Teist alust ei saa keegi panna - reisides Eestimaal

Peale mõningast otsimist ja telefonikõnesid leidsimegi vennastekoguduse Nabala palvemaja. Mõned õed-vennad ootasid meid juba. Südamlik vastuvõtt – kohvi ja head eesti koogid ning seda nädala keskel. Seal oli palju kogeda: palvemajas on regulaarselt tunnid, maja katuse uuendamine on lõpetatud, rajatud on matkarada, mis otse palvemaja juurest alguse saab. Laste kunsti-pealelõunatest tunnistavad seintele riputatud kirevad tööd. Ja mõtteid edaspidiseks on samuti. Meile meenub kahe aasta tagune külaskäik Nabala palvemajja: majatäis inimesi, muusika, lapsed, täiskasvanud, koor ja pasunamängijad.

Sel korral kohtame vaid mõningaid inimesi, õde on vastutav matkaraja ja ka külaliste vastuvõtu eest. Noorepoolne vend, kes tehnikaküsimustes kodus, organiseerib ehitustöid, muretseb rahalisi vahendeid, aga juhatab ka piiblitundi. Vanem vend teab rääkida ajaloost: juba 200 aastat seisab selles kohas palvemaja, arvult küll kolmas. Alati ehitati uus palvemaja vana hoone kohale, vanale vundamendile.

Nüüd sooviksime koos laulda ja loosungeid lugeda. Me kuulame eesti keeles ja saksa keeles: „ teist alust ei või keegi panna, kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus!“ 1 Kr 3,11. Kui palju inimesi on selles paigas Jumala Sõna kuulnud ja sellega kindla aluse oma elule võitnud? Kui palju inimesi on siin hooneid ehitanud ja korrastanud? Kõigile peame õigupoolest tänulikud olema, et nad selle paiga meile on hoidnud ja eluga täitnud. Aga ennekõike kuulub meie tänu Jeesus Kristusele, kes oli ja on kõigi nende hoonete alus.

Me ei rääkinud mitte väga kaua selle õpetusteksti üle, sest pidime edasi minema, et näha kuidas palvemajad teistes kohtades välja näevad ja kuidas koguduseelu neis tänasel päeval on korraldatud. Laulsime „Jeesus meie eel, käi Sa eluteel…“ eesti ja saksa keeles ning jätsime tänulikus meeles hüvasti.

Alles hiljem sain ma aru, kuidas see õpetustekst Baltikumi vennastekoguduste tänasesse päeva sobib. Paulus oma kirjas räägib erinevatest Hea Sõnumi kuulutajatest Korintoses. Ei ole oluline, kellelt evangeeliumi esmalt kuuldakse. Usu alus ei ole suur apostel, kellele kõik ehitatud on vaid Jeesus Kristus! Paulus ei vaja mitte ainult pilti maja ehitamisest vaid ka ühte kujundit põllumajandusest. Mitte see, kes istutab ja kastab ei ole tähtis, vaid üksnes Jumal, kes annab kasvamist.

Vennastekogudus Baltikumis sai alguse Herrnhut´i kuulutajate tööst. Christian David ja Timotheus Fiedler olid esimesed, kes tol ajal Liivimaale reisisid. Enamik tööst on kõigil aegadel tehtud ilmikute, seega ilma ülikooli hariduseta inimeste poolt. Nõnda ka tänasel päeval. Kõik teadsid, et nemad ei ole koguduse vundament vaid selleks on üksnes Jeesus Kristus. Ja kui nad oma palvemajasid ehitasid, siis nad usaldasid, teades et Tema on nende hoonete tõeline alus. Paljud neist hoonetest ei ole tänaseni säilinud, paljusid ei kasutata esmasel eesmärgil. Hulgakesed on väikeseks jäänud, enamasti on need vanemad inimesed. Aga mitmetes palvemajades võtab noorem põlvkond vastutust ja lapsed on teretulnud. Nõnda on ka lootust tulevikuks. Leidub heade ideedega pühendunud kaastöölisi. Ja ennekõike alus, Jeesus Kristus, kannab ka täna, nagu möödunud aegadel.

Kui siinse vennastekoguduse õitseaeg oli möödunud, näis põhjus tööd jätkata kõikuma löövat. 

Kahte salmi läti luuletajalt, aastast 1877 tahaksin lõpetuseks tsiteerida. Vaatamata pessimistlikule häälestatusele võib siin lootusrikkaid toone kuulda.

Wie das Gebäude, angenagt von Zahn der Zeit, unmerklich sich dem Einsturz nähete, so wankte unter dem Donner des Zeitgeistes den Brüdern der Boden unter den Füssen, auf dem so Lang sie standen.

Doch sieh! An jenes Hügels Fuss ist ein neues Gebäude und Zaun wieder errichtet, denn die Brüder und ihre Freunde, noch haben sie die Hoffnung auf die Zukunft nicht verloren

Vend Friedrich Waas, Vennaste-Uniteedi piiskop (alumisel pildil). 
Ajakirjast Herrnhuter Bote. Nov 2014