Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.

NICOLAUS LUDWIG VON ZINZENDORF


26.05.1700 –  9.05.1760
 
Oma kodumaa kiriku-ja kultuuriloost kõneldes ei saa üle ega ümber vennastekoguduse asutajast krahv Nicolaus Ludwig von Zinzendorfist, kelle sünnist möödus tänavu 312 aastat ja surmast 252 aastat. Esimese eestikeelse Piibli ilmumine 1739. aastal, mille väljaandmisele ta oluliselt kaasa aitas, muutis halli pärisorisest massi kirjaoskajaks ja haridust väärustavaks eesti rahvaks.

Usu eeskujud
Zinzendorf põlvnes kuulsast Austria aadlisuguvõsast, kelle esivanemad olid sunnitud oma evangeelse usu pärast vastureformatsiooni ajal kodumaalt põgenema. Isa oli Saksi vürstiriigi minister Dresdenis ja suri, kui poeg oli alles kuuenädalane. Tema põhiliseks kasvatajaks sai südame ja vaimu poolest sügavalt haritud vanaema Henriette Catharine von Gersdorf, kellelt pärineb meie kiriku lauluraamatu laul „Truu ja ustav karja hoidja …“ (KLPR 162). Vanaema, kelle maamõisas noor Zinzendorf üles kasvas, luges pühakirja algkeeltes ning suhtles tolleaja kuulsate usumeeste Philipp Jakob Speneri ja August Hermann Frankega.
 
Juba väikesest peale avaldus Zinzendorfis lapselik usk ja usaldus Õnnistegija suhtes. Ta kirjutas isegi kirju Jeesusele ja heitis need aknast välja lootuses, et küll too need kätte saab. Räägitakse, et kui Rootsi kuningas Karl XII oma sõjameestega kord nende mõisa sattunud ja näinud poisikest põlvili palvetavat, olevat kuningas oma saatjatega sedasama teinud. Tuleb rõhutada, et Zinzendorf ja vennastekogudus pidasid väga oluliseks laste kristlikku  kasvatust ning neile eakohase usuõpetuse andmist. Tema lastelauludest on KLPR-s laul nr 427 „Ma olen väike lapsuke ja püüan õnnistust.“

Tulevase vennastekoguduse rajaja haridustee algas kodukooliõpetaja käe all, nagu tollal tavaline ja jätkus kuulsas Halle pedagoogiumis (gümnaasiumis), mida juhatas August Hermann Franke. Halle mõju oli tollal suur ka meie kirikuelule, sest just sealsest ülikoolist saabus enamik oma kutsumusele tõeliselt pühendunud hingekarjaseid Põhjasõjast laastatud Eesti-ja Liivimaale. Onu sunnil, kes leidis, et Halle ülikool oma liigse vagadusega pole aadlikule kohane, pidi 16-aastane Zinzendorf minema õppima Wittenbergi õigusteadust. Hiljem töötas ta aastaid Dresdenis riigiametis.

Mida teed sina minule?
Juuraõpingud ei takistanud Zinzendorfi selle kõrval ka teoloogiat õppimast ja usumeestega suhtlemast. Tollal kuulus noormeeste haridustee juurde enesetäiendamine välismaal. Nii tutvus ta kristlastega mitmest uskkonnast ja otsis seda, mis erinevustele vaatamata oleks ühine ja ühendav. Ta leidis Kristust armastavaid inimesi igalt poolt ja igast ususeltsist, mida väljendab ilmekalt ka üks Zinzendorfi  tuntumaid laule „Süda seltsiks südamele“ (KLPR 314)

Siiski polnud ta ükskõikne usu kesksetes küsimustes, vaid oli tõsimeelne luterlane, kes armastas jutlusi sageli alustada Lutheri Väikese Katekismuse 2. peatüki 2. õpetuse (õpetus Kristusest)  seletusega. Düsseldorfi pildigaleriis nägi ta kord Domenico Feti maali Jeesusest okaskrooniga ja küsimust selle juures: „Seda tegin mina sinu eest, mida teed sina minule?“ See jättis Zinzendorfisse kustutamatu jälje kogu eluks.

