Teist alust ei saa keegi panna - reisides Eestimaal

Peale mõningast otsimist ja telefonikõnesid leidsimegi vennastekoguduse Nabala palvemaja. Mõned õed-vennad ootasid meid juba. Südamlik vastuvõtt – kohvi ja head eesti koogid ning seda nädala keskel. Seal oli palju kogeda: palvemajas on regulaarselt tunnid, maja katuse uuendamine on lõpetatud, rajatud on matkarada, mis otse palvemaja juurest alguse saab. Laste kunsti-pealelõunatest tunnistavad seintele riputatud kirevad tööd. Ja mõtteid edaspidiseks on samuti. Meile meenub kahe aasta tagune külaskäik Nabala palvemajja: majatäis inimesi, muusika, lapsed, täiskasvanud, koor ja pasunamängijad.

Sel korral kohtame vaid mõningaid inimesi, õde on vastutav matkaraja ja ka külaliste vastuvõtu eest. Noorepoolne vend, kes tehnikaküsimustes kodus, organiseerib ehitustöid, muretseb rahalisi vahendeid, aga juhatab ka piiblitundi. Vanem vend teab rääkida ajaloost: juba 200 aastat seisab selles kohas palvemaja, arvult küll kolmas. Alati ehitati uus palvemaja vana hoone kohale, vanale vundamendile.

Nüüd sooviksime koos laulda ja loosungeid lugeda. Me kuulame eesti keeles ja saksa keeles: „ teist alust ei või keegi panna, kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus!“ 1 Kr 3,11. Kui palju inimesi on selles paigas Jumala Sõna kuulnud ja sellega kindla aluse oma elule võitnud? Kui palju inimesi on siin hooneid ehitanud ja korrastanud? Kõigile peame õigupoolest tänulikud olema, et nad selle paiga meile on hoidnud ja eluga täitnud. Aga ennekõike kuulub meie tänu Jeesus Kristusele, kes oli ja on kõigi nende hoonete alus.

Me ei rääkinud mitte väga kaua selle õpetusteksti üle, sest pidime edasi minema, et näha kuidas palvemajad teistes kohtades välja näevad ja kuidas koguduseelu neis tänasel päeval on korraldatud. Laulsime „Jeesus meie eel, käi Sa eluteel…“ eesti ja saksa keeles ning jätsime tänulikus meeles hüvasti.

Alles hiljem sain ma aru, kuidas see õpetustekst Baltikumi vennastekoguduste tänasesse päeva sobib. Paulus oma kirjas räägib erinevatest Hea Sõnumi kuulutajatest Korintoses. Ei ole oluline, kellelt evangeeliumi esmalt kuuldakse. Usu alus ei ole suur apostel, kellele kõik ehitatud on vaid Jeesus Kristus! Paulus ei vaja mitte ainult pilti maja ehitamisest vaid ka ühte kujundit põllumajandusest. Mitte see, kes istutab ja kastab ei ole tähtis, vaid üksnes Jumal, kes annab kasvamist.

Vennastekogudus Baltikumis sai alguse Herrnhut´i kuulutajate tööst. Christian David ja Timotheus Fiedler olid esimesed, kes tol ajal Liivimaale reisisid. Enamik tööst on kõigil aegadel tehtud ilmikute, seega ilma ülikooli hariduseta inimeste poolt. Nõnda ka tänasel päeval. Kõik teadsid, et nemad ei ole koguduse vundament vaid selleks on üksnes Jeesus Kristus. Ja kui nad oma palvemajasid ehitasid, siis nad usaldasid, teades et Tema on nende hoonete tõeline alus. Paljud neist hoonetest ei ole tänaseni säilinud, paljusid ei kasutata esmasel eesmärgil. Hulgakesed on väikeseks jäänud, enamasti on need vanemad inimesed. Aga mitmetes palvemajades võtab noorem põlvkond vastutust ja lapsed on teretulnud. Nõnda on ka lootust tulevikuks. Leidub heade ideedega pühendunud kaastöölisi. Ja ennekõike alus, Jeesus Kristus, kannab ka täna, nagu möödunud aegadel.

Kui siinse vennastekoguduse õitseaeg oli möödunud, näis põhjus tööd jätkata kõikuma löövat. 

Kahte salmi läti luuletajalt, aastast 1877 tahaksin lõpetuseks tsiteerida. Vaatamata pessimistlikule häälestatusele võib siin lootusrikkaid toone kuulda.

Wie das Gebäude, angenagt von Zahn der Zeit, unmerklich sich dem Einsturz nähete, so wankte unter dem Donner des Zeitgeistes den Brüdern der Boden unter den Füssen, auf dem so Lang sie standen.

Doch sieh! An jenes Hügels Fuss ist ein neues Gebäude und Zaun wieder errichtet, denn die Brüder und ihre Freunde, noch haben sie die Hoffnung auf die Zukunft nicht verloren

Vend Friedrich Waas, Vennaste-Uniteedi piiskop (alumisel pildil). 
Ajakirjast Herrnhuter Bote. Nov 2014

Vennastekogudus/ Brüdergemeine auf Estnisch (sks.k vennastekogudus eesti keeles).

Mitte üksnes sõna vennastekogudus meie kiriku kohta ei kõla võõralt, vaid ka esimene külaskäik Eesti vennastekogudusse võib võõristust tekitada. Patriarhaalne palvemajajutlustaja, eakad inimesed kes aeglases tempos, värisevate häältega koraale laulavad, saateks harmoonium, külalisjutlustaja Saksamaalt või Ameerikast, kes peaasjalikult „sealpoolsest“ pimedusest jutlustab.

Aga Eesti Vennastekogudus kuulub siiski Vennaste - Uniteedi Euroopa mannermaa provintsi ja ma tahan sellest jutustada, mis meid ühendab. Ma mõtlen esiteks ühele kogemusele ajaloost, mis Eesti ja Surinaami vennakseid ühendab. Pärisorjad (ja orjad) said evangeeliumi kaudu väärtustatud vendadeks ja õdedeks veel enne kui pärisorjus Eestis (ja orjus Surinamis) kaotati.

Nimetagem veel koguduse struktuuri üldkiriku sees, mis on sarnane Eestis ja Šveitsis. Ka topeltliikmed Saksamaal tunnevad seda olukorda – olla kohapealses kirikukoguduses ja lisaks vahetevahel vennastekoguduse erilisse atmosfääri sukelduda.

Minevikust seob meid endiselt ilmikjutlustajate teema. Juba Jan Hus´ile heideti ette, et tema juures jutlustavad ja õhtusöömaaega peavad lihtsad käsitöölised ja talupojad. Esimesed Herrnhuti misjonärid olid ilmikjutlustajad. Ka Eesti palvemajade juurde kuulub lahutamatult ilmikute kuulutustöö algusest alates.

Selge on see, et need ei ole mitte ainult teemad ajaloost. Sel aastal pani sinod meie ette ülesande – ilmikute kuulutustööd ja hingehoidu eesmärgikindlalt edendada. Küsimus, kuidas vennastekoguduse liikmed väljaspool kohalikke kogudusi elada saaks on meie jaoks juba aastaid oluline.

Veel üks ühine joon. Eesti Vennastekoguduses, nagu ka teistes meie provintsi osades on väiksemaks ja vanemaks jääva kogudusetuumiku kõrval ka põlvkond, kes oma noored aktiivselt kogudusetöösse on kaasanud ning kes soovivad, vahel küll sõnatult ja ebamääraselt, kujundada kaasaegset Vennastekogudust. Ühine on meil sellest meie usu keskne küsimus – kuidas saame me Jumalast nõnda rääkida, et me ise ja teised selle vabastava potentsiaali avastavad, mis on meie usus Jumalasse?

