Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.

28.3.17

Kas sa ka palud ? (5. osa)


Viiendaks. Ma küsin, kas sa ka palud? seepärast, et usinas ja väsimata palves peitub pühitsuse ülem saladus.

Kes vähegi inimeste elu on tähele pannud, see teab kui suur on vahe kristlase ja kristlase vahel. Mõlemad sõdivad Issanda sõjaväes, kuid eesrinnas võitlejate ja seljataguste vahel on suur vahe. Kõik on küll sõdijad, aga kui vahvasti heitlevad ühed ja kui aralt ja hooletult teised! Kõik nad teevad Issanda tööd; aga kui palju teevad ühed ja kui vähe teised! Kõik nad on Issanda küünlajalad; aga kuidas hiilgavad ühed ja kuidas suitsevad teised! Kõik nad jooksevad võitu; aga kui usinasti- ühed ja kui laisalt – teised! Kõik nad armastavad üht ja sedasama Issandat ja Õnnistegijat; aga kui palavalt ühed ja kui leigelt teised! Ma küsin iga tõsise kristlase käest eks see ole tõsi?

On mõningaid Jumala lapsi, kes oma ümberpööramise päevast peale sammugi edasi ei astu. Nad on “uuesti sündinud”, aga jäävad eluks ajaks lapsepõlve. Nad on Issanda koolilapsed, aga viibivad alatiselt aabitsa ehk alumises klassis. Nad läksid küll lammaste lauta, aga heitsid sinna magama. Aasta aasta järel veavad nad eneste järel ikka ühed ja samad patud. Nad räägivad sulle ikka  samadest läbielamistest. Nende seedimine ei võta muud rooga vastu, kui piima ( 1 Kr 3,2j); ja sa võid neis märgata tuimust kõige vastu, mis nende kitsast silmaringist üle käib, ülepea – kõike neid omadusi, mida meie juba aastate jooksul nende juures muutmatult nägime. Ma räägin seda kurvastuse ja murega. Aga ma küsin iga  õiglase kristlase käest: “ eks see ole tõsi?”

Jumala laste seas on ka neid, kes nähtavasti jõudsalt edasi sammuvad. Nad kosuvad, kui rohi peale vihma ja kasvavad nagu Iisrael Egiptuses. Nad tungivad ettepoole nagu Kideon; olgugi, et nad vahest väsimust tunnevad, tungivad nad siiski edasi ja võtavad armu armu peale. Nendega kokku puutudes võib igal ajal märgata, et nad armastuses ikka täielikumaks said ja, et nende sisemine inimene igapidi jõudsasti kasvas. Aasta aastalt tungivad nad sügavamalt ristiusu saladustesse; sügavama teadmise, usu ja tundmise sisse. Neil ei ole mitte üksnes head teod, elava usu tunnistajatena, vaid nad on nendes koguni agarad ja väsimatud. Nende ettevõtted on kõrged, mis ikka ülikena tagajärgedega lõpevad. Juhtub ehk vahest, et nad komistavad, siis tõusevad nad ka kohe ülesse. Ja kõige selle juures peavad nad endid armetumateks, kõlvatumateks sulasteks ja mõtlevad enestest, et nad midagi ise ei jõua teha. Need on inimesed, kes vaga ja jumalakartliku elu mõistavad teistele teha meeldivaks ja armsaks. Sagedasti panevad nad oma eluga koguni ilmalikke inimesigi imestama, ja neist peetakse lugu ka isemeelsete ilmainimeste poolt. Need on inimesed, keda on väga armas kuulda ja näha ja kelle läheduses alati tahad viibida. Nendega kokku puutudes, tuleb tundmine, et nad nagu Mooses, vist praegu Jumalat palgest palgesse nägid. Neist lahkudes tunned sa, kuidas nende seltsis viibimine sind soojendas, sinu hing oleks nagu tule juures viibinud. Ma tean, et sarnaseid inimesi vähe leidub. Ma küsin ainult: kas see pole tõsi?

Kuidas peame enestele niisugust vahet seletama? Mispärast on ühed ristiinimesed palju täielikumad ja jumalakartlikumad, kui teised? Ma arvan, et sajast juhtumisest üheksakümneviie juures põhjuseks on hooletu ja tuim palve. Ma olen kindel, et need, kes palju paluvad – ka palju saavad; kes aga vähe paluvad – ka vähe saavad, kuid kes hoopiski ei palu, need ka midagi ei saa.

Ma tean, et minu arvamine mõningat paneb imestama. Ma ei kahtle mitte, et paljud peavad kõrget vagadust iseäraliseks anniks, mida ainult vähesed äravalitud võivad omandada. – Nad imestavad seda eemalt vaadeldes ja piibliraamatust lugedes; kuid veel suurem on nende imestus, kui nad tõsist vagadust elus juhtuvad nägema ehk kuulma. Aga mõte, et niisuguse kõrge vagaduse tipule igaüks võib saada – pole vist iialgi neis tõusnud. Nad vaatavad vagaduse, kui eesõiguse  peale, mis ainult mõne õnnelikule osaks saab, aga koguni mitte kõigile usklikkudele. Ma olen kindel, et niisugune vaade on ülikardetav eksitus.

Ma olen kindel, et meie vaimu kosumine ripub ära peaasjalikult nende abinõude tarvitamisest, mis igaühele kergesti kättesaadavad, kui millegist muust. Muidugi ei taha ma sellega öelda, nagu oleks meil õigus oodata erakorralisi vaimu andeid. Aga ma räägin seda, et kui inimene ennast kord juba Jumala meelevalla alla on andnud, siis oleneb tema  enese hoolsusest, Jumalast kätteusaldud abinõude tarvitamises kas ta kõrget vagadust kätte saab, ehk sellest eemale jääb. Ja ma kinnitan julgesti, et usin palve üks neist pea abinõudest on, mille abil nõdrad usklikud võivad saada täiskasvanuteks Kristuse koguduses.

Loe Piiblist tähtsamate Jumala sulaste elukirjeldusi ja näita siis mulle, kas ühe ainsa peale, kes mitte poleks olnud hoolas paluja. Ole kindel, armas lugeja, palve võib palju korda saata.

Palve läbi voolab meisse alati Püha Vaimu uuesti, ja tema üksi algab meie südames armu tööd ja teeb seda lõpuni. Aga Püha Vaimu tahtmine on, et meie teda selle pärast peaksime paluma; ja need kes teda rohkesti paluvad – tunnevad ka rohkem enestes tema vägevat mõju.

Palve on kõige mõjuvam abinõu kuradi ja meie südames asuvate pattude vastu. Patt ei või seal vastu panna, kus südamelik palve taeva poole tõuseb. Kurat peab taganema, kui me Issandat palume teda ära ajada. Aga meie peame oma hinge seisukohta täiesti taevase arsti ees avama, kui me igapäev Temalt tahame saada abi. Meie peame Issanda jalge ette heitma meis elutsevaid roojaseid vaimusid ja Tema poole kisendama, et Ta neid meist kaugele sügavusesse ära saadaks.

Armas lugeja! Kas tahad armus kasvada ja vagaks lapseks saada? Kui see su palavam soov on, siis usu, et tähtsamat küsimust sulle ettepanna ei või, kui see: kas sa ka palud?