26.05.1700 – 9.05.1760
Oma kodumaa kiriku-ja kultuuriloost kõneldes ei saa üle ega ümber
vennastekoguduse asutajast krahv Nicolaus Ludwig von Zinzendorfist, kelle
sünnist möödus tänavu 312 aastat ja surmast 252 aastat. Esimese eestikeelse
Piibli ilmumine 1739. aastal, mille väljaandmisele ta oluliselt kaasa aitas,
muutis halli pärisorisest massi kirjaoskajaks ja haridust väärustavaks eesti
rahvaks.
Usu eeskujud
Zinzendorf põlvnes
kuulsast Austria aadlisuguvõsast, kelle esivanemad olid sunnitud oma evangeelse
usu pärast vastureformatsiooni ajal kodumaalt põgenema. Isa oli Saksi
vürstiriigi minister Dresdenis ja suri, kui poeg oli alles kuuenädalane. Tema
põhiliseks kasvatajaks sai südame ja vaimu poolest sügavalt haritud vanaema
Henriette Catharine von Gersdorf, kellelt pärineb meie kiriku lauluraamatu laul
„Truu ja ustav karja hoidja …“ (KLPR 162). Vanaema, kelle maamõisas noor
Zinzendorf üles kasvas, luges pühakirja algkeeltes ning suhtles tolleaja
kuulsate usumeeste Philipp Jakob Speneri ja August Hermann Frankega.
Juba väikesest peale
avaldus Zinzendorfis lapselik usk ja usaldus Õnnistegija suhtes. Ta kirjutas
isegi kirju Jeesusele ja heitis need aknast välja lootuses, et küll too need
kätte saab. Räägitakse, et kui Rootsi kuningas Karl XII oma sõjameestega kord
nende mõisa sattunud ja näinud poisikest põlvili palvetavat, olevat kuningas
oma saatjatega sedasama teinud. Tuleb rõhutada, et Zinzendorf ja
vennastekogudus pidasid väga oluliseks laste kristlikku kasvatust ning neile eakohase usuõpetuse
andmist. Tema lastelauludest on KLPR-s laul nr 427 „Ma olen väike lapsuke ja
püüan õnnistust.“
Tulevase
vennastekoguduse rajaja haridustee algas kodukooliõpetaja käe all, nagu tollal
tavaline ja jätkus kuulsas Halle pedagoogiumis (gümnaasiumis), mida juhatas
August Hermann Franke. Halle mõju oli tollal suur ka meie kirikuelule, sest
just sealsest ülikoolist saabus enamik oma kutsumusele tõeliselt pühendunud
hingekarjaseid Põhjasõjast laastatud Eesti-ja Liivimaale. Onu sunnil, kes
leidis, et Halle ülikool oma liigse vagadusega pole aadlikule kohane, pidi
16-aastane Zinzendorf minema õppima Wittenbergi õigusteadust. Hiljem töötas ta
aastaid Dresdenis riigiametis.
Mida teed sina minule?
Juuraõpingud ei
takistanud Zinzendorfi selle kõrval ka teoloogiat õppimast ja usumeestega
suhtlemast. Tollal kuulus noormeeste haridustee juurde enesetäiendamine
välismaal. Nii tutvus ta kristlastega mitmest uskkonnast ja otsis seda, mis
erinevustele vaatamata oleks ühine ja ühendav. Ta leidis Kristust armastavaid
inimesi igalt poolt ja igast ususeltsist, mida väljendab ilmekalt ka üks
Zinzendorfi tuntumaid laule „Süda
seltsiks südamele“ (KLPR 314)
Siiski polnud ta
ükskõikne usu kesksetes küsimustes, vaid oli tõsimeelne luterlane, kes armastas
jutlusi sageli alustada Lutheri Väikese Katekismuse 2. peatüki 2. õpetuse
(õpetus Kristusest) seletusega.
Düsseldorfi pildigaleriis nägi ta kord Domenico Feti maali Jeesusest
okaskrooniga ja küsimust selle juures: „Seda tegin mina sinu eest, mida teed
sina minule?“ See jättis Zinzendorfisse kustutamatu jälje kogu eluks.
