Uuest Testamendist loeme: Fl 4:20 Jumalale ja meie Isale olgu kirkus igavesest ajast igavesti!
Aino Gundersen lisab siia juurde oma mõtte, et tema loodab Issandale igal hetkel. Tema kätesse ja armu hoolde jätan kõik oma armsamad. Mure taga leidub alati ka rõõmu. Aamen.
Siin maailmas on palju muutuvaid asju. Meie inimeste endi meeled ja mõtted võivad muutuda. Täna arvame seda, siis, kas selguvad mingid asjaolud, või me lihtsalt muudame meelt ja arvame teinekord teistmoodi. Vahel sõlmitakse kokkuleppeid ja öeldakse kokkulepped hiljem jälle üles või tuleb välja, et ei ole võimalik neid täita. Vahel on ka lihtsalt nii, et mõni inimene pole harjunud sõna pidama. Tal võivad olla head kavatsused ja lubadused, aga teda ei saa usaldada, sest me ei tea, kas ta nende järgi ka teeb. Kui me tuleme Jumalaga kohtuma, siis on suurepärane teada, et Jumal on ikka seesama, ikka muutumatu. Ta ei mõtle vahepeal ümber. Ta ei otsusta täna teistmoodi, kui ta otsustas eile. Ta ei tujutse. Ta ei tule mingisuguste uute ideedega, mis võiks meile halvaks üllatuseks olla, vaid Ta on ikka seesama Jumal. See on üks põhjus, miks sobib siia UT tekst, et me võime Teda kiita ja ülistada igavesest ajast igavesti, kartmata, nagu teinekord abielus on, et abiellutakse küll, aga see pole muutumatu leping. See leping võib katkestatud saada. Jumala suhtes seda karta ei ole. Usklikud inimesed lahendavad küsimused ikka nii, et mis kord on lubatud, see on. Kui sellest kinni peetakse, siis on asi usaldusväärne. Naine võib usaldada meest, mees võib usaldada naist. Kui Jumal on muutumatu, siis me võime Teda ka usaldada ja see usaldus on nii suur. Ta usaldab meid ka siis kui me ise pole usaldusväärsed. Jumal jääb omalt poolt ikka ustavaks. Õnneks Jumal ei ütle meile niiviisi, et kuna sina vedasid mind alt, siis Mina vean nüüd sind ka alt. Ta on muutumatu, Ta on usaldusväärne ja seetõttu Jumalale ja meie Isale olgu kirkus igavesest ajast igavesti. Pole ime, kui need inimesed, kes on õppinud Teda tundma ja uskuma, ütlevad nagu Aino Gundersen – Ma loodan Issandale igal hetkel. Heal hetkel ja halvemal hetkel. Kõige tähtsam on, kui me saame loota Temale siis, kui päris halvasti kipub minema. Seda tuleb elus ette, et meil on väga raske. Ta kätesse ja armu hoolde jätan kõik oma armsamad. Murede taga leidub alati rõõmu. Meie Jumal on muutumatu. Ta väärib kiitust ja Teda võib usaldada.
Nii võib tänase päeva loosungid kokku võtta.
Jutluse aluseks on He 3:12-15
Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse "täna", et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi! Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli. Selles ütlemises: "Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal". Aamen!
Ma mõtlen ikka veel sellele loole, mis vend siin rääkis sellest pereemast 3 lapsega, kelle mees, gideoni vend, kes on Jumalariigi tööd teinud, lihtsalt hülgas. Mitte, et teda hukka mõista – vaata, milline vend, viskame ta kividega surnuks – see ei ole Jumala meelsus. Kuigi jah, tekitab ka selliseid meeleolusid. Tegelikult on asi tõsisem. Kuidas võib nii kaugele üldse jõuda? Mis on selle taga, kui nii juhtub? See on ju tegelikult katastroof ja mitte ainult sellele, kes hüljati, mitte ainult oma perele. See on ilmselt see, milles loetud kirjakohas hoiatati, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi.
Patt on asi, mille kohta me ei saa öelda, et näe see seal, vaid see puudutab meid kõiki. Me ei saa keegi visata teise peale kivi ilma, et peaks enesele ka mõtlema. Kui enda peale mõelda, siis võibolla tuleb kivi üldse maha panna ja minema hiilida. Patt võib petta ja väga tõsiselt. Patt võib rääkida armastusest, aga moonutada selle armastuse nii ära, et sa ei teagi pärast, mis asi see üldse on.
