Ma olen teid kotka tiibade peal kannud. 2.Ms 19,4
Armsad vennad ja õed!
Herrnhuti vendade
tulemisest meie maale on mööda läinud 200 aastat. Võime kindlasti öelda, et
vendade tulemine meie maale tähendas ajajärku, mil siin algas esimene vaimulik
elu.
Ristiusk oli küll
palju varem leidnud tee Eesti rahva hulka, ometi ei rahuldanud ta sel kujul,
kui teda pakuti, rahva hingelisi nõudeid. Vaimulik pimedus oli suur. Inimesed
pidasid suuremalt osalt paganausu kombeid ja teenisid kurje vaimusid. Surnud
kombeusk ei suutnud paganust hävitada.
Aastal 1729 jõudis
Eesti rahva põuasele maale nirisev ojakene lõunalääne poolt. Selles ojas voolas
värske vesi, millel oli imeline jõud. Ta sünnitas elu igal pool, kust ta läbi
jooksis. Veel oli ühtlasi kasvatav vägi: inimesed hakkasid õiguse vilja kandma
Sellele, kellelt nad olid saanud elu, see on Kristusele.
Kristuse elu aga
on võõras ja vihkamise väärt neile, kes
õnnistusevarandusi ei tunne. Nii oli see vanasti, on praegu ja jääb ka maailma
otsani. Vendade tööd on tahetud ka meie kodumaal jäljetult kaotada. Rahvameri on
lainetanud ja tuuled ning tormid käinud selle koja peale, mille Issand ise oli
rajanud. Saatan on mitmel puhul kihutanud oma sulaseid, et seda väikest ojakest
tema jooksul seisma panna. Kahjuks on
see mitmes kohas Lõuna- Eestis, endisel Liivimaal, vaenlasele korda
läinud.
Täna pühitseb meie
kodumaa Herrnhuti Vennaste kogudus Jumala armu läbi oma 200 aastase tegevuse
tänupüha. Ta peab oma mälestuspüha Sellele, kes teda on kannud – oma
Õnnistegijale Jeesusele Kristusele.
Seisatades vaimus
kodumaa palvemajade lävedel ja vaadates minevikku, vajub meie vaimusilma eest
mööda suur hulk tunnistajaid, kes on kuulutanud igavese elu teed tuhandetele
meie rahva liikmetele. Armuõpetuse vägi Õnnistegijalt andis paljudele uue
südame ja elu.
Need tunnistajad
kandsid ka ristis ja viletsuses, haiguses ja surmahädas, igavese elu lootust
omas hinges. Igaüks neist võis lahkudes tunnistada: „Kotkatiibadel on Issand
meid kõigest läbi kannud!“
Täna tohime ka meie
nende endiste vendade tunnistusega ühineda ja tänutundes öelda:“ Issand on
ustav; Tema on meid kannud ja kannab ka edaspidi kotka tiibadel!“
Ajad on muutunud:
juba avalikult salatakse Kristust ja püütakse armuõpetust kuulutada ajavaimu
kohaselt, et peab tõeks saama, mis Issandast ette on öeldud.
See seadus aga, mis
Õnnistegija oma kogudusega vanasti tegi, jõudis meie eeljooksjaid Kristuse
kannatamise, surma ja vereväe läbi nõnda tugevaks teha, et nad elasid usuväes
ja lahkusid siit kindlas lootuses.
Ka Herrnhuti
Vennaste kogudus Eestis tahab jääda endisele alusele, Kristuse ja Tema
apostlite õpetuse juure, mis on ainult õndsakstegev, ja ei taha olla ajavaimule
sõnakuulelikuks teenriks.
Palugem Jeesuselt
püha Vaimu, et Ta meid ülesärataks vaimulikust laiskusest, ja meie südame peale
paneks rahva hingekahju, meid kihutades armastuses, Õnnistegijast määratud tööle!
Jüri Leitdorf,
Vennaste koguduse vanem
/Kirjutis on
ilmunud 1929. aastal/
