Viiendaks. Ma küsin, kas sa ka palud? seepärast, et usinas ja väsimata palves peitub pühitsuse ülem saladus.
Kes vähegi inimeste elu on tähele pannud, see teab kui suur
on vahe kristlase ja kristlase vahel. Mõlemad sõdivad Issanda sõjaväes, kuid
eesrinnas võitlejate ja seljataguste vahel on suur vahe. Kõik on küll sõdijad,
aga kui vahvasti heitlevad ühed ja kui aralt ja hooletult teised! Kõik nad
teevad Issanda tööd; aga kui palju teevad ühed ja kui vähe teised! Kõik nad on
Issanda küünlajalad; aga kuidas hiilgavad ühed ja kuidas suitsevad teised! Kõik
nad jooksevad võitu; aga kui usinasti- ühed ja kui laisalt – teised! Kõik nad
armastavad üht ja sedasama Issandat ja Õnnistegijat; aga kui palavalt ühed ja
kui leigelt teised! Ma küsin iga tõsise kristlase käest eks see ole tõsi?
On mõningaid Jumala lapsi, kes oma ümberpööramise
päevast peale sammugi edasi ei astu. Nad on “uuesti sündinud”, aga jäävad eluks
ajaks lapsepõlve. Nad on Issanda koolilapsed, aga viibivad alatiselt aabitsa ehk
alumises klassis. Nad läksid küll lammaste lauta, aga heitsid sinna magama. Aasta
aasta järel veavad nad eneste järel ikka ühed ja samad patud. Nad räägivad
sulle ikka samadest läbielamistest.
Nende seedimine ei võta muud rooga vastu, kui piima ( 1 Kr 3,2j); ja sa võid
neis märgata tuimust kõige vastu, mis nende kitsast silmaringist üle käib,
ülepea – kõike neid omadusi, mida meie juba aastate jooksul nende juures
muutmatult nägime. Ma räägin seda kurvastuse ja murega. Aga ma küsin iga õiglase kristlase käest: “ eks see ole tõsi?”
Jumala laste seas on ka neid, kes nähtavasti
jõudsalt edasi sammuvad. Nad kosuvad, kui rohi peale vihma ja kasvavad nagu
Iisrael Egiptuses. Nad tungivad ettepoole nagu Kideon; olgugi, et nad vahest
väsimust tunnevad, tungivad nad siiski edasi ja võtavad armu armu peale.
Nendega kokku puutudes võib igal ajal märgata, et nad armastuses ikka
täielikumaks said ja, et nende sisemine inimene igapidi jõudsasti kasvas. Aasta
aastalt tungivad nad sügavamalt ristiusu saladustesse; sügavama teadmise, usu
ja tundmise sisse. Neil ei ole mitte üksnes head teod, elava usu
tunnistajatena, vaid nad on nendes koguni agarad ja väsimatud. Nende ettevõtted
on kõrged, mis ikka ülikena tagajärgedega lõpevad. Juhtub ehk vahest, et nad
komistavad, siis tõusevad nad ka kohe ülesse. Ja kõige selle juures peavad nad
endid armetumateks, kõlvatumateks sulasteks ja mõtlevad enestest, et nad midagi
ise ei jõua teha. Need on inimesed, kes vaga ja jumalakartliku elu mõistavad
teistele teha meeldivaks ja armsaks. Sagedasti panevad nad oma eluga koguni
ilmalikke inimesigi imestama, ja neist peetakse lugu ka isemeelsete
ilmainimeste poolt. Need on inimesed, keda on väga armas kuulda ja näha ja
kelle läheduses alati tahad viibida. Nendega kokku puutudes, tuleb tundmine, et
nad nagu Mooses, vist praegu Jumalat palgest palgesse nägid. Neist lahkudes
tunned sa, kuidas nende seltsis viibimine sind soojendas, sinu hing oleks nagu
tule juures viibinud. Ma tean, et sarnaseid inimesi vähe leidub. Ma küsin
ainult: kas see pole tõsi?
Kuidas peame enestele niisugust vahet seletama?
Mispärast on ühed ristiinimesed palju täielikumad ja jumalakartlikumad, kui
teised? Ma arvan, et sajast juhtumisest üheksakümneviie juures põhjuseks on
hooletu ja tuim palve. Ma olen kindel, et need, kes palju paluvad – ka palju
saavad; kes aga vähe paluvad – ka vähe saavad, kuid kes hoopiski ei palu, need
ka midagi ei saa.
Ma tean, et minu arvamine mõningat paneb imestama.
Ma ei kahtle mitte, et paljud peavad kõrget vagadust iseäraliseks anniks, mida
ainult vähesed äravalitud võivad omandada. – Nad imestavad seda eemalt
vaadeldes ja piibliraamatust lugedes; kuid veel suurem on nende imestus, kui
nad tõsist vagadust elus juhtuvad nägema ehk kuulma. Aga mõte, et niisuguse
kõrge vagaduse tipule igaüks võib saada – pole vist iialgi neis tõusnud. Nad
vaatavad vagaduse, kui eesõiguse peale,
mis ainult mõne õnnelikule osaks saab, aga koguni mitte kõigile usklikkudele.
Ma olen kindel, et niisugune vaade on ülikardetav eksitus.
Ma olen kindel, et meie vaimu kosumine ripub ära
peaasjalikult nende abinõude tarvitamisest, mis igaühele kergesti
kättesaadavad, kui millegist muust. Muidugi ei taha ma sellega öelda, nagu
oleks meil õigus oodata erakorralisi vaimu andeid. Aga ma räägin seda, et kui
inimene ennast kord juba Jumala meelevalla alla on andnud, siis oleneb
tema enese hoolsusest, Jumalast
kätteusaldud abinõude tarvitamises kas ta kõrget vagadust kätte saab, ehk
sellest eemale jääb. Ja ma kinnitan julgesti, et usin palve üks neist pea
abinõudest on, mille abil nõdrad usklikud võivad saada täiskasvanuteks Kristuse
koguduses.
Loe Piiblist tähtsamate Jumala sulaste
elukirjeldusi ja näita siis mulle, kas ühe ainsa peale, kes mitte poleks olnud
hoolas paluja. Ole kindel, armas lugeja, palve võib palju korda saata.
Palve läbi voolab meisse alati Püha Vaimu uuesti,
ja tema üksi algab meie südames armu tööd ja teeb seda lõpuni. Aga Püha Vaimu
tahtmine on, et meie teda selle pärast peaksime paluma; ja need kes teda
rohkesti paluvad – tunnevad ka rohkem enestes tema vägevat mõju.
Palve on kõige mõjuvam abinõu kuradi ja meie
südames asuvate pattude vastu. Patt ei või seal vastu panna, kus südamelik
palve taeva poole tõuseb. Kurat peab taganema, kui me Issandat palume teda ära
ajada. Aga meie peame oma hinge seisukohta täiesti taevase arsti ees avama, kui
me igapäev Temalt tahame saada abi. Meie peame Issanda jalge ette heitma meis
elutsevaid roojaseid vaimusid ja Tema poole kisendama, et Ta neid meist kaugele
sügavusesse ära saadaks.
Armas lugeja! Kas tahad armus kasvada ja vagaks
lapseks saada? Kui see su palavam soov on, siis usu, et tähtsamat küsimust
sulle ettepanna ei või, kui see: kas sa ka palud?
