde. Nende  kuulutus ei olnud massidele vaid ennekõike üksikule inimesele. See oli teadlik tegutsemine, sest Zinzendorf oli  hoiatanud selle eest –pöörata terveid rahvaid ja teha sealjuures vaid üksikuid jüngreid. Ta hoiatas ka selle eest, et pöördumata paganate pealiskaudne ristiusustamine on saatana töö, mis muudab inimesed õnnetuks.

Ennekõike üksikute võitmine Kristusele, kes seejärel ise asuvad  kuulutama. Mitte laiuti ei pea misjon minema vaid sügavuti.

Baltimaile, Lätti ja Eestisse jõudsid vennad juba 1729 aastal. Nad ei tulnud siia juhuslikult vaid usklikud kirikuõpetajad olid nad siia palunud. Misjonärid olid tegelikult käsitöölised, teenisid oma leiba mõisates käsitööga, olid koduõpetajad jõukamates peredes. See aeg, kes ajalugu tunneb,  oli väga raske. Põhjasõda oli maa laastanud. Mis sõjast jäi selle oli võtnud katk. Täna võiks küll öelda, kas inimesel oli üldse kellelegi teisele loota, kui Jumalale. Christian David, puusepp,  oli esimeste tulijate eesotsas, kes saabusid tollasele Liivimaale.

Esimene periood 1729-1743 s o 14 aastat tegevust siis sulges keiserlik käsk kõik palvemajad ja töö läks edasi vaikselt.  Johannes Dunkel kirjutab oma ülevaates :„ suur vaimutuluke Issandast hakkas põlema 1740 Uppa külas Saaremaal, Kuressaare lähedal. Kus üks abielupaar Jürgen ja Triinu said ärkamist ja hakkasid kiites ja tänades Issanda ime-armu  kuulutama, mis nemad ise Kristuse ristisurma väe läbi olid tunda saanud. Rahvast kogunes nii palju, et hooned ei mahutanud vaid koguneti lausa taeva alla kokku. Kui Hiiumaal ja Saaremaal  tuluke lõkkele lõi, siis süttis ka vaenlase viha seal põlema. Kurat kogus siis kõik oma jüngrid kokku ja tahtis vennaste tööle saarte peal viimast hoopi anda. Saaremaa superintendent, kes keeldus kantslist teatamast, et vennad valeõpetust levitavad ja rahvast eksitavad saadeti Petropavlovski kindlusesse, kus ta enne kohtuotsust 1749 aastal suri. 1743-1764 s o 21 aastat oli seda keeluaega.

1764 uued võimalused mis tõi tegevuse õitsengu. Vaikne aeg oli seda tööd nagu ette valmistanud. 1817 ja edasi oli meie rahvale väga õnnistatud aeg. Palvemajade ehitamine. Siiski on jälle ka vastased jõud tegutsemas seda eriti kiriku poolt, kirikuseaduse kaudu. Enam kandis see lammutamine vilja Liivimaal ja ütleksin, et neid tulemusi on märgata kuni tänase päevani, mil vennastel ei ole ühtki palvemaja Lõuna - Eestis, toonasel Põhja - Liivimaal ja kõik 10 palvemaja on Põhja - Eestis, kuhu kuulub ka Hiiumaa.

 Eesti oli üks neid piirkondasid, kus saksa vennad kuulutustööd korraldasid, saates siia ikka uusi töötegijaid.1914. aastal, I MS puhkemisega, lahkusid saksa vennad meie maalt ja andsid tegevuse juhtimise vend Johannes  Dunkelile ning sellest ajast on Herrnhuti koguduse otsene tegevus meie maal tagasihoidlikum.

Täna saame sellele ajale tänulikkusega tagasi vaadata. Kui eesti rahvas jälle valjemini hakkas Jumala järele hüüdma, kui Thoren ja Österblom Rootsist saabusid oli Lääne - Eesti ja saared see piirkond, mis kergemini Vaimust tuld võtsid. Jah elame siin Hiiumaal tõepoolest sellises kohas, mida Jumal on eriliselt õnnistanud. Ta on kutsunud rahvast patutundmisele ja meeleparandusele. Tänu Jeesusele selle eest. Ja kuigi täna ringi vaadates võime näha, et elame põua ajal siis vähemasti looduses on nõnda, et kui on põud siis muutub maa väga tuleohtlikuks ja kõik võtab kergesti tuld. Kas võib seda meie vaimulikku ellu üle kanda?

Mis oli ja on siis vennaste misjoni eesmärk.

Meie eesmärk ei ole mitte kirikuliikmeid teha, oma kogudust kasvatada vaid aidata inimesi võita Õnnistegijale. Millise kogudusega nad siis liituvad on hoopis kõrvaline asi. Kuigi vennad on eelnevatel aegadel ja mujal ka praegu tõepoolest aktiivsed olnud misjoniväljadel on uniteet siiski suhteliselt väike. Ka tänasel päeval on see nõnda, et meie koosolekud ei ole selleks, et oma kogudust kasvatada vaid ikka selleks,  et me end osaduses  kinnitaksime. Vennaste töö eesmärk on aidata inimesi elavale ühendusele Jeesusega. Vajame selleks palveaega, eestpalveid. Aga vajalikud on ka ainelised vahendid.

Jeesus on andnud misjonikäsu, käsu  minna välja. Välja minemine ei tähenda, et me kõik peaksime maailma äärele minema (mis on olnud UT kaasaegsete inimeste jaoks Hispaania või Rooma). Eks see ole ka see, et me ei elaks vaid sissepoole. Mina ja minu usk,  vaid vaataksime ka enda ümber ringi. Et me huvituksime naabritest oma küla rahvast. Kui meil on osadus Jeesusega ja vendadega siis me suudame seda. Suudame ka väljas poole. Mis on konkreetselt meist igaühe ülesanne see on meie palveteema. Mis on minu osa Kristuse ihus?

