Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.


Neljapäeval, 27. septembril, algusega kell 17.oo on Pühalepa palvemajas laulu-ja palvetund koos Soome sõpradega.

Väljavõtteid kirjutisest „Jüri Rannuti misjonireisid“

(Pikemalt Jüri Rannuti misjonireisidest loe ajakirjast Misjonifailid )


HIIUMAALE

Pühalepa kirikumõisa hüüti Papsiks. Selle ümbrus oli väga ilus. Rohuaias palju mitmesuguseid viljapuid. Suur õu ja rohuaed, sinilillede meri! Tuli mõttesse: küll oleks kena, kui tuleksime suvel perekonnaga siia paariks kuuks puhkusele või õigemini suvitama! Avaldasin oma soovi kiriku juhtidele. Nad nõustusid meeleldi ja lubasid ühe toa elamiseks ja ühe meetri küttepuid tingimusel, et igal pühapäeval nende kirikus jumalateenistuse pean. Selle uudisega sõitsin koju. Kodus kulus enne palju selgitustööd teha, kui abikaasa nõustus.
Nelipühil elasime Lilienthali kirikus alliansskonverentsi üle. Kohe pärast nelipühi panime kokku pakid vajalike tarbeesemetega ja sõit algas üle Haapsalu Heltermaale. Heltermaal oli paar uut sõpra hobustega vastas. Nii sõitsime me ilusasti Papsi. Lapsed olid rõõmsad nagu puurist väljapääsenud linnud. Jooksid ja imetlesid ilusaid lilli.
Esimene asi oli mööbli muretsemine. Olin harjunud kõiki võimalusi kasutama. Võtsin kirve, sae,  peotäie naelu ja haamri. Siinsamas rohuaias oli paar suurt sarapuupõõsast, valisin sealt parajad kepid ja sammaspuud välja, painutasin nad nii kokku, et ilus kahe inimese laiune voodi sai ja lastele teine, väiksem. Taburette leidsime ka. Leiba ja muud toidupoolist oli esialgu raske saada.
Pühapäeviti hakkas rahvast ikka rohkem kirikus käima. Misjonitööd tuli siin ka edasi jätkata. Jõudis kätte jaanipäev. Käinas ja Pühalepas peeti surnuaiapüha. Vikaarõpetaja Luuberg alustas kell 11 Käina surnuaial. Ma sõitsin ka sinna ja lasksin õpetajat paluda, et ta hõikaks siin rahvale, et poole tunni pärast on kirikus jutlustaja poolt sisemisjoni tund. Õpetaja ei lausunud sõnagi, vaid köster Sakkeus hüüdis rahvale misjonitunnist. Õpetaja laulatas enne veel ühe pruutpaari, siis ma algasin oma tööga. Rahvast oli koos väike hulgake. Sõitsin sealt jalgrattal kiiresti tagasi ja kuulsin ka Pühalepas sama jutluse kordamist.
Ühel pühapäeval sõitsin Reiki. Kõnelesin seal ilusas kirikus. Samal nädalal sõitsin Emmaste õpetaja Embecki poole külla. Sõitsin veel taha Sõru otsa vendade Ranna ja Sarapuu poole.
Pühalepas kulges elu usklikkude väga sooja poolehoiu ja armastuse tähe all. Avaldadti soovi, kas ma ei sooviks neile õpetajaks tulla. Tegin selgeks, et ma ei ole selleks kohane. Noh! Eks siis mine kooli ja soorita sellekohane kutse! Mitmete keeruliste küsimuste peale vastasin kord: „Köstriks võiks ehk juttu olla!“
Ei nüüd enam rahu antud. Abikaasa väga surus selle vastu. „Ega me siia mere taha ometi elama tule!“ Hoiatas ikka mind, et ma ei laseks ennast pehmeks rääkida. Lähenesid lõpunädalad. Koguduse õdedel läks viimaks korda mu abikaasa kalk vastupanija süda pehmeks rääkida! Noh, mis enam! Mina olingi ju pehme.
Mõtlesime ja kaalusime läbi. Sisemisjoni töös ei olnud edu näha. Tööst võtsid osa ainult saksa soost kirikuõpetajad. Siin paistis palju söötis maad olema. Köstri kohta täitis vanamoeliste kalduvustega vana mees. Teatasin koguduse juhatusele, et köster kinnitatakse teile konsistooriumi poolt, kui teie 50 krooni kuupalgaks nõustute maksma. Kui teie mind ühel häälel valite, siis tulen teile. Praost kutsuti kohale argipäeval, 1924. aasta augustikuus. Ainult kaks häält oli vastu: vana köster naisega.
Tallinnas tõi teade sugulaste, sõprade ja usklikkude keskel palju uudisjutu ainet. Lahkumise kahju oli mõlemal poolel. Enda ehitatud majast lahkumine ei kurvastanud, sest olin maja juba enne ära müünud.
Majast saadud raha oli ka nii ära lahtunud, et vaid pisut veel ümberkolimisest üle jäi. Mööbli ja majakraami pakkisime sisse. Kaks tugevat voorimehekoormat viisin sadamasillale, kus üle kaaluti ja aurulaev Endlale laaditi.
Kodus korraldasime veel oma majas rahvale ja sõpradele lahkumise koosoleku. Kõnelesid vanemvend Jalakas, Willman ja ma ise. Tuletasin elanikele meelde, kuidas ma nende keskel elades olen püüdnud neid Jeesuse juurde meelitada. Üks mees Reumar- kes alati meie pea kohal purjus peaga mürtsu tegi ja oma naist välja kihutas ja kes kord, kui ma peremehena majarahu huvides teda vaigistama läksin, mind noaga lubas tappa- nüüd kaine peaga nuttis ja palus kõike andeks. Avaldas sügavat kahju, et ära läheme: tema oleks ka pöördunud, kes nüüd talle enam räägib! Paarkümmend aastat hiljem kohtasin seda meest mitmel korral. Ta oli joomise vähemaks jätnud ja haiguse sängis hakanud Jeesust appi hüüdma.
Lahkumise moment oli kurb. Aias, oma õunapuu all sai veel pilti tehtud.
 
