21. august 1732 - Herrnhuti esimeste misjonäride lähetamine
teistele mandritele.
Vendluse südameks oli
ja on Jeesus Kristus, tema lepitusohver, ennast äraandev armastus. Teisel kohal
on vendade omavaheline osadus. Iga liige kohustub osadust pidama ja seda ise
veel süvendama. Kuigi vennastekogu oli väike ja on ka praegu seda , oli soov
välja minna väga suur. Tänaseks päevaks on sellest väikesest kogudusest
Saksimaal saanud 1600 kogudust üle ilma. Tol ajal oli Herrnhut´is 350 elanikku
– praegu on üle maailma uniteedis 985 000 liiget.
Vennastekoguduses ei ole misjon mitte spetsialisteide kohus
vaid iga kristlase ülesanne. Kogudus ja misjon kuuluvad lahutamatult ühte,
terve kogudus oli sellega hõivatud. Kuidas see võimalik oli ja mis neid selleks
sundis? See oli teadmine, et veel on ilmas hingesid, kes ei saa uskuda, kuna
nad ei ole Õnnistegijast midagi kuulnud . Üks mustanahaline Taani kuningakoja
teenija kõneles kord ühel koguduseõhtul
Herrnhutis Kariibi mere saarte suhkruroo istandikes töötavatest orjadest, sellest
viletsusest , mis seal valitseb nii sotsiaalses, kui vaimulikus mõttes. See
puudutas kuulajaid väga. Paljud inimesed läksid. Läksid ilma vahenditeta,
kaasas vaid oma käsitöölise oskused. Sõitsid üle maailmamerede kohtadesse, kus
ei olnud veel keegi kuulutanud. Nad otsisid orjasid, läksid pärismaalaste ja
teiste allasurutud rahvagruppide juurde. Nende
kuulutus ei olnud massidele vaid ennekõike üksikule inimesele. See oli
teadlik tegutsemine, sest Zinzendorf oli
hoiatanud selle eest –pöörata terveid rahvaid ja teha sealjuures vaid
üksikuid jüngreid. Ta hoiatas ka selle eest, et pöördumata paganate
pealiskaudne ristiusustamine on saatana töö, mis muudab inimesed õnnetuks.
Ennekõike üksikute võitmine Kristusele, kes seejärel ise
asuvad kuulutama. Mitte laiuti ei pea
misjon minema vaid sügavuti.
Baltimaile, Lätti ja Eestisse jõudsid vennad juba 1729
aastal. Nad ei tulnud siia juhuslikult vaid usklikud kirikuõpetajad olid nad
siia palunud. Misjonärid olid tegelikult käsitöölised, teenisid oma leiba
mõisates käsitööga, olid koduõpetajad jõukamates peredes. See aeg, kes ajalugu
tunneb, oli väga raske. Põhjasõda oli
maa laastanud. Mis sõjast jäi selle oli võtnud katk. Täna võiks küll öelda, kas
inimesel oli üldse kellelegi teisele loota, kui Jumalale. Christian David,
puusepp, oli esimeste tulijate eesotsas,
kes saabusid tollasele Liivimaale.
Esimene periood 1729-1743 s o 14 aastat tegevust siis sulges
keiserlik käsk kõik palvemajad ja töö läks edasi vaikselt. Johannes Dunkel kirjutab oma ülevaates :„
suur vaimutuluke Issandast hakkas põlema 1740 Uppa külas Saaremaal, Kuressaare
lähedal. Kus üks abielupaar Jürgen ja Triinu said ärkamist ja hakkasid kiites
ja tänades Issanda ime-armu kuulutama,
mis nemad ise Kristuse ristisurma väe läbi olid tunda saanud. Rahvast kogunes
nii palju, et hooned ei mahutanud vaid koguneti lausa taeva alla kokku. Kui
Hiiumaal ja Saaremaal tuluke lõkkele
lõi, siis süttis ka vaenlase viha seal põlema. Kurat kogus siis kõik oma
jüngrid kokku ja tahtis vennaste tööle saarte peal viimast hoopi anda. Saaremaa
superintendent, kes keeldus kantslist teatamast, et vennad valeõpetust
levitavad ja rahvast eksitavad saadeti Petropavlovski kindlusesse, kus ta enne
kohtuotsust 1749 aastal suri. 1743-1764 s o 21 aastat oli seda keeluaega.
