Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.


26.8.12

280. aastapäev


21. august  1732  - Herrnhuti esimeste misjonäride lähetamine teistele mandritele.

1732. aastal oli 5 aastat  sellest, kui Herrnhutis  Püha Vaimu juhitud inimesed olid jätnud oma erimeelsused ja ühinenud vennaskonnaks. Või nagu vend Johannes Dunkel on öelnud : „ mil Jumala Vaim pitseri peale vajutas ja tegi vennaste koguduse välis - ja kodumisjoni koguduseks, et neid hingesid koguda, kes Jeesuse veriseid haavasid kummardada tahtsid ja ise tõsiselt Jeesuse jüngriteks jäädes, veel teisi  Jeesusele valupalgaks kogusid.“
 Vendluse südameks oli ja on Jeesus Kristus, tema lepitusohver, ennast äraandev armastus. Teisel kohal on vendade omavaheline osadus. Iga liige kohustub osadust pidama ja seda ise veel süvendama. Kuigi vennastekogu oli väike ja on ka praegu seda , oli soov välja minna väga suur. Tänaseks päevaks on sellest väikesest kogudusest Saksimaal saanud 1600 kogudust üle ilma. Tol ajal oli Herrnhut´is 350 elanikku – praegu on üle maailma uniteedis 985 000 liiget.
Vennastekoguduses ei ole misjon mitte spetsialisteide kohus vaid iga kristlase ülesanne. Kogudus ja misjon kuuluvad lahutamatult ühte, terve kogudus oli sellega hõivatud. Kuidas see võimalik oli ja mis neid selleks sundis? See oli teadmine, et veel on ilmas hingesid, kes ei saa uskuda, kuna nad ei ole Õnnistegijast midagi kuulnud . Üks mustanahaline Taani kuningakoja teenija kõneles kord ühel  koguduseõhtul Herrnhutis Kariibi mere saarte suhkruroo istandikes töötavatest orjadest, sellest viletsusest , mis seal valitseb nii sotsiaalses, kui vaimulikus mõttes. See puudutas kuulajaid väga. Paljud inimesed läksid. Läksid ilma vahenditeta, kaasas vaid oma käsitöölise oskused. Sõitsid üle maailmamerede kohtadesse, kus ei olnud veel keegi kuulutanud. Nad otsisid orjasid, läksid pärismaalaste ja teiste allasurutud rahvagruppide juurde. Nende  kuulutus ei olnud massidele vaid ennekõike üksikule inimesele. See oli teadlik tegutsemine, sest Zinzendorf oli  hoiatanud selle eest –pöörata terveid rahvaid ja teha sealjuures vaid üksikuid jüngreid. Ta hoiatas ka selle eest, et pöördumata paganate pealiskaudne ristiusustamine on saatana töö, mis muudab inimesed õnnetuks.
Ennekõike üksikute võitmine Kristusele, kes seejärel ise asuvad  kuulutama. Mitte laiuti ei pea misjon minema vaid sügavuti.
Baltimaile, Lätti ja Eestisse jõudsid vennad juba 1729 aastal. Nad ei tulnud siia juhuslikult vaid usklikud kirikuõpetajad olid nad siia palunud. Misjonärid olid tegelikult käsitöölised, teenisid oma leiba mõisates käsitööga, olid koduõpetajad jõukamates peredes. See aeg, kes ajalugu tunneb,  oli väga raske. Põhjasõda oli maa laastanud. Mis sõjast jäi selle oli võtnud katk. Täna võiks küll öelda, kas inimesel oli üldse kellelegi teisele loota, kui Jumalale. Christian David, puusepp,  oli esimeste tulijate eesotsas, kes saabusid tollasele Liivimaale.
Esimene periood 1729-1743 s o 14 aastat tegevust siis sulges keiserlik käsk kõik palvemajad ja töö läks edasi vaikselt.  Johannes Dunkel kirjutab oma ülevaates :„ suur vaimutuluke Issandast hakkas põlema 1740 Uppa külas Saaremaal, Kuressaare lähedal. Kus üks abielupaar Jürgen ja Triinu said ärkamist ja hakkasid kiites ja tänades Issanda ime-armu  kuulutama, mis nemad ise Kristuse ristisurma väe läbi olid tunda saanud. Rahvast kogunes nii palju, et hooned ei mahutanud vaid koguneti lausa taeva alla kokku. Kui Hiiumaal ja Saaremaal  tuluke lõkkele lõi, siis süttis ka vaenlase viha seal põlema. Kurat kogus siis kõik oma jüngrid kokku ja tahtis vennaste tööle saarte peal viimast hoopi anda. Saaremaa superintendent, kes keeldus kantslist teatamast, et vennad valeõpetust levitavad ja rahvast eksitavad saadeti Petropavlovski kindlusesse, kus ta enne kohtuotsust 1749 aastal suri. 1743-1764 s o 21 aastat oli seda keeluaega.