Kui mees ja naine noorena saavad kokku, armuvad ja räägivad, et armastan sind, ja seda isegi tõsiselt. Siis abiellutakse, elu läheb edasi nii nagu see läheb. Piiblis räägitakse armastusest väga palju, oskame ilusaid ütlusi selle kohta jne. Kuid me ei saa hakkama isegi nende armastamisega, kes meile üldse kõige kallimad ja lähedasemad on, seda ju faktid näitavad. Me ei saa öelda, et on nii ainult maailmaga, kes Jumalat ei tunne. Paraku tabab see ka kristlasi. See on tõsiasi. Siis me peame küsima, mis on lahti. Kust niisugune asi tuleb? Räägime sellest, et me peame vaenlasi armastama, neid õnnistama ja nende eest palvetama, aga armasta kõigepealt oma abikaasat, kes sulle maailmas üldse kõige armsam ja lähedasem inimene on. Kui sellega oled hakkama saanud, siis vaata naabreid ja teisi lähedasi inimesi. Armastus on õilis ja ilus asi siis, kui me võime seda maalida kusagile lõuendile ja luuletada ilusaid laule, aga me teame, et armastus on tegelikult ka väga praktiline asi. Praktiline just seal, kus on tarvis hoolida, tarvis aidata, tarvis kohe midagi ette võtta. Mida tuleks kohe teha, et olukorda parandada? See on tegelikult armastus, mitte need roosad värvid taevas. Siin on, mille üle mõtelda.
Miks ma seda räägin? Raadio 7 annab välja „Sõna tänaseks päevaks“, kus on vahel ka tunnistusi. Üks tunnistus oli umbes selline, et inimene oli vanglasse sattunud ja kaplan tõi talle selle väljaande lugeda. Algul suhtus eelarvamusega, aga hakkas lugema ja Jumal hakkas tema sees oma tööd tegema. Kuni selleni välja, et mees sai aru – ta istub põhjusega vanglas. Enne arvas, et teda on ülekohtuselt vangi pandud, ta vabadus on röövitud. Nüüd hakkas aru saama, et see on asja eest. Kohus on peetud, kohtus on materjalid, tunnistused, tõendid. Nende põhjal on tehtud otsus. Kui tänapäeval kindlaid tõendeid ei ole, siis inimene kuulutatakse õigeks. Isegi kui teatakse, et tegemist on pätiga, kui kindlaid tõendeid ei ole, mõistetakse õigeks. Inimene võib irvitada, et tegin küll ülekohut, aga näe, õige olen. Me oleme seda näinud küll ja küll.
Nüüd inimene õpib Jumalat tundma ja leiab, et ta istub õige asja eest. See näitab jällegi seda, kui pime võib inimene olla oma patu suhtes. Isegi siis, kui kõik on tõestatud, ta leiab ikka, et ei ole süüdi. Alles siis, kui tuleb Jumala sõna ja saab teda valgustada, siis hakkab vähehaaval koitma, et olen patune.
Eks need näited kõnelevad meist igaühest. Me usklike inimestena leiame, et mina olen õige, viks ja viisakas ja püha, teised on nii- ja niisugused, et peaks nad ometi meelt parandama ja kuidas saavutada seda, et nad meelt parandaks. Nad on nii paadunud, õpeta küll, aga kuidagi pärale ei jõua, no mis sa hing teed ära.
Kuidas endaga oleks? Kuidas siis on, kui Jeesus saadab minule meeleparanduse sõnumi? Kas me oleme kiired vastu võtma?
Kui Jumal on saanud meile juba natuke enese tundmist õpetada, ma usun, et siis võtame tänuga vastu, aga see võib ka aega võtta, enne kui see juhtub.
Nüüd ma refereeriks ühte prohvetlikku sõnumit, mis mu kätte sattus. Keegi vend luges selle mulle ette ja minu vaim ühines sellega. Tõesti, see on tõsine ja õige sõnum. Ma loen selle ette ja siis natuke kommenteeriksin. Asi ei ole selles, et võtame nüüd prohvetlikud sõnumid ja halkkame nende järgi juhinduma. Jumala sõna on see, mis on üle kõige. See sõnum lihtsalt kinnitab ja tõstab esile neid asju, mis piiblis nagunii sees on. Selles mõttes on see nagu äratushüüd ja meeldetuletus. Tuletage meelde neid asju, mida te ju tegelikult teate ja laske ennast läbi katsuda.