Et me saaksime minna välja, selleks vajame Püha Vaimu väge, selleks vajame Jumala õnnistust. Et midagi jagada, selleks peab midagi olema mida jagada. Ei pruugigi midagi erilist ette võtta. Ütleksin siin lõpetuseks meie kogudusevanema Eenok Haameri sõnad – püüda elada ristiinimesena oma kodukohas. Aidaku Õnnistegija meid selles.

Pühalepas,

21. aug 2012

L.R.

/Kasutatud allikad: Johannes Dunkel. Herrnhuti Vennaste Koguduse kahesaja aastase tegevuse ülevaade. Tln 1929.

www.ebu.de/mission/

Septembris on meil rõõm Hiiumaal tervitada soome vendasid (Rootsi Luterlik Evangeeliumiühendus Soomes). 

Kui Jumal lubab kõnelevad v Bengt Strengell ja Juhani Martikainen:

18. septembril 18.00 algusega Vennastekoguduse Pühalepa palvemaja laulu-ja palvetunnis

19. septembril 18.00 algusega Kärdla kirikus.

AASTAPÄEV PÜHALEPAS 2012

Sellel aastal oli palvemaja aastakoosolekud nädala võrra hiljem, kui loosungiraamatu lõpus kirjas. See oli siiski erand, mis tingitud Tallinnas toimunud Kristuspäevast. 

Laupäeva õhtul saime kokku õhtul kell 5. 

Osalejad olid enamuses meie omad inimesed - väljaspoolt oli üksikuid. 

Lauluga teenis EEKL Kärdla koguduse kammerkoor Kristiina Harjaku juhatusel. 

Päeva õpetussalm oli Luuka evangeeliumist. Lugu Sakkeusest, kes tahtis Jeesust näha.

 Õhtu esimene kõneleja oli v Aldur Vunk Pärnu Immaanueli kogudusest. Vend rääkis Jeesuse järgijatest, apostlitest, nende kutsumisest. 

 

Teise kõnelejana sai sõna v Leo Lekarkin vennastekogudusest, endine Endla tänava palvemaja vanemvend, kes praegu teenib diakonina EELK Harju Jaani kogudust. Vend kõneles õnnistamisest, alustekstiks Aaroni õnnistussõnad. Üldlaule saatsid Kristiina Harjak klaveril ja Helje Ugam viiulil.

Koosoleku lõppedes oli lauaosadus.

Pühapäev algas kell 10 jumalateenistusega Pühalepa kirikus. 

    

Jutlustas v Leo Lekarkin, harmooniumil mängis koguduse orelimängija-koorijuht Helle Nittim, laulsid Luguse pühapäevakooli lapsed.

 

Peale jumalateenistust kogunesime jälle palvemaja juurde, et  lõunat süüa ja ilusast ilmast ning koosolemisest rõõmu tunda.

 

Pühapäevane koosolek algas kell 1 pl ühislaulude ja Pühakirja lugemisega. Lauluga astusid üles Luguse pühapäevakooli lapsed Katrin Kõllo juhatusel. Tervituse vend Leo kaudu saatis EELK Misjkonikeskusest Leevi Reinaru.Tervituse saatis ka Bengt Strengell  luterlikust misjoniühendusest Soomes. 

Õde Helju Naur (s. Köster) Hilleste kogudusest tervitas aastapäevalisi südamliku soololauluga ning meenutas aegu, mil ta selles samas Pühalepa palvemajas pühapäevakoolitundides käis.

 

Pühapäeva mõtiskluse aluseks oli Vana Testamendi tekst Jeremija 1, 4-10.

Enne teeleasumist sai taas keha kinnitada ning lapsed said oma teadmisi testida piibliviktoriinis.

 

Tänu kuulub Kõige Loojale, kes lasi kavandatu korda minna. 
Suur tänu ka kõigile kaasa aitajatele – kõnelejatele, lauljatele, mängijatele, lastega tegelejatele, küpsetajatele, keetjatele, korraldajatele.

 Kohtumiseni tuleval suvel!

(Rohkem pilte aastapäeva kuulutuskoosolekutelt ja jumalateenistuselt Pühalepas.)

JEREMIJA 1,4-10

Vana Testamendi kuulus prohvet Jeremija sai sõna Jehoovalt,  kutse sellises vormis, mis nagu ei annakski mingit taganemisteed või tõrkumise võimalust. Nimelt ütleb Issand, et ta pühitses Jeremia prohvetiks juba enne sündimist – enne kui ta ilmavalgust nägigi. Pühitsemine, see tähendab, et ühele inimesele antakse eriline, tema tavapärastest elust ja tööst erinev ülesanne. On öeldud ka, et pühitsemise kaudu eraldatakse inimene erilisse suhtesse Jumalaga.

Jeremija ei ole selle üle sugugi rõõmus ja täis elevust nagu vahest noor inimene, kes on õnnistatud mingisse ametisse koguduse teenimisel. Jeremija hoopis kaebleb – oh Issand Jehoova, vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor!  Jah, kas selles ei ole tal õigus? Tol ajal kehtis nõue, et noored pidid olema tagasihoidlikud.  Inimese iga tõi talle eeliseid. Nõnda on see praegugi idamaades. Meie ühiskonnas on  vanemate austamise nõue üsna tagaplaanile jäänud ja tundub, et mida enam ühiskond sekulariseerub, mida enam ristiusu mõju väheneb, seda rohkem näeme ka kogudustes selliseid tendentse, et noorus on midagi eriliselt väärtuslikku ja vanadus ei too sulle austust  ja kummardusi.

Muidugi võib ka noor inimene olla kutsutud, nagu näeme Jeremija juures. Ja vaatamata tema noorusele või võimekusele inimeste silmis. Issand annab sellele, kelle ta kutsub, ka jõu seda koormat kanda. Meie oma ihulike silmadega ja trafaretsete arusaamistega sageli ei märka seda. Seisame kõrval ja muigame või arvustame oma südames või suuga. Aga Issandal on oma plaanid, mida inimene ei saa alati mõista.