Mina olin siis 44 aasta vanune, abikaasa 31, Alma, Agnes, Johannes, Ketsia. Pisiasjad näpus ruttasime rongile, mis viis meid Rohuküla sadamasse. Järgmisel päeval märkasin, et ühe kasti, kuhu olime veel põrandapesulapid sisse visanud, olin vagunisse pingi alla unustanud. Nende tühiste kolude seas oli ka 50 või 35 kuldraha. Mis teha, kahju suur! Helistasin Haapsalu jaama ja vastati, et aus vagunisaatja oli leidnud ja jaama korraldusse andnud. Sõitsin järele,  sain kätte.
Peagi jõudis konsistooriumist kohale ka paber, et olen Pühalepa köstriks kinnitatud. Praost Tannebaum kuulutas argipäeval välja jumalateenistuse ja õnnistas ametisse. Pärast oli Papsis meie poolt lõunasöök nõukogu meestele.
Tööpõld Pühalepas kujutas vanaaegseid sõjakäike ja lahinguvälju. Juba kolm aastat oli kogudus olnud ilma hingekarjaseta. Lahkusu kogudused töötasid hoogsalt. Kiriku uksed olid igal pühapäeval lahti. Jutlust lugesid oma küla harilikud pöördumata mehed, kes hoiatasid lambavaraste eest, kuid kahjuks endal ei olnud lammastele toitu anda. Vahest harva külastas neid vikaarõpetaja Luuberg Lihulast. Kirikut külastamas käisid ainult haavatud, poolpimedad karkudega ja harjumuste nimekristlased. Ainult veel üksikud äratatud inimesed olid oma lapseristimise alusele truuks jäänud. Või mis puutuvad need asjad kõik üldse köstri töösse?!
Kakskümmend aastat tagasi aastal 1904, kui Jumal mind maailma patu pori seest välja tõstis, andis ta mulle südamesse tööle minna tema viinamäele. 20 aastat olin vanemate töötegijate juhtimisel võimalust mööda püüdnud abilisena kaasa aidata mitmel vaimulikul tööalal. Siin avanes tööpõld lage ja lai. Marutuultest raputatud ja pudenenud viljapäid ja murtud kõrsi kõikjal!

