Vennastekogudus Lätis 1918- 1940

19. saj  teisel poolel kaotas vennastekogudus mitmetel erinevatel välistel ja sisemistel põhjustel oma domineeriva rolli Liivimaa ühiskondliku elu sotsiaalses ja usulises elus lätlaste hulgas Liivimaal. Sellega seoses muutus ka koguduse identiteedi aktsent  – äratusliikumisest sai religioosne ühendus, kes toetub  traditsioonile. Vennastekogudus Lätis ei olnud organiseerunud ühenduseks kindla keskuse ja juhtimisega. Üksikud kogudused olid praktiliselt iseseisvad ja töötasid paikkonnas väljakujunenud traditsioonile. Enne I maailmasõda oli Liivimaal 150 palvemaja. Töö toimus neist vähemalt pooltes. Sõda pillutas rahva laiali. Arvatakse, et ca miljon lätlast lahkus oma kodudest. Sõja käigus hävines umber 2/3 palvemajadest kas täielikult või olid nad tugevate purustustega.

Peale sõdasid ja iseseisva riigi loomist 1918. aastal jätkus töö 50 palvemajas. Palvemajad olid iseseisvad, ilma keskse juhtimiseta. Töö toetus kohalikule vennaste traditsioonile ja ilmikjutlustajate autoriteedile. Enamik jutlustajatest olid auväärses eas, palvemajade hooned olid ajalooliselt väljakujunenult juriidiliselt eraomanduses. See ei seganud palvemajade tööd sugugi, kuna see oli samuti traditsiooni osa.

Arvandmete hulk iseseisvusaja alguse vennastekoguduse kohta on väga puudulik. Arvatakse, et vennastekogudusel oli iseseisvusajal 3000 liiget. Kui võtame aluseks, et sõdadevahelisel perioodil oli Lätis 50 palvemaja siis võib see liikmete arv tõenäoline olla. Kuigi kogudusel on pikk ajalugu ei olnud ta kunagi juriidiline isik, tegutsedes kõik need aastad mitteametlikult.

Algatus ühise Läti vennastekoguduse moodustamiseks tuli Riia vennastekogudusest. Ka siis ei olnud peapõhjuseks mitte organisatsiooni loomine, vaid hoopis Riia palvemaja mured. Kogu sõdade aja oli töö Riia koguduses  siiski jätkunud. Neil oli oma palvemaja Riia vanalinnas (Kaleju iela 8). Sõja lõppedes algas jälle regulaarne töö. Koguduse eestseisja ja enamik liikmeskonnast olid eakad inimesed, järelkasv oli väga väikene.

Saksa okupatsiooni ajal oli palvemaja juriidiline omanik muutunud. Novembris 1918 ettevõetud muutused viisid palvemaja saksa kogudusele. 1923. aastal andis Vennaste direktsioon Saksamaal advokaat Baumanisele õiguse omandi valitsemiseks koos õigusega , vajadusel palvemaja maha müüa. Kahtlemata ei olnud Riia vennad sellise asjade käiguga rahul. Neil ei olnud aga juriidilisi õigusi, kuigi nad olid hoonet kasutanud, remontinud ja säilitanud hoone. Pingeline olukord viis koguduse otsusele, et nad peavad õigusliku olukorra parandama. Nii moodustatigi 1923. aastal Läti Vennastekogudus. Eestvedajaks oli siin 72 aastane vend Karl Schilling. Sama vanad olid ka teised aktiivsed liikmed.

Kui läti kristlikud noored soovisid palvemaja ruume koosolekute pidamiseks siis võeti see soov rõõmuga vastu. Vendadel õnnestus osa neist noortest vennastekoguse töösse kutsuda. Sellel oli kaks tulemust: positiivne – noorte tegevus aitas riigi poolt aktsepteeritava organisatsiooni üles ehitada. Negatiivne pool oli see, et noorteühingu esindajad tõid kogudusse kaasa teise vaimsuse, mis oli üheks põhjuseks hilisemale raskele kriisile koguses.

Noorte eestvedaja ja hilisem tuntuim vennastekoguduse kaastööline oli Karlis Ozolinś. Kui nüüd oldi sunnitud moodustama juriidiliselt korrektne organisatsioon Riia Vannastekogudus, liikusid mõtted hoopis Läti Vennastekoguduse moodustamisele. Läti Evangeelse Vennastekoguduse asutamiskoosolek toimus 23. nov 1923. Riikliku tunnustuse sai organisatsioon 1924. aasta 24. aprillil.