Eks oli Moosese kutsuminegi inimlikus mõttes suur arusaamatus. Ta oli küll juba keskeas, aga ka tema nägi, et tal ei ole selliseid omadusi ja seda jõudu, et koormat kanda, olla rahva juht. Ta oli inimese tapnud, ta oli karistuse eest põgenenud, oli tegev lihtsa karjusena. Kas on see inimese loogika järgi üks edulugu, mis lõpeb kutsega auväärsesse, vastutusrikkasse ametisse. Vist mitte. Aga ometi oli just Mooses see, kes tõi oma rahva Egiptusest välja Kaaninmaa piirile.

10. salmis ütleb Jehoova - ma panen sind kitkuma ja rebima, hävitama ja purustama, ehitama ja istutama. Jah, siin on ka sõnad ehitamisest ja istutamisest. Igal ajal on olukordi, mis vajavad korrigeerimist, meeldetuletusi, manitsusi. See on üks suur õnnistus kui meid noomitakse ja meile meelde tuletatakse seda, mille vastu me eksime. 10 käskugi on ju selleks, et saame oma elu nende valgel hinnata ja joonel hoida, mitte ahistamiseks, inimese vabaduse piiramiseks.

Kuid siin on ka teine pool, istutamine ja ehitamine. Kriitika, puudustele osutamine, noomimine ei saa olla  kuulutuse põhisisu, eriti veel siis, kui see toimub  kurjuse ja kibedusega.

Kui me kasvatame oma lapsi ja nad pahandust teevad või muidu ei vasta oma käitumisega meie soovidele ja üldiselt tunnustatud normidele on üsna kerge lahendus kärkimine, olukorra valjuhäälne, resoluutne muutmine. Tean seda omast käest. Ja  pikk meel kaob, rahu kaob, rõõm kaob. Ja kuidas on armastusega?

Kui vaatame UT Pauluse kirju, mis sisaldavad endas palju konkreetseid õpetusi koguduseelu korraldamise kohta siis Ef 4,1j ütleb Paulus: Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust.

Ka Pauluse kirjas Kolossa kogudusele 3,12 on samalaadne mõte. Ning Rooma kirja 12,10 kus on juttu uuest elust on Pauluse soovitus, kui nii võiks öelda – vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette.

Vennaarmastus ja alandlikkus peaksid olema loosungiks, mis seinale ja südamesse riputada. Kui sageli kohtab äärmist leigust siis teisal, kus ollakse nn pühendunud kristlased, sinna tuleb kuri uhkus, mis hävitab vennaarmastuse. Juba reformatsioonist ja vennastekoguduse algusaegadest on üksikisiku ja Jumala suhe esiplaanile tõusmas. Tänapäeval on individualism  veelgi kesksemal  kohal . Selline pingerida, Jumal-vend-mina ei oma enam endist positsiooni. Olulisem on ikka minu ja Jumala suhe, mina ja Jeesus. Pingerida on muutunud - Jumal- mina-vend. Aga kas ei ole see üks põhjus, miks me kaotame rahu, rõõmu, armastuse? See ei ole vastastikuses austuses ettejõudmise proovimine, sest ennekõike siiski mina ja alles siis vend ja tema huvid, mõtted, käsitlused. Jah sellel teemal on ehk kergem arutleda, kui seda praktiseerida. Aga arvan ja olen enda ümber näinud ja näen ka praegu vendi ja õdesid, kes tõepoolest seda suudavad ja on sellega oma koguduses ja ka eri koguduste vahelised silla ehitajad ja hoidjad, rahu sobitajad. Tänan tõesti Jumalat nende eest, sest see and on seemne külvajatele väga väärtuslik.

Kindlasti ei saa me leppida mitmete õpetustega, mida levitatakse ja ka hoiakutega, aga otsigem ja toetugem ikkagi ühisele osale ja palugem Jumalalt selgust tekkinud olukordadesse. Juba VT rahvas teadis kui oluline on valvur, mis valvab huuli. Täna, on see veelgi tähtsam. Mis on see, mida ma kuulutan, millest räägin, kas see peaks kuidagi kedagi või midagi paremuse poole nihutama? Kas see on Jumala tahtmine, kuidas tema Sõna tõlgendan? Need on minu viimaste päevade mõtted .

Jehoova , kui ta kutsus Jeremija andis talle ülesande ja selles oli nii üht kui teist kitkumist ja purustamist, istutamist ja ehitamist. Teame, et Jumal on hea ja armuline. Kolgata ohver, ristipuu,  tuletab meile seda igal päeval meelde. Jumal on armuline iga inimese suhtes. Ta küll  põlgab pattu, aga annab andeks kahetsejale, meeleparandajale. Kas peaks Jumalal selle kitkumise ja purustamise juures olema tahtmine kõik hävitada. Arvan, et ei. Vaid nii palju, et enam ruumi anda istutamisele ja ehitamisele.

Õnnistagu Jumal meie iga sõna ja tegu, mis viib  meid vennaarmastuse ja kõigi nende andide poole, mis on armastus ja rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, ustavus, tasadus ja enesevalitsus.

Lui Remmelg,

Pühalepas, 5.08.2012

Juulikuu palve- ja laulutunni pilte

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Vennastekoguduse suvepäev Nissi palvemajas 30. juunil 2012

Suvepäevale sõitsime juba 29. juuni päeval. Ilm oli imeilus-päikeseline ja tuulevaikne. Suur laev, mõned reisijad ja autod, kes nädalavahetuseks saarelt lahkumas.

 

Sõitsime Haapsalust Nissi poole. Mina olen vaid üks kord Nissist läbi sõitnud, kuigi Tallinn- Haapsalu maanteelt olen Nissi kiriku siluetti imetlenud aastakümneid. Tänu üle põldude paistvale kirikule jõudsime ilma ekslemata kohale. Nissi tundus mulle ühe kompaktse asulana, milles tooni annavad suured paneelelamud, jaanipäevaaegsete kõrgete keraheinaväljadega. Nostalgiline mälestuspilt lapsepõlvest, mil iga vaba tee- ja kraaviäär, õuenurk pidi andma talveheina üksiklehmapidaja elu ja pensionitoele.