1764 uued võimalused mis tõi tegevuse õitsengu. Vaikne aeg oli seda tööd nagu ette valmistanud. 1817 ja edasi oli meie rahvale väga õnnistatud aeg. Palvemajade ehitamine. Siiski on jälle ka vastased jõud tegutsemas seda eriti kiriku poolt, kirikuseaduse kaudu. Enam kandis see lammutamine vilja Liivimaal ja ütleksin, et neid tulemusi on märgata kuni tänase päevani, mil vennastel ei ole ühtki palvemaja Lõuna - Eestis, toonasel Põhja - Liivimaal ja kõik 10 palvemaja on Põhja - Eestis, kuhu kuulub ka Hiiumaa.
 Eesti oli üks neid piirkondasid, kus saksa vennad kuulutustööd korraldasid, saates siia ikka uusi töötegijaid.1914. aastal, I MS puhkemisega, lahkusid saksa vennad meie maalt ja andsid tegevuse juhtimise vend Johannes  Dunkelile ning sellest ajast on Herrnhuti koguduse otsene tegevus meie maal tagasihoidlikum.
Täna saame sellele ajale tänulikkusega tagasi vaadata. Kui eesti rahvas jälle valjemini hakkas Jumala järele hüüdma, kui Thoren ja Österblom Rootsist saabusid oli Lääne - Eesti ja saared see piirkond, mis kergemini Vaimust tuld võtsid. Jah elame siin Hiiumaal tõepoolest sellises kohas, mida Jumal on eriliselt õnnistanud. Ta on kutsunud rahvast patutundmisele ja meeleparandusele. Tänu Jeesusele selle eest. Ja kuigi täna ringi vaadates võime näha, et elame põua ajal siis vähemasti looduses on nõnda, et kui on põud siis muutub maa väga tuleohtlikuks ja kõik võtab kergesti tuld. Kas võib seda meie vaimulikku ellu üle kanda?
Mis oli ja on siis vennaste misjoni eesmärk.
Meie eesmärk ei ole mitte kirikuliikmeid teha, oma kogudust kasvatada vaid aidata inimesi võita Õnnistegijale. Millise kogudusega nad siis liituvad on hoopis kõrvaline asi. Kuigi vennad on eelnevatel aegadel ja mujal ka praegu tõepoolest aktiivsed olnud misjoniväljadel on uniteet siiski suhteliselt väike. Ka tänasel päeval on see nõnda, et meie koosolekud ei ole selleks, et oma kogudust kasvatada vaid ikka selleks,  et me end osaduses  kinnitaksime. Vennaste töö eesmärk on aidata inimesi elavale ühendusele Jeesusega. Vajame selleks palveaega, eestpalveid. Aga vajalikud on ka ainelised vahendid.
Jeesus on andnud misjonikäsu, käsu  minna välja. Välja minemine ei tähenda, et me kõik peaksime maailma äärele minema (mis on olnud UT kaasaegsete inimeste jaoks Hispaania või Rooma). Eks see ole ka see, et me ei elaks vaid sissepoole. Mina ja minu usk,  vaid vaataksime ka enda ümber ringi. Et me huvituksime naabritest oma küla rahvast. Kui meil on osadus Jeesusega ja vendadega siis me suudame seda. Suudame ka väljas poole. Mis on konkreetselt meist igaühe ülesanne see on meie palveteema. Mis on minu osa Kristuse ihus?
Et me saaksime minna välja, selleks vajame Püha Vaimu väge, selleks vajame Jumala õnnistust. Et midagi jagada, selleks peab midagi olema mida jagada. Ei pruugigi midagi erilist ette võtta. Ütleksin siin lõpetuseks meie kogudusevanema Eenok Haameri sõnad – püüda elada ristiinimesena oma kodukohas. Aidaku Õnnistegija meid selles.

Pühalepas,
21. aug 2012
L.R.
/Kasutatud allikad: Johannes Dunkel. Herrnhuti Vennaste Koguduse kahesaja aastase tegevuse ülevaade. Tln 1929.
www.ebu.de/mission/