Sõnum ise on selline:
Minu Poja tulek on ligi, väga ligi. Parandage meelt oma lõdvast jõudeolekust, leigest loksumisest. Olete armu saanud mitte isikliku heaolu nautimiseks: kurat on teid mässinud UIMASUSE LINIKUSSE; taganete Minust seda ise endale aru andmata. MIKS EI ELA TE RISTI VÄLJA oma IGAPÄEVAELUS! Maailma hävingu sünnitustuhud sagenevad. Mina nutsin häviva Jeruusalemma pärast. Teie PISARAD ON AMMU KUIVANUD, see on tuhmiks teinud teie vaimuliku silmanägemise. OSTKE SILMASALVI OTSE MINULT. Osta – tähendab investeerida, ohverdada midagi ka OMALT poolt. AEG, kõigile võrdselt antud aeg, on raisatud kõigele muule kui MINU TAHTE, PALGE ja OSADUSE otsimisele. Te olete Püha Vaimu osaduse asendanud kena inimlikkusega; meeldivate koosolemistega, mida korraldate Minu nime all, aga milles EI OLE MIND. Need olengud sarnanevad peielauale, kus mälestatakse kadunukest. MINA OLEN (praegu, just nüüd) on MINU NIMI. Mina olen TÄNA rääkimas teie vastu:
Kasige oma südame, hinge ja vaimu põllumaa, mis on täis kõikvõimalikku umbrohtu ja söödikuid. Muuseas – kaunis kassitapp ja erk rukkilill on ikkagi umbrohud!!! Ja need LÄMMATAVAD VILJAPEAD, millest OOTAN SAAKI!
OOTAN VILJA – see on OMA POJA SARNASUST.
Sahistate lopsakate lehtedega (inimlike teenete – saavutuste esiletõstmine ja kiitmine). Olen öelnud – ilma Minuta ei saa te midagi teha. Aga seda te just teetegi – hulgaliselt TEGEVUSI Minu nimel ILMA MINUTA. Edvistate omade kenade õitega, OMA saavutatud tulemustega.
AGA KUS ON VILI?!
Ütlen teile: TEIE AEG SAAB OTSA. Ka aeg meelt parandada leiguse leitsast. Paluge andeks oma enesekeskne usuelu. Paluge PÜHAL VAIMUL taastada osadus Issandaga. Paluge Vaimu värsket uuendust.
On viimane võimalus viie rumala neitsi jaoks. Kes eirab hoiatust, paadutab südame.
Aga vaid puhtad, paadumata – kivistumata südamed näevad Issandat!
Kõigepealt rõhutab ta siin lõtva jõudeolekut ja leiget loksumist. Eks me igaüks tunneme oma usuelus, kuidas sellega meie enda juures on. Leiguse probleem on üldine probleem. See on osalt seotud ka sellega, et meie elu on küllalt mugav. Leigeks jääda on raskem seal, kus tuleb eluga riskides võidelda usuasjade eest. Nõukogude ajal oli teatud mõttes kergem – kui sa oled Jumala poolt, siis oled juba arvestanud ebameeldivustega, et ei saa tööd teatud töökohtades, võid oma tööst ilma jääda jne. Praegu on nii, et me ei riski õieti millegagi ja siis ei viitsi ka eriti. See on minu arvamus – lõtv jõudeolek ja leige loksumine.
Tuleb meelde lugu. Venemaalt läksid Saksamaale inimesed, kes seal olid tagakiusatud ja neil oli raske. Saksamaal oli kõik vaba. Juhtus nii, et teatud aastate pärast jäid nad Saksamaal leigeks. Venemaal, tagakiusu tingimustes oli palju kergem usklik olla. Nii et ka jõudeolek on tõsine kiusatus jääda magama ja valvamise mõte lihtsalt kaotada. Kui vaenlased sebivad ümberringi, siis pead kogu aeg vaatama, ega keegi ei tule, nagu sõjaväes näiteks. Täna on valvamise pühapäev. Usuelus on samuti. Kui keegi sind otseselt ründab, siis on kerge vastu hakata ja kaitsta. Kui kõik on korras, siis on ükskõik.
