Kolmandaks. Ma küsin, kas sa ka
palud? – sellepärast, et ükski usulik kohus ei saa nii hooletusse jäetud, kui
palve salajas kambris.
Omas teadmatuses arvasin ma enne, et suurem osa
inimesi paluvad. Nüüd olen aga teisel arvamisel. Ma jõudsin otsusele, et
kaugelt suurem hulk nimekandjatest ristiinimestest hoopiski ei palu.
Ma tean, et see kõlab võeriti ja mitmeid imestama
paneb. Ma olen kindel, et palumist arvatakse niisuguste asjade hulka, mis ju
“iseenesest mõistetavad on”, aga neid jäetakse
samuti hooletusse , kui kõik
iseenesest arusaadavad kohustused”. See
on igaühe oma kohus, ütlevad nad, aga kui sagedasti jääb see “ igaühe oma
kohus” enamuse poolt täitmata. Meile tulevad hõlpsasti kiusatused, et meie oma
hinge salajaid kõnesid Jumalaga, mida ükski silm ei näe, edaspidise aja peale
lükkame ehk neid hoopis maha jätame.
Kindel on, et tuhanded inimesed kunagi ei palu.
Nad söövad, joovad, magavad ja tõusevad ülesse. Nad hingavad enestesse Jumala
õhku. Nende silmad näevad päikesevalgust. Nad käivad Jumala maa peal. Nad
tarvitavad Jumala armuandisid. Neil on surelik ihu. Neil seisab ees suur kohtupäev ja igavene
aeg. Aga iialgi nad ei kõnele Jumalaga.
Nad elavad nagu meeletumad lojused (2.Pt 2,12); nad peavad endid üles
kui hingeta olevused. Neil pole sõnakestki Sellele ütelda, kelle käes nende elu
ja hingeõhk on, ja kelle huultelt igal minutil võib kosta nende igavene
kohtuotsus. Küll on see hirmus seisukord! – Aga hoopis teine võiks nende
seisukord olla, kui nad Issandat
laseksid heita valguse kiiresi oma määrdunud elu raamatu lehekülgede peale.
On olemas tuhandeid inimesi, kelle palve pole
muud, kui lapsepõlves päheõpitud sõnad, mille mõttest neil aimugi pole. Paljud
loevad “ Meie Isa” palvet igasuguse soovita et need tähtsad palumised ka
võiksid täide minna, mis olemas selles ülikõrges palves. Paljud jälle, kes head
palved on kätte õppinud, loevad neid õhtul voodis lamades ehk hommikul riidesse
pannes, nii ruttu, kui nad jõuavad. Niisugused inimesed võivad oma palvetest
mõtelda, mis nad tahavad, aga Jumal ei arva seda koguni palumiseks. Sõnad, mis
ilma südame liigutuseta öeldakse, on meie hingele sama kasuta, kui vaeste
paganate kisendamised ebajumalate poole. Huuled ja mõtted võivad küll tegevuses
olla, aga kus süda ei palu, seal on kõik asjata ( Mt 8,9). Saulus oli enne, kui Issand ta Damaskuse tee
peal kätte sai, kahtlemata mitu pikka palvet lugenud. Aga alles siis, kui ta
süda oli puruks pekstud, võis Issand ütelda: “ Vaata, tema palub Jumalat ( Ap 9,11).
Lugeja! See paneb sind ehk imestama? Kuule mind ja
sa saad näha, et ma mitte põhjuseta nii ei räägi.
Kas oled unustanud, et lihalik inimene paluda ei
võigi? Lihameele mõtlemised on ju vaen Jumala vastu (Rm 8, 7j). Patune inimene
hoiab ennast eemale osasaamisest Jumalaga. Ta ei tunne Tema vastu armastust; ta
kardab Teda. Kuidas võiks inimene paluda, kui tal puudub elav patutundmine,
palav igatsus vaimulikkude asjade
järele, südamelik usk nägemata asjade sisse ja kui ta ei nõua pühitsust ega taevariiki. Sellest kõigest ei tea suurem osa inimesi
midagi. Nad armastavad käia laia teed. Seda asjaolu ei või ma unustada, ja
hirmuvärinal pean tunnistama, et neid leidub õige vähe, kes tõesti paluvad.
Kellel oleks see teadmata, et palumine polegi
“moodis.” Palumine on tegevus, mida paljud häbi asjaks peavad. Sajad inimesed
oleksid ennem valmis tormi jooksma kindluse peale, ehk täitma mingit kardetavat
ülesannet, kui avalikult üles tunnistama, et nad on paluma hakanud. Tuhanded heidaksid ilma palveta
magama, häbenedes võõraid, kui neil tuleks juhtumisi magada ühes toas teiste
inimestega ehk nad teeksid seda salaja, kui kõik juba uinusid, et ükski ei
näeks kuidas nad maa ja taeva Loojaga kõnelevad. Hästi ratsa sõita, osav kütt
olla, uhkesti riides käia ja sagedasti teatris olla, kergesti tantsida, tark,
lahke ja viisakas olla, - see kõik on moodis, kuna paluda mitte. Võimata on uskuda, et oleks olemas mingi seltskondline komme, mida häbenetakse üles
tunnistada. Aga selle kohta võime kindlad olla, et palujaid õige vähe on.
Ons sul teadmata millist elu elab suurem hulk
inimesi? Kas see peaks olema võimalik, et inimesed, kes paluvad endid patust
päästa, peaksid ise sellele meelega vastu panema? Kas võiksime arvata, et nad endid hoida paluvad
kiusatuste eest, kuna nad meelega patuhimude sees pöörlevad? Kas võidakse uskuda, et nad Jumalat paluvad
Tema meelepärase elu pärast, kui neil samal ajal puudub igasugune soov oma
Issandat teenida. Oh ei! Päevaselge on, et suurem hulk Issanda käest midagi ei
palu, ehk jälle ei igatsegi saada seda, mida nad paluvad – mis ju üht ja sama
tähendab. Palve ja patt ei või mitte ühtlasi aset leida südames. Ükskõik, kas
kihutab palve patu välja, ehk lämmatab jälle patt palve ära, - üks neist
valitseb, mitte mõlemad. Inimeste elu tähele pannes, läheb mu arvamine ikka
kindlamaks, et neid õige pisut leidub, kes palvetada armastavad.
On sul teadmata missuguse surma läbi paljud siit
ilmast lahkuvad? Kui mitmed leiavad surmale silma vaadates, et nad on Jumalale
võõrad. Mitte üksnes Tema armuõpetus pole neile tundmata, vaid nad ei mõista
Temaga ka sõnakestki kõnelda. Neis tuleb
nähtavale imelik kohmetus ja oskamatus Jumalale lähenedes. Hirm tundmata Jumala ette
ilmudes halvab nende südamed ja huuled. Paistab, et neil on tegemist koguni
uue, neile tundmata asjaga. Mõningad jälle arvavad, et neil oleks soovitust
tarvis Jumala juurde. Sellest selgub, et nad pole kunagi Temaga kõnelenud.
Iialgi ei või ma kurbe piltisi unustada, mis olen näinud surijate voodite ees,
kus inimese südame põhi avalikuks tuleb. See annab mulle põhjust arvata, et
õige vähe neid on, kes paluvad.
Armas hing! Sinu südamesse ma näha ei või. Ma ei
tunne sinu vaimuelu läbielamisi. Aga see, mida näen Jumala Sõnast ja maailma
elust, kinnitab mulle, et pole tähtsamat küsimust kui see: “Kas sa palud?”
