Mida teha?

See on üks küsimus, mis on tõusnud olemise keskmesse. Mõned nädalad on sellest, kui meie riigikogu hääletas seaduse poolt, mille vastu olid aktiivseks muutunud isegi muidu poliitikakauged inimesed. Minagi saatsin kirju ja allkirju ja vähest ainelist abi ja tegin palvet. Ilmatu hulk kallist aega kulus uudiste uurimise peale. Mitmed meie saarelt jõudsid ka Toompeale meeleavaldusele. Tänavale meelt avaldama, kus nad ehk kunagi ei olnud käinud. Vähemasti mitte meie oma riigi otsuste vastu häält tõstmas.

Ikkagi tehti riigikogu poolt masendav otsus. Selge, et see olukord toob esile küsimuse – mis saab edasi.

Järgnenud pühapäeval algas Haapsalu baptistikoguduse koosolek väga raske määratlusega – meie riik on avanud ukse kurjusele. See oli riigikogu, meie oma riigikogu otsus.

Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide liidu president saatis internetis teate, palume, palume edasi.

Veebileht Meie kirik mis paljus koostöös katoliiklastega, räägib kultuurisõjast ja meenutab roosikrantsi ristisõdasid ja neis saavutatud võite.

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni kaitseks lubab oma tegevust jätkata, et kevadistel valimistel ei valitaks uude riigikogusse neid, kes seaduse poolt hääletasid ja meie rahva enamuse arvamusega üldse ei arvestanud. Eks ole muidugi õige, ei vali ka mina meie Hiiumaa saadikut, kes nõnda on teinud.

Oleviste tunnis arutlesid vennad selle üle, et vene piir on võsastunud, segane ja kohati raskesti määratav. Sealt toodi olukord üle koguduse ja maailma konteksti . Nii nagu meie riigipiir vajab puhastamist ja märgatavaks muutmist nõnda ka piir, mis on maailma ja koguduse vahel.

Need on mõned kristlaste või koguduste esmased reaktsioonid.

Mida teha?

Me oleme kristlik vähemus paganlikus riigis. See samm, mis astuti kinnitab minu öeldut veelgi. Kui kuulata, millised ristiusuõpetuse vastased seadused on EL riikides vastu võetud ja mida meilgi peatselt arutama hakatakse siis ka see kinnitab, et me oleme paganlikus riigis. Arvan, et üsnagi mõttetu on esmajoones tegudega midagi sellises riigis püüda muuta. Muidugi on meid üles kutsutud ülemate eest palvetama ning me peame taotlema, et riigis rahu ja kord valitseksid. Seda teeme. Siiski on palju ülesandeid ja me peame ikka ja jälle valima, mida teha ja mida teisejärguliseks jätta.

Me palusime ja saime sellise vastuse. Teame, et Jumal teeb üle palvete, Jumal on hea, Jumal on armastus.

Mida mina selles olukorras enda jaoks olen head leidnud. See on mind raputanud tuimusest, see juhtis mind sellele, et enam mõelda, mis on minu, meie osa selles ehk hoopis uues olukorras. Olukorras, kus kristlaste suhe maailmaga sarnaneb enam ja enam algkoguduse aegadele. Väikesed kristlaste grupid keset paganlikku elukorraldust. Aeg enne Constantinuse pööret. Küsimus, kas sellel ajal oli maailma ja koguduse vaheline piir hägune või olematu nagu seda tänapäeval võib kohata? Üks lugupeetud inimene hoiatas – ei tohi hakata müüre ehitama. Olen selles osas siiski teist meelt. Mida saab üks kogudus teha on just see – määrata piirid. Esimene vastutus on usukaaslased. Me peame teadma kus on koguduse piirid.

Usu puudumine või leigus usuasjades on selle põhjus, miks meil ei ole kiriku ja maailma vahel piiri. Tallinnas on kesklinnas Jaani kogudus. Sellel kogudusel on olnud häid aegu, Jumal on sinna saatnud ustavaid töötegijaid. Kui usklikud luterlased on pidanud Tallinnasse siirdudes kogudust valima siis on nad ikka Tallinna Jaani koguduse valinud. Eks ole seal praegugi usklikke õdesid - vendi. Aga seal on ka õpetaja, koguduse karjane, kes kuulub ühtlasi vabamüürlaste organisatsiooni, kuigi EEKL õpetuskomisjon on öelnud, et ei või sellise organisatsiooniga liituda ja ka piiskoplik nõukogu on soovitanud vaimulikel sellistesse organisatsioonidesse mitte kuuluda.