Muidugi on erinevusi meie ja Eesti vennaste vahel. Kui me oma reisil olles Endla tänava palvemajas, kus ka Eesti Vennastekoguduse büroo asub, peavanem Eenok Haameriga kohtusime ja kõneldes teema üle, kuidas me tulevikus sidemeid ülejäänud provintsiga kujundada soovime, jäi ta väga tagasihoidlikuks.

Liiga liberaalsed paistame me Lääne-Euroopas. „Meie oleme meie ja teie olete teie“ oli tema seisukoht. Nii võib üks lause, kui see tugevalt toonitatuna Vennastekoguduses ette tuleb, segadusse ajada. Täna, paar kuud hiljem avastasin ma siin ühe lähtepunkti: me oleme tõepoolest erinevad ja me ei pea seda erinevust eitama, aga meil on samad ülesanded. Me oleme kuulutust Kristusest nendeni viimas, kes seda meie postkristlikes ühiskondades vajavad. Meil on ülesanne osadust ehitada üha individualiseeruvamas maailmas. Just seepärast, et me erinevad oleme, võib vestluses nende ühiste teemade üle olla üks võimalus meile kõigile. Õige ähmaselt joonistub seepärast kuulutajate, ilmikute ja teoloogide kokkusaamine 2016. aastal. Selle ajani tahame me kõigepealt sagedamini kui siiani kutsuda konverentsidele, laulu -ja pasunakooride kokkusaamistele, palvemajade aastapäevadele. Palju kordi rõhutas vend Haamer sidet, mis hoiab meid ühenduses sõltumata kohtumistest, need on igapäevased vaimulikud loosungid, mida ka Eestis üle vennastekoguduse piiride loetakse. Ja vastastikune eestpalve. Selles olime me ühte meelt.

Õde Carstens´i kirjutis ajakirjas Herrnhuter Bote. Nov/2014

Kohtumised Eestis (Õde Erdmuth Waas´i reisikirjast)

Kloostri oikumeeniline külalislahkus  
India nunn Pirita kloostri retseptsioonis - nime me ei tea, aga ta võttis meid vastu, kui me saabusime ja hoolitses meie eest isegi südaöösel. Saime hommikusöögi ja osa palveaegadest. Meid kutsuti kloostri aeda, kust saime värskeid maitsetaimi korjata. Kui ma palusin hommikul ühte küünalt sünnipäevalauale, siis tõi ta lisaks lillekimbu ja igale ühele lisaks keedumuna.

Meil oli neli ööbimist tellitud, aga siis soovisime meeleldi terveks nädalaks jääda. Kõik külalistetoad olid ühe konverentsi tõttu broneeritud. Kloostriõde mõtles läbi erinevad võimalused, kuidas meile vastu tulla. Lõpuks usaldati meile tuba kloostri siseruumides nn aspirandi tuba. Ja kuidas ta säras, kui Benigna Carstens hüvastijätul talle väikese Herrnhut´i tähe kinkis. „Selle võtan ma kaasa ja viin oma perekonnale, kui ma jõuludeks koju sõidan!“

Endla tänava palvemaja 

väike saal oli viimse kohani täis. Tulnud olid oma koguduse inimesed ja ümberkaudsete palvemajade õed-vennad. Peale esimesi üldlaule ja alguspalvet astusid üles ühe perekonna seitse last, kes seisid kui oreliviled ja laulsid mitmesalmilise vaimuliku laulu. Suured tüdrukud pearättidega, kõik peale pereema kandsid lillelise mustriga kangast valmistatud kleite. Poisid kes laulsid alumist häält olid korralike triiksärkidega. Ema-isa koos väikseima lapsega seisid taamal. Kohe meenus mulle, et seda perekonda kohtasime kaks aastat tagasi Nabala palvemaja aastapäeval. Ameerika mennoniidi misjonäride perekond astub üles erinevates kogudustes ja hoolitseb sel omapärasel viisil oikumeeniliste sidemete eest. 
 Kodus nii Eestis kui Saksamaal.  

Siiani olin Inget kohanud Saksamaal oma perekonna ja koguduse keskel. Inge on andeküllane muusik nii orelil, kui pianistina, nii liturgiat mängides, kui kontsertesinejana, lisaks on ta imetlemisväärselt hästi kodus saksa keeles. Nüüd kogesime teda uues olukorras – sünnimaa, kodulinn, emakeel. Me kohtasime Inge vanemaid, tema venda, nägime maja kus nad elavad. Ta näitas meile oma kooli, muusikakeskkooli, kus ta õppis esimesest klassist kuni abituuriumini. Ta jutustas meile iga-aastastest tõsistest klaverieksamitest, mis edasistel õpingutel kõrgkoolis suureks kasuks olid. Inge on ühe musikaalse, laulva rahva laps.

Tema kaudu saime ühenduse erinevate inimestega, kes Eesti Vennastekogudusse kuuluvad. Koos oma mehe Peter´iga leidsid nad „ salateed“, mis palvemajade juurde viisid. Inge oli ka väsimatu tõlk, mis võimaldas meil õdede – vendadega vestelda ja seetõttu palju kogeda. Kõige selle kõrval pidi ta ka oma lapsi - Hannat, Simoni ja Benjamini rõõmustama. Koos Inge ja Peter`ig saime mitmetes palvemajades kuuekesi neljahäälseid laule laulda. Laulus olevat sõnumit mõistavad kõik kuulajad. Perekond Isterheld andis ühe osa oma puhkusest, et meid eesti vendade – õdedega kokku viia. Südamlik tänu neile selle eest, sest selliseid kontakte vajab vennastekogudus.

/Õde Erdmuth Waas´i kirjutist HB Nov 2014 refereeris L.R./
Piltidel kirjutise autor, perekond Blowersite lasteansambel ja Inge Isterheldi vanemad Endla palvemaja aastapäeval./

Vaimulikud loosungid 2015

Eesti Evangeelses Vennastekoguduses on ilmunud Vaimulikud loosungid 2015. Tegemist on ülemaailmse vennastekoguduse loosungiraamatu 285. väljaandega. Traditsiooniliselt sisaldab loosungiraamat kahte piiblisalmi igaks päevaks ning nendega haakuvat vaimulikku mõttetera. Nendele põhitekstidele lisaks pakub loosungiraamat ka viitesüsteemi põhjalikumaks pühakirja lugemiseks.

Vaimulikud loosungid tahavad toetada kristlast tema igapäevasel teekonnal. Hommikul loetud piiblisalmi saab kanda südames kõikide argitoimetuste keskel – ja märgata, kuidas Jumal meiega oma Sõna kaudu kõneleb, meid juhib. Loosungiraamat on hea abiline koguduseliikmete praktilises usuelus; seda võib tänutäheks kinkida kiriku töötegijatele, viia kodukülastuse puhul vanuritele jne.

Loosungiraamatut saab soetada Eesti Evangeelse Vennastekoguduse keskusest Tallinnas (Endla tn 68, tel 6608004, e-post info@vennaste või marek.roots@eelk.ee). Raamat viiakse müüki ka EELK Konsistooriumisse, Logose raamatupoodi Tallinnas, Tartu Pauluse Raamatupoodi – ja kõikidesse kogudustesse, kes loosungiraamatut soovivad.

