Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.


Neljapäeval, 27. septembril, algusega kell 17.oo on Pühalepa palvemajas laulu-ja palvetund koos Soome sõpradega.

19.9.14

Aare Kimmeli jutlus Endla palvemajas 17.augustil 2014.a.

Armu ja rahu ja õnnistust teile kõigile!
Tänase päeva teemaks on Jumala andide õige kasutamine. Jeesus ise seletab seda kõige paremini. Igaühele on antud siin maa peal mingid vahendid, millega ta saab kasulik olla ja midagi korda saata. Neid vahendeid on materiaalseid, neid on vaimulikke, ja midagi saavutab see, kes nendega midagi teeb. Mõtlesin siis, et käsitlen neid meie elu seisukohalt üldse laiemalt, mitte ainult annetusi ja korjandusi. Suurim Jumala and on meile kingitud elu. Küsimus on, kuidas me seda tervikuna elame ja kasutame. Loen kirjast roomlastele 1 peatükist alates 18 salmist, kus räägitakse inimeste süüst.

Jah, Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais, sest et see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik ,Jumal on seda neile avaldanud. Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada, sest et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega.
Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja
teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen.
Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu - mees on teinud mehega nurjatust - ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest. Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär; nad on tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud, kes küll teavad Jumala käsku - et need, kes selliseid asju teevad, on surma väärt -, kuid ei tee seda mitte üksnes ise, vaid tunnevad head meelt neist, kes ka nii teevad. Aamen.
Piibli kohta arvatakse tänapäeval: me oleme ju targemad ja teame paremini, kui selles tõepoolest vanas raamatus. See loetud tekst on ligemale kaks tuhat aastat vana ja see on auväärne iga. Aga kas see loetud tekst, need probleemid olid tolle aja probleemid, millega meil täna enam tegemist ei ole, või on see meie kaasaeg? Kas tuleb tuttav ette, et meie maailm ongi selline nagu siin kirjeldati? Löö Piibel ja ajaleht kõrvuti lahti – ja ei tea, kumba ennem peaks lugema. Olin üsna noor usklik, kui Mere puiesteel keegi ütles, et kui me Piiblit lugedes jõuame ette, siis me võime öelda, mida homsed ajalehed kirjutavad. Ja täpselt nii ongi.
Ajaleht kajastab seda, mis sündis täna ja eile ja kaugemas minevikus. Piibel ütleb seda, mis on ees oodata. Siin on väga suur vahe vahel. Ajalehe valgus näitab seljataha, Piiblivalgus näitab ettepoole. Vaata nüüd, kuhu sammud suunduvad. Jumal näitab meile valgust ette, et me ei peaks käsikaudu pimedas kobama ja pärast vabandama, et no me tahtsime ju head. Kommunismi eksperiment tahtis head ja kukkus ometi omadega läbi. Igasugused jumalatuse või jumalavastasuse eksperimendid otsivad ju head. Kui me tänapäeval peame endid tarkadeks, siis ikka selle mõttega, et me oleme targemad, kui see RAAMAT. Ei tea, kas ikka oleme? Tundub, et ega ikka ei ole küll. Aga see RAAMAT on küll nii tark, et võib meile näidata nii minevikku, olevikku kui tulevikku. Ja mitte ainult näidata, vaid mõtestada ka lahti ja näidata toimuvate asjade põhjuslikke seoseid.
Ajalehest me loeme, et kuskil toimus mingi jube sündmus. Me mõtleme, kuidas küll nii saab olla, inimene on ju olemuselt hea olevus? Kuidas ta niisuguste jubedustega hakkama võib saada? Näiteks isa paneb oma tütre aastakümneteks vangi kuhugi keldrisse ja käib teda seal vägistamas. Niisuguseid asju on olnud. No ei või olla! Me oleme ju kenad inimesed, meil on ainult pisut puudusi siin ja seal. Nii me üldiselt usume, vähemalt tahame nii uskuda. Meie piiblitekst aga räägib igasugusest jumalavastasusest, jumalakartmatusest ja mitte sellest, et me oleme kenad inimesed ja otsime tõde ja tahame tõesti targemaks saada – vaid siin räägitakse inimestest, kes hoiavad tõde ülekohtu kammitsais. Tõde on olemas, aga inimesed ei taha seda teada. Nad panevad selle omaenda arvamuste kammitsatesse.
