Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.


Neljapäeval, 27. septembril, algusega kell 17.oo on Pühalepa palvemajas laulu-ja palvetund koos Soome sõpradega.

8.11.11

Hb 10:35-39

Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga!

Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. “Sest veel pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema , ega viivita.

Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge. Aamen.

Head kokkutulnud sõbrad.

Kõigepealt natukene kirjast heebrealastele. Heebrea kiri ei sisalda mingeid andmeid saatja kohta. Kaua aega peeti seda Pauluse kirjaks. Kuid selle kirja kirjutamisviis, stiil, sõnavara ja väljenduslaad algkeeles on täiesti vastuolus Pauluse kirjade omaga, nõnda et tänapäeval ei pea enam keegi seda Pauluse kirjaks. Kirja tegelik autor on teadmata.

Sama raske on vastust leida ka adressaadi küsimusele. Kirjas ei leidu mingeid andmeid selle kohta, kellele kiri on kirjutatud. Pealkiri: “Kiri heebrealastele”, näib olevat lisatud hiljem.

Kiri on kirjutatud kristlikele juutidele, kelledel on oht taganeda oma kristlikust usust ja pöörduda tagasi judaismi – juudiusku. Juba kirja alguses on juttu Jumala rääkimisest nende esivanematele prohvetite kaudu. Kristlasteks on nad saanud esimese põlvkonna kristlaste, apostlite kaudu. Olles Jumala Vaimu läbi valgustatud ja kristlasteks saanud, on nad pidanud taluma palju kannatusi ja oma vara riisumist. ( 10,34 ) Nüüd aga on nad nähtavasti ohus langeda uuesti juutide ohvriteenistusse ja kaotades usu Kristuse vastu, taganedes ja usust lahti öeldes. Kirja autor tunneb väga hästi juudi jumalateenistust ning manitseb ja kinnitab neid. Iga õpetlik arutlus kirjas lõpeb kohe ka manitsusega.

Kirja sisu on Poeg, Jumala lõplik sõna. Ta on ülem kui inglid. Ta on suurem kui Mooses ja Joosua, kes tõid rahvale rahu ja õnneliku põlve. Seepärast tulebki hoolikalt püüda saavutada Jumala rahu Kristuse kaudu. Kristus on tõeline ülempreester. Ta on Uue Lepingu vahendaja. Ta on toonud igavesti kestva ohvri, mis ei vaja enam kordamist. Seepärast tuleb kõigis tagakiusamiste kannatustes ja patu kiusatustes vaadata Jeesusele.

Ja nüüd S. – 35. “Ärge heitke ära oma julgust!” See sõna tähendab ka siirust ja usalduslikkust ning julgust suhtlemisel nii Jumalaga kui ka inimestega.

Kirja saajad on tulnud läbi raskuste ja tagakiusamiste. Ei ole välistatud, et kannatusi on veelgi ees ja praegu on ainult hingetõmbe aeg. Autor kutsub oma lugejaid kõigest hoolimata jätkama püstipäi teekonda Tõotatud Maa poole.

Loetud salmis ei räägita mitte lihtsalt julguse kadumisest, vaid selle minemaviskamisest – Ärge heitke ära oma julgust! Julgust ei tohi endast heita ära nagu mingit tarbetut asja. Lahingust põgenenud sõdur viskab küll minema oma relvad, kuid kristlane ei tohi oma julgusega nõnda teha.

Julgusel on oma palk. Sellest on juttu juba eelmises salmis, kus öeldakse: “Teades, et teil endal on parem ja jääv varandus.” See varandus on taevas. See lootus võimaldab meil jääda täitma Jumala tahet ka kannatustes. Roomlastele kirjutab Paulus: “Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.” ( 8, 18 )