*********


OSA 2.
Saatsime oma mured palvetes üles Isa trooni ette. Meie oleme seda tööd siin tegema väga viletsad! See põld vajab energilist töömeest! Esiteks tegi suurt raskust, et mul puudus saksa keel ja et kiriku raamatupidamine oli mulle täitsa tundmata. Nii Kärdla kogudus, kui Kassari olid Pühalepa abikogudused. Kirikuraamatud kõik Pühalepas. Liikmed vajasid mitmesuguseid tunnistusi, eriti päranduste jagamisel perekonnatunnistusi. Kõik vanad kirikuraamatud olid saksa keeles. Ei olnud lähedal ühtegi inimest, kelle käest oleks juhatust saanud. Tuli õppida ja uurida, kuni Jumal aitas, et kõigega valmis sain. Õpetaja Luuberg pahandas, et palvevend elab siin. Ta enam nägu ei näidanudki.
Elanikkudeta seisnud kirikumõis oli elamiseks kõlbmatu. Tubadel aknaklaasid katki ja kitist lahti. Ustel lukud ja lukuvedrud katkised. Et ma ise kõige paremini selle tööga hakkama sain, tuli kõige odavam välja. Kirikutornis puudus kell, see oli sõja ajal ära viidud. Tornikell peab hüüdma pühapäeva hommikul:“ Tule, tule, tule, Jumal kutsub sind oma sõna juurde!“ Tänu Jumalale, Pühalepas oli veelgi inimesi, kelle südames ei olnud vaikinud Jumala hüüd:“ Aadam, kus sa oled?“  Nad armastasid oma vanemate kirikut ja tulid heameelega kokku. Siin tundsin end mitte enam Sisemisjoni rändjutlustajana, vaid  et  Jumal oli mulle usaldanud kogudusevanema vastutusrikka töö. Kogudus leppis sellega, et neil 4-6 korda aastas õpetaja väljastpoolt käis. Peapõhjus oli muidugi rahanappus. Mitu jõukamat ja ohvrimeelset peremeest olid baptisti üle läinud. Õpetajat oli vaja pruutpaare laulatama ja armulauda jagama.
Kord tuli nädala sees üks ema ja palus oma haigele tütrele tulla püha õhtusöömaaega andma. Ma vastasin: see ei ole köstri töö! Ühel pühapäeval pidas praost meil jumalateenistust. Sama naine tuli palve ja kaebusega meie juurde ja ütles:“ Ma olen köstrit mitu korda palunud oma haigele tütrele Jumala armu andma, ta ei tule!“ Praost küsis:“ Miks sa ei lähe?“ Ma vastasin:“ Eks sa käsi, siis ma lähen!“ Selle peale ütles:“ Noh, kas mina pean käskima!“ Mul oli selge, miks ta nii vastas.
Järgmisel päeval läksin ja viisin läbi selle talituse.  Pärast seda kanti teade laiali ja nii olin oma õla heatahtlikult õpetaja koorma alla pannud. Mäletan ka paari juhust, et apostli- õigeusu meeste juures seda talitasin. Ma tõrkusin esiteks vastu, sest neil oli oma preester kaev. Mees, kes oli tõsiselt Jeesuse vastu võtnud, vastas:“ Meie preester on viinajoodik ja mina ei taha teda püha asja juurde!“
Pühalepa kirikus oli Saaremaa kivist kantsel, kivist samba otsas, apostel Peetruse pealaele kinnitatud. Puudus lihtne kõnepult köstri jaoks. Endised köstrid olid kõnelnud kantsli all püsti seistes. Et rahvast hakkas rohkesti kirikus käima, astusin ma jutluse ajaks esimesele pingile püsti. See oli uudis. Palusin kiriku eestseisust lasta puusepal teha sellekohane kantsel. Mulle vastati:“ Meil on tugev kivist kantsel, astu trepist üles sinna peale, ega ta ära ei kulu!“ Nii alustasin tööd üleval õpetaja kantslil. Mandri kirikutes oleks see väga võõrastav, et lihtsate üleriietega mees seal üleval on. Altariaiast väljaspoole  seadsime kõrgema paiga, kust pealt lugesin liturgilise osa ja lõpupalve.
Leeritöö
Juhatus tegi mulle ettepaneku hakata noortele leeriõpetust andma. Olin harjunud iga oma tööala ikka palves  Jumala käest võtma. Nii ka siin palusin selleks Jumalalt tarkust. Aeg sai määratud kevadeks ilusale ajale maikuus. Leerilapsi oli 30, poisid ja tütarlapsed. Kõigepealt teatasin leerilastele ausa korra kohta. Siin leerimaja ümbruses ei tohi suitsetada. Poisid ei tohi tütarlastega tee peal halvasti käituda. Rumalad naljad jäägu kaugele ära. Eksijaile antakse paar korda andeks, aga kolmandal puhul jääb õpilane õnnistamise päevast välja. Käte  ülestõstmisega võeti kodukord vastu ja nii peeti ka rangelt kinni. Kaks tundi kõnelesin ja seletasin piiblilugu, üks tund katekismust ja üks tund koorilaulu. Järgmisel päeval küsisin õpilastelt eelmiste seletuste üle (katekismusest peatükid ja mõned piiblisalmid, mis oli pähe õppida).