Herrnhut – Issanda kaitse
Aastal 1722 juhatas Jumal tema Berthelsdorfi mõisa uut kodupaika otsivaid ja usu pärast vaenatud Jan Hus´ist alanud äratusliikumise, böömi-määri vendade kiriku liikmeid eesotsas puusepp Christian Davidiga. Viimase osaks sai hiljem panna alus ka meie maa vennasteliikumisele. Zinzendorfi mõisa kogunes reformeeritud kristlasi mujaltki, kellel oli sama saatus. Pärast mõneaastast pingete õhkkonda sulasid nad tänu noore Zinzendorfi südamlikule manitsusele ja Püha Vaimu tegevusele kokku üksmeelseks kogukonnaks Herrnhuti (Issanda kaitse) nime all. Uue koguduse sünnipäevaks loetakse 13. augustit 1727.

Vaevalt kuuesajaliikmeline Herrnhuti kogukond osutus erakordselt misjonimeelseks, nii et peagi mindi oma Kristuse-keskse kuulutusega üha kaugemale ja kaugemale. Misjonärideks olid reeglina käsitöölised, kes oma kätega leiba teenisid ja kohalike rahvaste keeledki selgeks õppisid. Väärib esiletõstmist, et kui muud evangeelsed kirikud Euroopas läkitasid kogu 18 sajandi jooksul teistele mandritele 66 misjonäri, siis imepisike Herrnhuti vennaskond saatis mõnekümne aastaga välja 216 misjonäri. Zinzendorf ise reisis kahel korral üle ookeani. Ta peatus Lääne-India saartel neegerorjade juures ning oli pikemalt Põhja Ameerika mandril, tehes kolm kuud misjonitööd indiaanlaste hulgaski.

Kui Saksamaal oli herrnhutlus levinud eelkõige käsitööliste seas, siis Eesti – ja Liivimaal leidis see sooja vastuvõtu just rõhutud pärisoriste talupoegade keskel. !8 sajandil alanud vennastekoguduse usuline ärkamine oli eelduseks, mis viis sajand hiljem juba meie rahvusliku ärkamiseni.

Zinzendorf ja Eesti
Kõikjal, kus on tegev elav usk ja misjonimeelsus, kaasneb sellega tagakiusamine. Võimud sundisid ka Zinzendorfi minema 10 aastaks maapakku. Sellel perioodil rändas ta põhiliselt misjonärina maailmas ringi. Kõige parem vastuvõtt oli tal 1736 aasta septembris Tallinnas, kus ta viibis 6 päeva ja teda taheti kutsuda meie piiskopiks. Kuna Zinzendorfil oli luteri pastori ordinatsioon, võis ta vabalt kirikute kantslites kuulutada. Tallinnas jutlustas ta suurtele rahvahulkadele nii Toomkirikus kui ka Olevistes.

Tänu temapoolsele mõjutamisele ja isiklikule heldusele sai lõpuks liikuma eestikeelse täispiibli trükkimine, mis ilmus 1739 aastal 6015 eksemplaris. Zinzendorfi küsimusele, mis takistab Piibli trükkimist, vastati talle, et kaks nulli. Nimelt oli keegi annetanud 50 taalrit, tegelikult oli aga vaja 5000. Zinzendorf annetas ise 200 riigitaalrit ja ergutas ka teisi oma eeskuju järgima.

Et korjandus siiski ei andnud soovitud tulemust, pöördus Zinzendorf Maardu mõisniku, Taani päritolu erukindrali Hermann Jensen von Bohni poole, kes annetas esialgu 1000 taalrit. Hiljem laenas kogu puuduva summa, kokku 3900 taalrit, mida ta tagasi enam ei nõudnudki. Nii hakkasid lõpuks asjad liikuma. Zinzendorf hoidis ennast von Bohni kaudu kursis ka Piibli trükkimise muredega. Viimane püüdis kõik teha, et Piibli hind oleks taskukohane meie talupoegadele.

