He 3:12-15

Vaimulike Loosungite raamatus on tänaseks piiblisalmiks Vanast Testamendist Malaki 3:6 Mina, Issand, ei ole ennast muutnud.

Uuest Testamendist loeme: Fl 4:20 Jumalale ja meie Isale olgu kirkus igavesest ajast igavesti!

Aino Gundersen lisab siia juurde oma mõtte, et tema loodab Issandale igal hetkel. Tema kätesse ja armu hoolde jätan kõik oma armsamad. Mure taga leidub alati ka rõõmu. Aamen.

Siin maailmas on palju muutuvaid asju. Meie inimeste endi meeled ja mõtted võivad muutuda. Täna arvame seda, siis, kas selguvad mingid asjaolud, või me lihtsalt muudame meelt ja arvame teinekord teistmoodi. Vahel sõlmitakse kokkuleppeid ja öeldakse kokkulepped hiljem jälle üles või tuleb välja, et ei ole võimalik neid täita. Vahel on ka lihtsalt nii, et mõni inimene pole harjunud sõna pidama. Tal võivad olla head kavatsused ja lubadused, aga teda ei saa usaldada, sest me ei tea, kas ta nende järgi ka teeb. Kui me tuleme Jumalaga kohtuma, siis on suurepärane teada, et Jumal on ikka seesama, ikka muutumatu. Ta ei mõtle vahepeal ümber. Ta ei otsusta täna teistmoodi, kui ta otsustas eile. Ta ei tujutse. Ta ei tule mingisuguste uute ideedega, mis võiks meile halvaks üllatuseks olla, vaid Ta on ikka seesama Jumal. See on üks põhjus, miks sobib siia UT tekst, et me võime Teda kiita ja ülistada igavesest ajast igavesti, kartmata, nagu teinekord abielus on, et abiellutakse küll, aga see pole muutumatu leping. See leping võib katkestatud saada. Jumala suhtes seda karta ei ole. Usklikud inimesed lahendavad küsimused ikka nii, et mis kord on lubatud, see on. Kui sellest kinni peetakse, siis on asi usaldusväärne. Naine võib usaldada meest, mees võib usaldada naist. Kui Jumal on muutumatu, siis me võime Teda ka usaldada ja see usaldus on nii suur. Ta usaldab meid ka siis kui me ise pole usaldusväärsed. Jumal jääb omalt poolt ikka ustavaks. Õnneks Jumal ei ütle meile niiviisi, et kuna sina vedasid mind alt, siis Mina vean nüüd sind ka alt. Ta on muutumatu, Ta on usaldusväärne ja seetõttu Jumalale ja meie Isale olgu kirkus igavesest ajast igavesti. Pole ime, kui need inimesed, kes on õppinud Teda tundma ja uskuma, ütlevad nagu Aino Gundersen – Ma loodan Issandale igal hetkel. Heal hetkel ja halvemal hetkel. Kõige tähtsam on, kui me saame loota Temale siis, kui päris halvasti kipub minema. Seda tuleb elus ette, et meil on väga raske. Ta kätesse ja armu hoolde jätan kõik oma armsamad. Murede taga leidub alati rõõmu. Meie Jumal on muutumatu. Ta väärib kiitust ja Teda võib usaldada.

Nii võib tänase päeva loosungid kokku võtta.

Jutluse aluseks on He 3:12-15

Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse "täna", et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi! Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli. Selles ütlemises: "Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal". Aamen!

Ma mõtlen ikka veel sellele loole, mis vend siin rääkis sellest pereemast 3 lapsega, kelle mees, gideoni vend, kes on Jumalariigi tööd teinud, lihtsalt hülgas. Mitte, et teda hukka mõista – vaata, milline vend, viskame ta kividega surnuks – see ei ole Jumala meelsus. Kuigi jah, tekitab ka selliseid meeleolusid. Tegelikult on asi tõsisem. Kuidas võib nii kaugele üldse jõuda? Mis on selle taga, kui nii juhtub? See on ju tegelikult katastroof ja mitte ainult sellele, kes hüljati, mitte ainult oma perele. See on ilmselt see, milles loetud kirjakohas hoiatati, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi.

Patt on asi, mille kohta me ei saa öelda, et näe see seal, vaid see puudutab meid kõiki. Me ei saa keegi visata teise peale kivi ilma, et peaks enesele ka mõtlema. Kui enda peale mõelda, siis võibolla tuleb kivi üldse maha panna ja minema hiilida. Patt võib petta ja väga tõsiselt. Patt võib rääkida armastusest, aga moonutada selle armastuse nii ära, et sa ei teagi pärast, mis asi see üldse on.

Kui mees ja naine noorena saavad kokku, armuvad ja räägivad, et armastan sind, ja seda isegi tõsiselt. Siis abiellutakse, elu läheb edasi nii nagu see läheb. Piiblis räägitakse armastusest väga palju, oskame ilusaid ütlusi selle kohta jne. Kuid me ei saa hakkama isegi nende armastamisega, kes meile üldse kõige kallimad ja lähedasemad on, seda ju faktid näitavad. Me ei saa öelda, et on nii ainult maailmaga, kes Jumalat ei tunne. Paraku tabab see ka kristlasi. See on tõsiasi. Siis me peame küsima, mis on lahti. Kust niisugune asi tuleb? Räägime sellest, et me peame vaenlasi armastama, neid õnnistama ja nende eest palvetama, aga armasta kõigepealt oma abikaasat, kes sulle maailmas üldse kõige armsam ja lähedasem inimene on. Kui sellega oled hakkama saanud, siis vaata naabreid ja teisi lähedasi inimesi. Armastus on õilis ja ilus asi siis, kui me võime seda maalida kusagile lõuendile ja luuletada ilusaid laule, aga me teame, et armastus on tegelikult ka väga praktiline asi. Praktiline just seal, kus on tarvis hoolida, tarvis aidata, tarvis kohe midagi ette võtta. Mida tuleks kohe teha, et olukorda parandada? See on tegelikult armastus, mitte need roosad värvid taevas. Siin on, mille üle mõtelda.

Miks ma seda räägin? Raadio 7 annab välja „Sõna tänaseks päevaks“, kus on vahel ka tunnistusi. Üks tunnistus oli umbes selline, et inimene oli vanglasse sattunud ja kaplan tõi talle selle väljaande lugeda. Algul suhtus eelarvamusega, aga hakkas lugema ja Jumal hakkas tema sees oma tööd tegema. Kuni selleni välja, et mees sai aru – ta istub põhjusega vanglas. Enne arvas, et teda on ülekohtuselt vangi pandud, ta vabadus on röövitud. Nüüd hakkas aru saama, et see on asja eest. Kohus on peetud, kohtus on materjalid, tunnistused, tõendid. Nende põhjal on tehtud otsus. Kui tänapäeval kindlaid tõendeid ei ole, siis inimene kuulutatakse õigeks. Isegi kui teatakse, et tegemist on pätiga, kui kindlaid tõendeid ei ole, mõistetakse õigeks. Inimene võib irvitada, et tegin küll ülekohut, aga näe, õige olen. Me oleme seda näinud küll ja küll.

Nüüd inimene õpib Jumalat tundma ja leiab, et ta istub õige asja eest. See näitab jällegi seda, kui pime võib inimene olla oma patu suhtes. Isegi siis, kui kõik on tõestatud, ta leiab ikka, et ei ole süüdi. Alles siis, kui tuleb Jumala sõna ja saab teda valgustada, siis hakkab vähehaaval koitma, et olen patune.