See ei käi mitte ainult jumalatute inimeste kohta, vaid juba Vanas Testamendis me näeme, et see käib ka jumalarahva kohta. Jumalarahva seas elab täpselt samuti see patt. Ei saa ütelda, et meie oleme sellest vabad, aga vaat need seal väljaspool, näe, mida nad seal teevad. Juba VT-s näeme, kuidas Jumal saadab näiteks oma prohveti Jeremia rahva sekka, aga rahvas ütleb täiesti otsustavalt: minge minema, me ei taha. Me oleme juba otsustanud, kuidas me elame, ja me ei taha sinu sõnumit kuulda. – Tõde on olemas, tõde pakutakse, aga see ei meeldi inimestele. Selles on inimese patu üks oluline ilming.
Patt on mitte ainult see, mis me teeme või tegemata jätame, vaid patt on sügavam asi. Me oleme sellest läbistatud ja rikutud, ja inimene oma loomusest ajendatuna tahabki selle kohaselt elada. Ja siis imestame, miks maailm läheb aina hullemaks. Inimesed hoiavad tõde ülekohtu kammitsais. Jeesus ütles, et kohus ei seisne mitte selles, et inimesed on patused ja armastavad pattu, vaid kohus on selles, et valgus on tulnud, aga inimesed armastavad pimedust rohkem kui valgust (Jh 3:19). Nad valivad pimeduse, kuigi valgus on olemas. See on juba tõsine viga. Kui ei oleks valgust, siis ei oleks ka sel kujul hukkamõistmist. Kui valgus on ja see lükatakse ära, siis on asi tõsine.
Ja siin Paulus räägib täpselt sellestsamast asjast. Ta ütleb, et Jumala tunnetus on inimestel tegelikult olemas. Nad ei saa endid vabandada. See tunnetus läheb kohe käiku, kui me vaatame näiteks elusloodust. Kui ma läheksin kuhugi tehasesse, kus kõik töötab automaatrežiimil ja kõike juhib arvuti, siis minul niisugust usku ei ole, et öelda: see kõik on juhuslikult nii, sest siin ei ole ju ühtegi inimest, keegi ei korralda midagi ega vajuta ühtki nuppu. Kui tehas töötab automaatselt, siis keegi on selle valmis teinud ja tööle pannud.
Vaatame elusloodust. Üksainus elus rakk, ainurakne organism, on palju keerulisem, kui ükski asi, mille inimene kunagi valmis on teinud. Teadlased vaatavad sellele otsa ja ütlevad, et see on kogu aeg nii olnud ja see on iseenesest nii sündinud. Tõsiasi on see, et meie kõigi oma teadmistega, kogu oma suutlikkusega, kõigi oma saavutustega ei suuda pisikest osagi sellest rakust järele teha. Ometi peaks see ju nii kerge olema, kui sellega tuleb toime isegi pime juhus. Kus siin loogika on?
Loogika ongi selles, et Jumalat lihtsalt ei taheta näha. Jumala tööd ei taheta tunnistada. Ja öeldakse, et kõike seda pole teinud mitte Jumal, vaid paljas juhus. Ent see arvamus pole ju midagi muud, kui lihtsalt usk. Jumalat salgav usk. Suur usk juhuse kõikvõimsusesse.
Aga neil ei ole vabandust. Kui tahetakse silmad lahti teha, nähakse küll. Tema nähtamatu vägi ja jumalikkus on maailma algusest peale nähtav, kui mõeldakse Tema tehtule. See on küll ainult üldine ilmutus, see õpetab Jumalat üksnes kaudselt tundma, viidates Tema suurusele ja tarkusele, aga viib ikkagi mõttele, et keegi peab olema.
Milles on inimeste häda? Üks häda on, et Jumalat tundes, nad ei ole ülistanud ega tänanud Teda. See tähendab tegelikult seda, et Jumalale ei ole antud Jumala kohta oma elus. Inimene läheb suures osas oma teed, oma valitud suunda oma valikutega tegelema. Jumal jääb kõrvale, jääb kaugele. Inimene ei ole ülistanud ega tänanud Teda, vaid on oma arvamusega jooksnud tühja. Jumala Sõna asemele pannakse oma arvamused ja tihti küsitakse, mida sina sellest arvad või kuidas sina seda tõlgendad.