Järgmiseks pühapäevaks palusin laste vanemad kokku tulla. Pidasin Jumala abiga neile kosutava kõne, meelde tuletades, kui tähtis see on, et Jumal nende lapsi seni hoidnud on. Panin neile südamele oma laste usuelu üle igal päeval palvetes mõelda. Vanemad olid mu eelmise nädala tööga väga rahul ja tänulikud, et neid kokku kutsusin sellest tööst osa võtma. Leeriaeg kestis kaks nädalat. Siis jõudis kätte ka paras suvivilja külvi aeg. Maa tuli selleks ette valmistada. Ei olnud võimalik külvisahka külast saada, sest igaühel oli endal vaja. Siis tuli mul enamasti öösel oma seemet künda kuni hommiku leerilaste tulekuni. Jumal andis selleks jõudu ja laskis kõik korda minna.
Õnnistamise talitust läbi viima palusin mandrilt kedagi tuttavat usklikku õpetajat. Esimesi lapsi õnnistas õpetaja Edermaa Nigulast. Rongkäigus sammusime Papsist kiriku juurde. Kiriku ukselt sammusime sellekohast laulu lauldes altari ette. Altari ees laulsid lapsed paar koorilaulu, mille kätteõppimine oli väga palju vaeva nõudnud, sest poistel oli selles vanuses häälemurdmise aeg. Koorilauludeks olid enamasti „Issand, Su juurde kipub mu hing“ ja  „Oh, võta mind, mu Jumal, käekõrvale“.
Matused
Matmised toimusid tavaliselt argipäevadel. Matjad tulid koos surnuga. Surnukirst oli seni kalmistu väravas vankri peal, kuni haud sai valmis kaevatud. Mina läksin põllule kündma. Võtsin musta pintsaku, valge krae, musta lipsu ja tarvilikud raamatud kaasa. Tegin tööd, kuni tuli teade, et vaja tulla hauda ristima - nii nimetati siin kolme korra mulla panekut sellekohaste talitussõnadega. Jätsin hobused seniks puhkama, kuni ametitalitus möödas, ja siis kündsin edasi.
Kihlused ja laulatused
Kuulsin, et mitmel pool ei ole kirikuõpetajad pruutpaari kihlusele tulekul Jumala Sõna tarvitanudki. Ainult vastavalt nõuetele klaariti maksud, siis suruti kätt ja korras. Esimesel sügisel, peaaegu esimestel nädalatel tulid kaks pruutpaari kihlusele korraga. Noored inimesed täis noorusetuld ja naeru. Minul koguduseraamatud kõik võõrad. Otsin ja lappan, kuni tarvilikud kirjad korda saan. Pühapäeval tuli teise pruudi usklik ema minu juurde ja ütles:“ Pruutpaar rääkis ja naeris sind: köster pidi olema usklik mees, aga meie jaoks ei ühtegi sõna Jumalast!“ Ma sain sellest õpetust. Järgmiste pruutpaaridega toimisin nii: kõigepealt õiendasin nimekirjad ja maksud ära. Siis küsisin:“ Kas soovite, et Jumala Sõna ka loen?“ Tulevikus kõik pruutpaarid avaldasid soovi. Lugesin esmalt Efesose kirjast, kõnelesin  ristiinimese tõsistest kohustustest ja pidasin palvet. Jumala Sõna mõjul veeresid pisarad noorte palgeil. Järgnes südamlik käepigistus.
Laulatustalitusele sõideti Käina või sõitis ka praost tihedamini meie saarele. Koguduse elus oli märgata tõusu. Liikmekaarte võeti rohkem. Rahvas võttis elavamalt kirikust ja küla palvetundidest osa. Baptistide kabelid jäid hõredamaks.
Ristimised
Kirik ja riik olid senini veel käsikäes ja sellepärast oli kantseleitööd palju. Riigikohtadel ametnikud hakkasid perekonnatoetuse rahasid saama. Perekonnakirjad olid kirikus. Kes enne kiriku liige ei olnud, tuli nüüd häda sunnil kiriku liikmeks. Kolme aasta liikmevõlg tuli tagantjärele ära maksta. Seda tehti väga paha meelega. Lapsed tuli lasta kiriklikult ristida, siis sai ametnik tunnistuse välja anda.
Suuremõisa postiagentuuris oli ametis keegi Ploompuu. Tal oli kolm last ristimata. Usulist asja ta ei pooldanud. Raha saamise lootus aga pani rattad liikuma. Raske sammuga tuleb mees Papsi, õiendab oma nõutavad maksud ja palub tulla lapsi ristima. Kaks alla kümne aastast poisijõmpsikat ja üks väikene rinnalaps. Pühapäeval, pärast kirikut võtan talituse ette. Mõisakoht ja palju rahvast tuleb kokku. Kirikus käivad nad harva. Valmistasin ka sellekohase jutu, mis oleks äratuskõneks kohane.
(järgneb)