Eks need näited kõnelevad meist igaühest. Me usklike inimestena leiame, et mina olen õige, viks ja viisakas ja püha, teised on nii- ja niisugused, et peaks nad ometi meelt parandama ja kuidas saavutada seda, et nad meelt parandaks. Nad on nii paadunud, õpeta küll, aga kuidagi pärale ei jõua, no mis sa hing teed ära.

Kuidas endaga oleks? Kuidas siis on, kui Jeesus saadab minule meeleparanduse sõnumi? Kas me oleme kiired vastu võtma?

Kui Jumal on saanud meile juba natuke enese tundmist õpetada, ma usun, et siis võtame tänuga vastu, aga see võib ka aega võtta, enne kui see juhtub.

Nüüd ma refereeriks ühte prohvetlikku sõnumit, mis mu kätte sattus. Keegi vend luges selle mulle ette ja minu vaim ühines sellega. Tõesti, see on tõsine ja õige sõnum. Ma loen selle ette ja siis natuke kommenteeriksin. Asi ei ole selles, et võtame nüüd prohvetlikud sõnumid ja halkkame nende järgi juhinduma. Jumala sõna on see, mis on üle kõige. See sõnum lihtsalt kinnitab ja tõstab esile neid asju, mis piiblis nagunii sees on. Selles mõttes on see nagu äratushüüd ja meeldetuletus. Tuletage meelde neid asju, mida te ju tegelikult teate ja laske ennast läbi katsuda.

Sõnum ise on selline:

Minu Poja tulek on ligi, väga ligi. Parandage meelt oma lõdvast jõudeolekust, leigest loksumisest. Olete armu saanud mitte isikliku heaolu nautimiseks: kurat on teid mässinud UIMASUSE LINIKUSSE; taganete Minust seda ise endale aru andmata. MIKS EI ELA TE RISTI VÄLJA oma IGAPÄEVAELUS! Maailma hävingu sünnitustuhud sagenevad. Mina nutsin häviva Jeruusalemma pärast. Teie PISARAD ON AMMU KUIVANUD, see on tuhmiks teinud teie vaimuliku silmanägemise. OSTKE SILMASALVI OTSE MINULT. Osta – tähendab investeerida, ohverdada midagi ka OMALT poolt. AEG, kõigile võrdselt antud aeg, on raisatud kõigele muule kui MINU TAHTE, PALGE ja OSADUSE otsimisele. Te olete Püha Vaimu osaduse asendanud kena inimlikkusega; meeldivate koosolemistega, mida korraldate Minu nime all, aga milles EI OLE MIND. Need olengud sarnanevad peielauale, kus mälestatakse kadunukest. MINA OLEN (praegu, just nüüd) on MINU NIMI. Mina olen TÄNA rääkimas teie vastu:

Kasige oma südame, hinge ja vaimu põllumaa, mis on täis kõikvõimalikku umbrohtu ja söödikuid. Muuseas – kaunis kassitapp ja erk rukkilill on ikkagi umbrohud!!! Ja need LÄMMATAVAD VILJAPEAD, millest OOTAN SAAKI!

OOTAN VILJA – see on OMA POJA SARNASUST.

Sahistate lopsakate lehtedega (inimlike teenete – saavutuste esiletõstmine ja kiitmine). Olen öelnud – ilma Minuta ei saa te midagi teha. Aga seda te just teetegi – hulgaliselt TEGEVUSI Minu nimel ILMA MINUTA. Edvistate omade kenade õitega, OMA saavutatud tulemustega.

AGA KUS ON VILI?!

Ütlen teile: TEIE AEG SAAB OTSA. Ka aeg meelt parandada leiguse leitsast. Paluge andeks oma enesekeskne usuelu. Paluge PÜHAL VAIMUL taastada osadus Issandaga. Paluge Vaimu värsket uuendust.

On viimane võimalus viie rumala neitsi jaoks. Kes eirab hoiatust, paadutab südame.

Aga vaid puhtad, paadumata – kivistumata südamed näevad Issandat!

Kõigepealt rõhutab ta siin lõtva jõudeolekut ja leiget loksumist. Eks me igaüks tunneme oma usuelus, kuidas sellega meie enda juures on. Leiguse probleem on üldine probleem. See on osalt seotud ka sellega, et meie elu on küllalt mugav. Leigeks jääda on raskem seal, kus tuleb eluga riskides võidelda usuasjade eest. Nõukogude ajal oli teatud mõttes kergem – kui sa oled Jumala poolt, siis oled juba arvestanud ebameeldivustega, et ei saa tööd teatud töökohtades, võid oma tööst ilma jääda jne. Praegu on nii, et me ei riski õieti millegagi ja siis ei viitsi ka eriti. See on minu arvamus – lõtv jõudeolek ja leige loksumine.

Tuleb meelde lugu. Venemaalt läksid Saksamaale inimesed, kes seal olid tagakiusatud ja neil oli raske. Saksamaal oli kõik vaba. Juhtus nii, et teatud aastate pärast jäid nad Saksamaal leigeks. Venemaal, tagakiusu tingimustes oli palju kergem usklik olla. Nii et ka jõudeolek on tõsine kiusatus jääda magama ja valvamise mõte lihtsalt kaotada. Kui vaenlased sebivad ümberringi, siis pead kogu aeg vaatama, ega keegi ei tule, nagu sõjaväes näiteks. Täna on valvamise pühapäev. Usuelus on samuti. Kui keegi sind otseselt ründab, siis on kerge vastu hakata ja kaitsta. Kui kõik on korras, siis on ükskõik.

Olete armu saanud mitte isikliku heaolu nautimiseks:kurat on teid mässinud uimasuse linikusse. See on nagu udu, kus sa midagi ei näe ja ei taipa ega taju, mis olukorras õieti oled. Udus ju ei näe. Kui silmapiir selgineb, alles siis näed, kus majad, kus mets, kus tee. See on siis uimasuse linik. Väga tähtis lause siin on: te taganete Minust seda ise endale aru andmata. Tähtis moment on selle juures, et kui sa usklikult inimeselt küsid, kas sa tahad Jumalast ära taganeda, siis vaevalt küll neid palju leidub, kes jaatavalt vastavad: „Ma pööran Jumalale selja ja ei tegele enam sellega.“ Pigem on nii, et tahetakse ikka Jumalasse uskuda ja usklik inimene olla, aga libisetakse kõrvale märkamatult, ilma endale aru andmata. Sealt tekib see leigus. Tehakse kompromiss – käin natuke maailmas ja natuke kirikus ka ja ega ma siis Jumalat veel ei salga. Minnakse uskliku inimese juurde, küsides, kas ma võin niisuguse patu veel andeks saada. Ta teab, et ta läheb patu teele, ta teab, et see on kole asi. Ta loodab, et kui ta selle ära teeb, ehk jääb Jumala arm talle kuidagi moodi veel alles. Aga see näitab patu pettuse sügavust.

Miks ei ela te risti välja oma igapäevaelus! See oleks retsept selliseks puhuks, kui ma ei suuda isegi oma abikaasat enam armastada. Kuigi oleme kaua koos elanud ja ühised lapsedki saanud jne. Rist tähendab ju enese salgamist, oma huvide salgamist. Meie liha sõdib ju igati selle vastu. Ei taha me ennast salata. Ennast tõestada tahame, ennast maksma panna tahame. Kui vaidlemiseks läheb, siis tahan, et minule jääb õigus. On ju nii. Miks ei ela te risti välja oma igapäevaelus – tegelikult on see lausa möödapääsmatu tee, sest Jeesus ütles, kes Teda tahab järgida, sellel teist võimalust ei ole. Salaku ennast ära, võtku rist enese peale ja järgigu mind. See rist ei tähenda midagi muud, kui kõige selle tagajärgi, et sa valid kristlase tee. Mitte, et mul on haiguse rist kaelas või mõni muu rist kaelas, vaid see on lihtsalt Kristuse järgimise rist. Salgamine on meie loomusele vastumeelne. Jeesus küsib, miks te seda ei tee.