Kui sageli on vaja kirikut või palvemaja otsida kuskilt metsast või muidu üksildasest paigast, kuna asustus maal on aastasadade jooksul nihkunud siis Nissis on teisiti – kõik on koos. Palvemaja kõrval on kohe korruselamud ja väikese jalutuskäigu kaugusel kirik ning kogudusemaja. Näha on, et koguduserahvas oma hoonete eest hoolitseb. Palvemaja on ilusate hooldatud lillepeenardega ja kirik ning selle ümbrus paljudele eeskujuks.

Vennaste suvepäev tõi koosolekutele avatavalt üle 100 inimese. Päev algas hommikul kell 10 avakoosoleku ja piiblitunniga ning  lõppes  kella 7 paiku õhtul muusika- ja misjoniõhtu ning lõpusõnadega. Paljud olid terve pika päeva, mõned jälle hommiku - või õhtupoolsetel koosolekutel.

Avakoosolekul rääkis peavanem v Haamer muuhulgas sellest, mis on siis vennastekogudus, milline roll on olnud kogudusel minevikus ja millele peaksime praegu enam keskenduma. Kogudus on väike, aga on olemas see seeme, see seemnevili, mis võib võrsuda ja vilja kanda. Vend küsis, kas oleme valmis end täielikult andma Jumala kätte ja ütlema – kasuta mind?

 

Piiblitunni pidas  v. Ehasalu Valgamaalt. Teema oli misjonist, aluseks UT Apt raamat. Üles kerkis jällegi see küsimus: “Mida teha?“ Kas peame ootama, et inimesed tuleksid Jumala kotta või peame ise aktiivsed olema ning tegutsema? Seekord jäi kõlama seisukoht, et meie istume paigal ja inimesed tulevad meie juurde kogudusse – see on Piibli järgne õpetus. Nagu nelipühapäevil, inimesed tulevad ja veenduvad. Arusaamine, et meie peame minema inimeste juurde on väga laialt levinud. Aga kas? oli v. Ehasalu küsimus kuulajatele.

Lähemalt puudutati veel küsimusi keeltega rääkimisest, UT ja VT suhtest, otsimisest.

„Jumal otsib inimest, mitte inimene Jumalat, mis on aktiivse inimese mõte, aga ei ole kunagi nõnda“ oli õpetaja väide, mis mõnelegi mõtteainet pakkus.

Piiblitund tekitas mitmeid küsimusi käsitluse osas ja mõned küsimused kuulajate poolt ka esitati. Omalt poolt arvan, et seda teemat jätkunuks mitmeks päevaks ja oleks ehk võinud veel väiksemateski ringides arutada ja oma küsimustele julgemalt vastuseid nõutada. Siiski oli päevakavas piiblitunniks vaid üks tund. Aga oli huvitav ja kuulajaid haarav ettekanne.

Päeva esimene pool lõppes lõunasöögiga. Kohal oli ehtne puudega köetav välikatel ja maitsev supp valmis kohapeal. Perenaised olid sedavõrd tagasihoidlikud, et minusugune hajevil inimene ei märganudki, kuidas see toitlustamine kõik korraldati.

 

Pealelõunases kuulutustunnis kõnelesid palvemajade esindajad. Nissist vend Jüri Pootsmaa, Tallinnast Harku tänava palvemajast õde Laine Pootsmaa ja Endla tänava palvemajast vend Endel Mikker, Pikaverest õde Silvi Lootsmann, Hagerist vend Agu Kaljuste, Pühalepast vend Lui Remmelg, Nabalast vend Jaane Lend.

Kõnelesid veel Urmas Oras Tartust ja Elmar Reinsoo Kihelkonnalt Saaremaalt.

Vend Pootsmaa Nissist rääkis palvemaja ajaloost. Selle kandi rahvas oli jõukas ja üksmeelne. Palvemaja ehitati üles 10 kuuga. Peale palvemaja võõrandamist hoiti seal isegi laskemoona. Hiljem jaotati maja vaheseintega korteriteks ja oli kasutusel elamuna. Kui vaadata palvemaja lage on ka täna näha väikeste korterite asukohad.

Praegu on palvemaja  korrastatud,  ruumid on heledates toonides ja valgusküllased. Ka ümbrus on hooldatud ja õiterohke. Vend Pootsmaa ütles, et on  seda tänast päeva igatsusega oodanud ja tänab Jumalat, et siin Nissis on see seeme säilinud.

Üldlaule saatis õde Maarika Kahar Endla tn palvemajast. Õde Varju Kunz astus üles soololauludega. Taaniel, Tobias ja Anna Elisabeth Remmelg Pühalepast laulsid kaks laulu –  „Sama taevas, sama maa“ ja „ Päästa Eesti rahvas“. Kõige jõulisema heliga teenis Hageri koguduse puhkpill.

Päeva lõpu muusika – ja misjoniõhtu oli Juha ja Anu Väliaho juhtida. Muusika osas teenis perekond Jalakas. Vend Jaanus Jalakas Kuusalu palvemajast ütles ka tervituse. Õde Anu Väliaho rääkis misjonitööst Venamaal hõimurahvaste juures.

 

Aga aeg oli möödunud märkamatult ja päev veerenud õhtusse. Üheksa tunni sisse oli mahtunud väga palju. Väga palju. Pidin jälle tõdema, et olemise ja jutuajamise aega ei jäänudki. Kui siis küsiti, kas keegi on selle vastu, kui ka järgmisel aastal kokku tulla, ei olnud ainsatki häält. Tänu Jumalale selle võimaluse eest olla koguduse osaduses. Tänu korraldajatele ja kohaletulijatele.

 

Loodan küll, et ka järgnevatel aastatel leiame selle võimaluse kord aastas ühes palvemajas terve vennastekogudusega koos olla.