Kuulasin siia sõites pereraadiost saadet, kus mees ja naine arutasid ja saatejuht küsis naise käest, et Piibel ütleb, sa pead mehele alluma, kuidas sina seda kommenteerid? Naine jäi korraks üsna vakka, nad said kuidagi vastusega hakkama, aga küsimus on, sa kas oled sellega nõus või sa ei ole sellega nõus. Naine ütles vastu, et mees peab mind armastama! Mees jälle vastu: aga kumb on ennem öeldud?!
See näitab, et meil on Jumala Sõna mõistmisega probleeme. Õigemini, mitte niivõrd mõistmisega, vaid pigem hoopis sellele allumisega. Kas mõistan niimoodi või teistmoodi? Nii öeldakse tänapäeval teoloogias ka, et Piiblis on küll nii kirjutatud, aga me mõistame teistmoodi, me tõlgendame seda tänapäeval teisiti. Kuhu me nii välja jõuame? Jõuame Piibli päris esimestele lehekülgedele – sinna, kuhu madu tuli ja hakkas inimest kõnetama: „Kas Jumala on tõesti öelnud nõnda?“
Seda küsitakse tänapäeval teoloogias. Vastuseks pakutakse, et loomulikult see ei olnud Jumal, vaid need olid selleaegsed inimesed ja need olid selleaegsed arusaamad. Nemad jagavad selleaegseid arusaamu, meie tänapäeval oleme targemad. Tuttav meile!
Kas Paulus ka jagab selleaegseid arusaamu kasvõi nendes samades seksuaalsuhete küsimustes? Paremini vaadates tuleb välja, et ei jaga. Piibel üldse ei jaga mitte tolleaegsete inimeste seisukohti vaid Jumala seisukohti. Juba VT ajal Jumal hoiatab oma rahvast selle eest, et nad ei käituks nendes asjades samamoodi, kui kõik ümbritsevad rahvad. Tähendab, ümbritsevatel rahavastel oli see normkäitumine, aga Jumal ütleb, et Tema rahvale ei ole see lubatud, sest see on hävingu tee.
UT-s täpselt sama lugu. Selles maailmas, kus Paulus kirjutas, olid olemas templid, olid prostituudid. Neid oli sadade ja tuhandete kaupa. Korintoses näiteks. Olid mitte ainult lõbutüdrukud, vaid ka lõbupoisid. Kes tahtis, võttis lõbutüdruku, kes tahtis, võttis lõbupoisi. Meil tänapäeval püütakse sinna ilmselt tagasi suunduda. Kuulutatakse see täiesti normaalseks. Kuhu me teel oleme? Jälle see RAAMAT valgustab meid, näidates, kuhu me teel oleme – isegi kirikud juba. Soomes mõni aeg tagasi, kui oli homopaaridest jutt, siis öeldi, et no me võime nende eest ikka palvetada. Läheme altari ette ja palvetame nende eest. No tore oleks! Aga mida seal neile palvetatakse? Kas meeleparandust Jumala Sõna kohaselt, või et Jumal õnnistaks nende osadust?
Kui me meelaparandust ei palvetata seal, kus Jumal ütleb, et tuleb meelt parandada, siis me oleme täiesti valel teel. Ei aita see, kui kirikuski otsustatakse, et Jumala Sõna ütleb küll nii, aga tänapäeval on ikka teistmoodi. Jumal ei tule meie arvamustega kaasa. Jumal ei küsi selles küsimuses meie häält või enamuse arvamust. Meil on kasulik seda teada, aga kogu selle loo taga on hoopis tõsisem probleem.
Jumal on oma valguse andnud, aga inimesed seda lihtsalt ei taha. Selles küsimuses ei taha ega ka paljudes muudeski küsimustes üldse. Paulus ütleb siin, et Jumal võtab ja kinnitab inimeste valikud, ükskõik, millised need on. Kui inimene otsustab niiviisi, siis Jumal küll hoiatab, et see on hukatuse tee, niiviisi ei ole õige. Aga Jeremia raamatus näeme: kui rahvas ütleb, et meie oleme otsustanud ja palun, ära sega meid oma kuulutusega, me ise teame, kuidas elame, – siis Jumal ütleb: „Hästi, tehke nii!“
Siin ütleb Paulus kolmes salmis: tekkinud olukorra põhjus on selles, et inimene on otsustanud vahetada Jumala kirkuse kõige maise vastu – kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate vastu. Need olid tolle aja ebajumalad ja on mõnel pool on tänapäevalgi veel. Kõigepealt, väites endid targad olevat, on inimesed läinud rumalaks. Paulus ütleb, et nad on oma arvamustega jooksnud tühja, nende arvamused ei ole kandnud, ei ole vilja andnud, need on lihtsalt valed arvamused ja nendega on tühja joostud.