Olete armu saanud mitte isikliku heaolu nautimiseks:kurat on teid mässinud uimasuse linikusse. See on nagu udu, kus sa midagi ei näe ja ei taipa ega taju, mis olukorras õieti oled. Udus ju ei näe. Kui silmapiir selgineb, alles siis näed, kus majad, kus mets, kus tee. See on siis uimasuse linik. Väga tähtis lause siin on: te taganete Minust seda ise endale aru andmata. Tähtis moment on selle juures, et kui sa usklikult inimeselt küsid, kas sa tahad Jumalast ära taganeda, siis vaevalt küll neid palju leidub, kes jaatavalt vastavad: „Ma pööran Jumalale selja ja ei tegele enam sellega.“ Pigem on nii, et tahetakse ikka Jumalasse uskuda ja usklik inimene olla, aga libisetakse kõrvale märkamatult, ilma endale aru andmata. Sealt tekib see leigus. Tehakse kompromiss – käin natuke maailmas ja natuke kirikus ka ja ega ma siis Jumalat veel ei salga. Minnakse uskliku inimese juurde, küsides, kas ma võin niisuguse patu veel andeks saada. Ta teab, et ta läheb patu teele, ta teab, et see on kole asi. Ta loodab, et kui ta selle ära teeb, ehk jääb Jumala arm talle kuidagi moodi veel alles. Aga see näitab patu pettuse sügavust.
Miks ei ela te risti välja oma igapäevaelus! See oleks retsept selliseks puhuks, kui ma ei suuda isegi oma abikaasat enam armastada. Kuigi oleme kaua koos elanud ja ühised lapsedki saanud jne. Rist tähendab ju enese salgamist, oma huvide salgamist. Meie liha sõdib ju igati selle vastu. Ei taha me ennast salata. Ennast tõestada tahame, ennast maksma panna tahame. Kui vaidlemiseks läheb, siis tahan, et minule jääb õigus. On ju nii. Miks ei ela te risti välja oma igapäevaelus – tegelikult on see lausa möödapääsmatu tee, sest Jeesus ütles, kes Teda tahab järgida, sellel teist võimalust ei ole. Salaku ennast ära, võtku rist enese peale ja järgigu mind. See rist ei tähenda midagi muud, kui kõige selle tagajärgi, et sa valid kristlase tee. Mitte, et mul on haiguse rist kaelas või mõni muu rist kaelas, vaid see on lihtsalt Kristuse järgimise rist. Salgamine on meie loomusele vastumeelne. Jeesus küsib, miks te seda ei tee.
Maailma hävingu sünnitustuhud sagenevad. Neid uudiseid me kuuleme meediast kogu aeg. Kus maavärisemised, kus üleujutused, kus veel seda ja teist. Need on tuhud, mis hoiatavad selle eest, et varsti läheb veel valusamaks ja läheb sünnituseks.
Teie pisarad on ammu kuivanud. Mina ka ei mäleta, millal viimati nutsin. Kuuleme selliseid lugusid küll, nagu vend siin rääkis, aga me ei suuda isegi reageerida sellele õigesti. Jeesus ütleb, et see teeb vaimuliku silmanägemise tuhmiks, me ei suudagi reageerida. Minnakse siis seda teed, et tänapäeval ongi elu teistmoodi. Jeesus kutsub üles: ostke silmasalvi otse minult. Mul on kusagilt meeles, kus öeldi, et silmasalv on patukahetsuse ja usu palve. Tähendab, kui me hakkame tunnistama samu asju, mida Jumal meile ütleb, Ütleme: „Jah nii on, anna mulle andeks ja paranda mind“, siis see parandab mu vaimulikku silmanägemist. Kui me hakkame õigustama, seletama ja teiste kaela ajama, siis teeb see meid vaimulikult veel pimedamaks. Silmad on täiesti pimedad, nad ei seleta enam, mis on must ja mis valge. Aga Jeesus ütleb: „Ostke silmasalvi otse minult.“ Osta – st investeerida või ohverdada midagi ka omalt poolt. Ostke minult silmasalvi, ostke minult valgeid rõivaid, ostke minult puhastatud kulda! Et sa võiksid näha, et sa võiksid katta oma alastuse, et see avalikuks ei saaks. Osta tähendab, et mul peab midagi olema, et ma panen midagi omalt poolt mängu. Meid on ära rikkunud armuõpetus, kus kuulutatakse, et kõik tuleb taevast ja täiesti tasuta, te ei pea mitte midagi tegema. Kui Jumal tahab, küll Ta siis annab sulle ja kui pole antud, ju Ta siis ei tahagi anda. Küll on mugav! Ei tea, kas see päris nii on. Mida see enesesalgamine siis tähendab? Kas Jeesus ütles meile: „Mina kannan risti sinu eest. Sina ainult puhka! Võta päikest!“ See ei ole evangeelium. Aga see on meile muidugi väga mugav. Mis mul siis viga, kui Jumal ise on mulle teenijaks. Kõik teeb ära ja minult ei nõua mitte midagi. Ükski vanem ei kasvata oma lapsi niimoodi. Kui Jumal oma lapsi ka karmilt kasvatab, siis ükskord hakkame aru saama, siis ütleme: „Tänu Sulle, Jumal!“ Ma olen oma elus hakanud aru saama, ja tõesti ma olen tänulik.