Herrnhut – Issanda kaitse
Aastal 1722 juhatas
Jumal tema Berthelsdorfi mõisa uut kodupaika otsivaid ja usu pärast vaenatud
Jan Hus´ist alanud äratusliikumise, böömi-määri vendade kiriku liikmeid
eesotsas puusepp Christian Davidiga. Viimase osaks sai hiljem panna alus ka
meie maa vennasteliikumisele. Zinzendorfi mõisa kogunes reformeeritud kristlasi
mujaltki, kellel oli sama saatus. Pärast mõneaastast pingete õhkkonda sulasid
nad tänu noore Zinzendorfi südamlikule manitsusele ja Püha Vaimu tegevusele kokku
üksmeelseks kogukonnaks Herrnhuti (Issanda kaitse) nime all. Uue koguduse
sünnipäevaks loetakse 13. augustit 1727.
Vaevalt
kuuesajaliikmeline Herrnhuti kogukond osutus erakordselt misjonimeelseks, nii
et peagi mindi oma Kristuse-keskse kuulutusega üha kaugemale ja kaugemale.
Misjonärideks olid reeglina käsitöölised, kes oma kätega leiba teenisid ja
kohalike rahvaste keeledki selgeks õppisid. Väärib esiletõstmist, et kui muud
evangeelsed kirikud Euroopas läkitasid kogu 18 sajandi jooksul teistele mandritele
66 misjonäri, siis imepisike Herrnhuti vennaskond saatis mõnekümne aastaga
välja 216 misjonäri. Zinzendorf ise reisis kahel korral üle ookeani. Ta peatus
Lääne-India saartel neegerorjade juures ning oli pikemalt Põhja Ameerika
mandril, tehes kolm kuud misjonitööd indiaanlaste hulgaski.
Kui Saksamaal oli
herrnhutlus levinud eelkõige käsitööliste seas, siis Eesti – ja Liivimaal
leidis see sooja vastuvõtu just rõhutud pärisoriste talupoegade keskel. !8
sajandil alanud vennastekoguduse usuline ärkamine oli eelduseks, mis viis
sajand hiljem juba meie rahvusliku ärkamiseni.
Zinzendorf ja Eesti
Kõikjal, kus on tegev
elav usk ja misjonimeelsus, kaasneb sellega tagakiusamine. Võimud sundisid ka
Zinzendorfi minema 10 aastaks maapakku. Sellel perioodil rändas ta põhiliselt
misjonärina maailmas ringi. Kõige parem vastuvõtt oli tal 1736 aasta septembris
Tallinnas, kus ta viibis 6 päeva ja teda taheti kutsuda meie piiskopiks. Kuna
Zinzendorfil oli luteri pastori ordinatsioon, võis ta vabalt kirikute
kantslites kuulutada. Tallinnas jutlustas ta suurtele rahvahulkadele nii
Toomkirikus kui ka Olevistes.
Tänu temapoolsele
mõjutamisele ja isiklikule heldusele sai lõpuks liikuma eestikeelse täispiibli
trükkimine, mis ilmus 1739 aastal 6015 eksemplaris. Zinzendorfi küsimusele, mis
takistab Piibli trükkimist, vastati talle, et kaks nulli. Nimelt oli keegi
annetanud 50 taalrit, tegelikult oli aga vaja 5000. Zinzendorf annetas ise 200
riigitaalrit ja ergutas ka teisi oma eeskuju järgima.
Et korjandus siiski ei
andnud soovitud tulemust, pöördus Zinzendorf Maardu mõisniku, Taani päritolu
erukindrali Hermann Jensen von Bohni poole, kes annetas esialgu 1000 taalrit.
Hiljem laenas kogu puuduva summa, kokku 3900 taalrit, mida ta tagasi enam ei
nõudnudki. Nii hakkasid lõpuks asjad liikuma. Zinzendorf hoidis ennast von
Bohni kaudu kursis ka Piibli trükkimise muredega. Viimane püüdis kõik teha, et
Piibli hind oleks taskukohane meie talupoegadele.