Koguduse esimene ülesanne oli võitlus oma hoone eest Riias. See kohtuprotsess kestis mitu aastat.  See mõjutas ka koguduse vaimulikku tööd.

Vana tava kohaselt toimusid koguduse koosolekud Riia palvemajas pühapäeva hommikul kell 8 ja 12 (et ei oleks lut kiriku teenistustega samal ajal). Koosolekuid juhatasid ilmikjutlustajad ja pastor Martinś Apalitis. Läti vennastekoguduse identiteedi, tegevuse ja suundumuste osas olid Riia koguduses erinevad arvamused, mis tekitas koguduses ebaterveid pingeid.

1928. aastal oli vennastekoguduse areng sealmaal, et võidi kavandada suuremaid ettevõtmisi, näiteks pidustusi  tähistamaks 200 aasta möödumist vennastekogudusliku liikumise algusest Liivimaal (1929). Pidustuste ettevalmistamine vähendas koguduses olevaid pingeid, kuid ei kaotanud neid. 200. aastapäeva tähistati palvemajades laialdaselt ja osavõtt oli aktiivne. Pidustused kulmineerusid 14.-15. Septembril  Valmieras. Läti Ev Luth Kiriku piiskop Karlis Irbe õnnistas pastoriametisse  hilisema Läti vennaste vaimse juhi Edgars Rumba. Teiste avaliku elu tegelaste seas osales ja tõi ka tervituse Läti president Gustav Zemgals. Pidusused leidsid kajastamist pressi poolt .

Selle aktiivsuse tõusu perioodil korrastati vennastekogudust kui organisatsiooni. Liivimaal toimusid umbes 40 palvemaja kui Läti Vennastekoguduse osakondade asutamiskoosolekud. See oli suur samm edasi ühtse organisatsiooni moodustamisel. Kohapealsete vendade jaoks olid need sammud siiski vähese tähtsusega. Läti Vennastekogudus jäi  kuni nõukogude okupatsioonini otsima oma sobivaimat vormi organisatsiooni osas. Sellist vormi, mis oleks arvesse võtnud erinevate palvemajade huvisid ja traditsioone. Aktiivsemad töötegijad organisatsiooni kujundamisel olid eestseisuse liikmed Karlis Ozolinś ja Janis `Smits (Riia Inglise instituudi direktor)

1929. aastal hakkas ilmuma vennastekoguduse ajakiri. Väljaanne ilmus mõningate vaheaegadega kuni 1940 aastani, neli korda aastas.

1930. aasta lõpul on näha tõsiseid märke saabuvast kriisist koguduses. Mis olid need põhjused:

*muudatused koguduses olid tehtud  kiirustades ja ilma põhjaliku aruteluta. Ilmalike ühingute vorm oli vennastekogudusele vähesobiv.

*erinevad olid arusaamad vennastekoguduse olemusest. Aktiivseim grupp oli arusaamisel, et peab  tuliselt edasi jutlustama ja liikmeskond peab koosnema „õigetest“ kristlastest. Teine grupp oli arvamusel, et suur äratuse aeg on möödas ja kogudus oma ajaloolise traditsiooniga on rahvale üks püha pärand. Kolmas grupp oli oma seisukohtadega eelmiste vahepeal.

* kogenematus uues organisatsioonilises vormis tegutseda.

*sel ajal olid koguduses tegevad need inimesed, kes ei mõistnud vennastekoguduse vaimsust ja püüdsid oma ideid teostada ebaausate võtetega.

Koguduses tekkinud pingete katalüsaatoriks sai uus luteri pastor Arvids Perlbahs, kes 1929. aasta aprillis ka vennastekoguduse vaimulikuks juhiks nimetati. Juba 1930 aastal langes ta vennastekoguduse konverentsil kriitika alla. Siiski anti talle võimalus jätkamiseks. Perlbahs omalt poolt alustas varjatud tegevust ja 1930 aasta lõpul korraldas  Riias skandaalse evangeeliuminädala, mille järel 1931 aastal moodustas ta vennastekoguduses uue osakonna nimega „äratusosakond“. Kasutades koguduse põhikirja nõrkust proovis ta aasta teisel poolel koguduse juhtimist enda kätte saada. Sündmused muutusid agressiivseks, skandaalseks, kaasati ka politsei. Temaatika leidis avalikus pressis kajastamist. Arvatakse, et viis aastat oli selle sündmuse järelmõju. Koguduse töö oli raskendatud. 1932 aastal kuulutas kohus A. Perlbahsi tegevuse seadusevastaseks. Perlbahs  astus kogudusest koos „ äratusosakonnaga“ välja ja moodustas uue organisatsiooni – Uus Vennastekogudus.