Õnnistatud loosungiraamatu kasutamist 2015. aastal!

EEVK eestseisus

ÜLESSE, ÜLESSE, VALGUSE MAALE

KUTSUB MEID JEESUS SIIT MAAILMA ÖÖST.

MÕTELGE TAEVASTE ASJADE PEALE,

JÄÄDAVAT LINNA EI OLE SIIN TÕEST!

JEESUS EI VÕI MEIE SAATJA SIIN OLLA,

KUI ON VEEL MAINE JA MADAL ME MEEL.

LAEVAD, MIS MEREL, EI JÕUA KÕIK RANDA,

PALJUD NEIST HUKKUVAD TORMISEL ÖÖL.

SEEPÄRAST HOIAN END ISSANDA LIGI

SIRUTAN VASTU TAL MÕLEMAD KÄED

EI MIND SIIS HUKUTA TORMINE MERI,

TEMALE ALLUVAD LOODUSE VÄED.

VÕITLEN SIIS IKKA KUI ÕNNELIK VÕITJA,

ÜLEVAL OOTAB MIND ÕIGUSE KROON.

PÜÜAN KUI KOTKAS MA TIIBADEL TÕUSTA,

SINNA, KUS PUHTUSE ALLIKAD ON.

Nr 9 (35) Valguse maale

Mida teha?

See on üks küsimus, mis on tõusnud olemise keskmesse. Mõned nädalad on sellest, kui meie riigikogu hääletas seaduse poolt, mille vastu olid aktiivseks muutunud isegi muidu poliitikakauged inimesed. Minagi saatsin kirju ja allkirju ja vähest ainelist abi ja tegin palvet. Ilmatu hulk kallist aega kulus uudiste uurimise peale. Mitmed meie saarelt jõudsid ka Toompeale meeleavaldusele. Tänavale meelt avaldama, kus nad ehk kunagi ei olnud käinud. Vähemasti mitte meie oma riigi otsuste vastu häält tõstmas.

Ikkagi tehti riigikogu poolt masendav otsus. Selge, et see olukord toob esile küsimuse – mis saab edasi.

Järgnenud pühapäeval algas Haapsalu baptistikoguduse koosolek väga raske määratlusega – meie riik on avanud ukse kurjusele. See oli riigikogu, meie oma riigikogu otsus.

Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide liidu president saatis internetis teate, palume, palume edasi.

Veebileht Meie kirik mis paljus koostöös katoliiklastega, räägib kultuurisõjast ja meenutab roosikrantsi ristisõdasid ja neis saavutatud võite.

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni kaitseks lubab oma tegevust jätkata, et kevadistel valimistel ei valitaks uude riigikogusse neid, kes seaduse poolt hääletasid ja meie rahva enamuse arvamusega üldse ei arvestanud. Eks ole muidugi õige, ei vali ka mina meie Hiiumaa saadikut, kes nõnda on teinud.

Oleviste tunnis arutlesid vennad selle üle, et vene piir on võsastunud, segane ja kohati raskesti määratav. Sealt toodi olukord üle koguduse ja maailma konteksti . Nii nagu meie riigipiir vajab puhastamist ja märgatavaks muutmist nõnda ka piir, mis on maailma ja koguduse vahel.

Need on mõned kristlaste või koguduste esmased reaktsioonid.

Mida teha?

Me oleme kristlik vähemus paganlikus riigis. See samm, mis astuti kinnitab minu öeldut veelgi. Kui kuulata, millised ristiusuõpetuse vastased seadused on EL riikides vastu võetud ja mida meilgi peatselt arutama hakatakse siis ka see kinnitab, et me oleme paganlikus riigis. Arvan, et üsnagi mõttetu on esmajoones tegudega midagi sellises riigis püüda muuta. Muidugi on meid üles kutsutud ülemate eest palvetama ning me peame taotlema, et riigis rahu ja kord valitseksid. Seda teeme. Siiski on palju ülesandeid ja me peame ikka ja jälle valima, mida teha ja mida teisejärguliseks jätta.

Me palusime ja saime sellise vastuse. Teame, et Jumal teeb üle palvete, Jumal on hea, Jumal on armastus.

Mida mina selles olukorras enda jaoks olen head leidnud. See on mind raputanud tuimusest, see juhtis mind sellele, et enam mõelda, mis on minu, meie osa selles ehk hoopis uues olukorras. Olukorras, kus kristlaste suhe maailmaga sarnaneb enam ja enam algkoguduse aegadele. Väikesed kristlaste grupid keset paganlikku elukorraldust. Aeg enne Constantinuse pööret. Küsimus, kas sellel ajal oli maailma ja koguduse vaheline piir hägune või olematu nagu seda tänapäeval võib kohata? Üks lugupeetud inimene hoiatas – ei tohi hakata müüre ehitama. Olen selles osas siiski teist meelt. Mida saab üks kogudus teha on just see – määrata piirid. Esimene vastutus on usukaaslased. Me peame teadma kus on koguduse piirid.

Usu puudumine või leigus usuasjades on selle põhjus, miks meil ei ole kiriku ja maailma vahel piiri. Tallinnas on kesklinnas Jaani kogudus. Sellel kogudusel on olnud häid aegu, Jumal on sinna saatnud ustavaid töötegijaid. Kui usklikud luterlased on pidanud Tallinnasse siirdudes kogudust valima siis on nad ikka Tallinna Jaani koguduse valinud. Eks ole seal praegugi usklikke õdesid - vendi. Aga seal on ka õpetaja, koguduse karjane, kes kuulub ühtlasi vabamüürlaste organisatsiooni, kuigi EEKL õpetuskomisjon on öelnud, et ei või sellise organisatsiooniga liituda ja ka piiskoplik nõukogu on soovitanud vaimulikel sellistesse organisatsioonidesse mitte kuuluda.

Meie kirik ja kõik Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvad kirikud võtsid ühise, eitava seisukoha samasooliste kooselu reguleeriva seaduse osas. Jaani koguduse töötegija, koorijuht on aga sellesama, ristiusu õpetuse vastase seaduse algatajarühmas ning viib oma nägemuse jõuliselt ka kogudusse. Hoopis usklikud inimesed surutakse nurka ja peavad leplikud olema. Koguduse koda ei ole enam palvekoda vaid kultuurimaja, kus pjedestaalile on tõstetud inimene, kes on kirjutanud teose, inimene kes selle publikule virtuooslikult ette kannab. Kas on viimaks kojaisandal sellises kojas kohta?

See on vaid üks näide koguduse ja maailma vahelise piiri puudumisest. Millist kahju sellised olukorrad kogudusele toovad, milliseid pingeid usklikes inimestes tekitavad. Kas me ei peaks nendest asjadest siiski rääkima ja ka palveid tegema, et Jumal saadaks veel meeleparanduse aegu. Et inimestena märkaksime, et me teeme midagi väga valesti.

Vennastekoguduse liikmed on läbi ajaloo olnud peamiselt luterliku kiriku liikmed. Ja kes on veidigi kirikuajalugu lugenud teab, et meie vennastekoguduse üks püüdlus on olnud – mitte minna kaasa maailmaga, astuda vastu maailma meelele koguduses. Sõna on võetud isegi vaimulike ülemate vastu, kui nood avalikkes pattudes on elanud või valeõpetusi kuulutanud. Luteri kirikus oli enne sõda liikumine – uusprotestantism. Kuhu see viis. Ei kuhugi. Vaid palju segadust ja pahandusi. Kriitiline lähenemine pühakirjale jõudis isegi kantslitesse. Usklik inimene ei vaja Piibli kriitikat. On kõigile teada, et Piibli õpetus on paganaile narruseks. Seda ütleb meile Piibel ise. Piiblit loetakse uskliku südamega, mitte kriitilise meelega. Püha Vaim on see Kes meid valgustab, et me õigesti mõistaksime. Selleks ei ole vaja kriitilisi meetodeid.

