Vana Testamendi kuulus prohvet Jeremija sai sõna Jehoovalt, kutse sellises vormis, mis nagu ei annakski mingit taganemisteed
või tõrkumise võimalust. Nimelt ütleb Issand, et ta pühitses Jeremia prohvetiks
juba enne sündimist – enne kui ta ilmavalgust nägigi. Pühitsemine, see
tähendab, et ühele inimesele antakse eriline, tema tavapärastest elust ja tööst
erinev ülesanne. On öeldud ka, et pühitsemise kaudu eraldatakse inimene
erilisse suhtesse Jumalaga.
Jeremija ei ole selle üle sugugi rõõmus ja täis elevust nagu
vahest noor inimene, kes on õnnistatud mingisse ametisse koguduse teenimisel.
Jeremija hoopis kaebleb – oh Issand Jehoova, vaata, ma ei oska rääkida, sest ma
olen noor! Jah, kas selles ei ole tal
õigus? Tol ajal kehtis nõue, et noored pidid olema tagasihoidlikud. Inimese iga tõi talle eeliseid. Nõnda on see
praegugi idamaades. Meie ühiskonnas on
vanemate austamise nõue üsna tagaplaanile jäänud ja tundub, et mida enam
ühiskond sekulariseerub, mida enam ristiusu mõju väheneb, seda rohkem näeme ka
kogudustes selliseid tendentse, et noorus on midagi eriliselt väärtuslikku ja
vanadus ei too sulle austust ja
kummardusi.
Muidugi võib ka noor inimene olla kutsutud, nagu näeme
Jeremija juures. Ja vaatamata tema noorusele või võimekusele inimeste silmis.
Issand annab sellele, kelle ta kutsub, ka jõu seda koormat kanda. Meie oma
ihulike silmadega ja trafaretsete arusaamistega sageli ei märka seda. Seisame
kõrval ja muigame või arvustame oma südames või suuga. Aga Issandal on oma
plaanid, mida inimene ei saa alati mõista.
Eks oli Moosese kutsuminegi inimlikus mõttes suur
arusaamatus. Ta oli küll juba keskeas, aga ka tema nägi, et tal ei ole
selliseid omadusi ja seda jõudu, et koormat kanda, olla rahva juht. Ta oli
inimese tapnud, ta oli karistuse eest põgenenud, oli tegev lihtsa karjusena.
Kas on see inimese loogika järgi üks edulugu, mis lõpeb kutsega auväärsesse,
vastutusrikkasse ametisse. Vist mitte. Aga ometi oli just Mooses see, kes tõi
oma rahva Egiptusest välja Kaaninmaa piirile.
10. salmis ütleb Jehoova - ma panen sind kitkuma ja rebima,
hävitama ja purustama, ehitama ja istutama. Jah, siin on ka sõnad ehitamisest
ja istutamisest. Igal ajal on olukordi, mis vajavad korrigeerimist,
meeldetuletusi, manitsusi. See on üks suur õnnistus kui meid noomitakse ja
meile meelde tuletatakse seda, mille vastu me eksime. 10 käskugi on ju selleks,
et saame oma elu nende valgel hinnata ja joonel hoida, mitte ahistamiseks,
inimese vabaduse piiramiseks.
Kuid siin on ka teine pool, istutamine ja ehitamine. Kriitika,
puudustele osutamine, noomimine ei saa olla
kuulutuse põhisisu, eriti veel siis, kui see toimub kurjuse ja kibedusega.
Kui me kasvatame oma lapsi ja nad pahandust teevad või muidu
ei vasta oma käitumisega meie soovidele ja üldiselt tunnustatud normidele on
üsna kerge lahendus kärkimine, olukorra valjuhäälne, resoluutne muutmine. Tean
seda omast käest. Ja pikk meel kaob,
rahu kaob, rõõm kaob. Ja kuidas on armastusega?
Kui vaatame UT Pauluse kirju, mis sisaldavad endas palju
konkreetseid õpetusi koguduseelu korraldamise kohta siis Ef 4,1j ütleb Paulus:
Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise
vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika
meelega, üksteist sallides armastuses ning olles usinad rahusideme kaudu pidama
Vaimu antud ühtsust.
Ka Pauluse kirjas Kolossa kogudusele 3,12 on samalaadne
mõte. Ning Rooma kirja 12,10 kus on juttu uuest elust on Pauluse soovitus, kui
nii võiks öelda – vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses
austuses jõudke üksteisest ette.
Vennaarmastus ja alandlikkus peaksid olema loosungiks, mis
seinale ja südamesse riputada. Kui sageli kohtab äärmist leigust siis teisal,
kus ollakse nn pühendunud kristlased, sinna tuleb kuri uhkus, mis hävitab
vennaarmastuse. Juba reformatsioonist ja vennastekoguduse algusaegadest on
üksikisiku ja Jumala suhe esiplaanile tõusmas. Tänapäeval on individualism veelgi kesksemal kohal . Selline pingerida, Jumal-vend-mina ei
oma enam endist positsiooni. Olulisem on ikka minu ja Jumala suhe, mina ja
Jeesus. Pingerida on muutunud - Jumal- mina-vend. Aga kas ei ole see üks
põhjus, miks me kaotame rahu, rõõmu, armastuse? See ei ole vastastikuses
austuses ettejõudmise proovimine, sest ennekõike siiski mina ja alles siis vend
ja tema huvid, mõtted, käsitlused. Jah sellel teemal on ehk kergem arutleda,
kui seda praktiseerida. Aga arvan ja olen enda ümber näinud ja näen ka praegu
vendi ja õdesid, kes tõepoolest seda suudavad ja on sellega oma koguduses ja ka
eri koguduste vahelised silla ehitajad ja hoidjad, rahu sobitajad. Tänan tõesti
Jumalat nende eest, sest see and on seemne külvajatele väga väärtuslik.
Kindlasti ei saa me leppida mitmete õpetustega, mida
levitatakse ja ka hoiakutega, aga otsigem ja toetugem ikkagi ühisele osale ja
palugem Jumalalt selgust tekkinud olukordadesse. Juba VT rahvas teadis kui
oluline on valvur, mis valvab huuli. Täna, on see veelgi tähtsam. Mis on see,
mida ma kuulutan, millest räägin, kas see peaks kuidagi kedagi või midagi
paremuse poole nihutama? Kas see on Jumala tahtmine, kuidas tema Sõna
tõlgendan? Need on minu viimaste päevade mõtted .
Jehoova , kui ta kutsus Jeremija andis talle ülesande ja
selles oli nii üht kui teist kitkumist ja purustamist, istutamist ja ehitamist.
Teame, et Jumal on hea ja armuline. Kolgata ohver, ristipuu, tuletab meile seda igal päeval meelde. Jumal
on armuline iga inimese suhtes. Ta küll põlgab pattu, aga annab andeks kahetsejale,
meeleparandajale. Kas peaks Jumalal selle kitkumise ja purustamise juures olema
tahtmine kõik hävitada. Arvan, et ei. Vaid nii palju, et enam ruumi anda
istutamisele ja ehitamisele.
Õnnistagu Jumal meie iga sõna ja tegu, mis viib meid vennaarmastuse ja kõigi nende andide
poole, mis on armastus ja rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, ustavus, tasadus ja
enesevalitsus.
Lui Remmelg,
Pühalepas, 5.08.2012
