Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.


31.8.12

JUUBELIPÄEVAKS.


Ma olen teid kotka tiibade peal kannud. 2.Ms 19,4

Armsad vennad ja õed!

Herrnhuti vendade tulemisest meie maale on mööda läinud 200 aastat. Võime kindlasti öelda, et vendade tulemine meie maale tähendas ajajärku, mil siin algas esimene vaimulik elu.
Ristiusk oli küll palju varem leidnud tee Eesti rahva hulka, ometi ei rahuldanud ta sel kujul, kui teda pakuti, rahva hingelisi nõudeid. Vaimulik pimedus oli suur. Inimesed pidasid suuremalt osalt paganausu kombeid ja teenisid kurje vaimusid. Surnud kombeusk ei suutnud paganust hävitada.
Aastal 1729 jõudis Eesti rahva põuasele maale nirisev ojakene lõunalääne poolt. Selles ojas voolas värske vesi, millel oli imeline jõud. Ta sünnitas elu igal pool, kust ta läbi jooksis. Veel oli ühtlasi kasvatav vägi: inimesed hakkasid õiguse vilja kandma Sellele, kellelt nad olid saanud elu, see on Kristusele.
Kristuse elu aga on  võõras ja vihkamise väärt neile, kes õnnistusevarandusi ei tunne. Nii oli see vanasti, on praegu ja jääb ka maailma otsani. Vendade tööd on tahetud ka meie kodumaal jäljetult kaotada. Rahvameri on lainetanud ja tuuled ning tormid käinud selle koja peale, mille Issand ise oli rajanud. Saatan on mitmel puhul kihutanud oma sulaseid, et seda väikest ojakest tema jooksul seisma panna. Kahjuks on  see mitmes kohas Lõuna- Eestis, endisel Liivimaal, vaenlasele korda läinud.
Täna pühitseb meie kodumaa Herrnhuti Vennaste kogudus Jumala armu läbi oma 200 aastase tegevuse tänupüha. Ta peab oma mälestuspüha Sellele, kes teda on kannud – oma Õnnistegijale Jeesusele Kristusele.
Seisatades vaimus kodumaa palvemajade lävedel ja vaadates minevikku, vajub meie vaimusilma eest mööda suur hulk tunnistajaid, kes on kuulutanud igavese elu teed tuhandetele meie rahva liikmetele. Armuõpetuse vägi Õnnistegijalt andis paljudele uue südame ja elu.
Need tunnistajad kandsid ka ristis ja viletsuses, haiguses ja surmahädas, igavese elu lootust omas hinges. Igaüks neist võis lahkudes tunnistada: „Kotkatiibadel on Issand meid kõigest läbi kannud!“
Täna tohime ka meie nende endiste vendade tunnistusega ühineda ja tänutundes öelda:“ Issand on ustav; Tema on meid kannud ja kannab ka edaspidi kotka tiibadel!“
Ajad on muutunud: juba avalikult salatakse Kristust ja püütakse armuõpetust kuulutada ajavaimu kohaselt, et peab tõeks saama, mis Issandast ette on öeldud.
See seadus aga, mis Õnnistegija oma kogudusega vanasti tegi, jõudis meie eeljooksjaid Kristuse kannatamise, surma ja vereväe läbi nõnda tugevaks teha, et nad elasid usuväes ja lahkusid siit kindlas lootuses.
Ka Herrnhuti Vennaste kogudus Eestis tahab jääda endisele alusele, Kristuse ja Tema apostlite õpetuse juure, mis on ainult õndsakstegev, ja ei taha olla ajavaimule sõnakuulelikuks teenriks.
Palugem Jeesuselt püha Vaimu, et Ta meid ülesärataks vaimulikust laiskusest, ja meie südame peale paneks rahva hingekahju, meid kihutades armastuses, Õnnistegijast määratud tööle!
Jüri Leitdorf,
Vennaste koguduse vanem
/Kirjutis on ilmunud 1929. aastal/