Miks nii palju negatiivsust? Ka praegu selgitavad usuteadlased, õpetatud inimesed, kuidas senine pühakirja tõde ei olegi enam tõde. Liberaalsed arusaamad, inimesekesksus, meelelahutus tuleb kirikusse. Lääne luterlikest kirikutest on meil väga palju kurbi näiteid. Kas me peaksime kõik selle kaasa tegema. See mis on praegu riigikogu otsus võib väga kiiresti olla kirikukogu otsus, aga siis on juba hilja. Peame täna sellest järeldused tegema. Peame vastustust võtma. Peame ka välja ütlema, kui maailma ja koguduse vaheline piir on kadumas. Maailm läheb oma teed, aga Kristuse kogudus tahab ju Jumala juurde saada. Kas see tee mida mööda oma kogudusega läheme viib meid ikka sinna?

Tänane loosungiraamatu järgne õpetustekst on Pauluse kirjast Kolossa kogudusele, 1 ptk 14 salm: kelles (ehk siis Jeesuses Kristuses) on meil lunastus, pattude andeksandmine. Piiblis on selle peatüki alapealkirjaks tänu ja palve koguduse eest.

Paneme rõhu kogudusele, võtame aega koguduse kasuks, inimeste kasuks, kes kuuluvad Kristusele. Ärgem killustagem aega ja jõudu mis meile on antud. Panustame kogudusetöösse, Jumala Sõna levikusse. Seda tööd ei tule meie eest tegema ei loomakaitsjad ega numismaatikud ega jahimehed. Kogudus on maailmas see koht kuhu kuuluvad need kes on Kristuse omad ja seal on meie esmane vastutus perekonna kõrval. Kui palju on siin tööd! Praegu oktoobris peetakse lõikustänupüha, mis on ennekõike tänu Jumalale andide ja hoidmise eest. Laulame tänulaule ja jagame meile antut, mõtleme sellele, mis on meile sel aastal osaks saanud. Laulame ka „Laiad väljad valendavad“, öeldes sellega, et lõikust on palju ka Issanda põllul, ka see töö vajab tegemist. Inimesed vajavad Jumalat. Tööd on palju, palugem, et Issand annaks ergast meelt, mõistmist, mida teha, et teeksime õigeid, Temale meelepäraseid otsuseid.

Kuigi palvevastus on olnud esmapilgul kurvastav on ta siiski kasu toomas. Mõelgem igaüks mida saan mina teha oma koguduses oma kristlaste osaduses.

L.R.

HAGERI PALVEMAJA AASTAPÄEVAL

Et minna mandrile palvemaja aastapäevale, selleks on vaja teele asuda enne päikesetõusu. Sel korral läksime koos Taanieliga juba eelmise päeva hommikul, et olla aegsasti kohal. Tallinnas võttis meid vastu õde Salme Endla palvemajast. Käisime ka Kadrioru pargis. Järgmise päeva varahommikul läksime Endla palvemaja juurde, kust väljuv väikebuss meid Hagerisse sõidutas. Saime Hageris olla terve päeva – hommikuses piiblitunnis, Hageri kirikus peetud jumalateenistusel ja pealelõunasel kuulutuskoosolekul Hageri palvemajas.

Hageri palvemaja on jälle korraliku rookatusega. Aastatetagust lumekahju ei tuleta meelde miski. Korrastustöid on tehtud ka siseruumides ja palvemaja põrand on muinsuskaitse soovitustele vastavalt uuendatud – on vanu laudu, kuid enamuses siiski uued ja värske puidu järele lõhnavad.

Nii hommikuse piiblitunni, kui jutluse kirikus pidas Tartu praostkonna vikaar Urmas Oras. Piiblitundi kogunes umbes 60 kuulajat. Teemaks oli kirjakoht Pauluse 1 kirjast tessalooniklastele 5 peatükk, salmid 14-24.

Me manitseme teid, vennad: noomige korratuid, julgustage argu, toetage nõtru, olge pika meelega kõikide vastu! Vaadake, et keegi teisele ei tasu kurja kurjaga, vaid püüdke ikka head teha üksteisele ja kõikidele! Olge ikka rõõmsad! Palvetage lakkamata! Olge tänulikud kõige eest, sest see on Jumala tahtmine teie suhtes Kristuses Jeesuses! Ärge kustutage Vaimu! Ärge pange halvaks prohvetlikult kõnelemist! Katsuge kõik läbi, pidage kinni, mis on hea! Hoiduge kõiksuguse kurja eest! Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid täielikult ja kogu teie vaim, hing ja keha säiligu laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulekuks! Ustav on see, kes teid kutsub, küll ta teebki seda.

Epistli kirjakohale peetud piiblitund oli väga rikas igapäeva elu näidetest. Arvutiajastu annab kõnelejate etekannetele teise hõngu, mis ei ole minu meelest ei parem ega halvem. Mõtlesin Hageris, et üks põlvkond on taandunud, taandumas ja uus, oma vanuse ja kogemuste poolest igati sobilik asemele astumas .Mõned mõtted, märksõnad kuuldud piiblitunnist:

• Pauluse nõuanded on erinevad
• Kuidas jutlus kõlab oleneb ka kogudusest. Kuidas kogudus vastu võtab, kas ka palvetab
• Õpetaja juhiks armastusega tähelepanu vigadele
• Milline on inimese seisund, kui ta jumalateenistuselt koju läheb? Kas ta on kui üles tõstetud või hoopis maha surutud, tundes end matuselisena
• Kui õpetajal ei ole armastust oma koguduse vastu siis saab kogudus ometi õpetaja eest palvetada
• Süütunde ja häbi erinevus. Süüst saab lahti armukuulutusega, aga kuidas häbist
• Kuidas aidata nõrku. Tugevate nõrkus on, et nad ei saa tunnistada, et on nõrgad
• Õigeusus palvetatakse hommikul ja õhtul, et need hukka ei saaks, kes meid ei salli
• Rõõm on Vaimu vili. Igal viljal on oma seeme
• Kõik tahavad imesid, aga neid antakse konkreetsetes olukordades, kui oled näiteks täitsa maha surutud. Inimene ei taha sellisesse olukorda sattuda, kus imed sünnivad
• Halb film, halb seltskond, halb kirjandus – kõik see mõjub isegi tugevatele inimestele
• Kõik on hea, mis suurendab usku, kindlust, meelerahu
• Kas oleme head eestpalvetajad. Palveta nende eest, kes seda paluvad
• Vastastikune eestpalve on tõhus

Hageri aastapäev tervitas meid puhkpillimuusikaga. Nagu varemgi olid ka sel korral üldlaulud sõnu ette öeldes. Harva esinev praktika, mis sunnib tähelepanelikult sõnu meelde jätma. Nii puhkpillimuusika, kui koorilaulud olid head - lausa professionaalne esitus. Kiriku kammerkoor astus üles koos saateansambli ja solistidega. Kuigi hoiatati mürtsu eest, mis pidi pea järgnema ja ettevaatlikuks muutis siis kõlas hoopis kergemuusikakoori sarnane laul ja soojus tuli südamesse.