Maailma hävingu sünnitustuhud sagenevad. Neid uudiseid me kuuleme meediast kogu aeg. Kus maavärisemised, kus üleujutused, kus veel seda ja teist. Need on tuhud, mis hoiatavad selle eest, et varsti läheb veel valusamaks ja läheb sünnituseks.

Teie pisarad on ammu kuivanud. Mina ka ei mäleta, millal viimati nutsin. Kuuleme selliseid lugusid küll, nagu vend siin rääkis, aga me ei suuda isegi reageerida sellele õigesti. Jeesus ütleb, et see teeb vaimuliku silmanägemise tuhmiks, me ei suudagi reageerida. Minnakse siis seda teed, et tänapäeval ongi elu teistmoodi. Jeesus kutsub üles: ostke silmasalvi otse minult. Mul on kusagilt meeles, kus öeldi, et silmasalv on patukahetsuse ja usu palve. Tähendab, kui me hakkame tunnistama samu asju, mida Jumal meile ütleb, Ütleme: „Jah nii on, anna mulle andeks ja paranda mind“, siis see parandab mu vaimulikku silmanägemist. Kui me hakkame õigustama, seletama ja teiste kaela ajama, siis teeb see meid vaimulikult veel pimedamaks. Silmad on täiesti pimedad, nad ei seleta enam, mis on must ja mis valge. Aga Jeesus ütleb: „Ostke silmasalvi otse minult.“ Osta – st investeerida või ohverdada midagi ka omalt poolt. Ostke minult silmasalvi, ostke minult valgeid rõivaid, ostke minult puhastatud kulda! Et sa võiksid näha, et sa võiksid katta oma alastuse, et see avalikuks ei saaks. Osta tähendab, et mul peab midagi olema, et ma panen midagi omalt poolt mängu. Meid on ära rikkunud armuõpetus, kus kuulutatakse, et kõik tuleb taevast ja täiesti tasuta, te ei pea mitte midagi tegema. Kui Jumal tahab, küll Ta siis annab sulle ja kui pole antud, ju Ta siis ei tahagi anda. Küll on mugav! Ei tea, kas see päris nii on. Mida see enesesalgamine siis tähendab? Kas Jeesus ütles meile: „Mina kannan risti sinu eest. Sina ainult puhka! Võta päikest!“ See ei ole evangeelium. Aga see on meile muidugi väga mugav. Mis mul siis viga, kui Jumal ise on mulle teenijaks. Kõik teeb ära ja minult ei nõua mitte midagi. Ükski vanem ei kasvata oma lapsi niimoodi. Kui Jumal oma lapsi ka karmilt kasvatab, siis ükskord hakkame aru saama, siis ütleme: „Tänu Sulle, Jumal!“ Ma olen oma elus hakanud aru saama, ja tõesti ma olen tänulik.

Investeeri ja ohverda midagi ka omalt poolt. Aeg on raisatud kõigele muule, kui Jumala tahte, palge ja osaduse otsimisele. Mis on Jumala tahe, mis on Jumala pale ja mis on osadus Jumalaga?. Ega neid kolme asja tänapäeval usklik rahvaski väga palju ei küsi. Aga kui aeg on läinud ja ühel hetkel enam aega ei ole, siis võib juhtuda, et oleme rumalate neitsite olukorras.

Te olete Püha Vaimu osaduse asendanud kena inimlikkusega. Koosolekuid võib alustada Jeesuse nimel, nagu minagi täna alustasin. Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Kõik asjad, mida niiviisi alustatakse, võibolla ei toimu. Meil on soov, et Jeesus on ise ka kohal. Mis siis, kui Ta nende sõnade läbi ongi? Võimalik! Isegi usutav! Või üldse selle läbi, mis me tänagi piiblist oleme uurinud. Aga kui Ta peaks tegema analüüsi nagu Ta ilmutusraamatus teeb iga koguduse kohta eraldi? Ja miks mitte iga uskliku kohta eraldi? Sinu juures positiivne on see asi ja see. Ning negatiivne, kus sa peaksid meelt parandama, on need asjad. Juhend sulle tegutsemiseks. Me tahaksime selle kergesti asendada vabandusega, et ma ju usun Jumalasse. Muidugi ma ei ole täiuslik, aga mis ma ikka teha saan. Püha Vaimu osadus on võimalik asendada kena inimlikkusega, meeldivate koosolemistega, mis võivad toimuda Tema nime all, aga kus tegelikult Temal sõnaõigust suurt ei ole. Need olengud sarnanevad peielauale, kus mälestatakse kadunukest, kus meenutatakse, kui tore ta oli ja kui tubli jne. Me võime Jeesusest Kristusest rääkida samamoodi – mina oma jutlustes ka. Siis Ta tegi seda, siis läks sinna, seal tegi haige terveks, seal sai pime nägijaks, seal ütles seda – toredad mälestused. Õnneks ei ole Jumal seda nii mõelnud, et Tema riik on toredad mälestused sellest, mis toimus kaks tuhat aastat tagasi, vaid Ta tahab olla täna siin meie hulgas meid aitamas. See on Jumala riik. Mitte peielaud, vaid tegelik elu.

Kasige oma südame, hinge ja vaimu põllumaa, mis on täis kõikvõimalikku umbrohtu ja söödikuid.

Ma tuletasin enne meelde seda vangi, kes ei saanud oma nii räigetest pattudest aru, mis olid kohtuga tõestatud ja mille eest ta karistust kandis. Aga mis siis, kui sinu ja minuga on palju väiksemates asjades samuti? Ma olen ju usklik inimene ja mis ma siis ikka oskan peale hakata, pole nagu eriti midagi teinud. Kui sellised sõnumid tulevad, võime need isegi kõrvale lükata, et see on kellelegi teisele mõeldud, mitte minule. Ma usun, et üks niisugune sõnum ei raputa meid kohe ärkvele ega anna kohe vaimulikku silmanägemist tagasi, aga me võime ütelda, et jah, Issand, Sinu sõnum on õige. See osa, millega Sa mind tahad puudutada, ma ei lükka Sinu sõnumit tagasi, ei taha ütelda, et see ei ole minu jaoks. Seda saame teha kohe täna. Mis siin on minu jaoks, Issand, palun kirgasta seda mulle! Kus mina oma pattu või kangekaelsust ei märka? Võibolla minu lähedased peavad minu pärast kannatama, sest olen lihtsalt tujukas ja isekas. Kui meil on piisavalt alandlikkust, saame seda teistelt küsida. Näiteks abikaasalt. Kuidas ta tunneb end minu kõrval? See oleks lihtne armastuse avaldus. Selles tasub aus olla, mitte niiviisi, et kõik on ju hästi, kinnita seda nüüd.

Olin juhtide koolitusel, kus muuhulgas räägiti, et kusagile asutusse tullakse analüüsi tegema, kuidas seal kõik toimib. Asutuse juht on tahtejõuline isiksus, paneb kõik asjad ise kehtima ja teistest ei hooli. Küsitluses tuli välja, et ülemus ei kuula ega arvesta töötajaid üldse. Ülemus ei tahtnud üldse nende asjadega tegelda, aga analüütikud ütlesid, et sa pead käsitlema neid asju koosolekul. Kui siis ülemus koosolekul küsis, et siin on minu kohta niisugune ja niisugune süüdistus, kas ma olen siis niisugune. Vastati, et oi ei! Lihtsalt ülemus kehtestas ennast nii, et keegi ei julgegi midagi öelda. Nõustaja korraldas asjad teisiti, nii, et õiged asjad said ka välja toodud. See on päris õpetlik.

