Eesti Evangeelse Vennastekoguduse kuulutusnädal

Tallinnas Endla tn. 68 palvemajas:

Neljapäev 6. aprill kell 18.00. Kõneleb peavanem Eenok Haamer.

Reedel 7. aprillil kell 18.00. Kõneleb Juha Väliaho.

Laupäeval 8. aprillil kell 17.00. Kõneleb Jüri Vallsalu.

Pühapäeval 9. aprillil kell 17.00. Kõneleb Arne Hiob.

Teretulemast kõigile!

Kas sa ka palud ? (5. osa)

Viiendaks. Ma küsin, kas sa ka palud? seepärast, et usinas ja väsimata palves peitub pühitsuse ülem saladus.

Kes vähegi inimeste elu on tähele pannud, see teab kui suur on vahe kristlase ja kristlase vahel. Mõlemad sõdivad Issanda sõjaväes, kuid eesrinnas võitlejate ja seljataguste vahel on suur vahe. Kõik on küll sõdijad, aga kui vahvasti heitlevad ühed ja kui aralt ja hooletult teised! Kõik nad teevad Issanda tööd; aga kui palju teevad ühed ja kui vähe teised! Kõik nad on Issanda küünlajalad; aga kuidas hiilgavad ühed ja kuidas suitsevad teised! Kõik nad jooksevad võitu; aga kui usinasti- ühed ja kui laisalt – teised! Kõik nad armastavad üht ja sedasama Issandat ja Õnnistegijat; aga kui palavalt ühed ja kui leigelt teised! Ma küsin iga tõsise kristlase käest eks see ole tõsi?

On mõningaid Jumala lapsi, kes oma ümberpööramise päevast peale sammugi edasi ei astu. Nad on “uuesti sündinud”, aga jäävad eluks ajaks lapsepõlve. Nad on Issanda koolilapsed, aga viibivad alatiselt aabitsa ehk alumises klassis. Nad läksid küll lammaste lauta, aga heitsid sinna magama. Aasta aasta järel veavad nad eneste järel ikka ühed ja samad patud. Nad räägivad sulle ikka  samadest läbielamistest. Nende seedimine ei võta muud rooga vastu, kui piima ( 1 Kr 3,2j); ja sa võid neis märgata tuimust kõige vastu, mis nende kitsast silmaringist üle käib, ülepea – kõike neid omadusi, mida meie juba aastate jooksul nende juures muutmatult nägime. Ma räägin seda kurvastuse ja murega. Aga ma küsin iga  õiglase kristlase käest: “ eks see ole tõsi?”

Jumala laste seas on ka neid, kes nähtavasti jõudsalt edasi sammuvad. Nad kosuvad, kui rohi peale vihma ja kasvavad nagu Iisrael Egiptuses. Nad tungivad ettepoole nagu Kideon; olgugi, et nad vahest väsimust tunnevad, tungivad nad siiski edasi ja võtavad armu armu peale. Nendega kokku puutudes võib igal ajal märgata, et nad armastuses ikka täielikumaks said ja, et nende sisemine inimene igapidi jõudsasti kasvas. Aasta aastalt tungivad nad sügavamalt ristiusu saladustesse; sügavama teadmise, usu ja tundmise sisse. Neil ei ole mitte üksnes head teod, elava usu tunnistajatena, vaid nad on nendes koguni agarad ja väsimatud. Nende ettevõtted on kõrged, mis ikka ülikena tagajärgedega lõpevad. Juhtub ehk vahest, et nad komistavad, siis tõusevad nad ka kohe ülesse. Ja kõige selle juures peavad nad endid armetumateks, kõlvatumateks sulasteks ja mõtlevad enestest, et nad midagi ise ei jõua teha. Need on inimesed, kes vaga ja jumalakartliku elu mõistavad teistele teha meeldivaks ja armsaks. Sagedasti panevad nad oma eluga koguni ilmalikke inimesigi imestama, ja neist peetakse lugu ka isemeelsete ilmainimeste poolt. Need on inimesed, keda on väga armas kuulda ja näha ja kelle läheduses alati tahad viibida. Nendega kokku puutudes, tuleb tundmine, et nad nagu Mooses, vist praegu Jumalat palgest palgesse nägid. Neist lahkudes tunned sa, kuidas nende seltsis viibimine sind soojendas, sinu hing oleks nagu tule juures viibinud. Ma tean, et sarnaseid inimesi vähe leidub. Ma küsin ainult: kas see pole tõsi?