„Ärge siis heitke ära oma julgust!“ Julgust läheb vaja juba usklikuks saamisel. Kaugeltki kõik ei julge tunnistada, et ma olen usklikuks saanud. Võib tekkida soov – salaja usklik olla. Kinnikaetud lõke aga kustub ära. Minus oli valminud kindel otsus: Ma tahan, maksku mis maksab õndsaks saada! Usklikuks saamisel mul mingeid julguse teste polnud, sest olin lapsest saadik kirikus ja palvetundides käinud. Julgust läks mul vaja pisut hiljem, kui mind sõjaväeteenistusse kutsuti ja seal peagi avastati, et mul on Uus Testament kaasas. Siis olid kõik väeosa poliitmehed ja ohvitserid minuga ametis, et minu usku kaotada. Eriti võttis selle oma südameasjaks üks Lepiku nimeline väeosa komsorg, kes kõikide peale kõikvõimalikke ettekandeid tegi ja nõnda auastme redelil reamehest vanemseersandini väga kiiresti tõusis. Minuga tegeledes tema ainult ei piirdunud vestlusega, vaid käskis mul, ateistliku sisuga raamatuid konspekteerida, sundides nõnda mind neid raamatuid lugema. Lugema võib ju sundida, samuti loetut konspekteerima, aga ega see veel inimeses midagi muuda.

Sõjaväeteenistuse algus oli mulle raskeks katsumuseks. Ülemused nõudsid minu usust aru, kaasteenijad ka kuigipalju pilkasid usu üle. Meie rühmas oli aga üks Kohtla-Järve kaevur, turske poiss. Usust ta ilmselt kuigipalju ei teadnud, aga tema teadis hästi, et meil on usuvabadus. Kui keegi usu kohta midagi halba sõnas, ütles ta: „Poisid, kas te ei tea, et meil on usuvabadus!“ Ja minul oli kaitsja olemas.

Kui saatan Eevale keelatud puust vilja maitsmiseks sosistas: „Te saate Jumala sarnaseks!“ Tulemuseks aga oli, et Eeva ja Aadam tundsid endid alasti. Seal sõjaväe alguspäevil sosistas saatan mulle päris võimsalt: „Siin sul enam elu ei ole, siin on kõik sinu vastu!“ Aga et ma oma julgust ära ei heitnud, kujunes mul selles väeosas hoopis hea elu. Mäletan, et viimaseks pakkumiseks oli mulle: „Kas ma ei tahaks parteisse astuda?“ Siis tundsin oma südames juba võitja rõõmu! Midagi rohkemat neil mulle minu usu vastu pakkuda ei olnud. Ma olin võitja!

Peale noorteaega sain ma divisjoni juhtrühma autojuhiks. See oli ahju ja kinnise veokastiga masin, staabiauto. Kui hiljem senine väeosa komandöri autojuht demobiliseeriti, pakuti see koht mulle. Väeosa komandör oli range mees, ohvitserid kartsid teda, kuid mina sain temaga väga hästi läbi. Väeosa komandöri autojuhina oli mul väga hea elu. Sain piisavalt linnalube, käisin enne teenistuse lõppu kirikutes ja palvepaikades ja sain juba Tallinna usurahvaga tuttavaks.

Väeosa komandöri autojuhina tahtsid kõik ohvitserid, kaasa arvatud ka need, kes minu usku olid püüdnud kõigutada, minuga hästi läbi saada, sest minult said nad teada komandöri väeossa tuleku ajast. Olin komandöri autojuht teenistuse lõpuni. Kui demobiliseerimise käskkiri ilmus, ütles komandör: „Ma lasen su ruttu vabaks, saad parema töökoha valida!“ Ja üks poliitohvitser, kelle naine töötas Kultuuriministeeriumi süsteemis, otsis mulle ka töökoha. Kõik see lükkas ümber saatana sosistused ja kinnitas, et mul tõesti oli elu, hea elu.

Miks ma seda kõike räägin? Kaks nädalat tagasi külastasin tütrepoega sõjaväeteenistuses. Meil oli huvitav vahetada muljeid sõjaväeteenistusest täna ja 60 aastat tagasi. Meie lapsed ja lapselapsed lähevad teele, millest meie oleme juba käbi käinud. Julgen täna soovitada kõigile noortele, kes te lähete koolidesse, sõjaväeteenistusse, töökohtadele: Ärge heitke ära oma julgust, see saab tihti suure palga juba selles elus ja veelgi enam igavikus!