Jeesus ütleb: Kasige oma südame, hinge ja vaimu põllumaa! Seal võib ju õisi olla, aga kassitapp ja rukkilill – ilusad küll, aga umbrohud muuseas.

See, et me sahistame oma lehtedega, inimlike teenetega, saavutustega, kiidame ennast, aga see ei ole vaimu vili. Tunnustusena see võib omal kohal olla. Ta ootab vilja, mis ei ole muud, kui Tema Poja sarnasus. Kas see on piibellik? Kas piibel ütleb, et vaimu vili on Jumala Poja sarnasus? Mitte päris nii. Piibel ütleb: armastus – kas on Jeesuse moodi? Rõõm, rahu – on Jeesuse moodi? Pikk meel – kas Jeesus oli pika meelega? Headus, heldus, tasadus, truudus, kasinus. Paulus kirjeldab nii vaimu vilja – see on kõik Jeesuse iseloom. Kui meie juures sellist vilja kasvab, siis näitab see seda, et Jumal on meie juures saanud midagi korda saata. Mitte nii, kui hakkame käredalt vaidlema ja teisi süüdistama. Need asjad pole ka meile võõrad.

Ma ootan vilja – see on OMA POJA SARNASUST.

Olen öelnud – ilma Minuta ei saa te midagi teha. Aga seda te just teetegi – hulgaliselt tegevusi Minu nimel ilma Minuta. Meil võibolla ei ole vaimulik suutlikkus selline, et me kohe kõigega nõustume. Ma usun, meil tasub võtta see palveteemaks mitte ainult siin, vaid ka edaspidi. Olla Jumala ees sellises hoiakus, et oleme valmis õppima ja muutuma. Jeesus hoiatab veel: Teie aeg saab otsa, ka aeg meelt parandada leiguse leitsakust. Praegu on see aeg.

Paluge PÜHAL VAIMUL taastada osadus Issandaga. Paluge Vaimu värsket uuendust.

See on parim asi, mida siia peale võib soovitada. Nii et minu meelest see sõnum on piibellik. See tuleb Issanda suust, nagu seegi, mis piiblis on juba kirjas. Sõnum kulub meile kõigile ära. Seda saame me kohe teha, et öelda: „Jah, Issand, ma olen nõus, ma ei vaidle vastu. Millest Sa tahad mind äratada, milles parandada, palun, tee seda.“ See palve võib midagi maksma minna. Mõned ütlevad õhinaga, oo, Jumal hakkab minuga tegelema ja mind parandama, aga kui Jumal on tulnud nende asjadega, mis tõesti Jumalat häirivad, siis on kisaks lahti läinud. Ei kannata välja, sest asjad mille kallale Tema asub, on hoopis teised, kui need, mida meie ootame, ja palju tõsisemad. Aga see on ka võimalus. Selle läbi me saamegi aidatud ja parandatud.

Ühes külas oli vanem naine üksi jäänud ja otsustati, et müüb maja maha. Tulid ostjad, kes vaatasid maja oma pilguga ja tahtsid palju asju hakata ümber tegema. Naine sai pahaseks, tema on kogu elu siin elanud ja talle on kõlvanud, nüüd tulevad võõrad siia lõhkuma ja muutma. Kadugu nad siit kaugele!

Me oleme oma usuelus kõik niisugused, eriti vanemad inimesed, et oleme kogu pika elu nii elanud ja ei kujuta muutusi ettegi.

Kui Jeesus tuleb, äkki Ta tahab päris palju asju teistmoodi teha. Küll on hea, kui me siis lubame. Hiljem saame ka aru, et päris hea on.

Jumal õnnistagu teid!

Aare Kimmeli jutlus Endla palvemajas

Valvamise pühapäeval, 13. novembril 2011.a.

Vennastekoguduse mälestuspäevad

1.Märts 1457 Vennaste Uniteedi algus Böömimaal. Böömimaa vennad toetuvad Jan Hus´ile, tema seisukohtadele. Hus oli 6. juulil 1415. aastal Konstanzis, kui ketser tulesurma mõistetud ja ära põletatud. Böömi vendade jaoks maksis vaid Piiblis olev tõde.

17. juuni 1722 Herrnhuti asula ehitustööde algus. Vastureformatsiooni (katoliikluse pealetung) tulemusel põgenevad paljud usklikud Böömimaalt Saksimaale, Oberlausitzisse, krahv Zinzendorfi mõisa, kus neile varjupaik võimaldatakse. Seal kujuneb omanäoline kristlik asundus, mille elukorraldus ka ümbruskonnale ja teistele kirikutele muljet avaldab. Vaimseks juhiks on pietistist krahv Zinzendorf. Pietismi alusele arendab ta vennaste õpetuse.

13. august 1727 Vennastekoguduse vaimne sünd Herrnhut´is. Ühine Püha Õhtusöömaaeg

Berthelsdorfi kirikus . Sellel päeval juhtis Jumala Vaim Herrnhut´i elanikud ühte kogudusse. See päev tunnistab, et kogudust ei organiseerita inimeste vaid Jumala poolt. Kõik ühendused, mis organiseeritakse ilma südame muutumiseta on kahju toovad sektid. Koguduse keskpunkt on Jeesuse rist. Jumala armastus äratab armastuse meie südames . „Aga lootus ei jäta häbisse, sest et Jumala armastus on valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“ Rm 5,5. See armastus loob koguduse.

21. august 1732 Misjonitöö algus. Esimeste misjonäride lähetamine Herrnhut´ist teistele mandritele. Kümme aastat peale Herrnhuti rajamist algab misjonitöö Kariibimere saartel. Järgnevatel aastakümnetel asutatakse misjonijaamad kõigil kontinentidel. Kuigi see ei olnud Zinzendorfi eesmärk, saab vennastekogudusest iseseisev kirik.

16. september 1741 Vennaste Uniteedi sinod Londonis. Jeesus Kristus on oma koguduse Issand ja vanem. Vaimuliku ameti teenrite mälestuspäev. Ametist lahkunud peavanema kohale paluti Jeesus Kristus. Loosi kaudu ta selle ameti enda peale ka võttis. Edaspidi küsiti peavanema nõu kõigi tähtsamate küsimuste lahendamise juures. Selleks kasutati liisu heitmist.

13. november 1741 Kõik vennastekogudused austavad Jeesus Kristust kui koguduse pead ja vanemat. Sel päeval kuulutati kogudustes, et senine peavanemaamet Londoni sinodil on ära kaotatud ja Õnnistegijale üle kantud. Selle päeva lugu räägib elava Issanda kohalolust oma koguduses. Zinzendorf nimetab siin kahte kirjakohta Mt 8,20 ja 28, 20

Neist mälestuspäevadest on kesksed 13. august ja 13. november, mida tähistatakse kui pühasid.

Leid kirjandusletilt:

„Eesti mõtteloo“ sarjas on sel aastal ilmunud kogukas raamat Rudolf Põldmäelt „Vennastekoguduse kirjandus“ . Raamatu tutvustuses on muuhulgas kirjutatud:“ 1938-1939. aastal töötas Rudolf Põldmäe Saksamaal Herrnhutis läbi vennastekoguduse arhiivi, mille põhjal valmis aastail 1974-1975 töö vennastekoguduse kirjandusest. Nende kaante vahel näeb see nüüd esmakordselt tervikuna trükivalgust.“ Raamatus on 532 lehekülge ja maksab 15 eurot

Mt. 5, 43 – 48

Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!

Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik! Aamen.

Austatud kuulajad!

Ülesloetud evangeeliumi sõnum algas Jeesuse sõnadega: Teie olete kuulnud, et on öeldud: „Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast!“ Ärgu keegi arvaku, et siin on tegemist mingi külajutuga. Ei, siin on tegemist hoopis Moosese käsuseadusega.

3.Mo. 24. võime lugeda: Keegi Iisraeli naise poeg, kelle isaks oli egiptlane ja üks Iisraeli mees hakkasid leeris riidlema. Iisraeli naise poeg pilkas ja needis Iisraeli meest. Ta viidi Moosese juurde ja pandi seniks vahi alla, kuni langeb otsus Issanda suust. Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Vii needja väljapoole leeri; kõik kuuljad pangu oma käed tema pea peale ja terve kogudus visaku ta kividega surnuks!“ Vaenlast ei tulnud mitte ainult vihata, vaid hoopis hukata. Selline oli Jumala, Vana Testamendi seisukoht.

Sellele kuuldule lisas aga Jeesus ja ütles: Aga mina ütlen teile: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad!“ Head näited sellest leiame meie jällegi oma armsast piibliraamatust, Taaveti elust ja käitumisest. Ta oli Jumalale armas. Armas Jumalale mitte sellepärast, et ta pattu tegi, vaid sellepärast, et ta püüdis Jumala käske pidada ja suutis isegi oma tagakiusajat armastada ega tasunud kurja kurjaga.

Nagu me teame, oli Saul esimene Iisraeli kuningas. Aga kuna ta ei olnud Jumalale kuulekas, pani Jumal Sauli kõrvale. Uueks kuningaks võidis Saamuel kuningas Sauli teadmata Taaveti. Kuningana alustas Taavet väga madalalt, olles kutsutud kuninga teenistusse, alustas ta meie mõistes muusikuna oma teenistust. Sõnakuulmatuse tõttu oli Issanda Vaim Saulist lahkunud ja üks kuri vaim kohutas teda. Kui Saulil oli väga halb, siis võttis Taavet kandle ja mängis, nii oli kuningal kergem. Edasi sai Taavetist Sauli sõjariistade kandja. Hiljem pani Saul Taaveti oma sõjameeste üle ja see meeldis kogu rahvale. Taavet läks välja ning oli edukas kõikjal, kuhu Saul teda läkitas.

Ühelt võidukalt sõjaretkelt tagasi tulles aga laulsid naised vastastikku trummide saatel:

„Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!“ Seepeale süttis Sauli viha põlema ja ta ütles: „Taavetile annavad nad kümme tuhat, aga minule annavad tuhat. Nüüd puudub tal veel ainult kuningriik!“ Sellest alates hakkas Saul Taavetit vihkama ja püüdis isegi teda hukata. Kord võttis Saul 3000 valitud meest ja läks Taavetit otsima Een-Gedi kõrbe. Taavet oli seal oma meestega varjul ühes koopa tagumises sopis. Samasse koopasse läks ka Saul oma loomulikke vajadusi rahuldama. Taaveti mehed õhutasid teda: „Näe see on päev, kus Issand on andnud su vaenlase su kätte!“ Taavet aga läks ja lõikas salaja ära Sauli kuuehõlma. Taavet hoidis sõnadega tagasi oma mehi ega lubanud neil minna Sauli kallale.

Saul tõusis ja läks välja oma teed. Taavet järgnes talle ja kui Saul juba kaugel oli, hüüdis Taavet teda ja ütles: „Sa nägid nüüd, kuidas Issand andis täna koopas sind minu kätte, aga ma halastasin sinu peale! Vaata oma kuuehõlma minu käes!“ ( 1. Sa. 24 ) Siis Saul nuttis ja ütles: „Sina oled minust õiglasem!“ Nii suutis Taavet armastada oma vaenlast, ega lubanud oma meestel Sauli tappa, kuigi selleks oli avanenud hea võimalus.

Kord sattus misjonär mägedes röövlite kätte. Kuid et tal muud midagi kaasas ei olnud, kui vaid Piibel, siis laskis röövlite pealik teda läbi peksta ja siis minna. Mõne nädala pärast läheb misjonär jällegi sama teed. Teel leiab ta haavades, teadvuse kaotanud lamava mehe. Misjonär tunneb temas ära sama röövlipealiku, kuid ta ei jäta teda sinna surema, kannab tema lähemasse majja, joodab teda ning puhastab tema haavu. Kui röövlipealik teadvusele tuleb ja kuuleb, kes ja kuidas teda päästeti, ütleb ta misjonärile: „Sina oled minu elupäästja ja sinule tahan ma järgneda, kuhu sa iial lähed!“ Too misjonär suutis armastada oma vaenlast ja teda nõnda Kristusele võita. Misjonär püüdles täiuslikkuse poole, võttes eeskujuks Jumala, kuna Jumal on täiuslik.

Kaugest noorpõlvest on mulle meelde jäänud üks Kullamaa vana venna Pauluse jutustus: Ühes külas elas oma perega usklik mees, keda uskmatud naabrimehed igati tohutult taga kiusasid. Korduvalt lasksid nad oma loomad uskliku mehe viljapõldudele, kuid usklik mees ajas loomad tagasi ega öelnud midagi. Ja kui nad kuidagi sellest usklikust mehest jagu ei saanud, siis otsustasid külamehed, et nad lähevad ja võtavad selle uskliku mehe majakatuse maha.

Ühel varahommikul olidki külamehed kohal ja alustasid katuse lõhkumist. Kui usklik mees hommikul välja läks ja toimuvat nägi, ei öelnud ta ka nüüd midagi. Läks tuppa ja palus naisel hommikusöök valmistada. Söök valmis, läks usklik mees külameeste juurde ja ütles: „Te olete nüüd hulga tööd teinud ja vaeva näinud, kõhud ka kindlasti juba tühjaks läinud, tulge nüüd tuppa leiba võtma!“ Need uskliku mehe sõnad aga purustasid külameeste kalgid südamed. Vaikselt tulid nad katuselt alla ja läksid igaüks oma teed.

Pealelõunal aga hakkasid külameeste õlekoormad veerema uskliku mehe õue. Külamehed tulid ja tegid uskliku mehe majale uue katuse peale. Seega aga ei olnud uskliku mehe maja saanud uue katuse, vaid uueks olid saanud ka külameeste südamed. Nad palusid kõik oma kurjad ja kiuslikud tegemised andeks. Kurja heaga tasudes oli see usklik mees kogu külaelu muutnud. Armastuses tehtud teod olid võitnud südamed ja elu selles külas oli uueks saanud. Seegi usklik külamees oli püüelnud täiuslikkuse poole. Ja Jumal oli lasknud tema ettevõtmisel korda minna.

Jeesus ütles: „Kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee seda sama? Nende sõnadega toob Jeesus ära tavalise elu tegelikkuse. Selles ei ole midagi erakorralist. Praktiliselt nii toimivad kõik inimesed.

Neis ülesloetud salmides toob aga Jeesus ette ühe sootuks uue olukorra. Ta käsib teha seda, mida tavaliselt ei tehta – armastada oma vaenlasi!