Kuidas peame enestele niisugust vahet seletama? Mispärast on ühed ristiinimesed palju täielikumad ja jumalakartlikumad, kui teised? Ma arvan, et sajast juhtumisest üheksakümneviie juures põhjuseks on hooletu ja tuim palve. Ma olen kindel, et need, kes palju paluvad – ka palju saavad; kes aga vähe paluvad – ka vähe saavad, kuid kes hoopiski ei palu, need ka midagi ei saa.

Ma tean, et minu arvamine mõningat paneb imestama. Ma ei kahtle mitte, et paljud peavad kõrget vagadust iseäraliseks anniks, mida ainult vähesed äravalitud võivad omandada. – Nad imestavad seda eemalt vaadeldes ja piibliraamatust lugedes; kuid veel suurem on nende imestus, kui nad tõsist vagadust elus juhtuvad nägema ehk kuulma. Aga mõte, et niisuguse kõrge vagaduse tipule igaüks võib saada – pole vist iialgi neis tõusnud. Nad vaatavad vagaduse, kui eesõiguse  peale, mis ainult mõne õnnelikule osaks saab, aga koguni mitte kõigile usklikkudele. Ma olen kindel, et niisugune vaade on ülikardetav eksitus.

Ma olen kindel, et meie vaimu kosumine ripub ära peaasjalikult nende abinõude tarvitamisest, mis igaühele kergesti kättesaadavad, kui millegist muust. Muidugi ei taha ma sellega öelda, nagu oleks meil õigus oodata erakorralisi vaimu andeid. Aga ma räägin seda, et kui inimene ennast kord juba Jumala meelevalla alla on andnud, siis oleneb tema  enese hoolsusest, Jumalast kätteusaldud abinõude tarvitamises kas ta kõrget vagadust kätte saab, ehk sellest eemale jääb. Ja ma kinnitan julgesti, et usin palve üks neist pea abinõudest on, mille abil nõdrad usklikud võivad saada täiskasvanuteks Kristuse koguduses.

Loe Piiblist tähtsamate Jumala sulaste elukirjeldusi ja näita siis mulle, kas ühe ainsa peale, kes mitte poleks olnud hoolas paluja. Ole kindel, armas lugeja, palve võib palju korda saata.

Palve läbi voolab meisse alati Püha Vaimu uuesti, ja tema üksi algab meie südames armu tööd ja teeb seda lõpuni. Aga Püha Vaimu tahtmine on, et meie teda selle pärast peaksime paluma; ja need kes teda rohkesti paluvad – tunnevad ka rohkem enestes tema vägevat mõju.

Palve on kõige mõjuvam abinõu kuradi ja meie südames asuvate pattude vastu. Patt ei või seal vastu panna, kus südamelik palve taeva poole tõuseb. Kurat peab taganema, kui me Issandat palume teda ära ajada. Aga meie peame oma hinge seisukohta täiesti taevase arsti ees avama, kui me igapäev Temalt tahame saada abi. Meie peame Issanda jalge ette heitma meis elutsevaid roojaseid vaimusid ja Tema poole kisendama, et Ta neid meist kaugele sügavusesse ära saadaks.

Armas lugeja! Kas tahad armus kasvada ja vagaks lapseks saada? Kui see su palavam soov on, siis usu, et tähtsamat küsimust sulle ettepanna ei või, kui see: kas sa ka palud?

Pildikesi palvemajast

Meie aastaid tagasi punase värvkatte saanud palvemaja, mis kaugelt oli üsnagi hea vaadata on nüüd ilma ees oma täies alastuses. Ilusast punasest rüüst on järgi vaid mõned lauad, maja teepoolne ots ja viiluotste laudis. Vooderdise alt tuli välja ilusat palkseina, aga ka kaks pehkinud majanurka, mis vajavad nüüd asjatundjat parandajat. Pehkinud on ka mõned muud kohad, kust tuleb palke välja vahetada. Pehkimise põhjuseks on nähtavasti kunagi läbijooksnud katus.
Mis saab edasi - jääme ootama asjatundjat, kes olukorra üle vaatab ja uuendamist vajavad  seinaosad uuesti korda teeb.