1932 aastal valiti rahva poolt armastatud luuletaja, 72 aastane Roberts Bersinś vennastekoguduse teiseks juhiks. Ta oli ametis 3 aastat, kuni oma surmani 6. Juunil 1935 aastal. Seda perioodi võib ka  „rahunemise ja haavade lakkumise ajaks“ nimetada.

1935 aasta lõpul valiti Läti Vennastekoguduse kolmandaks ja viimaseks juhiks  20. sajandil , luteri pastor Edgars Rumba. See oli vennastekogudusele hea valik, sest Rumba  omas autoriteeti luterlikus kirikus ja Läti intellektuaalide hulgas. 1938 aastal saab ta Uppsala ülikoolis teoloogidoktori kraadi. Teda austatakse siiani, kui Läti tuntuimat teoloogi.

Edgars Rumba ajal toimus vennastekoguduse arengus pööre.  Kired vaibusid ja algas eesmärgile orienteeritud tegevus. Sel perioodil tugevnes noorte tegevus. Üheks noortetöö juhiks oli hilisem Leedu Luterliku Kiriku rajaja ja esimene piiskop Janis Kalvans. Vennastekogudusel oli tihe koostöö Läti Ülikooli usuteaduskonna üliõpilaste ja õppejõududega. Koguse palvemaja Riia vanalinnas sai ühise tegevuse kohaks. Koguduse koosolekuid juhatasid akadeemilise haridusega luteri pastorid, aga ka tudengid. Otsiti uusi teenistuse vorme, peeti loenguid erinevatel teemadel, organiseeriti kokkusaamisi misjonäridega. Ka Riia kogudus otsis võimalusi kaasaaitamiseks misjonipiirkondades. Siiski vastavalt traditsioonile olid keskmes ilmikjutlustajad, kellele toetus vaimulik töö.

Juba 20 – tel aastatel oli kogudusel oma koor ja pühapäevakool.

Läti Vennastekoguduse tervest teoloogilisest arengust  annab tunnistust tõsiasi, et ühest viimastest tegemistest 1940 aasta suvel oli eri uskkondade vaimulike ja ilmikute oikumeeniline kokkusaamine. Osalesid ka ortodoksiad, katoliiklased jäid kõrvale.

Läti iseseisvuse ajal oli vennastekoguduse sidemed luteri kirikuga eeskujulikud, toetudes vastastikusele tähelepanule ja respektile. Läti esimene piiskop Karlis Irbe toetas vennastekogudust ja vastavalt võimalustele osales ka ise koguduse töös. Läti teine piiskop Teodors Grinbergs nimetati 1932 aastal vennastekoguduse auesimeheks. Ka maal asunud palvemajad töötasid koos luteri koguduste ja pastoritega.

Kui me vaatleme vennaste liikumist Liivimaal tervikuna, on huvitav jälgida, kuidas  see lugu iseseisvas demokraatlikus Lätis edasi läheb ja areneb. Vennastekogudus ja tema tegevus pidid sobituma  hoopis uude sotsiaal-poliitilisse olukorda. Uues olukorras pidi kogudus oma koha leidma, traditsioonid integreerima ja oma identiteedi defineerima. Võib öelda et olulisimad küsimused lahendati väga edukalt ja liikumisel oli tulevikku.

Esile võiks tõsta järgmist:

1)      Moodustati  üks suur ühtne Läti Vennastekogudus

2)      Herrnhutlusele omane vabatahtlik koostöö, mis liitis koguduse

3)      Koostöö Läti Ülikooli õppejõudude ja üliõpilastega

Kahekümne aastaga õnnestus kogudusel uusi tegevusvorme leida ja olla osa ühiskonna vaimuelust. Kogudusel olid võimalused edaspidiseks pikemaajaliseks tegevuseks.

Seda perioodi võib pidada Liivimaa vennastekoguduse kolmandaks õitseajaks.

/Gundars Ceipe. Brüdergemeine in Lettland 1918-1940. Internationaler Theologischer Dialog in der Brüder- Unität. Heft Nr 15 Europa – Ausgabe Winter 2010. Lühendatult   L. R.
Fotodel ühe arhailise Läti vennaste palvemaja välis- ja Ringi palvemaja sisevaade./