Sama lugu on ka palvetamisega. On ju täiesti loomulik, et me neid palves Jumala ette kanname, keda Jumal meile on kinkinud, meie pereliikmed, meie lapsed. Meie kohus ongi seda teha. Siin ei piirdu Jeesus aga ainult meie tavalise elu olukorraga. Ta tõstab lati hoopis kõrgemale ja ütleb: „Palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad!“ Seda on hoopis raskem teha. Kuid seda just Jeesus meilt ootabki. Ta tahab meid suunata Jumala täiuslikkuse poole. Ta juhib meie mõtted Jumala suurele palgapäevale, täiuslikumaks saamise teele, et meil oleks meie palgapäevast rõõmu! Rõõmsat ja aulist palgapäeva teile kõigile soovides! Aamen.

Õpetaja Elmar Reinsoo jutlus

18. sept. 2011. Hageris.

Hb 10:35-39

Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga!

Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. “Sest veel pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema , ega viivita.

Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge. Aamen.

Head kokkutulnud sõbrad.

Kõigepealt natukene kirjast heebrealastele. Heebrea kiri ei sisalda mingeid andmeid saatja kohta. Kaua aega peeti seda Pauluse kirjaks. Kuid selle kirja kirjutamisviis, stiil, sõnavara ja väljenduslaad algkeeles on täiesti vastuolus Pauluse kirjade omaga, nõnda et tänapäeval ei pea enam keegi seda Pauluse kirjaks. Kirja tegelik autor on teadmata.

Sama raske on vastust leida ka adressaadi küsimusele. Kirjas ei leidu mingeid andmeid selle kohta, kellele kiri on kirjutatud. Pealkiri: “Kiri heebrealastele”, näib olevat lisatud hiljem.

Kiri on kirjutatud kristlikele juutidele, kelledel on oht taganeda oma kristlikust usust ja pöörduda tagasi judaismi – juudiusku. Juba kirja alguses on juttu Jumala rääkimisest nende esivanematele prohvetite kaudu. Kristlasteks on nad saanud esimese põlvkonna kristlaste, apostlite kaudu. Olles Jumala Vaimu läbi valgustatud ja kristlasteks saanud, on nad pidanud taluma palju kannatusi ja oma vara riisumist. ( 10,34 ) Nüüd aga on nad nähtavasti ohus langeda uuesti juutide ohvriteenistusse ja kaotades usu Kristuse vastu, taganedes ja usust lahti öeldes. Kirja autor tunneb väga hästi juudi jumalateenistust ning manitseb ja kinnitab neid. Iga õpetlik arutlus kirjas lõpeb kohe ka manitsusega.

Kirja sisu on Poeg, Jumala lõplik sõna. Ta on ülem kui inglid. Ta on suurem kui Mooses ja Joosua, kes tõid rahvale rahu ja õnneliku põlve. Seepärast tulebki hoolikalt püüda saavutada Jumala rahu Kristuse kaudu. Kristus on tõeline ülempreester. Ta on Uue Lepingu vahendaja. Ta on toonud igavesti kestva ohvri, mis ei vaja enam kordamist. Seepärast tuleb kõigis tagakiusamiste kannatustes ja patu kiusatustes vaadata Jeesusele.

Ja nüüd S. – 35. “Ärge heitke ära oma julgust!” See sõna tähendab ka siirust ja usalduslikkust ning julgust suhtlemisel nii Jumalaga kui ka inimestega.

Kirja saajad on tulnud läbi raskuste ja tagakiusamiste. Ei ole välistatud, et kannatusi on veelgi ees ja praegu on ainult hingetõmbe aeg. Autor kutsub oma lugejaid kõigest hoolimata jätkama püstipäi teekonda Tõotatud Maa poole.

Loetud salmis ei räägita mitte lihtsalt julguse kadumisest, vaid selle minemaviskamisest – Ärge heitke ära oma julgust! Julgust ei tohi endast heita ära nagu mingit tarbetut asja. Lahingust põgenenud sõdur viskab küll minema oma relvad, kuid kristlane ei tohi oma julgusega nõnda teha.

Julgusel on oma palk. Sellest on juttu juba eelmises salmis, kus öeldakse: “Teades, et teil endal on parem ja jääv varandus.” See varandus on taevas. See lootus võimaldab meil jääda täitma Jumala tahet ka kannatustes. Roomlastele kirjutab Paulus: “Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.” ( 8, 18 )

„Ärge siis heitke ära oma julgust!“ Julgust läheb vaja juba usklikuks saamisel. Kaugeltki kõik ei julge tunnistada, et ma olen usklikuks saanud. Võib tekkida soov – salaja usklik olla. Kinnikaetud lõke aga kustub ära. Minus oli valminud kindel otsus: Ma tahan, maksku mis maksab õndsaks saada! Usklikuks saamisel mul mingeid julguse teste polnud, sest olin lapsest saadik kirikus ja palvetundides käinud. Julgust läks mul vaja pisut hiljem, kui mind sõjaväeteenistusse kutsuti ja seal peagi avastati, et mul on Uus Testament kaasas. Siis olid kõik väeosa poliitmehed ja ohvitserid minuga ametis, et minu usku kaotada. Eriti võttis selle oma südameasjaks üks Lepiku nimeline väeosa komsorg, kes kõikide peale kõikvõimalikke ettekandeid tegi ja nõnda auastme redelil reamehest vanemseersandini väga kiiresti tõusis. Minuga tegeledes tema ainult ei piirdunud vestlusega, vaid käskis mul, ateistliku sisuga raamatuid konspekteerida, sundides nõnda mind neid raamatuid lugema. Lugema võib ju sundida, samuti loetut konspekteerima, aga ega see veel inimeses midagi muuda.

Sõjaväeteenistuse algus oli mulle raskeks katsumuseks. Ülemused nõudsid minu usust aru, kaasteenijad ka kuigipalju pilkasid usu üle. Meie rühmas oli aga üks Kohtla-Järve kaevur, turske poiss. Usust ta ilmselt kuigipalju ei teadnud, aga tema teadis hästi, et meil on usuvabadus. Kui keegi usu kohta midagi halba sõnas, ütles ta: „Poisid, kas te ei tea, et meil on usuvabadus!“ Ja minul oli kaitsja olemas.

Kui saatan Eevale keelatud puust vilja maitsmiseks sosistas: „Te saate Jumala sarnaseks!“ Tulemuseks aga oli, et Eeva ja Aadam tundsid endid alasti. Seal sõjaväe alguspäevil sosistas saatan mulle päris võimsalt: „Siin sul enam elu ei ole, siin on kõik sinu vastu!“ Aga et ma oma julgust ära ei heitnud, kujunes mul selles väeosas hoopis hea elu. Mäletan, et viimaseks pakkumiseks oli mulle: „Kas ma ei tahaks parteisse astuda?“ Siis tundsin oma südames juba võitja rõõmu! Midagi rohkemat neil mulle minu usu vastu pakkuda ei olnud. Ma olin võitja!

Peale noorteaega sain ma divisjoni juhtrühma autojuhiks. See oli ahju ja kinnise veokastiga masin, staabiauto. Kui hiljem senine väeosa komandöri autojuht demobiliseeriti, pakuti see koht mulle. Väeosa komandör oli range mees, ohvitserid kartsid teda, kuid mina sain temaga väga hästi läbi. Väeosa komandöri autojuhina oli mul väga hea elu. Sain piisavalt linnalube, käisin enne teenistuse lõppu kirikutes ja palvepaikades ja sain juba Tallinna usurahvaga tuttavaks.

