1.Märts 1457 Vennaste Uniteedi algus Böömimaal. Böömimaa vennad toetuvad Jan Hus´ile, tema seisukohtadele. Hus oli 6. juulil 1415. aastal Konstanzis, kui ketser tulesurma mõistetud ja ära põletatud. Böömi vendade jaoks maksis vaid Piiblis olev tõde.
17. juuni 1722 Herrnhuti asula ehitustööde algus. Vastureformatsiooni (katoliikluse pealetung) tulemusel põgenevad paljud usklikud Böömimaalt Saksimaale, Oberlausitzisse, krahv Zinzendorfi mõisa, kus neile varjupaik võimaldatakse. Seal kujuneb omanäoline kristlik asundus, mille elukorraldus ka ümbruskonnale ja teistele kirikutele muljet avaldab. Vaimseks juhiks on pietistist krahv Zinzendorf. Pietismi alusele arendab ta vennaste õpetuse.
13. august 1727 Vennastekoguduse vaimne sünd Herrnhut´is. Ühine Püha Õhtusöömaaeg
Berthelsdorfi kirikus . Sellel päeval juhtis Jumala Vaim Herrnhut´i elanikud ühte kogudusse. See päev tunnistab, et kogudust ei organiseerita inimeste vaid Jumala poolt. Kõik ühendused, mis organiseeritakse ilma südame muutumiseta on kahju toovad sektid. Koguduse keskpunkt on Jeesuse rist. Jumala armastus äratab armastuse meie südames . „Aga lootus ei jäta häbisse, sest et Jumala armastus on valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“ Rm 5,5. See armastus loob koguduse.
21. august 1732 Misjonitöö algus. Esimeste misjonäride lähetamine Herrnhut´ist teistele mandritele. Kümme aastat peale Herrnhuti rajamist algab misjonitöö Kariibimere saartel. Järgnevatel aastakümnetel asutatakse misjonijaamad kõigil kontinentidel. Kuigi see ei olnud Zinzendorfi eesmärk, saab vennastekogudusest iseseisev kirik.
16. september 1741 Vennaste Uniteedi sinod Londonis. Jeesus Kristus on oma koguduse Issand ja vanem. Vaimuliku ameti teenrite mälestuspäev. Ametist lahkunud peavanema kohale paluti Jeesus Kristus. Loosi kaudu ta selle ameti enda peale ka võttis. Edaspidi küsiti peavanema nõu kõigi tähtsamate küsimuste lahendamise juures. Selleks kasutati liisu heitmist.
13. november 1741 Kõik vennastekogudused austavad Jeesus Kristust kui koguduse pead ja vanemat. Sel päeval kuulutati kogudustes, et senine peavanemaamet Londoni sinodil on ära kaotatud ja Õnnistegijale üle kantud. Selle päeva lugu räägib elava Issanda kohalolust oma koguduses. Zinzendorf nimetab siin kahte kirjakohta Mt 8,20 ja 28, 20
Neist mälestuspäevadest on kesksed 13. august ja 13. november, mida tähistatakse kui pühasid.
