India nunn Pirita kloostri retseptsioonis - nime me ei tea, aga ta võttis meid vastu, kui me saabusime ja hoolitses meie eest isegi südaöösel. Saime hommikusöögi ja osa palveaegadest. Meid kutsuti kloostri aeda, kust saime värskeid maitsetaimi korjata. Kui ma palusin hommikul ühte küünalt sünnipäevalauale, siis tõi ta lisaks lillekimbu ja igale ühele lisaks keedumuna.
Meil oli
neli ööbimist tellitud, aga siis soovisime meeleldi terveks
nädalaks jääda. Kõik külalistetoad olid ühe konverentsi tõttu
broneeritud. Kloostriõde mõtles läbi erinevad võimalused, kuidas
meile vastu tulla. Lõpuks usaldati meile tuba kloostri siseruumides
nn aspirandi tuba. Ja kuidas ta säras, kui Benigna Carstens
hüvastijätul talle väikese Herrnhut´i tähe kinkis. „Selle
võtan ma kaasa ja viin oma perekonnale, kui ma jõuludeks koju
sõidan!“
Endla
tänava palvemaja
Kodus nii Eestis kui Saksamaal.
Siiani olin Inget kohanud Saksamaal oma
perekonna ja koguduse keskel. Inge on andeküllane muusik nii orelil,
kui pianistina, nii liturgiat mängides, kui kontsertesinejana,
lisaks on ta imetlemisväärselt hästi kodus saksa keeles. Nüüd
kogesime teda uues olukorras – sünnimaa, kodulinn, emakeel.
Me kohtasime Inge vanemaid, tema venda, nägime maja kus nad elavad.
Ta näitas meile oma kooli, muusikakeskkooli, kus ta õppis esimesest
klassist kuni abituuriumini. Ta jutustas meile iga-aastastest
tõsistest klaverieksamitest, mis edasistel õpingutel kõrgkoolis
suureks kasuks olid. Inge on ühe musikaalse, laulva rahva laps.
/Õde
Erdmuth Waas´i kirjutist HB Nov 2014 refereeris L.R./
Piltidel kirjutise autor, perekond Blowersite lasteansambel ja Inge Isterheldi vanemad Endla palvemaja aastapäeval./
Piltidel kirjutise autor, perekond Blowersite lasteansambel ja Inge Isterheldi vanemad Endla palvemaja aastapäeval./