Väeosa komandöri autojuhina tahtsid kõik ohvitserid, kaasa arvatud ka need, kes minu usku olid püüdnud kõigutada, minuga hästi läbi saada, sest minult said nad teada komandöri väeossa tuleku ajast. Olin komandöri autojuht teenistuse lõpuni. Kui demobiliseerimise käskkiri ilmus, ütles komandör: „Ma lasen su ruttu vabaks, saad parema töökoha valida!“ Ja üks poliitohvitser, kelle naine töötas Kultuuriministeeriumi süsteemis, otsis mulle ka töökoha. Kõik see lükkas ümber saatana sosistused ja kinnitas, et mul tõesti oli elu, hea elu.

Miks ma seda kõike räägin? Kaks nädalat tagasi külastasin tütrepoega sõjaväeteenistuses. Meil oli huvitav vahetada muljeid sõjaväeteenistusest täna ja 60 aastat tagasi. Meie lapsed ja lapselapsed lähevad teele, millest meie oleme juba käbi käinud. Julgen täna soovitada kõigile noortele, kes te lähete koolidesse, sõjaväeteenistusse, töökohtadele: Ärge heitke ära oma julgust, see saab tihti suure palga juba selles elus ja veelgi enam igavikus!

Ja edasi S – 36. “Teil läheb vaja kannatlikkust.” See salm liitub tihedalt eelmisega. Kannatuste talumiseks on vaja kannatlikkust. Eeskujuks jääb meile Jeesuse kannatlikkus. Nagu tema täitis Jumala tahtmist, nii tuleb seda teha ka meil. Julgus ja kannatlikkus ongi loetud kirjalõigu põhimõisted. Kannatlikkusest ja püsivusest räägib meile ka 12. peatükk: “Jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!” ( 1. ) Kannatlikkus ei tähenda passiivset alistumist, vaid aktiivset kindlaks jäämist lõpuni. Autor tahab oma lugejatele öelda, et nad oleksid kannatlikud ja ei heidaks kunagi enne sihile jõudmist ära oma julgust. “Kes otsani vastu peab, see pääseb.” ( Mt. 24, 13 )

S – id 37 – 38. “ Minu õige jääb usust elama.” Neid salme ei saa kõrvale jätta, sest just siin on kogu kirjalõigu kõrgpunkt. Tuleb see, kes peab tulema. Tulemine tähendab Issanda ilmumist, mida rändav jumalarahvas igatsedes ootab, et jõuda hingamisse. Tuleja saabub tingimata, selles pole vähimatki kahtlust. “Õige”, tähendab siinkohal sama mis “vaga”.

“Õige jääb usust elama”. Usk, ustavus ongi kolmas tähtis sõna selles kirjalõigus. Kui piiblis räägitakse, et inimene usub, siis on selle põhitähendus, et inimene peab kinni oma kuuluvusest Jumalale, et ta jääb ustavaks oma jumalikule päritolule, et ta ei lase ennast välja tõrjuda oma ülemiselt kodumaalt. See ustavus väljendub mitmesugusel viisil, olenedes sellest, millises olukorras on inimene. Kui ta on kaugel Jumalast, siis võib temas olla äge kojuigatsus. Seda ustavuse väljendust oma päritolu ja oma kodumaa vastu nimetab Jeesus näljaks ja januks õiguse järele.

Nii on usk, seni kui inimesel puudub Jumala lähedalolu, sügava rahutuse allikas. See on see tühjuse tunne, see rahutu olek, mis ka meie kaasaja inimesi, eriti noori, sunnib otsima. Tõesti väga palju ka otsitakse, kuid kahjuks otsitakse valedest kohtadest, otsitakse sealt, kus seda leida pole. Okultism, spiritism, nõidus on võtnud tohutult palju meie noori oma haardesse. Meie noored otsivad hoolega, kuid nad ei oska otsida seda, mida nad vajavad ja sealt, kus seda leida on. Nad ei oska otsida Jumalat, kelle juures on lõpplahendus kõikidele eluprobleemidele. Usk saavutab oma olemuse siis, kui inimene enam ei otsi, vaid kui ta leiab, kui küsimusele järgneb vastus, koputamisele avamine, kui Jumal ligi tuleb, kes seni oli peidetud, varjatud – kui ta saab ilmutatud Jumalast. Kui see sünnib, siis muutub kannatus õndsuseks. Õige usk on õndsus, on täitumine, on koju tagasi tulek, on veendumus, on rõõm ja rahu Issandas.

Ja lõpuks S 39 . “Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks”. Julgen arvata, et siin ei ole täna ühtegi inimest, kes otsustaks usust taganeda. Uskumine on sihikindel rändamine. Veel pole kirja lugejatel see käes, mis neile on tõotatud. Aga nad on teel selle poole. Oma eesmärgis on nad kindlad. Selline täiskindlus annab neile ka otsustavuse. Nad ei kõhkle. Kõhklemine on julguse vastand. Nii jääb meile selles kirjasõnumis helisema märtrite usujulgus, millega nad ootavad Issanda tulemist. Olgu see meidki julgustamas ja innustamas! Julgus saab tõesti suure palga! Aamen.

E. Reinsoo piiblitund

Hageri palvemaja 191. aastapäeval 18. sept. 2011.a.

Kutse

Pääste on Jumala töö

3 Ms 26:13.

"Mina olen Issand, teie Jumal, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et te ei oleks enam nende orjad; ma murdsin katki teie ikkepuud ja panin teid käima püstipäi."

Siin räägib Jumal oma rahvale, Iisraelile. Varem samas peatükis ütleb Jumal: "Kui te käite mu seaduste järgi ning peate mu käske ja teete nende järgi, siis ma annan teile vihma õigel ajal ning maa annab oma saagi ja puud väljal annavad oma vilja jne. Jumal tõotab kõike head neile, kes ta käske peavad. See käib ka kõigi inimeste kohta. Aga keegi ei järgi Jumala käske, ei tollal ega praegu. Sest Jumal nõuab meilt enam kui nimelist teenimist. Ta kõige esimene käsk kõlab: "Armasta Jumalat kogu südamega ja kogu hingega ja kogu mõistusega ja kogu oma jõuga."

Kas me siis jääme ilma kõigest sellest heast, mida ta tõotab neile, kes peavad ta käske? Ei jää, sest Jeesus, Jumala Poeg, on meie eest Jumala käsud täitnud. Ta on olnud ja seisab veel praegugi Jumala kohtu ees kõikide inimeste esindajana, kes maksis ära nii meie patuvõla kui ka täitis meie eest Jumala Seaduse. Nõnda oleme Jeesuse läbi, tema isikus esindatuna saanud õigeiks, nii et Jumal võib anda meile seda, mida ta on õigeile tõotanud.

Kui Jumal rahvale rääkis, pidas ta silmas just seda Jeesuse päästetööd. Ta teadis, et inimestel pole võimalik ta käske järgida, ning nii paneb ta Jeesuse teene nende arvele. See tuleb ilmsiks loetud salmist, kus varjatud kujul on pääste tõotus.

Iisraeli rahva ajalugu on võrdpilt kogu inimkonna vaimsest ajaloost. Iisraeli neljasaja-aastane orjaaeg Egiptuses vastab meie vaimsele orjusele patu ahelates. Iisraellastel polnud võimalik muidu orjusest pääseda, kui Jumal läkitas neile päästjaks Moosese, kes on Jeesuse etteennustajaks. Nõnda on ka Jeesus päästnud meid meie pattudest ning on juba viinud meid Jumala tõotatud pühale maale, nimelt Jumalaga osadusse tema armu all.