Ja edasi S – 36. “Teil läheb vaja kannatlikkust.” See salm liitub tihedalt eelmisega. Kannatuste talumiseks on vaja kannatlikkust. Eeskujuks jääb meile Jeesuse kannatlikkus. Nagu tema täitis Jumala tahtmist, nii tuleb seda teha ka meil. Julgus ja kannatlikkus ongi loetud kirjalõigu põhimõisted. Kannatlikkusest ja püsivusest räägib meile ka 12. peatükk: “Jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!” ( 1. ) Kannatlikkus ei tähenda passiivset alistumist, vaid aktiivset kindlaks jäämist lõpuni. Autor tahab oma lugejatele öelda, et nad oleksid kannatlikud ja ei heidaks kunagi enne sihile jõudmist ära oma julgust. “Kes otsani vastu peab, see pääseb.” ( Mt. 24, 13 )

S – id 37 – 38. Minu õige jääb usust elama.” Neid salme ei saa kõrvale jätta, sest just siin on kogu kirjalõigu kõrgpunkt. Tuleb see, kes peab tulema. Tulemine tähendab Issanda ilmumist, mida rändav jumalarahvas igatsedes ootab, et jõuda hingamisse. Tuleja saabub tingimata, selles pole vähimatki kahtlust. “Õige”, tähendab siinkohal sama mis “vaga”.

“Õige jääb usust elama”. Usk, ustavus ongi kolmas tähtis sõna selles kirjalõigus. Kui piiblis räägitakse, et inimene usub, siis on selle põhitähendus, et inimene peab kinni oma kuuluvusest Jumalale, et ta jääb ustavaks oma jumalikule päritolule, et ta ei lase ennast välja tõrjuda oma ülemiselt kodumaalt. See ustavus väljendub mitmesugusel viisil, olenedes sellest, millises olukorras on inimene. Kui ta on kaugel Jumalast, siis võib temas olla äge kojuigatsus. Seda ustavuse väljendust oma päritolu ja oma kodumaa vastu nimetab Jeesus näljaks ja januks õiguse järele.

Nii on usk, seni kui inimesel puudub Jumala lähedalolu, sügava rahutuse allikas. See on see tühjuse tunne, see rahutu olek, mis ka meie kaasaja inimesi, eriti noori, sunnib otsima. Tõesti väga palju ka otsitakse, kuid kahjuks otsitakse valedest kohtadest, otsitakse sealt, kus seda leida pole. Okultism, spiritism, nõidus on võtnud tohutult palju meie noori oma haardesse. Meie noored otsivad hoolega, kuid nad ei oska otsida seda, mida nad vajavad ja sealt, kus seda leida on. Nad ei oska otsida Jumalat, kelle juures on lõpplahendus kõikidele eluprobleemidele. Usk saavutab oma olemuse siis, kui inimene enam ei otsi, vaid kui ta leiab, kui küsimusele järgneb vastus, koputamisele avamine, kui Jumal ligi tuleb, kes seni oli peidetud, varjatud – kui ta saab ilmutatud Jumalast. Kui see sünnib, siis muutub kannatus õndsuseks. Õige usk on õndsus, on täitumine, on koju tagasi tulek, on veendumus, on rõõm ja rahu Issandas.

Ja lõpuks S 39 . “Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks”. Julgen arvata, et siin ei ole täna ühtegi inimest, kes otsustaks usust taganeda. Uskumine on sihikindel rändamine. Veel pole kirja lugejatel see käes, mis neile on tõotatud. Aga nad on teel selle poole. Oma eesmärgis on nad kindlad. Selline täiskindlus annab neile ka otsustavuse. Nad ei kõhkle. Kõhklemine on julguse vastand. Nii jääb meile selles kirjasõnumis helisema märtrite usujulgus, millega nad ootavad Issanda tulemist. Olgu see meidki julgustamas ja innustamas! Julgus saab tõesti suure palga! Aamen.

E. Reinsoo piiblitund

Hageri palvemaja 191. aastapäeval 18. sept. 2011.a.