Kuigi vennastekoguduse
tegevusele Liivi-ja Eestimaal oli alus pandud aastatel 1729-1730 Christian
Davidi poolt, puhkes see õitsele alles pärast Zinzendorfi külaskäiku. Tekkinud
soojad ja südamlikud suhted mitmete tähtsate vaimulike ja aadlikega jäid kestma,
nii et nad saatsid oma lapsi kooli vennastekoguduse õppeasutustesse ning
kutsusid sealt oma peredesse koduõpetajaid ja mõisatesse oskustöölisi, kes olid
ühtlasi ka kuulutajad vennad.
Kahjuks mõne aasta
pärast hakkasid siinmail puhuma teised tuuled ning jõudsalt tärganud
äratusliikumist püüti riikliku survega lämmatada. Zinzendorfi teisel saabumisel
Liivimaale 1743 aasta lõpul pandi ta Riias mitmeks nädalaks koduaresti ja
saadeti seejärel maalt välja.
Ise väike, aga mõju suur
Olude sunnil muutus
vennasteliikumine Saksamaal iseseisvaks uskkonnaks ja Zinzendorfist sai 1737
üks selle piiskoppe. Vennastekoguduses on piiskopil puht vaimulik funktsioon.
Kui Zinzendorfil lubati 1747 naasta oma kodupaika, pühendus ta sisulisele
tegevusele, nagu õpetamisele, kirjutamisele ja kolmele mandrile – Ameerikasse,
Aafrikasse ja Aasiasse laienenud töö koordineerimisele.
Vennastekogudusel,
kellele on võõras ja isegi vastuvõetamatu teiste kirikute lõhkumine ehk nn
lambavargus, on tänapäeval liikmeid umbes 750 000, neist Euroopas vaid
30 000. Ingliskeelses maailmas tuntakse seda kirikut Moravian Churchi nime
all. Suurim iseseisev vennastekogudus maailmas on Tansaanias rohkem kui
300 000 liikmega. Väikestele arvudele vaatamata on tema mõju aga tunduvalt
suurem. Näiteks loosungiraamatud igapäevaste lugemistega ilmuvad enam kui
viiekümnes keeles üle maailma. Ka vennastest pärinevaid Kristuse-keskseid laule
lauldakse meeleldi kõikjal ristirahva hulgas.
Eestis, Lätis, Rootsis
ja `Sveitsis on vennastekogudus jäänud luteri kiriku siseseks
äratusliikumiseks. Kui 19 sajandi keskel oli vennastekogudusse kaasatud ligi
kümnendik eesti rahvast, siis praegu arvestatakse veel vaid mõnesaja liikmega.
Mida Jumal tahab öelda?
Zinzendorfile sündis
kokku 12 last, kellest 7 surid väiksena. Lühikest aega oli isa abiline poeg
Renatus, kes suri juba 24 aastasena. Väga suur töökoormus väsitas lõpuks pea 60
aastase Zinzendorfi. Jäädes tõvevoodisse, oli tal selge, et tema aeg on otsas.
Tal oli tavaks iga haiguse ajal uurida, kas ja kus ta on eksinud ja mida Jumal tahab talle selle
maasolemisega öelda. Seekord aga ei olnud Issandal talle ainsatki etteheidet,
millest järeldas, et eluõhtu on käes. Kui väimees 9 mail 1760 luges ta voodi
veeres Siimeoni õnnistuspalvet „Issand,
nüüd lased Sa oma sulase rahus ära minna …“ ja seejärel õnnistussõnu, siis
sõnade „ anna talle igavene rahu“ ajal lahkus Krahv Nicolaus Ludwig von
Zinzendorf pühade rahusse.
Kalju Kukk
(Kirjutis on ilmunud Rapla Maarja-Magdaleena koguduse lehes,
2/2010.
Siin avaldatud autori, vend Kalju Kukk´e loal)