Kuigi vennastekoguduse tegevusele Liivi-ja Eestimaal oli alus pandud aastatel 1729-1730 Christian Davidi poolt, puhkes see õitsele alles pärast Zinzendorfi külaskäiku. Tekkinud soojad ja südamlikud suhted mitmete tähtsate vaimulike ja aadlikega jäid kestma, nii et nad saatsid oma lapsi kooli vennastekoguduse õppeasutustesse ning kutsusid sealt oma peredesse koduõpetajaid ja mõisatesse oskustöölisi, kes olid ühtlasi ka kuulutajad vennad.

Kahjuks mõne aasta pärast hakkasid siinmail puhuma teised tuuled ning jõudsalt tärganud äratusliikumist püüti riikliku survega lämmatada. Zinzendorfi teisel saabumisel Liivimaale 1743 aasta lõpul pandi ta Riias mitmeks nädalaks koduaresti ja saadeti seejärel maalt välja.
 
Ise väike, aga mõju suur
Olude sunnil muutus vennasteliikumine Saksamaal iseseisvaks uskkonnaks ja Zinzendorfist sai 1737 üks selle piiskoppe. Vennastekoguduses on piiskopil puht vaimulik funktsioon. Kui Zinzendorfil lubati 1747 naasta oma kodupaika, pühendus ta sisulisele tegevusele, nagu õpetamisele, kirjutamisele ja kolmele mandrile – Ameerikasse, Aafrikasse ja Aasiasse laienenud töö koordineerimisele.

Vennastekogudusel, kellele on võõras ja isegi vastuvõetamatu teiste kirikute lõhkumine ehk nn lambavargus, on tänapäeval liikmeid umbes 750 000, neist Euroopas vaid 30 000. Ingliskeelses maailmas tuntakse seda kirikut Moravian Churchi nime all. Suurim iseseisev vennastekogudus maailmas on Tansaanias rohkem kui 300 000 liikmega. Väikestele arvudele vaatamata on tema mõju aga tunduvalt suurem. Näiteks loosungiraamatud igapäevaste lugemistega ilmuvad enam kui viiekümnes keeles üle maailma. Ka vennastest pärinevaid Kristuse-keskseid laule lauldakse meeleldi kõikjal ristirahva hulgas.

Eestis, Lätis, Rootsis ja `Sveitsis on vennastekogudus jäänud luteri kiriku siseseks äratusliikumiseks. Kui 19 sajandi keskel oli vennastekogudusse kaasatud ligi kümnendik eesti rahvast, siis praegu arvestatakse veel vaid mõnesaja liikmega.

Mida Jumal tahab öelda?
Zinzendorfile sündis kokku 12 last, kellest 7 surid väiksena. Lühikest aega oli isa abiline poeg Renatus, kes suri juba 24 aastasena. Väga suur töökoormus väsitas lõpuks pea 60 aastase Zinzendorfi. Jäädes tõvevoodisse, oli tal selge, et tema aeg on otsas. Tal oli tavaks iga haiguse ajal uurida, kas ja kus ta on  eksinud ja mida Jumal tahab talle selle maasolemisega öelda. Seekord aga ei olnud Issandal talle ainsatki etteheidet, millest järeldas, et eluõhtu on käes. Kui väimees 9 mail 1760 luges ta voodi veeres Siimeoni  õnnistuspalvet „Issand, nüüd lased Sa oma sulase rahus ära minna …“ ja seejärel õnnistussõnu, siis sõnade „ anna talle igavene rahu“ ajal lahkus Krahv Nicolaus Ludwig von Zinzendorf pühade rahusse.

Kalju Kukk
(Kirjutis on ilmunud Rapla Maarja-Magdaleena koguduse lehes, 2/2010
Siin avaldatud autori, vend Kalju Kukk´e loal)