Ja veel üks tõsine asi on see, et nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Jumala valgus ei ole sinna paistnud, sest see on lihtsalt lülitatud välja. Ja mida Jumal teeb selle peale? – Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse.
Inimene valis rüveduse, öeldes: see on minu osa, juba minu geenid on sellised, ma ei saa sinna midagi parata. Ja Jumal annab inimese sellesse, mille inimene ise valib – rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. See on tõeline tragöödia. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu. Jumala tõde on neile kätte antud, aga nad on selle vahetanud vale vastu, sest see on meeldivam ja populaarsem, see läheb tänapäeval paremini peale.
Inimene on hakanud teenima loodut Looja asemel. Inimlik ja maine on tulnud Looja asemele. Sellepärast on Jumal andnud nad häbitute kirgede kätte.
Vaatame näiteks joodikut või narkomaani. Ta ütleb, ega alkohol mulle keelatud ei ole, (ei ole jah,) joob korra ja teisegi jne. Kas Jumal tuleb seda keelama? Ei tule. Jumal lubab sellel sündida. Narkomaaniaga on lugu veelgi tõsisem, sest see seob veel kiiremini. Sama lugu on hooramise ja abielurikkumisega. Kui korra juba rikkusid, kipud seda tegema ikka jälle ja jälle. Need on seda kogenud, kes on armukesi pidanud. Mõtlevad küll, et rohkem enam ei tee, aga varsti on ikka samas kohas tagasi. Inimene valib kõlvatuse ja Jumal kinnitab selle.
Kirikus pihimanitsuses on öeldud, et pattude andeksandmine on tõotatud ainult neile, kes tahavad meelt parandada. Kui keegi kavatseb oma pattudesse jääda, siis need patud mitte ei andestata neile, vaid kinnitatakse neile, kui nad ümber ei pöördu ja meelt ei paranda. See on Jumala reegel. Jumal kinnitab inimese valiku. See on see, mis viib inimese homoseksuaalsusesse.
Vaatame neid homoparaade, mis aeg-ajalt korraldatakse. Nad tulevad kokku , lehvitavad lippudega ja kuulutavad selle oma uhkuseks, mitte probleemiks. Mismoodi peaks Jumal saama neid inimesi aidata? Jumal on andnud nad nende asjade kätte. Nii ütleb meile Jumala Sõna. Nii naised kui mehed on loobunud oma loomulikust vahekorrast, on süttinud üksteise vastu, mees on mehega, naine naisega ja on saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.
Siin öeldakse kolmandat korda: nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte tegema seda, mis on väär. Ega nad ei küsigi Jumala arvamust. Jumal saab päästa neid, kes tulevad seda otsima või kes nõustuvad seda kuulama ja selle juurde tulema. See on kiriku sõnum. Ega Paulus ütle ilmaasjata 1Kr 6,9 „Ärge eksige!“ Tänapäeval juba terved kirikud eksivad. Seda on eriti vaja teada kiriku töötegijatel – nendel, kes peaksid juhtima inimesi õndsusele: Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Meie otsus on, kas me valime selle, mis Jumal meile annab, või vahetame tõe vale vastu, minnes selle maailmaga kaasa. Asjad lähevad nii kaugele, nagu vist Rootsis juba öeldi, kui oli aktuaalne homode teema, et kantslistki ei tohi enam sellekohast Piibli sõna kuulutada ega üldse puudutada. Nii et kui need seadused siin mõne aasta pärast vastu võetakse, siis mina või ka keegi teine ei tohi niisugust teksti enam lugedagi.
Ametlikult on otsustatud, et me vahetame tõe vale vastu – selle vastu, mis meile meeldivam on. Selles suunas asjad praegu arenevad.
Tahan ütelda, et küsimus ei ole selles, et meie mõistaks kedagi hukka. Jumal on otsustanud, et teatud asjad taevasse ei lähe. Vaatame kaugemale, kui see loetelu, mis Paulus siin ära tõi. Asja tuum on selles, et inimene võib elada kas Jumalale või oma himudele, ükskõik siis, millised need himud parajasti juhtuvad olema. Ta elab kas enesele või Jumalale.
