Mitte
üksnes sõna vennastekogudus meie kiriku kohta ei kõla võõralt,
vaid ka esimene külaskäik Eesti vennastekogudusse võib võõristust
tekitada. Patriarhaalne palvemajajutlustaja, eakad inimesed kes
aeglases tempos, värisevate häältega koraale laulavad, saateks
harmoonium, külalisjutlustaja Saksamaalt või Ameerikast, kes
peaasjalikult „sealpoolsest“ pimedusest jutlustab.
Aga Eesti
Vennastekogudus kuulub siiski Vennaste - Uniteedi Euroopa mannermaa
provintsi ja ma tahan sellest jutustada, mis meid ühendab. Ma mõtlen
esiteks ühele kogemusele ajaloost, mis Eesti ja Surinaami vennakseid
ühendab. Pärisorjad (ja orjad) said evangeeliumi kaudu väärtustatud
vendadeks ja õdedeks veel enne kui pärisorjus Eestis (ja orjus
Surinamis) kaotati.
Nimetagem
veel koguduse struktuuri üldkiriku sees, mis on sarnane Eestis ja Šveitsis. Ka topeltliikmed Saksamaal tunnevad seda olukorda – olla
kohapealses kirikukoguduses ja lisaks vahetevahel vennastekoguduse
erilisse atmosfääri sukelduda.
Minevikust
seob meid endiselt ilmikjutlustajate teema. Juba Jan Hus´ile heideti
ette, et tema juures jutlustavad ja õhtusöömaaega peavad lihtsad
käsitöölised ja talupojad. Esimesed Herrnhuti misjonärid olid
ilmikjutlustajad. Ka Eesti palvemajade juurde kuulub lahutamatult
ilmikute kuulutustöö algusest alates.
Selge on
see, et need ei ole mitte ainult teemad ajaloost. Sel aastal pani
sinod meie ette ülesande – ilmikute kuulutustööd ja hingehoidu
eesmärgikindlalt edendada. Küsimus, kuidas vennastekoguduse liikmed
väljaspool kohalikke kogudusi elada saaks on meie jaoks juba aastaid
oluline.
Veel üks
ühine joon. Eesti Vennastekoguduses, nagu ka teistes meie provintsi
osades on väiksemaks ja vanemaks jääva kogudusetuumiku kõrval ka
põlvkond, kes oma noored aktiivselt kogudusetöösse on kaasanud
ning kes soovivad, vahel küll sõnatult ja ebamääraselt, kujundada
kaasaegset Vennastekogudust. Ühine on meil sellest meie usu keskne
küsimus – kuidas saame me Jumalast nõnda rääkida, et me ise ja
teised selle vabastava potentsiaali avastavad, mis on meie usus
Jumalasse?
Muidugi on
erinevusi meie ja Eesti vennaste vahel. Kui me oma reisil olles Endla
tänava palvemajas, kus ka Eesti Vennastekoguduse büroo asub,
peavanem Eenok Haameriga kohtusime ja kõneldes teema üle, kuidas me
tulevikus sidemeid ülejäänud provintsiga kujundada soovime, jäi
ta väga tagasihoidlikuks.
Liiga
liberaalsed paistame me Lääne-Euroopas. „Meie oleme meie ja teie
olete teie“ oli tema seisukoht. Nii võib üks lause, kui see
tugevalt toonitatuna Vennastekoguduses ette tuleb, segadusse ajada.
Täna, paar kuud hiljem avastasin ma siin ühe lähtepunkti: me oleme
tõepoolest erinevad ja me ei pea seda erinevust eitama, aga meil on
samad ülesanded. Me oleme kuulutust Kristusest nendeni viimas, kes
seda meie postkristlikes ühiskondades vajavad. Meil on ülesanne
osadust ehitada üha individualiseeruvamas maailmas. Just seepärast,
et me erinevad oleme, võib vestluses nende ühiste teemade üle olla
üks võimalus meile kõigile. Õige ähmaselt joonistub seepärast
kuulutajate, ilmikute ja teoloogide kokkusaamine 2016. aastal. Selle
ajani tahame me kõigepealt sagedamini kui siiani kutsuda
konverentsidele, laulu -ja pasunakooride kokkusaamistele, palvemajade
aastapäevadele. Palju kordi rõhutas vend Haamer sidet, mis hoiab
meid ühenduses sõltumata kohtumistest, need on igapäevased
vaimulikud loosungid, mida ka Eestis üle vennastekoguduse piiride
loetakse. Ja vastastikune eestpalve. Selles olime me ühte meelt.
Õde
Carstens´i kirjutis ajakirjas Herrnhuter Bote. Nov/2014
