Kohtumised Eestis (Õde Erdmuth Waas´i reisikirjast)

Kloostri oikumeeniline külalislahkus  
India nunn Pirita kloostri retseptsioonis - nime me ei tea, aga ta võttis meid vastu, kui me saabusime ja hoolitses meie eest isegi südaöösel. Saime hommikusöögi ja osa palveaegadest. Meid kutsuti kloostri aeda, kust saime värskeid maitsetaimi korjata. Kui ma palusin hommikul ühte küünalt sünnipäevalauale, siis tõi ta lisaks lillekimbu ja igale ühele lisaks keedumuna.

Meil oli neli ööbimist tellitud, aga siis soovisime meeleldi terveks nädalaks jääda. Kõik külalistetoad olid ühe konverentsi tõttu broneeritud. Kloostriõde mõtles läbi erinevad võimalused, kuidas meile vastu tulla. Lõpuks usaldati meile tuba kloostri siseruumides nn aspirandi tuba. Ja kuidas ta säras, kui Benigna Carstens hüvastijätul talle väikese Herrnhut´i tähe kinkis. „Selle võtan ma kaasa ja viin oma perekonnale, kui ma jõuludeks koju sõidan!“

Endla tänava palvemaja 

väike saal oli viimse kohani täis. Tulnud olid oma koguduse inimesed ja ümberkaudsete palvemajade õed-vennad. Peale esimesi üldlaule ja alguspalvet astusid üles ühe perekonna seitse last, kes seisid kui oreliviled ja laulsid mitmesalmilise vaimuliku laulu. Suured tüdrukud pearättidega, kõik peale pereema kandsid lillelise mustriga kangast valmistatud kleite. Poisid kes laulsid alumist häält olid korralike triiksärkidega. Ema-isa koos väikseima lapsega seisid taamal. Kohe meenus mulle, et seda perekonda kohtasime kaks aastat tagasi Nabala palvemaja aastapäeval. Ameerika mennoniidi misjonäride perekond astub üles erinevates kogudustes ja hoolitseb sel omapärasel viisil oikumeeniliste sidemete eest. 
 Kodus nii Eestis kui Saksamaal.  

Siiani olin Inget kohanud Saksamaal oma perekonna ja koguduse keskel. Inge on andeküllane muusik nii orelil, kui pianistina, nii liturgiat mängides, kui kontsertesinejana, lisaks on ta imetlemisväärselt hästi kodus saksa keeles. Nüüd kogesime teda uues olukorras – sünnimaa, kodulinn, emakeel. Me kohtasime Inge vanemaid, tema venda, nägime maja kus nad elavad. Ta näitas meile oma kooli, muusikakeskkooli, kus ta õppis esimesest klassist kuni abituuriumini. Ta jutustas meile iga-aastastest tõsistest klaverieksamitest, mis edasistel õpingutel kõrgkoolis suureks kasuks olid. Inge on ühe musikaalse, laulva rahva laps.

Tema kaudu saime ühenduse erinevate inimestega, kes Eesti Vennastekogudusse kuuluvad. Koos oma mehe Peter´iga leidsid nad „ salateed“, mis palvemajade juurde viisid. Inge oli ka väsimatu tõlk, mis võimaldas meil õdede – vendadega vestelda ja seetõttu palju kogeda. Kõige selle kõrval pidi ta ka oma lapsi - Hannat, Simoni ja Benjamini rõõmustama. Koos Inge ja Peter`ig saime mitmetes palvemajades kuuekesi neljahäälseid laule laulda. Laulus olevat sõnumit mõistavad kõik kuulajad. Perekond Isterheld andis ühe osa oma puhkusest, et meid eesti vendade – õdedega kokku viia. Südamlik tänu neile selle eest, sest selliseid kontakte vajab vennastekogudus.

/Õde Erdmuth Waas´i kirjutist HB Nov 2014 refereeris L.R./
Piltidel kirjutise autor, perekond Blowersite lasteansambel ja Inge Isterheldi vanemad Endla palvemaja aastapäeval./