Lui Remmelg,

Pühalepa

Vennastekogudus Lätis 1918- 1940

19. saj  teisel poolel kaotas vennastekogudus mitmetel erinevatel välistel ja sisemistel põhjustel oma domineeriva rolli Liivimaa ühiskondliku elu sotsiaalses ja usulises elus lätlaste hulgas Liivimaal. Sellega seoses muutus ka koguduse identiteedi aktsent  – äratusliikumisest sai religioosne ühendus, kes toetub  traditsioonile. Vennastekogudus Lätis ei olnud organiseerunud ühenduseks kindla keskuse ja juhtimisega. Üksikud kogudused olid praktiliselt iseseisvad ja töötasid paikkonnas väljakujunenud traditsioonile. Enne I maailmasõda oli Liivimaal 150 palvemaja. Töö toimus neist vähemalt pooltes. Sõda pillutas rahva laiali. Arvatakse, et ca miljon lätlast lahkus oma kodudest. Sõja käigus hävines umber 2/3 palvemajadest kas täielikult või olid nad tugevate purustustega.

Peale sõdasid ja iseseisva riigi loomist 1918. aastal jätkus töö 50 palvemajas. Palvemajad olid iseseisvad, ilma keskse juhtimiseta. Töö toetus kohalikule vennaste traditsioonile ja ilmikjutlustajate autoriteedile. Enamik jutlustajatest olid auväärses eas, palvemajade hooned olid ajalooliselt väljakujunenult juriidiliselt eraomanduses. See ei seganud palvemajade tööd sugugi, kuna see oli samuti traditsiooni osa.

Arvandmete hulk iseseisvusaja alguse vennastekoguduse kohta on väga puudulik. Arvatakse, et vennastekogudusel oli iseseisvusajal 3000 liiget. Kui võtame aluseks, et sõdadevahelisel perioodil oli Lätis 50 palvemaja siis võib see liikmete arv tõenäoline olla. Kuigi kogudusel on pikk ajalugu ei olnud ta kunagi juriidiline isik, tegutsedes kõik need aastad mitteametlikult.

Algatus ühise Läti vennastekoguduse moodustamiseks tuli Riia vennastekogudusest. Ka siis ei olnud peapõhjuseks mitte organisatsiooni loomine, vaid hoopis Riia palvemaja mured. Kogu sõdade aja oli töö Riia koguduses  siiski jätkunud. Neil oli oma palvemaja Riia vanalinnas (Kaleju iela 8). Sõja lõppedes algas jälle regulaarne töö. Koguduse eestseisja ja enamik liikmeskonnast olid eakad inimesed, järelkasv oli väga väikene.

Saksa okupatsiooni ajal oli palvemaja juriidiline omanik muutunud. Novembris 1918 ettevõetud muutused viisid palvemaja saksa kogudusele. 1923. aastal andis Vennaste direktsioon Saksamaal advokaat Baumanisele õiguse omandi valitsemiseks koos õigusega , vajadusel palvemaja maha müüa. Kahtlemata ei olnud Riia vennad sellise asjade käiguga rahul. Neil ei olnud aga juriidilisi õigusi, kuigi nad olid hoonet kasutanud, remontinud ja säilitanud hoone. Pingeline olukord viis koguduse otsusele, et nad peavad õigusliku olukorra parandama. Nii moodustatigi 1923. aastal Läti Vennastekogudus. Eestvedajaks oli siin 72 aastane vend Karl Schilling. Sama vanad olid ka teised aktiivsed liikmed.

Kui läti kristlikud noored soovisid palvemaja ruume koosolekute pidamiseks siis võeti see soov rõõmuga vastu. Vendadel õnnestus osa neist noortest vennastekoguse töösse kutsuda. Sellel oli kaks tulemust: positiivne – noorte tegevus aitas riigi poolt aktsepteeritava organisatsiooni üles ehitada. Negatiivne pool oli see, et noorteühingu esindajad tõid kogudusse kaasa teise vaimsuse, mis oli üheks põhjuseks hilisemale raskele kriisile koguses.

Noorte eestvedaja ja hilisem tuntuim vennastekoguduse kaastööline oli Karlis Ozolinś. Kui nüüd oldi sunnitud moodustama juriidiliselt korrektne organisatsioon Riia Vannastekogudus, liikusid mõtted hoopis Läti Vennastekoguduse moodustamisele. Läti Evangeelse Vennastekoguduse asutamiskoosolek toimus 23. nov 1923. Riikliku tunnustuse sai organisatsioon 1924. aasta 24. aprillil.

Koguduse esimene ülesanne oli võitlus oma hoone eest Riias. See kohtuprotsess kestis mitu aastat.  See mõjutas ka koguduse vaimulikku tööd.

Vana tava kohaselt toimusid koguduse koosolekud Riia palvemajas pühapäeva hommikul kell 8 ja 12 (et ei oleks lut kiriku teenistustega samal ajal). Koosolekuid juhatasid ilmikjutlustajad ja pastor Martinś Apalitis. Läti vennastekoguduse identiteedi, tegevuse ja suundumuste osas olid Riia koguduses erinevad arvamused, mis tekitas koguduses ebaterveid pingeid.

1928. aastal oli vennastekoguduse areng sealmaal, et võidi kavandada suuremaid ettevõtmisi, näiteks pidustusi  tähistamaks 200 aasta möödumist vennastekogudusliku liikumise algusest Liivimaal (1929). Pidustuste ettevalmistamine vähendas koguduses olevaid pingeid, kuid ei kaotanud neid. 200. aastapäeva tähistati palvemajades laialdaselt ja osavõtt oli aktiivne. Pidustused kulmineerusid 14.-15. Septembril  Valmieras. Läti Ev Luth Kiriku piiskop Karlis Irbe õnnistas pastoriametisse  hilisema Läti vennaste vaimse juhi Edgars Rumba. Teiste avaliku elu tegelaste seas osales ja tõi ka tervituse Läti president Gustav Zemgals. Pidusused leidsid kajastamist pressi poolt .