Kirjutasin välja UT-st kohti, kus räägitakse mitte ainult homoseksuaalsusest, vaid ka abielurikkumisest ja muust säärasest. Tänapäeval keegi ei tõsta häältki enam nende asjade peale. Gl 5,16 ütleb Paulus: „Käige vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid“. Inimese oma jõust on liiga vähe, et nende himudega toime tulla ja võita. Kes on proovinud, küllap see võib mu sõnu kinnitada. Võid võidelda küll patu vastu, aga jõust jääb puudu, sa ei suuda, jääd ikka alla. Siin on lahenduseks Jumala Vaim, elu Vaimu seadus: „Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest.“ (Rm 8:2). Jumal annab oma Vaimu ja siis tuleb uuendus, muidu ei tule.
Gl 5,24 „Kes on Jeesuse Kristuse päralt need on oma liha risti löönud koos tema kirgede ja himudega“. Inimese lihahimud ei ole need, mille järgi inimene peabki käima, vaid ristiinimene on kutsutud võitlema nende vastu. Ainult Jumala abiga on see võimalik.
Ef 2:2-3: „milles te varem käisite selle maailma ajastu viisil, vürsti viisil, kellel on meelevald õhus, vaimu viisil, kes nüüdki on tegev sõnakuulmatute laste seas; kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki.
Ef 4,22 ütleb: „Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes... „ Inimene mõtleb, et ta saab rahuldatud, kui tegutseb oma himude järgi. Tegelikult on need aga petlikud, need ei too tõelist rahuldust, neid järgides aga inimene teeb pattu ja selle tagajärg on häving.
Võtame kergema näite – mees ja naine ei saa omavahel läbi. Patuga on ka siin tegemist, sest patt elab nende sees ka. Siis arvatakse, et me ei sobi kokku, me peame minema lahku. Siis otsitakse keegi järgmine, kes arvatakse olevat õigem. Aga kui Jumala Sõna valgus on välja lülitatud, siis tuleb sealt samuti halbu üllatusi, kolmas ja neljaski pole ideaalne ega sobi, ja jällegi peab abielu lahutama. Jumal annab siin seda nõu, et nende asjadele ei pea järele andma, vaid nendest tuleb pääseda. Teil tuleb jätta endise elusviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes.
Neid kohti on UT-s veel. Näiteks:
1Ts 4,5 „See on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite
hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus,
mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast“...
Jõulude ajal loetakse kirikus ikka Tiituse kirja, kus öeldakse, et Jumala päästev arm on ilmunud kõikidele inimestele ja kasvatab meid, et me hülgaksime jumalakartmatu elu ja ilmalikud himud, ning elaksime õigesti ja mõistlikult ja jumalakartlikult praegusel maailma ajastul. (Tt 2:11-12)
Peetrus ütleb 1Pt 1,14: „Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuse aja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega ...“ Ja; „… hoiduge lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu!“ (1Pt 2,11)

Terve suund, mida Jumal meile näitab, on see, et meis kõigis elavad oma patused himud ja meil on raske nendega toime tulla. Selle tõttu me vajame Jumala päästet –Jeesust Kristust. Otsige päästet, kelleks on Jeesus Kristus. Hulluks läheb asi siis, kui see, millest on vaja lahti saada, kuulutatakse mitte probleemiks, vaid auasjaks, millega uhkustatakse.
Küsimus ei ole hukkamõstus. Ja homoseksuaalsus on vaid üks paljude asjade hulgas, mida nimetatakse igasuguseks kurjuseks ja kõlvatuseks jne. Küsimus on, kas kompass tohib veel näidata õiget suunda? Kas merekaart veel kehtib või ei kehti – või loome tänapäeval uue? Kompassi võime ka üle parda heita, aga küsige meremeeste käest, mis siis juhtub. Vee all varitsevad karid, ja me ei jõua pärale sinna, kuhu me tahtsime jõuda. Kui sa karidega ei arvesta, saad kannatada igal juhul.
Kellele kuulub meie elu? Jumal on maksnud väga kalli hinna selleks, et see võiks kuuluda Temale. Ta on ostnud meid enesele kalli hinnaga. Kas me nõustume ennast Temale üle andma või tahamegi jätkata oma himudes ja koguni nõuda sellele õigustusi?
See on meie valik. Ja me valimegi – emba-kumba.
Aamen!