Investeeri ja ohverda midagi ka omalt poolt. Aeg on raisatud kõigele muule, kui Jumala tahte, palge ja osaduse otsimisele. Mis on Jumala tahe, mis on Jumala pale ja mis on osadus Jumalaga?. Ega neid kolme asja tänapäeval usklik rahvaski väga palju ei küsi. Aga kui aeg on läinud ja ühel hetkel enam aega ei ole, siis võib juhtuda, et oleme rumalate neitsite olukorras.
Te olete Püha Vaimu osaduse asendanud kena inimlikkusega. Koosolekuid võib alustada Jeesuse nimel, nagu minagi täna alustasin. Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Kõik asjad, mida niiviisi alustatakse, võibolla ei toimu. Meil on soov, et Jeesus on ise ka kohal. Mis siis, kui Ta nende sõnade läbi ongi? Võimalik! Isegi usutav! Või üldse selle läbi, mis me tänagi piiblist oleme uurinud. Aga kui Ta peaks tegema analüüsi nagu Ta ilmutusraamatus teeb iga koguduse kohta eraldi? Ja miks mitte iga uskliku kohta eraldi? Sinu juures positiivne on see asi ja see. Ning negatiivne, kus sa peaksid meelt parandama, on need asjad. Juhend sulle tegutsemiseks. Me tahaksime selle kergesti asendada vabandusega, et ma ju usun Jumalasse. Muidugi ma ei ole täiuslik, aga mis ma ikka teha saan. Püha Vaimu osadus on võimalik asendada kena inimlikkusega, meeldivate koosolemistega, mis võivad toimuda Tema nime all, aga kus tegelikult Temal sõnaõigust suurt ei ole. Need olengud sarnanevad peielauale, kus mälestatakse kadunukest, kus meenutatakse, kui tore ta oli ja kui tubli jne. Me võime Jeesusest Kristusest rääkida samamoodi – mina oma jutlustes ka. Siis Ta tegi seda, siis läks sinna, seal tegi haige terveks, seal sai pime nägijaks, seal ütles seda – toredad mälestused. Õnneks ei ole Jumal seda nii mõelnud, et Tema riik on toredad mälestused sellest, mis toimus kaks tuhat aastat tagasi, vaid Ta tahab olla täna siin meie hulgas meid aitamas. See on Jumala riik. Mitte peielaud, vaid tegelik elu.
Kasige oma südame, hinge ja vaimu põllumaa, mis on täis kõikvõimalikku umbrohtu ja söödikuid.
Ma tuletasin enne meelde seda vangi, kes ei saanud oma nii räigetest pattudest aru, mis olid kohtuga tõestatud ja mille eest ta karistust kandis. Aga mis siis, kui sinu ja minuga on palju väiksemates asjades samuti? Ma olen ju usklik inimene ja mis ma siis ikka oskan peale hakata, pole nagu eriti midagi teinud. Kui sellised sõnumid tulevad, võime need isegi kõrvale lükata, et see on kellelegi teisele mõeldud, mitte minule. Ma usun, et üks niisugune sõnum ei raputa meid kohe ärkvele ega anna kohe vaimulikku silmanägemist tagasi, aga me võime ütelda, et jah, Issand, Sinu sõnum on õige. See osa, millega Sa mind tahad puudutada, ma ei lükka Sinu sõnumit tagasi, ei taha ütelda, et see ei ole minu jaoks. Seda saame teha kohe täna. Mis siin on minu jaoks, Issand, palun kirgasta seda mulle! Kus mina oma pattu või kangekaelsust ei märka? Võibolla minu lähedased peavad minu pärast kannatama, sest olen lihtsalt tujukas ja isekas. Kui meil on piisavalt alandlikkust, saame seda teistelt küsida. Näiteks abikaasalt. Kuidas ta tunneb end minu kõrval? See oleks lihtne armastuse avaldus. Selles tasub aus olla, mitte niiviisi, et kõik on ju hästi, kinnita seda nüüd.
