Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.


Neljapäeval, 27. septembril, algusega kell 17.oo on Pühalepa palvemajas laulu-ja palvetund koos Soome sõpradega.

29.11.14

Vennastekogudus/ Brüdergemeine auf Estnisch (sks.k vennastekogudus eesti keeles).

Mitte üksnes sõna vennastekogudus meie kiriku kohta ei kõla võõralt, vaid ka esimene külaskäik Eesti vennastekogudusse võib võõristust tekitada. Patriarhaalne palvemajajutlustaja, eakad inimesed kes aeglases tempos, värisevate häältega koraale laulavad, saateks harmoonium, külalisjutlustaja Saksamaalt või Ameerikast, kes peaasjalikult „sealpoolsest“ pimedusest jutlustab.

Aga Eesti Vennastekogudus kuulub siiski Vennaste - Uniteedi Euroopa mannermaa provintsi ja ma tahan sellest jutustada, mis meid ühendab. Ma mõtlen esiteks ühele kogemusele ajaloost, mis Eesti ja Surinaami vennakseid ühendab. Pärisorjad (ja orjad) said evangeeliumi kaudu väärtustatud vendadeks ja õdedeks veel enne kui pärisorjus Eestis (ja orjus Surinamis) kaotati.
Nimetagem veel koguduse struktuuri üldkiriku sees, mis on sarnane Eestis ja Šveitsis. Ka topeltliikmed Saksamaal tunnevad seda olukorda – olla kohapealses kirikukoguduses ja lisaks vahetevahel vennastekoguduse erilisse atmosfääri sukelduda.
Minevikust seob meid endiselt ilmikjutlustajate teema. Juba Jan Hus´ile heideti ette, et tema juures jutlustavad ja õhtusöömaaega peavad lihtsad käsitöölised ja talupojad. Esimesed Herrnhuti misjonärid olid ilmikjutlustajad. Ka Eesti palvemajade juurde kuulub lahutamatult ilmikute kuulutustöö algusest alates.
Selge on see, et need ei ole mitte ainult teemad ajaloost. Sel aastal pani sinod meie ette ülesande – ilmikute kuulutustööd ja hingehoidu eesmärgikindlalt edendada. Küsimus, kuidas vennastekoguduse liikmed väljaspool kohalikke kogudusi elada saaks on meie jaoks juba aastaid oluline.
Veel üks ühine joon. Eesti Vennastekoguduses, nagu ka teistes meie provintsi osades on väiksemaks ja vanemaks jääva kogudusetuumiku kõrval ka põlvkond, kes oma noored aktiivselt kogudusetöösse on kaasanud ning kes soovivad, vahel küll sõnatult ja ebamääraselt, kujundada kaasaegset Vennastekogudust. Ühine on meil sellest meie usu keskne küsimus – kuidas saame me Jumalast nõnda rääkida, et me ise ja teised selle vabastava potentsiaali avastavad, mis on meie usus Jumalasse?

Muidugi on erinevusi meie ja Eesti vennaste vahel. Kui me oma reisil olles Endla tänava palvemajas, kus ka Eesti Vennastekoguduse büroo asub, peavanem Eenok Haameriga kohtusime ja kõneldes teema üle, kuidas me tulevikus sidemeid ülejäänud provintsiga kujundada soovime, jäi ta väga tagasihoidlikuks.
Liiga liberaalsed paistame me Lääne-Euroopas. „Meie oleme meie ja teie olete teie“ oli tema seisukoht. Nii võib üks lause, kui see tugevalt toonitatuna Vennastekoguduses ette tuleb, segadusse ajada. Täna, paar kuud hiljem avastasin ma siin ühe lähtepunkti: me oleme tõepoolest erinevad ja me ei pea seda erinevust eitama, aga meil on samad ülesanded. Me oleme kuulutust Kristusest nendeni viimas, kes seda meie postkristlikes ühiskondades vajavad. Meil on ülesanne osadust ehitada üha individualiseeruvamas maailmas. Just seepärast, et me erinevad oleme, võib vestluses nende ühiste teemade üle olla üks võimalus meile kõigile. Õige ähmaselt joonistub seepärast kuulutajate, ilmikute ja teoloogide kokkusaamine 2016. aastal. Selle ajani tahame me kõigepealt sagedamini kui siiani kutsuda konverentsidele, laulu -ja pasunakooride kokkusaamistele, palvemajade aastapäevadele. Palju kordi rõhutas vend Haamer sidet, mis hoiab meid ühenduses sõltumata kohtumistest, need on igapäevased vaimulikud loosungid, mida ka Eestis üle vennastekoguduse piiride loetakse. Ja vastastikune eestpalve. Selles olime me ühte meelt.

Õde Carstens´i kirjutis ajakirjas Herrnhuter Bote. Nov/2014