Kuulutuskoosolek oli sõnavõtjate ja muusikute vahelduv rida. Sõnavõtud olid pikad ja põhjalikud. Sõna vabaks siiski ei antud ja jäi teadmata, mida vendadel veel öelda oleks olnud.

Selle aastapäeva uudis, kui nõnda võiks öelda oli Juuru. Kuu alguses tähistati Juuru vana, nüüdseks müüdud palvemaja 200. aastapäeva. Tervituse ütles Juuru vend Kalev Kask, kes rääkis ka sealse hulgakese kooskäimistest. Meie osa on eestpalveid teha ka Juuru kandi inimeste eest.

Pikk päev jõudis kiiresti õhtusse ja peale hüvastijätmisi vurasid aastapäevalised oma tavapäraste tegemiste juurde. Ka meie jõudsime veel hilisõhtusele laevale ning südaöö paiku koju.

L.R.

Pildimeenutus Hagerist

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Aare Kimmeli jutlus Endla palvemajas 17.augustil 2014.a.

Armu ja rahu ja õnnistust teile kõigile!

Tänase päeva teemaks on Jumala andide õige kasutamine. Jeesus ise seletab seda kõige paremini. Igaühele on antud siin maa peal mingid vahendid, millega ta saab kasulik olla ja midagi korda saata. Neid vahendeid on materiaalseid, neid on vaimulikke, ja midagi saavutab see, kes nendega midagi teeb. Mõtlesin siis, et käsitlen neid meie elu seisukohalt üldse laiemalt, mitte ainult annetusi ja korjandusi. Suurim Jumala and on meile kingitud elu. Küsimus on, kuidas me seda tervikuna elame ja kasutame. Loen kirjast roomlastele 1 peatükist alates 18 salmist, kus räägitakse inimeste süüst.

Jah, Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais, sest et see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik ,Jumal on seda neile avaldanud. Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada, sest et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega.
Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja
teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen.
Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu - mees on teinud mehega nurjatust - ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest. Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär; nad on tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud, kes küll teavad Jumala käsku - et need, kes selliseid asju teevad, on surma väärt -, kuid ei tee seda mitte üksnes ise, vaid tunnevad head meelt neist, kes ka nii teevad. Aamen.

Piibli kohta arvatakse tänapäeval: me oleme ju targemad ja teame paremini, kui selles tõepoolest vanas raamatus. See loetud tekst on ligemale kaks tuhat aastat vana ja see on auväärne iga. Aga kas see loetud tekst, need probleemid olid tolle aja probleemid, millega meil täna enam tegemist ei ole, või on see meie kaasaeg? Kas tuleb tuttav ette, et meie maailm ongi selline nagu siin kirjeldati? Löö Piibel ja ajaleht kõrvuti lahti – ja ei tea, kumba ennem peaks lugema. Olin üsna noor usklik, kui Mere puiesteel keegi ütles, et kui me Piiblit lugedes jõuame ette, siis me võime öelda, mida homsed ajalehed kirjutavad. Ja täpselt nii ongi.

Ajaleht kajastab seda, mis sündis täna ja eile ja kaugemas minevikus. Piibel ütleb seda, mis on ees oodata. Siin on väga suur vahe vahel. Ajalehe valgus näitab seljataha, Piiblivalgus näitab ettepoole. Vaata nüüd, kuhu sammud suunduvad. Jumal näitab meile valgust ette, et me ei peaks käsikaudu pimedas kobama ja pärast vabandama, et no me tahtsime ju head. Kommunismi eksperiment tahtis head ja kukkus ometi omadega läbi. Igasugused jumalatuse või jumalavastasuse eksperimendid otsivad ju head. Kui me tänapäeval peame endid tarkadeks, siis ikka selle mõttega, et me oleme targemad, kui see RAAMAT. Ei tea, kas ikka oleme? Tundub, et ega ikka ei ole küll. Aga see RAAMAT on küll nii tark, et võib meile näidata nii minevikku, olevikku kui tulevikku. Ja mitte ainult näidata, vaid mõtestada ka lahti ja näidata toimuvate asjade põhjuslikke seoseid.

Ajalehest me loeme, et kuskil toimus mingi jube sündmus. Me mõtleme, kuidas küll nii saab olla, inimene on ju olemuselt hea olevus? Kuidas ta niisuguste jubedustega hakkama võib saada? Näiteks isa paneb oma tütre aastakümneteks vangi kuhugi keldrisse ja käib teda seal vägistamas. Niisuguseid asju on olnud. No ei või olla! Me oleme ju kenad inimesed, meil on ainult pisut puudusi siin ja seal. Nii me üldiselt usume, vähemalt tahame nii uskuda. Meie piiblitekst aga räägib igasugusest jumalavastasusest, jumalakartmatusest ja mitte sellest, et me oleme kenad inimesed ja otsime tõde ja tahame tõesti targemaks saada – vaid siin räägitakse inimestest, kes hoiavad tõde ülekohtu kammitsais. Tõde on olemas, aga inimesed ei taha seda teada. Nad panevad selle omaenda arvamuste kammitsatesse.

See ei käi mitte ainult jumalatute inimeste kohta, vaid juba Vanas Testamendis me näeme, et see käib ka jumalarahva kohta. Jumalarahva seas elab täpselt samuti see patt. Ei saa ütelda, et meie oleme sellest vabad, aga vaat need seal väljaspool, näe, mida nad seal teevad. Juba VT-s näeme, kuidas Jumal saadab näiteks oma prohveti Jeremia rahva sekka, aga rahvas ütleb täiesti otsustavalt: minge minema, me ei taha. Me oleme juba otsustanud, kuidas me elame, ja me ei taha sinu sõnumit kuulda. – Tõde on olemas, tõde pakutakse, aga see ei meeldi inimestele. Selles on inimese patu üks oluline ilming.

Patt on mitte ainult see, mis me teeme või tegemata jätame, vaid patt on sügavam asi. Me oleme sellest läbistatud ja rikutud, ja inimene oma loomusest ajendatuna tahabki selle kohaselt elada. Ja siis imestame, miks maailm läheb aina hullemaks. Inimesed hoiavad tõde ülekohtu kammitsais. Jeesus ütles, et kohus ei seisne mitte selles, et inimesed on patused ja armastavad pattu, vaid kohus on selles, et valgus on tulnud, aga inimesed armastavad pimedust rohkem kui valgust (Jh 3:19). Nad valivad pimeduse, kuigi valgus on olemas. See on juba tõsine viga. Kui ei oleks valgust, siis ei oleks ka sel kujul hukkamõistmist. Kui valgus on ja see lükatakse ära, siis on asi tõsine.

Ja siin Paulus räägib täpselt sellestsamast asjast. Ta ütleb, et Jumala tunnetus on inimestel tegelikult olemas. Nad ei saa endid vabandada. See tunnetus läheb kohe käiku, kui me vaatame näiteks elusloodust. Kui ma läheksin kuhugi tehasesse, kus kõik töötab automaatrežiimil ja kõike juhib arvuti, siis minul niisugust usku ei ole, et öelda: see kõik on juhuslikult nii, sest siin ei ole ju ühtegi inimest, keegi ei korralda midagi ega vajuta ühtki nuppu. Kui tehas töötab automaatselt, siis keegi on selle valmis teinud ja tööle pannud.