Olin juhtide koolitusel, kus muuhulgas räägiti, et kusagile asutusse tullakse analüüsi tegema, kuidas seal kõik toimib. Asutuse juht on tahtejõuline isiksus, paneb kõik asjad ise kehtima ja teistest ei hooli. Küsitluses tuli välja, et ülemus ei kuula ega arvesta töötajaid üldse. Ülemus ei tahtnud üldse nende asjadega tegelda, aga analüütikud ütlesid, et sa pead käsitlema neid asju koosolekul. Kui siis ülemus koosolekul küsis, et siin on minu kohta niisugune ja niisugune süüdistus, kas ma olen siis niisugune. Vastati, et oi ei! Lihtsalt ülemus kehtestas ennast nii, et keegi ei julgegi midagi öelda. Nõustaja korraldas asjad teisiti, nii, et õiged asjad said ka välja toodud. See on päris õpetlik.
Jeesus ütleb: Kasige oma südame, hinge ja vaimu põllumaa! Seal võib ju õisi olla, aga kassitapp ja rukkilill – ilusad küll, aga umbrohud muuseas.
See, et me sahistame oma lehtedega, inimlike teenetega, saavutustega, kiidame ennast, aga see ei ole vaimu vili. Tunnustusena see võib omal kohal olla. Ta ootab vilja, mis ei ole muud, kui Tema Poja sarnasus. Kas see on piibellik? Kas piibel ütleb, et vaimu vili on Jumala Poja sarnasus? Mitte päris nii. Piibel ütleb: armastus – kas on Jeesuse moodi? Rõõm, rahu – on Jeesuse moodi? Pikk meel – kas Jeesus oli pika meelega? Headus, heldus, tasadus, truudus, kasinus. Paulus kirjeldab nii vaimu vilja – see on kõik Jeesuse iseloom. Kui meie juures sellist vilja kasvab, siis näitab see seda, et Jumal on meie juures saanud midagi korda saata. Mitte nii, kui hakkame käredalt vaidlema ja teisi süüdistama. Need asjad pole ka meile võõrad.
Ma ootan vilja – see on OMA POJA SARNASUST.
Olen öelnud – ilma Minuta ei saa te midagi teha. Aga seda te just teetegi – hulgaliselt tegevusi Minu nimel ilma Minuta. Meil võibolla ei ole vaimulik suutlikkus selline, et me kohe kõigega nõustume. Ma usun, meil tasub võtta see palveteemaks mitte ainult siin, vaid ka edaspidi. Olla Jumala ees sellises hoiakus, et oleme valmis õppima ja muutuma. Jeesus hoiatab veel: Teie aeg saab otsa, ka aeg meelt parandada leiguse leitsakust. Praegu on see aeg.
Paluge PÜHAL VAIMUL taastada osadus Issandaga. Paluge Vaimu värsket uuendust.
See on parim asi, mida siia peale võib soovitada. Nii et minu meelest see sõnum on piibellik. See tuleb Issanda suust, nagu seegi, mis piiblis on juba kirjas. Sõnum kulub meile kõigile ära. Seda saame me kohe teha, et öelda: „Jah, Issand, ma olen nõus, ma ei vaidle vastu. Millest Sa tahad mind äratada, milles parandada, palun, tee seda.“ See palve võib midagi maksma minna. Mõned ütlevad õhinaga, oo, Jumal hakkab minuga tegelema ja mind parandama, aga kui Jumal on tulnud nende asjadega, mis tõesti Jumalat häirivad, siis on kisaks lahti läinud. Ei kannata välja, sest asjad mille kallale Tema asub, on hoopis teised, kui need, mida meie ootame, ja palju tõsisemad. Aga see on ka võimalus. Selle läbi me saamegi aidatud ja parandatud.
Ühes külas oli vanem naine üksi jäänud ja otsustati, et müüb maja maha. Tulid ostjad, kes vaatasid maja oma pilguga ja tahtsid palju asju hakata ümber tegema. Naine sai pahaseks, tema on kogu elu siin elanud ja talle on kõlvanud, nüüd tulevad võõrad siia lõhkuma ja muutma. Kadugu nad siit kaugele!
Me oleme oma usuelus kõik niisugused, eriti vanemad inimesed, et oleme kogu pika elu nii elanud ja ei kujuta muutusi ettegi.
Kui Jeesus tuleb, äkki Ta tahab päris palju asju teistmoodi teha. Küll on hea, kui me siis lubame. Hiljem saame ka aru, et päris hea on.
Jumal õnnistagu teid!
Aare Kimmeli jutlus Endla palvemajas
Valvamise pühapäeval, 13. novembril 2011.a.