 

 

 

 

Kas sa ka palud? (4. osa)

Neljandaks. Ma küsin kas sa ka palud? Sellepärast, et palve on niisugune usulik tegevus, milleks meil kõige rohkem julgust on.

Issand teeb omalt poolt kõik, et meile palvet kergeks teha, kui me aga ise sellega algust teeksime. Ja inimesel, kes mitte ei palu, pole olemas selle kohta mingisugust vabandust.

On ainult üks tee, mille kaudu igaüks, olgu ta kui patune ja kõlvatu tahes, võib taevasele isale läheneda. Issand Jeesus Kristus on selle tee meile lahti teinud oma ohvriga, mida Ta tõi sinu ja minu eest ristil. Jumala pühadus, õigus ja kohus ei pea enam patuseid kohutama. Nad kisendagu aga Jumala poole, Issanda Jeesuse nimel ( Jh 14,13j), ja lootku üksnes Tema äralepitava vere õiguse peale, - siis leiavad nad armujärjel Jumala, kes meid heldesti kuulda võtab. Issanda Jeesuse nimi on kahtlemata meie palve pääsetäheks Isa aujärje ette. Tema nimel võib iga inimene kartmata Jumalale läheneda ja julgesti Teda paluda. Seda on Ta ise tõotnud, ja Ta tõotus on kõikumata kindel. Mõtle nüüd järele, kas see sind mitte ei peaks julgustama?

Meil on Issand Jeesus Kristus vahemeheks, Kes igal ajal valmis on kandma meie palveid Isa ette; Issand ise pühitseb meie nõtru ohkamisi oma vägeva eestpalvega ja kannab neid magusa lõhnana Isa trooni ette. Nii nõdrad kui meie palved ka iseenesest on, on nad ometi vägevad meie Ülempreestri käes. Pangasedel ilma allkirjata on väärtuseta paberitükike.  Allkiri annab talle ta täieliku väärtuse. Langenud Aadama järeltuleja nõder palve on iseenesest väärtuseta, aga kui Issand ise selle otsekui alla kirjutab, siis on temast suur kasu. Meie Issanda Jeesuse kõrv on alati valmis kuulma neid, kes paludes otsivad Tema juurest armu ja halastust. Neid aidata – on Tema kõige suurem rõõm. Mõtle seda järele, kas see sind jälle ei julgusta?

Ka Püha Vaim jõuab meile igal ajal appi palvenõtruses. Meil pole tarvis julgust kaotada ega ahastada, kartes, et meil pole palvesõnu. Püha Vaim ise õpetab, mis me peame paluma ja kuidas oma soovisid avaldama, kui me aga Tema abi otsime. Püha Vaim elab Jumala laste sees kui armu ja palve vaim; Ta õpetab meid paluma ka palub õhkamisega ise nende eest (Rm 8,26). Armas lugeja! Jää tõsiselt mõtlema. Kas see ei julgusta sind palvele?

Kui väga kõrged ja kallid tõotused on neile antud, kes paluvad. Mida tähendavad need  Issanda Jeesuse sõnad: “ Paluge, siis peab teile antama, otsige, siis peate teie leidma, koputage, siis peab teile lahti tehtama. Sest igaüks, kes palub, see saab, ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele tehakse lahti  (Mt 7,7j). Ja kõik mis te iial palves palute, kui teie usute, peate teie saama ( Mt 21, 22).  – Ja mis teie iial palute minu nimel, seda tahan mina teha, et Isa saaks austatud Poja sees. Kui teie midagi minu nimel  palute, siis tahan mina seda teha (Jh 14,13j).”- Mis tahtis Issand meile öelda omas tähendamise sõnas, kui rääkis sõbrast, kes tuli südaööl  leiba paluma ja lesknaisest, kes ühtepuhku kohtumõistjat tüütas ( Lk 11, 5jj; 18,jj)? Armas lugeja! Loe need kohad läbi ja mõtle neid hästi järele. Kui sa ei leia neist palumiseks julgustust, siis on Jumala sõna tähendus sinu eest varjatud.