Vaatame elusloodust. Üksainus elus rakk, ainurakne organism, on palju keerulisem, kui ükski asi, mille inimene kunagi valmis on teinud. Teadlased vaatavad sellele otsa ja ütlevad, et see on kogu aeg nii olnud ja see on iseenesest nii sündinud. Tõsiasi on see, et meie kõigi oma teadmistega, kogu oma suutlikkusega, kõigi oma saavutustega ei suuda pisikest osagi sellest rakust järele teha. Ometi peaks see ju nii kerge olema, kui sellega tuleb toime isegi pime juhus. Kus siin loogika on?

Loogika ongi selles, et Jumalat lihtsalt ei taheta näha. Jumala tööd ei taheta tunnistada. Ja öeldakse, et kõike seda pole teinud mitte Jumal, vaid paljas juhus. Ent see arvamus pole ju midagi muud, kui lihtsalt usk. Jumalat salgav usk. Suur usk juhuse kõikvõimsusesse.

Aga neil ei ole vabandust. Kui tahetakse silmad lahti teha, nähakse küll. Tema nähtamatu vägi ja jumalikkus on maailma algusest peale nähtav, kui mõeldakse Tema tehtule. See on küll ainult üldine ilmutus, see õpetab Jumalat üksnes kaudselt tundma, viidates Tema suurusele ja tarkusele, aga viib ikkagi mõttele, et keegi peab olema.

Milles on inimeste häda? Üks häda on, et Jumalat tundes, nad ei ole ülistanud ega tänanud Teda. See tähendab tegelikult seda, et Jumalale ei ole antud Jumala kohta oma elus. Inimene läheb suures osas oma teed, oma valitud suunda oma valikutega tegelema. Jumal jääb kõrvale, jääb kaugele. Inimene ei ole ülistanud ega tänanud Teda, vaid on oma arvamusega jooksnud tühja. Jumala Sõna asemele pannakse oma arvamused ja tihti küsitakse, mida sina sellest arvad või kuidas sina seda tõlgendad.

Kuulasin siia sõites pereraadiost saadet, kus mees ja naine arutasid ja saatejuht küsis naise käest, et Piibel ütleb, sa pead mehele alluma, kuidas sina seda kommenteerid? Naine jäi korraks üsna vakka, nad said kuidagi vastusega hakkama, aga küsimus on, sa kas oled sellega nõus või sa ei ole sellega nõus. Naine ütles vastu, et mees peab mind armastama! Mees jälle vastu: aga kumb on ennem öeldud?!

See näitab, et meil on Jumala Sõna mõistmisega probleeme. Õigemini, mitte niivõrd mõistmisega, vaid pigem hoopis sellele allumisega. Kas mõistan niimoodi või teistmoodi? Nii öeldakse tänapäeval teoloogias ka, et Piiblis on küll nii kirjutatud, aga me mõistame teistmoodi, me tõlgendame seda tänapäeval teisiti. Kuhu me nii välja jõuame? Jõuame Piibli päris esimestele lehekülgedele – sinna, kuhu madu tuli ja hakkas inimest kõnetama: „Kas Jumala on tõesti öelnud nõnda?“

Seda küsitakse tänapäeval teoloogias. Vastuseks pakutakse, et loomulikult see ei olnud Jumal, vaid need olid selleaegsed inimesed ja need olid selleaegsed arusaamad. Nemad jagavad selleaegseid arusaamu, meie tänapäeval oleme targemad. Tuttav meile!

Kas Paulus ka jagab selleaegseid arusaamu kasvõi nendes samades seksuaalsuhete küsimustes? Paremini vaadates tuleb välja, et ei jaga. Piibel üldse ei jaga mitte tolleaegsete inimeste seisukohti vaid Jumala seisukohti. Juba VT ajal Jumal hoiatab oma rahvast selle eest, et nad ei käituks nendes asjades samamoodi, kui kõik ümbritsevad rahvad. Tähendab, ümbritsevatel rahavastel oli see normkäitumine, aga Jumal ütleb, et Tema rahvale ei ole see lubatud, sest see on hävingu tee.

UT-s täpselt sama lugu. Selles maailmas, kus Paulus kirjutas, olid olemas templid, olid prostituudid. Neid oli sadade ja tuhandete kaupa. Korintoses näiteks. Olid mitte ainult lõbutüdrukud, vaid ka lõbupoisid. Kes tahtis, võttis lõbutüdruku, kes tahtis, võttis lõbupoisi. Meil tänapäeval püütakse sinna ilmselt tagasi suunduda. Kuulutatakse see täiesti normaalseks. Kuhu me teel oleme? Jälle see RAAMAT valgustab meid, näidates, kuhu me teel oleme – isegi kirikud juba. Soomes mõni aeg tagasi, kui oli homopaaridest jutt, siis öeldi, et no me võime nende eest ikka palvetada. Läheme altari ette ja palvetame nende eest. No tore oleks! Aga mida seal neile palvetatakse? Kas meeleparandust Jumala Sõna kohaselt, või et Jumal õnnistaks nende osadust?

Kui me meelaparandust ei palvetata seal, kus Jumal ütleb, et tuleb meelt parandada, siis me oleme täiesti valel teel. Ei aita see, kui kirikuski otsustatakse, et Jumala Sõna ütleb küll nii, aga tänapäeval on ikka teistmoodi. Jumal ei tule meie arvamustega kaasa. Jumal ei küsi selles küsimuses meie häält või enamuse arvamust. Meil on kasulik seda teada, aga kogu selle loo taga on hoopis tõsisem probleem.

Jumal on oma valguse andnud, aga inimesed seda lihtsalt ei taha. Selles küsimuses ei taha ega ka paljudes muudeski küsimustes üldse. Paulus ütleb siin, et Jumal võtab ja kinnitab inimeste valikud, ükskõik, millised need on. Kui inimene otsustab niiviisi, siis Jumal küll hoiatab, et see on hukatuse tee, niiviisi ei ole õige. Aga Jeremia raamatus näeme: kui rahvas ütleb, et meie oleme otsustanud ja palun, ära sega meid oma kuulutusega, me ise teame, kuidas elame, – siis Jumal ütleb: „Hästi, tehke nii!“

Siin ütleb Paulus kolmes salmis: tekkinud olukorra põhjus on selles, et inimene on otsustanud vahetada Jumala kirkuse kõige maise vastu – kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate vastu. Need olid tolle aja ebajumalad ja on mõnel pool on tänapäevalgi veel. Kõigepealt, väites endid targad olevat, on inimesed läinud rumalaks. Paulus ütleb, et nad on oma arvamustega jooksnud tühja, nende arvamused ei ole kandnud, ei ole vilja andnud, need on lihtsalt valed arvamused ja nendega on tühja joostud.

Ja veel üks tõsine asi on see, et nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Jumala valgus ei ole sinna paistnud, sest see on lihtsalt lülitatud välja. Ja mida Jumal teeb selle peale? – Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse.

Inimene valis rüveduse, öeldes: see on minu osa, juba minu geenid on sellised, ma ei saa sinna midagi parata. Ja Jumal annab inimese sellesse, mille inimene ise valib – rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. See on tõeline tragöödia. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu. Jumala tõde on neile kätte antud, aga nad on selle vahetanud vale vastu, sest see on meeldivam ja populaarsem, see läheb tänapäeval paremini peale.

Inimene on hakanud teenima loodut Looja asemel. Inimlik ja maine on tulnud Looja asemele. Sellepärast on Jumal andnud nad häbitute kirgede kätte.