Selle aktiivsuse tõusu perioodil korrastati vennastekogudust kui organisatsiooni. Liivimaal toimusid umbes 40 palvemaja kui Läti Vennastekoguduse osakondade asutamiskoosolekud. See oli suur samm edasi ühtse organisatsiooni moodustamisel. Kohapealsete vendade jaoks olid need sammud siiski vähese tähtsusega. Läti Vennastekogudus jäi  kuni nõukogude okupatsioonini otsima oma sobivaimat vormi organisatsiooni osas. Sellist vormi, mis oleks arvesse võtnud erinevate palvemajade huvisid ja traditsioone. Aktiivsemad töötegijad organisatsiooni kujundamisel olid eestseisuse liikmed Karlis Ozolinś ja Janis `Smits (Riia Inglise instituudi direktor)

1929. aastal hakkas ilmuma vennastekoguduse ajakiri. Väljaanne ilmus mõningate vaheaegadega kuni 1940 aastani, neli korda aastas.

1930. aasta lõpul on näha tõsiseid märke saabuvast kriisist koguduses. Mis olid need põhjused:

*muudatused koguduses olid tehtud  kiirustades ja ilma põhjaliku aruteluta. Ilmalike ühingute vorm oli vennastekogudusele vähesobiv.

*erinevad olid arusaamad vennastekoguduse olemusest. Aktiivseim grupp oli arusaamisel, et peab  tuliselt edasi jutlustama ja liikmeskond peab koosnema „õigetest“ kristlastest. Teine grupp oli arvamusel, et suur äratuse aeg on möödas ja kogudus oma ajaloolise traditsiooniga on rahvale üks püha pärand. Kolmas grupp oli oma seisukohtadega eelmiste vahepeal.

* kogenematus uues organisatsioonilises vormis tegutseda.

*sel ajal olid koguduses tegevad need inimesed, kes ei mõistnud vennastekoguduse vaimsust ja püüdsid oma ideid teostada ebaausate võtetega.

Koguduses tekkinud pingete katalüsaatoriks sai uus luteri pastor Arvids Perlbahs, kes 1929. aasta aprillis ka vennastekoguduse vaimulikuks juhiks nimetati. Juba 1930 aastal langes ta vennastekoguduse konverentsil kriitika alla. Siiski anti talle võimalus jätkamiseks. Perlbahs omalt poolt alustas varjatud tegevust ja 1930 aasta lõpul korraldas  Riias skandaalse evangeeliuminädala, mille järel 1931 aastal moodustas ta vennastekoguduses uue osakonna nimega „äratusosakond“. Kasutades koguduse põhikirja nõrkust proovis ta aasta teisel poolel koguduse juhtimist enda kätte saada. Sündmused muutusid agressiivseks, skandaalseks, kaasati ka politsei. Temaatika leidis avalikus pressis kajastamist. Arvatakse, et viis aastat oli selle sündmuse järelmõju. Koguduse töö oli raskendatud. 1932 aastal kuulutas kohus A. Perlbahsi tegevuse seadusevastaseks. Perlbahs  astus kogudusest koos „ äratusosakonnaga“ välja ja moodustas uue organisatsiooni – Uus Vennastekogudus.

1932 aastal valiti rahva poolt armastatud luuletaja, 72 aastane Roberts Bersinś vennastekoguduse teiseks juhiks. Ta oli ametis 3 aastat, kuni oma surmani 6. Juunil 1935 aastal. Seda perioodi võib ka  „rahunemise ja haavade lakkumise ajaks“ nimetada.

1935 aasta lõpul valiti Läti Vennastekoguduse kolmandaks ja viimaseks juhiks  20. sajandil , luteri pastor Edgars Rumba. See oli vennastekogudusele hea valik, sest Rumba  omas autoriteeti luterlikus kirikus ja Läti intellektuaalide hulgas. 1938 aastal saab ta Uppsala ülikoolis teoloogidoktori kraadi. Teda austatakse siiani, kui Läti tuntuimat teoloogi.

Edgars Rumba ajal toimus vennastekoguduse arengus pööre.  Kired vaibusid ja algas eesmärgile orienteeritud tegevus. Sel perioodil tugevnes noorte tegevus. Üheks noortetöö juhiks oli hilisem Leedu Luterliku Kiriku rajaja ja esimene piiskop Janis Kalvans. Vennastekogudusel oli tihe koostöö Läti Ülikooli usuteaduskonna üliõpilaste ja õppejõududega. Koguse palvemaja Riia vanalinnas sai ühise tegevuse kohaks. Koguduse koosolekuid juhatasid akadeemilise haridusega luteri pastorid, aga ka tudengid. Otsiti uusi teenistuse vorme, peeti loenguid erinevatel teemadel, organiseeriti kokkusaamisi misjonäridega. Ka Riia kogudus otsis võimalusi kaasaaitamiseks misjonipiirkondades. Siiski vastavalt traditsioonile olid keskmes ilmikjutlustajad, kellele toetus vaimulik töö.

Juba 20 – tel aastatel oli kogudusel oma koor ja pühapäevakool.

Läti Vennastekoguduse tervest teoloogilisest arengust  annab tunnistust tõsiasi, et ühest viimastest tegemistest 1940 aasta suvel oli eri uskkondade vaimulike ja ilmikute oikumeeniline kokkusaamine. Osalesid ka ortodoksiad, katoliiklased jäid kõrvale.

Läti iseseisvuse ajal oli vennastekoguduse sidemed luteri kirikuga eeskujulikud, toetudes vastastikusele tähelepanule ja respektile. Läti esimene piiskop Karlis Irbe toetas vennastekogudust ja vastavalt võimalustele osales ka ise koguduse töös. Läti teine piiskop Teodors Grinbergs nimetati 1932 aastal vennastekoguduse auesimeheks. Ka maal asunud palvemajad töötasid koos luteri koguduste ja pastoritega.

