Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.

Vennastekoguduse VII suvepäeva salvestuse kordus Pildiraadios K 20.06 kell 19.00

6.12.12



ARMSAD USU VENNAD, ÕED!

Et meil pärast patust pöörmist veel mõnda kõntsa ja tükki sest vanast inimesest tüli tegemas Õnnistegijast lahutamas on, on vaidlemata tõde. Meie ütleme küll – sagest, mõtleme õige südamest apostel Paulusega: „Ma elan, aga mitte enam mina, vaid Kristus Jeesus minu sees. Aga vaata, ometi paistab pea teiste ja viimaks ka meie oma silma: ma elan, aga mitte veel kõigis Kristus Jeesus, vaid mitmes asjus veel mina ise. Nõnda ennast ja pisut teisi tähele pannes, olen ennast raskete mõtetega vaevanud: Kas Jumal võib veel niisugust looma pruukida? Kas ta võib teda veel aidata?! –
Meie Õnnistegija lunastamise tööst ei puudu mul teadmist, aga kui palju on sellest õiget tundmist ja väge? – Ma tänan südamest Issandat ta pika meele rikkuse eest ja tänan, et tema vägev armukäsi mind selle püha saladuse poole talutamas on; ma tänan, et üht ime armast, vaigist ja kõrge alandusega ehitud valgust silmitseda tohin, üksisilmi sinna sisse vaadates, ei ole mul mõistusest selle ees piisanud. Seda ime igavest saladust sügavamalt läbi katsudes vajub nutt rõõmu hõiskamisega ühes mu peale. Niisugusesse vaiksusesse vajudes lõpeb tõeste kõik mõistus! – Usus ligemale tungides, muudavad kõik mõtted ennast üheks ehmatamise väärt pildiks: Jumal inimene! – Jumal Ketsemane aias urmne ja verine! – Jumal, kui tapa Tall, täis sülge, verd ja haavu, Kolgatal needmise puu peal! – Jah, ja mitte üksi maailma ja minu endiste pattude pärast; vaid ka mu igapäevased suured süüd ja vead, mis selles ühte võtta: „Ma elan, aga mitte veel kõik kõigis Kristus Jeesus, vaid veel mitmes asjus mina ise,“ vajutasid raskesti ta peale. Täis häbi ja kartust; siiski et teist kohta ja paika ei olnud, kui tahtsin meele äraheitmise eest põgeneda, tungisin usus veel ligemale ja vaata: just seesama kannataja Jumala Tall sirutab oma käed mulle ussikesele lahkesti vastu, ja palub mult südant; jah südant! Jah just sedasama ärarikutud südant; - üht südant kus üks – ehk küll nõder, aga ilma kavaluseta tõsine tahtmine ja igatsemine sees valitsemas: „Jeesus sinu päralt! – Üksi sinu oma tahan ma olla! – Ma ei suuda, aita mind su nõtra looma!“ Seda temale andes, on ta ka mulle kui kõlvatumale luba annud, Kolgatal Tema risti all viibida, ja seal viibides on see paik mulle see ainus, kust mulle kõik on osaks saanud, mis õnneks võib nimetada. Tall ristis on mu laul! Ehk küll kui kidakeelne, siiski ei või, ei taha ma muud, kui sest paigast, sest Tallest laulda.

Johannes Dunkel. Eessõnast raamatule: „ Laulud Kolgata risti all ehk Verine Tall meie kõige armsam laul.“ Tallinnas, 1893.