1764 uued võimalused mis tõi tegevuse õitsengu. Vaikne aeg
oli seda tööd nagu ette valmistanud. 1817 ja edasi oli meie rahvale väga
õnnistatud aeg. Palvemajade ehitamine. Siiski on jälle ka vastased jõud
tegutsemas seda eriti kiriku poolt, kirikuseaduse kaudu. Enam kandis see
lammutamine vilja Liivimaal ja ütleksin, et neid tulemusi on märgata kuni
tänase päevani, mil vennastel ei ole ühtki palvemaja Lõuna - Eestis, toonasel
Põhja - Liivimaal ja kõik 10 palvemaja on Põhja - Eestis, kuhu kuulub ka
Hiiumaa.
Eesti oli üks neid
piirkondasid, kus saksa vennad kuulutustööd korraldasid, saates siia ikka uusi
töötegijaid.1914. aastal, I MS puhkemisega, lahkusid saksa vennad meie maalt ja
andsid tegevuse juhtimise vend Johannes
Dunkelile ning sellest ajast on Herrnhuti koguduse otsene tegevus meie
maal tagasihoidlikum.
Täna saame sellele ajale tänulikkusega tagasi vaadata. Kui
eesti rahvas jälle valjemini hakkas Jumala järele hüüdma, kui Thoren ja Österblom
Rootsist saabusid oli Lääne - Eesti ja saared see piirkond, mis kergemini Vaimust
tuld võtsid. Jah elame siin Hiiumaal tõepoolest sellises kohas, mida Jumal on
eriliselt õnnistanud. Ta on kutsunud rahvast patutundmisele ja
meeleparandusele. Tänu Jeesusele selle eest. Ja kuigi täna ringi vaadates võime
näha, et elame põua ajal siis vähemasti looduses on nõnda, et kui on põud siis
muutub maa väga tuleohtlikuks ja kõik võtab kergesti tuld. Kas võib seda meie
vaimulikku ellu üle kanda?
Mis oli ja on siis vennaste misjoni eesmärk.
Meie eesmärk ei ole mitte kirikuliikmeid teha, oma kogudust
kasvatada vaid aidata inimesi võita Õnnistegijale. Millise kogudusega nad siis
liituvad on hoopis kõrvaline asi. Kuigi vennad on eelnevatel aegadel ja mujal
ka praegu tõepoolest aktiivsed olnud misjoniväljadel on uniteet siiski
suhteliselt väike. Ka tänasel päeval on see nõnda, et meie koosolekud ei ole
selleks, et oma kogudust kasvatada vaid ikka selleks, et me end osaduses kinnitaksime. Vennaste töö eesmärk on aidata
inimesi elavale ühendusele Jeesusega. Vajame selleks palveaega, eestpalveid.
Aga vajalikud on ka ainelised vahendid.
Jeesus on andnud misjonikäsu, käsu minna välja. Välja minemine ei tähenda, et me
kõik peaksime maailma äärele minema (mis on olnud UT kaasaegsete inimeste jaoks
Hispaania või Rooma). Eks see ole ka see, et me ei elaks vaid sissepoole. Mina
ja minu usk, vaid vaataksime ka enda
ümber ringi. Et me huvituksime naabritest oma küla rahvast. Kui meil on osadus
Jeesusega ja vendadega siis me suudame seda. Suudame ka väljas poole. Mis on
konkreetselt meist igaühe ülesanne see on meie palveteema. Mis on minu osa
Kristuse ihus?
Et me saaksime minna välja, selleks vajame Püha Vaimu väge,
selleks vajame Jumala õnnistust. Et midagi jagada, selleks peab midagi olema
mida jagada. Ei pruugigi midagi erilist ette võtta. Ütleksin siin lõpetuseks
meie kogudusevanema Eenok Haameri sõnad – püüda elada ristiinimesena oma
kodukohas. Aidaku Õnnistegija meid selles.
Pühalepas,
21. aug 2012
L.R.
/Kasutatud allikad: Johannes Dunkel. Herrnhuti Vennaste
Koguduse kahesaja aastase tegevuse ülevaade. Tln 1929.
www.ebu.de/mission/