Pühakirjast leiame imestavaid tunnistusi palve jõust. Midagi ei ole palve ees nii kõrge, ega raske, mida ta ei suudaks võita. Ta saadab korda asju, mis paistsid olema kättesaamatud ja võimatud. Ta sai võitu tule, õhu, maa ja vee üle. Palve lõhkus Punase mere vee kaheks. Palve andis vett kaljust ja mannat taevast. Palve pani päikese seisma. Palve tõi tulukese taevast  Eliase ohvri peale maha. Palve hävitas ära kõrgi Sanheribi sõjaväe. Palve tegi haiged terveks. Palve äratas ka surnud üles. Üks vaga piiskop ütles kirikuisa Augustinuse emale: “ Laps, kelle eest on nii palju palutud, ei või iial hukka minna!” – Palve, kindel lootus ja usk võib kõik korda saata. Paistab, et inimesele, kes on saanud lapse õiguse, ei ole midagi võimatut. “ Mis sa mu poole kisendad?” ütles Jumal Moosesele ( 2 Ms 14,j). Nii vägev on palve, et Jumal enesele otsekui kohuseks võtab selle peale vastata. Nii kaua, kui Aabram Soodoma linna eest palus, heitis Issand selle linna peale armu; ja kui Aabram linna eest enam ei palunud, hävitas Issand selle ära. Armas lugeja! Mõtle ometi: eks see ole sulle suureks julgustuseks?

Kas sa ka palud? (3. osa)

Kolmandaks. Ma küsin, kas sa ka palud? – sellepärast, et ükski usulik kohus ei saa nii hooletusse jäetud, kui palve salajas kambris.

Omas teadmatuses arvasin ma enne, et suurem osa inimesi paluvad. Nüüd olen aga teisel arvamisel. Ma jõudsin otsusele, et kaugelt suurem hulk nimekandjatest ristiinimestest hoopiski ei palu.

Ma tean, et see kõlab võeriti ja mitmeid imestama paneb. Ma olen kindel, et palumist arvatakse niisuguste asjade hulka, mis ju “iseenesest mõistetavad on”, aga neid jäetakse  samuti hooletusse , kui kõik iseenesest arusaadavad kohustused”.  See on igaühe oma kohus, ütlevad nad, aga kui sagedasti jääb see “ igaühe oma kohus” enamuse poolt täitmata. Meile tulevad hõlpsasti kiusatused, et meie oma hinge salajaid kõnesid Jumalaga, mida ükski silm ei näe, edaspidise aja peale lükkame ehk neid hoopis maha jätame.

Kindel on, et tuhanded inimesed kunagi ei palu. Nad söövad, joovad, magavad ja tõusevad ülesse. Nad hingavad enestesse Jumala õhku. Nende silmad näevad päikesevalgust. Nad käivad Jumala maa peal. Nad tarvitavad Jumala armuandisid. Neil on surelik ihu.  Neil seisab ees suur kohtupäev ja igavene aeg. Aga iialgi nad ei kõnele Jumalaga.  Nad elavad nagu meeletumad lojused (2.Pt 2,12); nad peavad endid üles kui hingeta olevused. Neil pole sõnakestki Sellele ütelda, kelle käes nende elu ja hingeõhk on, ja kelle huultelt igal minutil võib kosta nende igavene kohtuotsus. Küll on see hirmus seisukord! – Aga hoopis teine võiks nende seisukord olla, kui nad  Issandat laseksid heita valguse kiiresi oma määrdunud elu raamatu lehekülgede peale.

On olemas tuhandeid inimesi, kelle palve pole muud, kui lapsepõlves päheõpitud sõnad, mille mõttest neil aimugi pole. Paljud loevad “ Meie Isa” palvet igasuguse soovita et need tähtsad palumised ka võiksid täide minna, mis olemas selles ülikõrges palves. Paljud jälle, kes head palved on kätte õppinud, loevad neid õhtul voodis lamades ehk hommikul riidesse pannes, nii ruttu, kui nad jõuavad. Niisugused inimesed võivad oma palvetest mõtelda, mis nad tahavad, aga Jumal ei arva seda koguni palumiseks. Sõnad, mis ilma südame liigutuseta öeldakse, on meie hingele sama kasuta, kui vaeste paganate kisendamised ebajumalate poole. Huuled ja mõtted võivad küll tegevuses olla, aga kus süda ei palu, seal on kõik asjata ( Mt 8,9).  Saulus oli enne, kui Issand ta Damaskuse tee peal kätte sai, kahtlemata mitu pikka palvet lugenud. Aga alles siis, kui ta süda oli puruks pekstud, võis Issand ütelda: “ Vaata, tema  palub Jumalat ( Ap 9,11).