Vaatame näiteks joodikut või narkomaani. Ta ütleb, ega alkohol mulle keelatud ei ole, (ei ole jah,) joob korra ja teisegi jne. Kas Jumal tuleb seda keelama? Ei tule. Jumal lubab sellel sündida. Narkomaaniaga on lugu veelgi tõsisem, sest see seob veel kiiremini. Sama lugu on hooramise ja abielurikkumisega. Kui korra juba rikkusid, kipud seda tegema ikka jälle ja jälle. Need on seda kogenud, kes on armukesi pidanud. Mõtlevad küll, et rohkem enam ei tee, aga varsti on ikka samas kohas tagasi. Inimene valib kõlvatuse ja Jumal kinnitab selle.

Kirikus pihimanitsuses on öeldud, et pattude andeksandmine on tõotatud ainult neile, kes tahavad meelt parandada. Kui keegi kavatseb oma pattudesse jääda, siis need patud mitte ei andestata neile, vaid kinnitatakse neile, kui nad ümber ei pöördu ja meelt ei paranda. See on Jumala reegel. Jumal kinnitab inimese valiku. See on see, mis viib inimese homoseksuaalsusesse.

Vaatame neid homoparaade, mis aeg-ajalt korraldatakse. Nad tulevad kokku , lehvitavad lippudega ja kuulutavad selle oma uhkuseks, mitte probleemiks. Mismoodi peaks Jumal saama neid inimesi aidata? Jumal on andnud nad nende asjade kätte. Nii ütleb meile Jumala Sõna. Nii naised kui mehed on loobunud oma loomulikust vahekorrast, on süttinud üksteise vastu, mees on mehega, naine naisega ja on saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.

Siin öeldakse kolmandat korda: nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte tegema seda, mis on väär. Ega nad ei küsigi Jumala arvamust. Jumal saab päästa neid, kes tulevad seda otsima või kes nõustuvad seda kuulama ja selle juurde tulema. See on kiriku sõnum. Ega Paulus ütle ilmaasjata 1Kr 6,9 „Ärge eksige!“ Tänapäeval juba terved kirikud eksivad. Seda on eriti vaja teada kiriku töötegijatel – nendel, kes peaksid juhtima inimesi õndsusele: „Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Meie otsus on, kas me valime selle, mis Jumal meile annab, või vahetame tõe vale vastu, minnes selle maailmaga kaasa. Asjad lähevad nii kaugele, nagu vist Rootsis juba öeldi, kui oli aktuaalne homode teema, et kantslistki ei tohi enam sellekohast Piibli sõna kuulutada ega üldse puudutada. Nii et kui need seadused siin mõne aasta pärast vastu võetakse, siis mina või ka keegi teine ei tohi niisugust teksti enam lugedagi.

Ametlikult on otsustatud, et me vahetame tõe vale vastu – selle vastu, mis meile meeldivam on. Selles suunas asjad praegu arenevad.

Tahan ütelda, et küsimus ei ole selles, et meie mõistaks kedagi hukka. Jumal on otsustanud, et teatud asjad taevasse ei lähe. Vaatame kaugemale, kui see loetelu, mis Paulus siin ära tõi. Asja tuum on selles, et inimene võib elada kas Jumalale või oma himudele, ükskõik siis, millised need himud parajasti juhtuvad olema. Ta elab kas enesele või Jumalale.

Kirjutasin välja UT-st kohti, kus räägitakse mitte ainult homoseksuaalsusest, vaid ka abielurikkumisest ja muust säärasest. Tänapäeval keegi ei tõsta häältki enam nende asjade peale. Gl 5,16 ütleb Paulus: „Käige vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid“. Inimese oma jõust on liiga vähe, et nende himudega toime tulla ja võita. Kes on proovinud, küllap see võib mu sõnu kinnitada. Võid võidelda küll patu vastu, aga jõust jääb puudu, sa ei suuda, jääd ikka alla. Siin on lahenduseks Jumala Vaim, elu Vaimu seadus: „Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest.“ (Rm 8:2). Jumal annab oma Vaimu ja siis tuleb uuendus, muidu ei tule.

Gl 5,24 „Kes on Jeesuse Kristuse päralt need on oma liha risti löönud koos tema kirgede ja himudega“. Inimese lihahimud ei ole need, mille järgi inimene peabki käima, vaid ristiinimene on kutsutud võitlema nende vastu. Ainult Jumala abiga on see võimalik.

Ef 2:2-3: „milles te varem käisite selle maailma ajastu viisil, vürsti viisil, kellel on meelevald õhus, vaimu viisil, kes nüüdki on tegev sõnakuulmatute laste seas; kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki.

Ef 4,22 ütleb: „Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes... „ Inimene mõtleb, et ta saab rahuldatud, kui tegutseb oma himude järgi. Tegelikult on need aga petlikud, need ei too tõelist rahuldust, neid järgides aga inimene teeb pattu ja selle tagajärg on häving.

Võtame kergema näite – mees ja naine ei saa omavahel läbi. Patuga on ka siin tegemist, sest patt elab nende sees ka. Siis arvatakse, et me ei sobi kokku, me peame minema lahku. Siis otsitakse keegi järgmine, kes arvatakse olevat õigem. Aga kui Jumala Sõna valgus on välja lülitatud, siis tuleb sealt samuti halbu üllatusi, kolmas ja neljaski pole ideaalne ega sobi, ja jällegi peab abielu lahutama. Jumal annab siin seda nõu, et nende asjadele ei pea järele andma, vaid nendest tuleb pääseda. Teil tuleb jätta endise elusviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes.

Neid kohti on UT-s veel. Näiteks:

1Ts 4,5 „See on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite
hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus,
mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast“...

Jõulude ajal loetakse kirikus ikka Tiituse kirja, kus öeldakse, et Jumala päästev arm on ilmunud kõikidele inimestele ja kasvatab meid, et me hülgaksime jumalakartmatu elu ja ilmalikud himud, ning elaksime õigesti ja mõistlikult ja jumalakartlikult praegusel maailma ajastul. (Tt 2:11-12)

Peetrus ütleb 1Pt 1,14: „Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuse aja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega ...“ Ja; „… hoiduge lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu!“ (1Pt 2,11)

Terve suund, mida Jumal meile näitab, on see, et meis kõigis elavad oma patused himud ja meil on raske nendega toime tulla. Selle tõttu me vajame Jumala päästet –Jeesust Kristust. Otsige päästet, kelleks on Jeesus Kristus. Hulluks läheb asi siis, kui see, millest on vaja lahti saada, kuulutatakse mitte probleemiks, vaid auasjaks, millega uhkustatakse.

Küsimus ei ole hukkamõstus. Ja homoseksuaalsus on vaid üks paljude asjade hulgas, mida nimetatakse igasuguseks kurjuseks ja kõlvatuseks jne. Küsimus on, kas kompass tohib veel näidata õiget suunda? Kas merekaart veel kehtib või ei kehti – või loome tänapäeval uue? Kompassi võime ka üle parda heita, aga küsige meremeeste käest, mis siis juhtub. Vee all varitsevad karid, ja me ei jõua pärale sinna, kuhu me tahtsime jõuda. Kui sa karidega ei arvesta, saad kannatada igal juhul.