Meie kirik ja kõik Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvad kirikud võtsid ühise, eitava seisukoha samasooliste kooselu reguleeriva seaduse osas. Jaani koguduse töötegija, koorijuht on aga sellesama, ristiusu õpetuse vastase seaduse algatajarühmas ning viib oma nägemuse jõuliselt ka kogudusse. Hoopis usklikud inimesed surutakse nurka ja peavad leplikud olema. Koguduse koda ei ole enam palvekoda vaid kultuurimaja, kus pjedestaalile on tõstetud inimene, kes on kirjutanud teose, inimene kes selle publikule virtuooslikult ette kannab. Kas on viimaks kojaisandal sellises kojas kohta?

See on vaid üks näide koguduse ja maailma vahelise piiri puudumisest. Millist kahju sellised olukorrad kogudusele toovad, milliseid pingeid usklikes inimestes tekitavad. Kas me ei peaks nendest asjadest siiski rääkima ja ka palveid tegema, et Jumal saadaks veel meeleparanduse aegu. Et inimestena märkaksime, et me teeme midagi väga valesti.

Vennastekoguduse liikmed on läbi ajaloo olnud peamiselt luterliku kiriku liikmed. Ja kes on veidigi kirikuajalugu lugenud teab, et meie vennastekoguduse üks püüdlus on olnud – mitte minna kaasa maailmaga, astuda vastu maailma meelele koguduses. Sõna on võetud isegi vaimulike ülemate vastu, kui nood avalikkes pattudes on elanud või valeõpetusi kuulutanud. Luteri kirikus oli enne sõda liikumine – uusprotestantism. Kuhu see viis. Ei kuhugi. Vaid palju segadust ja pahandusi. Kriitiline lähenemine pühakirjale jõudis isegi kantslitesse. Usklik inimene ei vaja Piibli kriitikat. On kõigile teada, et Piibli õpetus on paganaile narruseks. Seda ütleb meile Piibel ise. Piiblit loetakse uskliku südamega, mitte kriitilise meelega. Püha Vaim on see Kes meid valgustab, et me õigesti mõistaksime. Selleks ei ole vaja kriitilisi meetodeid.

Miks nii palju negatiivsust? Ka praegu selgitavad usuteadlased, õpetatud inimesed, kuidas senine pühakirja tõde ei olegi enam tõde. Liberaalsed arusaamad, inimesekesksus, meelelahutus tuleb kirikusse. Lääne luterlikest kirikutest on meil väga palju kurbi näiteid. Kas me peaksime kõik selle kaasa tegema. See mis on praegu riigikogu otsus võib väga kiiresti olla kirikukogu otsus, aga siis on juba hilja. Peame täna sellest järeldused tegema. Peame vastustust võtma. Peame ka välja ütlema, kui maailma ja koguduse vaheline piir on kadumas. Maailm läheb oma teed, aga Kristuse kogudus tahab ju Jumala juurde saada. Kas see tee mida mööda oma kogudusega läheme viib meid ikka sinna?

Tänane loosungiraamatu järgne õpetustekst on Pauluse kirjast Kolossa kogudusele, 1 ptk 14 salm: kelles (ehk siis Jeesuses Kristuses) on meil lunastus, pattude andeksandmine. Piiblis on selle peatüki alapealkirjaks tänu ja palve koguduse eest.

Paneme rõhu kogudusele, võtame aega koguduse kasuks, inimeste kasuks, kes kuuluvad Kristusele. Ärgem killustagem aega ja jõudu mis meile on antud. Panustame kogudusetöösse, Jumala Sõna levikusse. Seda tööd ei tule meie eest tegema ei loomakaitsjad ega numismaatikud ega jahimehed. Kogudus on maailmas see koht kuhu kuuluvad need kes on Kristuse omad ja seal on meie esmane vastutus perekonna kõrval. Kui palju on siin tööd! Praegu oktoobris peetakse lõikustänupüha, mis on ennekõike tänu Jumalale andide ja hoidmise eest. Laulame tänulaule ja jagame meile antut, mõtleme sellele, mis on meile sel aastal osaks saanud. Laulame ka „Laiad väljad valendavad“, öeldes sellega, et lõikust on palju ka Issanda põllul, ka see töö vajab tegemist. Inimesed vajavad Jumalat. Tööd on palju, palugem, et Issand annaks ergast meelt, mõistmist, mida teha, et teeksime õigeid, Temale meelepäraseid otsuseid.

Kuigi palvevastus on olnud esmapilgul kurvastav on ta siiski kasu toomas. Mõelgem igaüks mida saan mina teha oma koguduses oma kristlaste osaduses.

L.R.