Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.


10.8.12

JEREMIJA 1,4-10


Vana Testamendi kuulus prohvet Jeremija sai sõna Jehoovalt,  kutse sellises vormis, mis nagu ei annakski mingit taganemisteed või tõrkumise võimalust. Nimelt ütleb Issand, et ta pühitses Jeremia prohvetiks juba enne sündimist – enne kui ta ilmavalgust nägigi. Pühitsemine, see tähendab, et ühele inimesele antakse eriline, tema tavapärastest elust ja tööst erinev ülesanne. On öeldud ka, et pühitsemise kaudu eraldatakse inimene erilisse suhtesse Jumalaga.
Jeremija ei ole selle üle sugugi rõõmus ja täis elevust nagu vahest noor inimene, kes on õnnistatud mingisse ametisse koguduse teenimisel. Jeremija hoopis kaebleb – oh Issand Jehoova, vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor!  Jah, kas selles ei ole tal õigus? Tol ajal kehtis nõue, et noored pidid olema tagasihoidlikud.  Inimese iga tõi talle eeliseid. Nõnda on see praegugi idamaades. Meie ühiskonnas on  vanemate austamise nõue üsna tagaplaanile jäänud ja tundub, et mida enam ühiskond sekulariseerub, mida enam ristiusu mõju väheneb, seda rohkem näeme ka kogudustes selliseid tendentse, et noorus on midagi eriliselt väärtuslikku ja vanadus ei too sulle austust  ja kummardusi.
Muidugi võib ka noor inimene olla kutsutud, nagu näeme Jeremija juures. Ja vaatamata tema noorusele või võimekusele inimeste silmis. Issand annab sellele, kelle ta kutsub, ka jõu seda koormat kanda. Meie oma ihulike silmadega ja trafaretsete arusaamistega sageli ei märka seda. Seisame kõrval ja muigame või arvustame oma südames või suuga. Aga Issandal on oma plaanid, mida inimene ei saa alati mõista.
Eks oli Moosese kutsuminegi inimlikus mõttes suur arusaamatus. Ta oli küll juba keskeas, aga ka tema nägi, et tal ei ole selliseid omadusi ja seda jõudu, et koormat kanda, olla rahva juht. Ta oli inimese tapnud, ta oli karistuse eest põgenenud, oli tegev lihtsa karjusena. Kas on see inimese loogika järgi üks edulugu, mis lõpeb kutsega auväärsesse, vastutusrikkasse ametisse. Vist mitte. Aga ometi oli just Mooses see, kes tõi oma rahva Egiptusest välja Kaaninmaa piirile.
10. salmis ütleb Jehoova - ma panen sind kitkuma ja rebima, hävitama ja purustama, ehitama ja istutama. Jah, siin on ka sõnad ehitamisest ja istutamisest. Igal ajal on olukordi, mis vajavad korrigeerimist, meeldetuletusi, manitsusi. See on üks suur õnnistus kui meid noomitakse ja meile meelde tuletatakse seda, mille vastu me eksime. 10 käskugi on ju selleks, et saame oma elu nende valgel hinnata ja joonel hoida, mitte ahistamiseks, inimese vabaduse piiramiseks.
Kuid siin on ka teine pool, istutamine ja ehitamine. Kriitika, puudustele osutamine, noomimine ei saa olla  kuulutuse põhisisu, eriti veel siis, kui see toimub  kurjuse ja kibedusega.
Kui me kasvatame oma lapsi ja nad pahandust teevad või muidu ei vasta oma käitumisega meie soovidele ja üldiselt tunnustatud normidele on üsna kerge lahendus kärkimine, olukorra valjuhäälne, resoluutne muutmine. Tean seda omast käest. Ja  pikk meel kaob, rahu kaob, rõõm kaob. Ja kuidas on armastusega?
Kui vaatame UT Pauluse kirju, mis sisaldavad endas palju konkreetseid õpetusi koguduseelu korraldamise kohta siis Ef 4,1j ütleb Paulus: Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust.
Ka Pauluse kirjas Kolossa kogudusele 3,12 on samalaadne mõte. Ning Rooma kirja 12,10 kus on juttu uuest elust on Pauluse soovitus, kui nii võiks öelda – vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette.
Vennaarmastus ja alandlikkus peaksid olema loosungiks, mis seinale ja südamesse riputada. Kui sageli kohtab äärmist leigust siis teisal, kus ollakse nn pühendunud kristlased, sinna tuleb kuri uhkus, mis hävitab vennaarmastuse. Juba reformatsioonist ja vennastekoguduse algusaegadest on üksikisiku ja Jumala suhe esiplaanile tõusmas. Tänapäeval on individualism  veelgi kesksemal  kohal . Selline pingerida, Jumal-vend-mina ei oma enam endist positsiooni. Olulisem on ikka minu ja Jumala suhe, mina ja Jeesus. Pingerida on muutunud - Jumal- mina-vend. Aga kas ei ole see üks põhjus, miks me kaotame rahu, rõõmu, armastuse? See ei ole vastastikuses austuses ettejõudmise proovimine, sest ennekõike siiski mina ja alles siis vend ja tema huvid, mõtted, käsitlused. Jah sellel teemal on ehk kergem arutleda, kui seda praktiseerida. Aga arvan ja olen enda ümber näinud ja näen ka praegu vendi ja õdesid, kes tõepoolest seda suudavad ja on sellega oma koguduses ja ka eri koguduste vahelised silla ehitajad ja hoidjad, rahu sobitajad. Tänan tõesti Jumalat nende eest, sest see and on seemne külvajatele väga väärtuslik.
Kindlasti ei saa me leppida mitmete õpetustega, mida levitatakse ja ka hoiakutega, aga otsigem ja toetugem ikkagi ühisele osale ja palugem Jumalalt selgust tekkinud olukordadesse. Juba VT rahvas teadis kui oluline on valvur, mis valvab huuli. Täna, on see veelgi tähtsam. Mis on see, mida ma kuulutan, millest räägin, kas see peaks kuidagi kedagi või midagi paremuse poole nihutama? Kas see on Jumala tahtmine, kuidas tema Sõna tõlgendan? Need on minu viimaste päevade mõtted .
Jehoova , kui ta kutsus Jeremija andis talle ülesande ja selles oli nii üht kui teist kitkumist ja purustamist, istutamist ja ehitamist. Teame, et Jumal on hea ja armuline. Kolgata ohver, ristipuu,  tuletab meile seda igal päeval meelde. Jumal on armuline iga inimese suhtes. Ta küll  põlgab pattu, aga annab andeks kahetsejale, meeleparandajale. Kas peaks Jumalal selle kitkumise ja purustamise juures olema tahtmine kõik hävitada. Arvan, et ei. Vaid nii palju, et enam ruumi anda istutamisele ja ehitamisele.
Õnnistagu Jumal meie iga sõna ja tegu, mis viib  meid vennaarmastuse ja kõigi nende andide poole, mis on armastus ja rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, ustavus, tasadus ja enesevalitsus.

Lui Remmelg,
Pühalepas, 5.08.2012