Kellele kuulub meie elu? Jumal on maksnud väga kalli hinna selleks, et see võiks kuuluda Temale. Ta on ostnud meid enesele kalli hinnaga. Kas me nõustume ennast Temale üle andma või tahamegi jätkata oma himudes ja koguni nõuda sellele õigustusi?

See on meie valik. Ja me valimegi – emba-kumba.
Aamen!

Meenutus ilusast vennaste suvepäevast Nabala palvemajas

2014

Zinzendorfi „misjoniinstruktsioonid“ - tänase päeva jaoks kokkuvõetud ja uuesti formuleeritud

1. 
   Kui te kuskil uut tööd alustate siis jääge nii kauaks, kui te teretulnud olete, mitte nädalaks või kuuks vaid mõneks aastaks. Kui te aga oodatud ei ole siis minge kohe edasi.

2. Sobituge oma elustiili poolest kohalike hulka. Üks eurooplane ei tea ega oska alati kõike paremini kui kohalik. Enamasti võite kohalikelt üsnagi palju õppida.

3. Pange tähele, et teie tegevus ei killustaks kristlaskonda veelgi enam. Kui teie tööpiirkonnas on teisi kristlasi, siis minge neile külla, tehke kokkuleppeid ja olge nendega osaduses.

4. Ärge pahandage, kui inimesed, kellele te head sõnumit kuulutasite oma kodu hoopis teises koguduses leiavad. Sellest on küll, kui teie teenimise tulemusel inimesed usule tulevad.

5. Hoolitsege nende eest, kellede eest muidu keegi ei hoolitse. Kui teie järgi jooksevad inimesed, kes kuuluvad juba teise kirikusse, siis saatke nad rahusooviga sinna tagasi.

6. Kõige paremini jõuate inimesteni, kui te isiklikult nende poole pöördute ja neid rõõmsalt ning omakasupüüdmatult teenite. Vältige välist mulje avaldamist ja massiüritustele kutsumist.

7. Püüdke leida grupp inimesi, kellega te vabalt suhelda saate ja kes on võimelised ka kritiseerima. Jumal ei kõnele eales ainult sisemise hääle kaudu vaid alati ka õdede ja vendade kaudu.

8. Olge julged minema uutele, veel käimata radadele. Mis kodus oli hea ja õige, see võib võõrsil teisiti olla. Kui tee valeks osutub, pöördu ja usalda ennast Jumala armu hoolde.

9. Jumal ei ole mitte sõnaks vaid inimeseks saanud ….. Ärge unustage, et Jeesus jutustas ennekõike Jumala armastusest, headusest ja heldusest.

10. Pöörduge“terve“ inimese poole. Ärge huvituge mitte ainult hingest vaid ka ihust ja vaimust. Inimesed peavad teie juures ennast hästi tundma. Laulge, mängige, töötage ja rõõmustage koos.

11. Mitte alati ei ole te kõigi inimestega ühel arvamusel. Kui tekivad konfliktid siis ärge ühenduse katkestamisega kiirustage vaid püüdke vahet teha olulisel ja ebaolulisel.

12. Võida kaastöölisi nende hulgast, kelle keskel sa töötad. Usaldusväärseim on hea sõnum siis, kui seda tõendavad usaldusväärsed saadikud.

13. Teadke, et nende inimeste usk, keda te Jeesuse juurde tahate juhatada võib sageli olla väga tõsine ja sügav. Mitte harva on nende moraal palju parem, kui meil eurooplastel.

14. Hoiduge selle eest, et te teid ümbritsevad inimesed endast majanduslikult sõltuvaks muudate. Kontaktide loomiseks ja suhete püsimiseks ei või kunagi kasutada raha ja kingitusi.

15. Mitte kunagi seada sihiks oma töö kaudu tugevaks saada või palju mõjujõudu võita. Misjon ei ole kiriku liikmeskonnaga kindlustamine vaid teenib alati üksiku inimese päästmise eesmärki.

16. Kui te püüate inimesi Kristusele võita, kohtute ka pimeduse jõududega. Ärge kohkuge, sest

Jeesus Kristus on tugevam, kui pimeduse jõud.

17. Uskuge, et Jumal juba ammugi tegutseb, kui teie oma tööga alustate. Kuna Jumalale kuulub kogu maailm, võib ta ka ristimata inimesi headele teedele juhtida ja neile oma armastust kinkida.

18. Heas sõnumis elab vabastav, muutev jõud. Ärge piirduge vaid kuulutusega vaid edendage ka õiglust, rahu ja kogu loodu kaitset.

19. Ärge muutke ennast asendamatuks. Mõelge, et ühel päeval peab töö ilma teieta edasi minema …

20. Tõstke oma silmad usus üle probleemide, Jumala imelisele tulevikule. Te olete täiesti üllatunud, et Jumal oma päästeplaani teie kaudu ja vaatamata teile lõpule viib.

Andreas Tasche. Herrnhuter Bote. Mai 2007

Endla palvemaja aastapäeval

Augusti viimasel pühapäeval tähistatakse meie vennastekoguduse kõige noorema palvemaja aastapäeva. 18 aastat on pesamunal vanust. Pühalepa palvemaja hoone on küll 168 aastat vana, aga uksed on avatud olnud vennaste tundideks viimased 6 aastat. Seega oleme pea eakaaslased. Tänuga mõtlen Endla rahvale, kes meid selle 6 aasta jooksul on mitu korda külastanud ja osadust seeläbi kasvatanud. Tänastes oludes, kui kogudused on üsnagi väikesed ja ühiskonna üldine elukorraldus kristlusest järjest kaugenemas, sellistes oludes on kristlaste osadus eriliselt vajalik ja rõõmustav.

Et osadus oleks, selleks vajame Püha Vaimu väge, mis toob esile viljad, millele osadus toetub.

Tervituseks Endla palvemaja õdedele ja vendadele ja meile kõigile on lõik Pauluse kirjast Efesose kogudusele 4, 1b-6.  

Paulus kirjutab: "Kutsun teid üles elama kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees."

Tänavune Endla aastapäeva koosolek oli eriline ka seetõttu, et osalesid külalised Herrnhut´ist. Väike grupp sakslasi oli saabunud Eestisse juba nädal varem, et tutvuda siinsete palvemajadega. Külaliste hulgas olid Herrnhuter Bote toimetaja v Erdmann Carstens, koos abikaasa Benigna´ga, kes on Uniteedi direktsiooni liige. Reisiseltskonda kuulus veel piiskop Friedrich Waas abikaasa Erdmuth´iga ja tõlgina Inge sünd. Mikker abikaasa Peter´i ja lastega.

Aastapäevakoosolek tõi pilgeni täis palvemaja. Nähtavasti on ajakohane suuremate ruumide peale mõelda. Eks ole meie kõigi soov, et tulejaid oleks veelgi rohkem ja mitte ainult aastapäevade puhul. Koosolekut juhatas ja kõneles kogudusevanem Eenok Haamer. Kõnelesid veel Juha Väliaho, Friedrich Waas, Beninga Carsten ja Marek Roots. Muusika osas astus üles duett Jürist ja perekond Blowers´i lapsed. Harmooniumil Maarika Kahar.

Peale koosoleku lõppu sai minna palvemaja aeda ja maitsta, mida perenaised olid laudadele pannud. Peale pikemat vihmaperioodi oli õhus jälle suve lõhna, aga siiski sügiseste nüanssidega. Õnnistatud teekäimist, Endla õed ja vennad!

Järgmine aastapäev on Hageri palvemajas, septembrikuu kolmandal nädalavahetusel.

L.R.