Kui me vaatleme vennaste liikumist Liivimaal tervikuna, on huvitav jälgida, kuidas  see lugu iseseisvas demokraatlikus Lätis edasi läheb ja areneb. Vennastekogudus ja tema tegevus pidid sobituma  hoopis uude sotsiaal-poliitilisse olukorda. Uues olukorras pidi kogudus oma koha leidma, traditsioonid integreerima ja oma identiteedi defineerima. Võib öelda et olulisimad küsimused lahendati väga edukalt ja liikumisel oli tulevikku.

Esile võiks tõsta järgmist:

1)      Moodustati  üks suur ühtne Läti Vennastekogudus

2)      Herrnhutlusele omane vabatahtlik koostöö, mis liitis koguduse

3)      Koostöö Läti Ülikooli õppejõudude ja üliõpilastega

Kahekümne aastaga õnnestus kogudusel uusi tegevusvorme leida ja olla osa ühiskonna vaimuelust. Kogudusel olid võimalused edaspidiseks pikemaajaliseks tegevuseks.

Seda perioodi võib pidada Liivimaa vennastekoguduse kolmandaks õitseajaks.

/Gundars Ceipe. Brüdergemeine in Lettland 1918-1940. Internationaler Theologischer Dialog in der Brüder- Unität. Heft Nr 15 Europa – Ausgabe Winter 2010. Lühendatult   L. R.
Fotodel ühe arhailise Läti vennaste palvemaja välis- ja Ringi palvemaja sisevaade./

KUNINGAMÄNG ÄRKAMISAJA KOIDIKUL

Raamatu autor filosoofiadoktor Aldur Vunk

See on raamat Eesti ühiskonna kujunemisloost

Muuhulgas saab lugeda ka vennaste tegemistest 18. Ja 19. sajandi Liivimaal

Vennastekoguduse sinod

Selle aasta juuni alguses toimus Saksamaal Vennastekoguduse Euroopa mannermaa provintsi korraline sinod. Osalejaid oli 10 euroopa riigist ja Tansaaniast.

Sinod arutab koguduse aktuaalseid küsimusi ja võtab vastu otsuseid, samuti valib direktsiooni liikmed. Kokku tullakse üle aasta, erinevates kohtades. Järgmine sinod toimub Zeist´is (Holland).

Kuidas alustada sinodit? Ikka laulutunniga. Laulud kõlasid hollandi, tsehhi, inglise, kisauheli, eesti, … keeles.

Vend Peter Vogt ütles oma avasõnas muuhulgas: „ Järgnevatel päevadel oleme koos teel. Sealjuures me ei ole üksi. Me koguneme Jeesuse Kristuse nimel ja loodame, et Ta on meie keskel.“

Kuna sel korral oli sinodi saadikute hulgas rohkem „uusi“, peatuti põhjalikumalt koosoleku töö korralduslikel küsimustel.

Pühapäeva hommik oli pilvine ja vihmane. Peale vaimulikku koosolekut oli näha üksikuid päikesekiiri. Terve päev oli jaheda tuule, vihmahoogude ja vähese päikesepaistega.

Tervitusi tõi sinodile Königsfeldi bürgermeister Friz Link, kes meenutas, et sinod on peale 1965. Ja 1992. aastat kolmandat korda Königsfeldis. Sel aastal on kohalikul kogudusel ka kolm sünnipäeva – 200 aastaseks saavad kirikukoor, pasunakoor ja kirikusaal.

Tervitus oli ka EKD (Saksa Evangeelne Kirik) poolt.

Sellel sinodil sai hääleõiguse Albaania. Albaania vennad ühinesid euroopa provintsiga 2010. aastal.

Esmaspäev on jälle sajune. Peale lõunat oli küll veidi päikest.

Sõna said külalised. Pastor Volker Fritz Badeni maakirikust, kes  rääkis arengutest oma kirikus. Hubert Bouz Ühendusest Kristlikud Kirikud Baden-Würtenbergis rääkis  -personal, ressursid ja planeerimine koguduseteenimises ja noortetöös.

Päeva lõpus tervitasid vennastekoguduse noored ühe lühifilmiga, mis  oli tehtud varakevadel Neudietendorfis. Kohapealse koguduse noored kutsusid külalisi  värskelt remonditud keldriruumi, mis on nende oma ruum.

Külalisena Ülemaailmsest Vennaste Uniteedist rääkis vend Clement Mwaitebele Tansaania lõunaprovintsist. Ta tõi tervitusi 580 000 tansaania õe-venna poolt, kes meie eest palvetavad. Venna sõna sinodile oli – pidage silmas, mida Jeesus soovis. Tema peab olema keskmes.

Vend Wolfgang Schaible, koolivalitsuse juhataja Zinzendorf koolidest Königsfeldis tervitas koolijuhtkonna nimel. Koolides on 1 100 õpilast. Koolid juhatavad usu juurde, aga me ei taha sundida. Muidugi loodame, et seemned, mis me siin külvame, ka tärkavad.

Pastor Daniel Matjeke Tsehhist tõi tervitusi Böömi Vendade Evangeelselt Kirikult. Ta meenutas meid siduvat ühist ajalugu. Sidemed kirikute vahel on ka täna tihedad.

Vennastekogudus on laulev kogudus ja käesolev sinod on selle tunnistaja. Istungid algavad ja lõpevad lauluga. Laul ühendab ka erineval seisukohal olevaid. Just raskete väitluste eel ja järel on näha, kuivõrd oluline on laul ja palve, mis toob esile selle, mis meid seob, mis on meile ühine.

Õhtupalves meenutati meie mannermaa provintsi taasühinemist 20 aastat tagasi. Just Königsfeldis toimus ida ja lääne ühine koosolek. Ka meenutati Eesti vendade liitumist 20 aasta eest. Imeks arvati seegi, et meil on täna Zinzendorf gümnaasium Herrnhutis . See on üks suur kingitus, et me saame jälle üks olla, ilma ida-lääne piirita.

Tervituse ütles vend Eenok Haamer, kes koos tõlk, õde  Katrin Krienitziga peatselt koduteele asumas. Nähtavasti on see EEVK peavanemale viimaseks sinodiks.