Lugeja! See paneb sind ehk imestama? Kuule mind ja sa saad näha, et ma mitte põhjuseta nii ei räägi.

Kas oled unustanud, et lihalik inimene paluda ei võigi? Lihameele mõtlemised on ju vaen Jumala vastu (Rm 8, 7j). Patune inimene hoiab ennast eemale osasaamisest Jumalaga. Ta ei tunne Tema vastu armastust; ta kardab Teda. Kuidas võiks inimene paluda, kui tal puudub elav patutundmine, palav igatsus  vaimulikkude asjade järele, südamelik usk nägemata asjade sisse ja kui ta ei nõua pühitsust  ega taevariiki.  Sellest kõigest ei tea suurem osa inimesi midagi. Nad armastavad käia laia teed. Seda asjaolu ei või ma unustada, ja hirmuvärinal pean tunnistama, et neid leidub õige vähe, kes tõesti paluvad.

Kellel oleks see teadmata, et palumine polegi “moodis.” Palumine on tegevus, mida paljud häbi asjaks peavad. Sajad inimesed oleksid ennem valmis tormi jooksma kindluse peale, ehk täitma mingit kardetavat ülesannet, kui avalikult üles tunnistama, et nad on paluma  hakanud. Tuhanded heidaksid ilma palveta magama, häbenedes võõraid, kui neil tuleks juhtumisi magada ühes toas teiste inimestega ehk nad teeksid seda salaja, kui kõik juba uinusid, et ükski ei näeks kuidas nad maa ja taeva Loojaga kõnelevad. Hästi ratsa sõita, osav kütt olla, uhkesti riides käia ja sagedasti teatris olla, kergesti tantsida, tark, lahke ja viisakas olla, - see kõik on moodis, kuna paluda mitte.  Võimata on uskuda, et oleks olemas mingi  seltskondline komme, mida häbenetakse üles tunnistada. Aga selle kohta võime kindlad olla, et palujaid õige vähe on.

Ons sul teadmata millist elu elab suurem hulk inimesi? Kas see peaks olema võimalik, et inimesed, kes paluvad endid patust päästa, peaksid ise sellele meelega vastu panema?  Kas võiksime arvata, et nad endid hoida paluvad kiusatuste eest, kuna nad meelega patuhimude sees pöörlevad?  Kas võidakse uskuda, et nad Jumalat paluvad Tema meelepärase elu pärast, kui neil samal ajal puudub igasugune soov oma Issandat teenida. Oh ei! Päevaselge on, et suurem hulk Issanda käest midagi ei palu, ehk jälle ei igatsegi saada seda, mida nad paluvad – mis ju üht ja sama tähendab. Palve ja patt ei või mitte ühtlasi aset leida südames. Ükskõik, kas kihutab palve patu välja, ehk lämmatab jälle patt palve ära, - üks neist valitseb, mitte mõlemad. Inimeste elu tähele pannes, läheb mu arvamine ikka kindlamaks, et neid õige pisut leidub, kes palvetada armastavad.

On sul teadmata missuguse surma läbi paljud siit ilmast lahkuvad? Kui mitmed leiavad surmale silma vaadates, et nad on Jumalale võõrad. Mitte üksnes Tema armuõpetus pole neile tundmata, vaid nad ei mõista Temaga ka sõnakestki kõnelda. Neis tuleb  nähtavale imelik kohmetus ja oskamatus  Jumalale lähenedes. Hirm tundmata Jumala ette ilmudes halvab nende südamed ja huuled. Paistab, et neil on tegemist koguni uue, neile tundmata asjaga. Mõningad jälle arvavad, et neil oleks soovitust tarvis Jumala juurde. Sellest selgub, et nad pole kunagi Temaga kõnelenud. Iialgi ei või ma kurbe piltisi unustada, mis olen näinud surijate voodite ees, kus inimese südame põhi avalikuks tuleb. See annab mulle põhjust arvata, et õige vähe neid on, kes paluvad.

Armas hing! Sinu südamesse ma näha ei või. Ma ei tunne sinu vaimuelu läbielamisi. Aga see, mida näen Jumala Sõnast ja maailma elust, kinnitab mulle, et pole tähtsamat küsimust kui see: “Kas sa palud?”