Kogu jutt Iisraeli rahva päästmisest Egiptuse orjusest ja nende neljakümneaastasest rännakust tõotatud maale on üksikasjalik kirjeldus inimkonna päästmisest Jeesuse läbi. Jutustatakse muuhulgas talle ohverdamisest, mis on eeskujuks Jeesuse ohvrile, Punase mere läbimisest ja Egiptuse sõjaväe uputamisest, mis on võrdpildiks pattude uppumisest Jumala armu merre ja ka ristimisele. Tähtsaim sõnum on kogu aeg see, et just Jumal tegutseb, juhib oma rahvast, kaitseb ja toidab neid. Kõik sünnib Jumala imede kaudu.

Ka loetud salmis rõhutab Jumal oma tegutsemist. Rahvas on kogu aeg olnud passiivne, vahel avaldanud Jumalale isegi vastupanu, igatahes olnud vastuvõttev osapool. See on meie pääste puhul tähtis meeles pidada. Mida võiks teha ori, selleks et vabaks pääseda? Tal pole üldse sõnaõigust. Mida meie, patustajad, võiksime Jumalale enda kaitseks öelda? Jumal kuulab üksnes õigeid, aga mitte patuseid, sest ta on õiglane.

Ent Jumal on ka armastav. Ta kustutas meie patud ära oma Poja verega ja kuulutas meid temas õigeiks. Seejärel laseb ta kuulutada seda rõõmusõnumit meile uskumiseks ilma mingi lisatingimuseta. Meie poolt ei nõuta pääste jaoks midagi, ei palveid, ei paastumist, ei vagadust, ei häid tegusid. Jumal ei taha meie poolt midagi, sest kõik, mis meil on, on pattudest määritud. Jeesuse veri on täiesti piisav tasu meie päästmiseks. Kui katsume sellele midagi lisada, siis me hoopis solvame Jeesust, kes on oma surma läbi meie eest kõik vajaliku juba teinud, ning solvame Jumal-Isa, kes on teda maailma läkitanud.

Jumal kasutab siin sõnu "Ma tõin teid Egiptusemaalt". Samamoodi tõi Jeesus meid kõiki oma ohvri läbi välja patuorjusest, nii et me oleme nüüd vabad Jumala lapsed. Sinnamaani elasime patu ja patuvõla ikke all. Nüüd on meile kõik igaveseks ajaks andeks antud.

Vabaks saamine on orjale suur asi, ning seda mitte ainult materiaalselt, vaid ka vaimselt. Ori saab tagasi inimväärikuse. Kui Jeesus ostis meid oma verega patu ja kuradi valitsusel alt vabaks, siis saime me Jeesuse omadeks, taevase kuninga perekonna liikmeteks. Kuidas saab selle üle mitte rõõmustada? Jumal kasutab siin sõnu "Ma panin teid käima püstipäi". Kogu meie vabastamine ehk päästmine on Jumala töö.

Kahjuks ei tea või ei taha mõned inimesed teada oma päästest Kristuse läbi. Nad on veel patu orjad ega saa käia püstipäi. Teised, kes on näinud Jumala armu Kristuses ning usuvad, et Kristus on meie eest kõik juba teinud, mitte ainult ei käi püstipäi, vaid on juba maa peal ka õndsad.

Ka selliselt uskumine on Jumala töö, mis saab teoks tema sõna läbi. Seepärast peame uurima Piiblisõna sihiga, et saada teada, mida kõike Jumal on meie eest teinud, mitte selle mõttega, et mida meil tuleks teha, et pääseda. Sest Jeesus ütles ristil rippudes: "See on lõpetatud!" Midagi rohkemat pole enam vaja teha. Me oleme Kristuses päästetud, kogu inimkond. Jumal ei nõua meilt enam midagi. Nüüd kutsub ta kõiki seda pääsemist uskuma ja seeläbi taevalikku õndsust nautima.

Jumal heitis nimelt kogu maailma patud Jeesuse peale, kes kandis need ära oma surma läbi. Kui Jeesus ütles ristil „See on lõpetatud“, siis sai iga
inimene maailmas Jumalale kõlblikuks, õigeks ja pühaks – mitte ainult vagad ja usklikud, sest enne Jeesuse surma selliseid maa peal ei olnudki. Nagu
apostel Paulus kirjutab: „Me oleme patu võimu all. Ei ole õiget, ei ole mõistjat. Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei
ole kes teeb head, ei ühtainsatki.“

Märgiks selle kohta, et Jeesus oli maksnud meie eest meie suure patuvõla, äratas Jumal ta surnuist üles, ja kuna Jeesus oli meie kõikide esindajana,
siis saime ka meie koos temaga kõigest pattudest vabaks. Jumal kiitis temas heaks ka meid.

Kui Jumal nüüd vaatab meie peale, näeb ta meid Jeesuses puhtaina. See, mis Jeesus tegi, oli kõikide inimeste tõeline päästmine. Me oleme nüüd Jeesuse
verega ostetud vabaks hukatusest ja igavesest surmast. Me räägime küll usu kaudu pääsemisest, aga usk ei lisa midagi Jeesuse tehtud tööle, vaid me
lihtsalt usume tema poolt valmistehtud töösse.

Nüüd saame rõõmuga teineteisele öelda: Kuigi me iseendis oleme patused, oleme Kristuses päästetud ja pattudest puhtad ja meil on seeläbi Jumal-Isa
soosing. Sel viisil on Jumal toonud meid välja nagu Egiptuse orjusest. Ta on Kristuse läbi murdnud meie pattude ikke ning paneb meid selle
evangeeliumi läbi pead püsti hoidma. Uskugem siis evangeeliumisse ja öelgem: „Mina olen Jeesuse töö läbi kõik andeks saanud ja mul on tema juures ees õnnis igavene tulevik.“ Aamen.

Juhani Martikainen

Pühalepas, 18.10.2011

Vennastekoguduse sümboleid 2

TÄHT

Juba enne, kui Herrnhut´i jõulutäht sündis, oli täht vennastekogudusele suure tähtsusega. Erinevalt teiste kirikutest, kus tornitipus võib leida risti või kukke on vennastekoguduse hoonetel täht. Küll mitte Eestis, aga näiteks Saksamaal Ebersdorfis, Königsfeldis, Neudietendorfis, Neuwiedis.

Täht ei ole kosmilist päritolu sümbol, vaid osutab siin Kristusele, kui heledale hommikutähele. „ Mina olen Taaveti juur ja sugu, helkjas koidutäht.“ (Ilm 22, 16b)

Vennastekoguduse internaatides püüti majad valguse ja armastusega täita, seda eriti advendi ja jõulute ajal. Ruumid kaunistati kuuseokstega ja transparentidega, mida õpilased ise valmistasid. Kasutati erinevaid kristlikke sümboleid, sõime motiive ja tarkasid hommikumaalt. Õhtutundidel valgustati ruumid paljude küünaldega.

19. sajandi keskel tuli üks kasvataja mõttele, meisterdada üks täht, mida saaks ka valgustada. Alguses valgustati tähti õliga, petrooleumiga, hiljem elektriga. Varsti valmistasid neid tähti õpilased ise. Nii suuremaid, kui väiksemaid, erinevate kiirte arvuga. Täht levis väga laialdaselt.

Herrnhut´i advendi -ja jõulutäht tunnistab valgusest, mis hommikumaa targad sõime juurde juhatas ja tähtede kummardajaist Jeesuse kummardajad tegi. Paljudest Piibli kirjakohtadest, mis räägivad tähest olgu kaks nimetatud: 4 Ms 24,17 ja Mt 2,1-12.