Neljapäeva hommik tõi mureliku  teate, üks protokollija oli pidanud öö veetma Villingeni haiglas. Sinodi liikmed külastasid venda lõunapausi ajal. Esimesed uuringud näitasid, et suuremaks muretsemiseks pole põhjust.

Rootsi vendade poolt tervitas vend Mike Boije Göteborgist. Ta rääkis Göteborgi koguduse sotsiaal- ja misjonitööst. Vend oli esimest korda sinodil ja kõige rohkem rõõmu pakkusid talle koosolekute vaheajad, kus sai palju uusi inimesi tundma õppida ja sidemeid luua. See oligi rootsi venna jaoks olulisim sellel sinodil.

Kolm vennastekoguduse piiskoppi ei saanud tervislikel põhjustel sinodi töös osaleda. Theodor Gill, Henning Schlimm saatsid sinodile tervituse, vend Helmut Reichel külastas sinodi juhatust ja ütles samuti tervituse.

Püha Õhtusöömaaja pühitsemisega lõpetati selleaastane sinod Königsfeldis. Viimasel päeval külastas sinodit Badeni maapiiskop Ulrich Fischer. Muuhulgas meenutas ta ka 600 aasta möödumist Konstanzi kontsiilist (1415), mis seob Badeni maakirikut ja Vennaste Uniteeti. 1415. aastal põletati tuleriidal Tsehhi reformaator Jan Hus. Vend Theodor Clemens (Bad Boll´ist) tänas piiskopi viitega ühele surinaami laulule –„kui sajab on see erilise õnnistuse aeg“. Siin Königsfeldis sadas palju, see on märk õnnistusest siin Badenis.

Südamlikult tänati vendasid, kellede teenistusaeg uniteedi juhtivates ametites lõppes. Sealhulgas vend Wolfgang Schmidt´i, kes oli ametis alates 1975.aastast. Sinod lõppes palve ja lauluga „Masithi“

Ametlikku teadet sinodist saab lugeda järgmisest „Herrnhuter Bote“ numbrist.

/Thomas Przyluski rikkaliku pildimaterjaliga ülevaadetvennastekoguduse sinodist Königsfeldis, mis ilmus uniteedi kodulehel refereeris L.R/

Tänu ja rõõmuga saame alljärgnevalt avaldada ka meie peavanema Eenok Haameri lühikese ülevaate Vennastekoguduse sinodist Saksamaal:

2.-9.juunini toimus Ülemaailmse Herrnhuti Vennastekoguduse Euroopa mandrimaa sinod Saksamaal Königsfeldis Schwarzwaldis. Eesti Evangeelse Vennastekoguduse esindajatena viibisid seal 1.-7.juuni hommikuni allakirjutanu Eenok Haamer ja Katrin Krienitz. K. Krienitz oli tõlgi ülesannetes, et saaksin ka peentest nüannsidest aru ja võiksin seisukohti esitada täpselt. Kuna ma ei oska saksa keelt liiga hästi.
Kaks  teemat olid tähtsamad - Leitbildi s.t. Juhtpildi kindlaks vormimine ja homopartnerite kooselu kiriklik õnnistamine. Leitbild kujutab endast reeglite välja kujundamist, mis peaks nähtavale tulema vennastekoguduse liikmete käitumises ja suhtlemises ümbritseva keskkonnaga. Selle normistiku üle arutlemine hakkas tunduma mulle uue usutunnistuse vormimisena. Selle peale ütlesin, et teie ei tee ju uut usutunnistust. Mille järel keegi neist kujundajatest ütles, et olen teinud õige märkuse ja nad püüavad seda arvesse võtta. Olen arusaamisel, et ei ole võimalik usklike elu normatiivide kehtestamise kaudu laitmatuks muuta. Meie elus peaks kajastuma see, missugune on meie läbikäimine ja vahekord elava Jumalaga ja kas me oleme pattu kahetsedes ja andeksandmist Temalt vastu võttes uuenemist kogenud. Kui see ühendus puudub, siis ei aita ka parim normistik.
Homopartnerite kooselu õnnistamise probleem oli teine, mis kirgi kergitas. Algul tundus nagu oleks enamik sinodist osavõtjatest selle poolt. Kuid püüdsime rääkida võimalikult paljude inimestega ja selgus, et see pole nii. Ainult on neid, kes ei julge seda otse välja ütelda, et nad on vastu. See hirm pani mind mõtlema. Kas sellist otsust võetaksegi vastu sellepärast, et kardetakse, mida maailm meist mõtleb. Ütlesin oma lahkumiskõnes, et hirm on patt, sest kardame erineda ilmalikust suunast. See tuleb sellest, kui Jeesus Kristus pole meie elu alus. Tema läks ristile, sest maailma ei saanud Tema suunda määrata, aga Tal tuli täita ülesanne, milleks oli Ta siia maailma saadetud. Tema annab ka meile jõudu, et suudame selle maailma meelsuse rünnakutele vastu panna.
Olime tänulikud, et leidsime väga tugevaid toetajaid. Külalisena oli sinodil Tansaania vennastekoguduse kirikute president Clement Mwaitebele. Temaga leidsime ühise keele. Saksamaal on vennastekoguduse liikmeid 5800. See president ütles, et tema seisab kiriku eesotsas, millesse kuulub 100 050 liiget ja nemad on vastu igasugusele homopartnerite õnnistamisele ja kui keskus seda otsustab, siis nad lahkuvad ühendusest. Ka Läti esindajad olid vastu ja kinnitasid, et nad on sama meelt nagu eestlased.Meie arusaamine on, et ristiinimestena me ei saa joosta selle maailma ettekirjutuste järele. Sellepärast panen südamele kõigile, kes ohtu näevad, palvetage, et Jumalariik jääks meie keskel ja kogu maailmas püsima. Kui Jumal on meie poolt, kes saab olla siis meie vastu.

Eenok Haamer

Vennastekoguduse peavanem