Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.


14.3.17

Kas sa ka palud? (3. osa)



Kolmandaks. Ma küsin, kas sa ka palud? – sellepärast, et ükski usulik kohus ei saa nii hooletusse jäetud, kui palve salajas kambris.

Omas teadmatuses arvasin ma enne, et suurem osa inimesi paluvad. Nüüd olen aga teisel arvamisel. Ma jõudsin otsusele, et kaugelt suurem hulk nimekandjatest ristiinimestest hoopiski ei palu.

Ma tean, et see kõlab võeriti ja mitmeid imestama paneb. Ma olen kindel, et palumist arvatakse niisuguste asjade hulka, mis ju “iseenesest mõistetavad on”, aga neid jäetakse  samuti hooletusse , kui kõik iseenesest arusaadavad kohustused”.  See on igaühe oma kohus, ütlevad nad, aga kui sagedasti jääb see “ igaühe oma kohus” enamuse poolt täitmata. Meile tulevad hõlpsasti kiusatused, et meie oma hinge salajaid kõnesid Jumalaga, mida ükski silm ei näe, edaspidise aja peale lükkame ehk neid hoopis maha jätame.

Kindel on, et tuhanded inimesed kunagi ei palu. Nad söövad, joovad, magavad ja tõusevad ülesse. Nad hingavad enestesse Jumala õhku. Nende silmad näevad päikesevalgust. Nad käivad Jumala maa peal. Nad tarvitavad Jumala armuandisid. Neil on surelik ihu.  Neil seisab ees suur kohtupäev ja igavene aeg. Aga iialgi nad ei kõnele Jumalaga.  Nad elavad nagu meeletumad lojused (2.Pt 2,12); nad peavad endid üles kui hingeta olevused. Neil pole sõnakestki Sellele ütelda, kelle käes nende elu ja hingeõhk on, ja kelle huultelt igal minutil võib kosta nende igavene kohtuotsus. Küll on see hirmus seisukord! – Aga hoopis teine võiks nende seisukord olla, kui nad  Issandat laseksid heita valguse kiiresi oma määrdunud elu raamatu lehekülgede peale.

On olemas tuhandeid inimesi, kelle palve pole muud, kui lapsepõlves päheõpitud sõnad, mille mõttest neil aimugi pole. Paljud loevad “ Meie Isa” palvet igasuguse soovita et need tähtsad palumised ka võiksid täide minna, mis olemas selles ülikõrges palves. Paljud jälle, kes head palved on kätte õppinud, loevad neid õhtul voodis lamades ehk hommikul riidesse pannes, nii ruttu, kui nad jõuavad. Niisugused inimesed võivad oma palvetest mõtelda, mis nad tahavad, aga Jumal ei arva seda koguni palumiseks. Sõnad, mis ilma südame liigutuseta öeldakse, on meie hingele sama kasuta, kui vaeste paganate kisendamised ebajumalate poole. Huuled ja mõtted võivad küll tegevuses olla, aga kus süda ei palu, seal on kõik asjata ( Mt 8,9).  Saulus oli enne, kui Issand ta Damaskuse tee peal kätte sai, kahtlemata mitu pikka palvet lugenud. Aga alles siis, kui ta süda oli puruks pekstud, võis Issand ütelda: “ Vaata, tema  palub Jumalat ( Ap 9,11).

Lugeja! See paneb sind ehk imestama? Kuule mind ja sa saad näha, et ma mitte põhjuseta nii ei räägi.

Kas oled unustanud, et lihalik inimene paluda ei võigi? Lihameele mõtlemised on ju vaen Jumala vastu (Rm 8, 7j). Patune inimene hoiab ennast eemale osasaamisest Jumalaga. Ta ei tunne Tema vastu armastust; ta kardab Teda. Kuidas võiks inimene paluda, kui tal puudub elav patutundmine, palav igatsus  vaimulikkude asjade järele, südamelik usk nägemata asjade sisse ja kui ta ei nõua pühitsust  ega taevariiki.  Sellest kõigest ei tea suurem osa inimesi midagi. Nad armastavad käia laia teed. Seda asjaolu ei või ma unustada, ja hirmuvärinal pean tunnistama, et neid leidub õige vähe, kes tõesti paluvad.

Kellel oleks see teadmata, et palumine polegi “moodis.” Palumine on tegevus, mida paljud häbi asjaks peavad. Sajad inimesed oleksid ennem valmis tormi jooksma kindluse peale, ehk täitma mingit kardetavat ülesannet, kui avalikult üles tunnistama, et nad on paluma  hakanud. Tuhanded heidaksid ilma palveta magama, häbenedes võõraid, kui neil tuleks juhtumisi magada ühes toas teiste inimestega ehk nad teeksid seda salaja, kui kõik juba uinusid, et ükski ei näeks kuidas nad maa ja taeva Loojaga kõnelevad. Hästi ratsa sõita, osav kütt olla, uhkesti riides käia ja sagedasti teatris olla, kergesti tantsida, tark, lahke ja viisakas olla, - see kõik on moodis, kuna paluda mitte.  Võimata on uskuda, et oleks olemas mingi  seltskondline komme, mida häbenetakse üles tunnistada. Aga selle kohta võime kindlad olla, et palujaid õige vähe on.

Ons sul teadmata millist elu elab suurem hulk inimesi? Kas see peaks olema võimalik, et inimesed, kes paluvad endid patust päästa, peaksid ise sellele meelega vastu panema?  Kas võiksime arvata, et nad endid hoida paluvad kiusatuste eest, kuna nad meelega patuhimude sees pöörlevad?  Kas võidakse uskuda, et nad Jumalat paluvad Tema meelepärase elu pärast, kui neil samal ajal puudub igasugune soov oma Issandat teenida. Oh ei! Päevaselge on, et suurem hulk Issanda käest midagi ei palu, ehk jälle ei igatsegi saada seda, mida nad paluvad – mis ju üht ja sama tähendab. Palve ja patt ei või mitte ühtlasi aset leida südames. Ükskõik, kas kihutab palve patu välja, ehk lämmatab jälle patt palve ära, - üks neist valitseb, mitte mõlemad. Inimeste elu tähele pannes, läheb mu arvamine ikka kindlamaks, et neid õige pisut leidub, kes palvetada armastavad.

On sul teadmata missuguse surma läbi paljud siit ilmast lahkuvad? Kui mitmed leiavad surmale silma vaadates, et nad on Jumalale võõrad. Mitte üksnes Tema armuõpetus pole neile tundmata, vaid nad ei mõista Temaga ka sõnakestki kõnelda. Neis tuleb  nähtavale imelik kohmetus ja oskamatus  Jumalale lähenedes. Hirm tundmata Jumala ette ilmudes halvab nende südamed ja huuled. Paistab, et neil on tegemist koguni uue, neile tundmata asjaga. Mõningad jälle arvavad, et neil oleks soovitust tarvis Jumala juurde. Sellest selgub, et nad pole kunagi Temaga kõnelenud. Iialgi ei või ma kurbe piltisi unustada, mis olen näinud surijate voodite ees, kus inimese südame põhi avalikuks tuleb. See annab mulle põhjust arvata, et õige vähe neid on, kes paluvad.

Armas hing! Sinu südamesse ma näha ei või. Ma ei tunne sinu vaimuelu läbielamisi. Aga see, mida näen Jumala Sõnast ja maailma elust, kinnitab mulle, et pole tähtsamat küsimust kui see: “Kas sa palud?”