Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.


Neljapäeval, 27. septembril, algusega kell 17.oo on Pühalepa palvemajas laulu-ja palvetund koos Soome sõpradega.

6.3.17

Kas sa ka palud 2? (Järg eelmisele postitusele)


Armas lugeja! Mitte paluda – tähendab olla ilma Jumalata, ilma Õnnistegijata, ilma armuta, ilma lootuseta ja ilma taevata. See tähendab – põrgu poole rutata. Kas sa võiksid nüüd veel selle üle imestada, et ma sinult küsin:” Kas sa ka palud?”

II
Veelkord küsin sinult: kas sa ka palud? – seepärast, et palumine on tõsise ristiinimese kõige kindlam tundemärk.

Kõik Jumala lapsed maa peal on selle poolest ühesarnased. Sellest minutist peale, mil nad kristlikku elu elama hakkasid, sai palve nende tarviduseks. Nii nagu sündinud lapsel on hingamine elu esimeseks tundemärgiks, nõnda on ka uuesti sündinud hingel palumine hinge tõmbamiseks (Jh 3,3).

Üks Jumala äravalitute üldistest tundemärkidest on see, et nad Tema poole ööd ja päevad kisendavad. Püha Vaim, kes neid uuteks loomudeks lõi, äratas neis lapse meele , ja sunnib neid hüüdma “Abba, Isa”. Issand Jeesus, kes neid ise uuesti sünnitas, annab neile hääle ja keele ja ütleb neile oma vägeva “Effataa”, mine lahti. (Mk 7,34) Jumalal pole mitte tummasi lapsi. Nende uuele loomusele on niisama kohane paluda, kui lapsel häälitseda. Nad näevad hästi, kui väga nad Issanda halastust ja armu tarvitavad. Nad tunnevad oma tühjust ja nõtrust ära. Nad ei või teisiti, kui peavad paluma.

Ma olen tähelepanelikult Jumala laste palveid pühast kirjast lugenud, esimesest Moosese raamatust hakates, kuni Johannese ilmutamise raamatu lõpuni, - kuid pole leidnud ühtegi usklikku, kelle elulugu vähetegi täielikumalt kirjeldatud on, kes poleks mitte palvemees olnud. Küll aga leian, et jumlalakartlikkude tähtsam omadus on, Jumalat Isaks hüüda ja  Issanda Jeesuse Kristuse nime appi hüüda (1 Pt 1,17; 1 Kr 1,2). Ka seda olen leidnud, et õelad mitte Issandat appi ei hüüa, ( Laul 14,4).

Ka olen mitme tõsise ja vaga kristlase elulugu lugenud, kes Uue seaduse ajal on elanud. Ühed neist olid vaesed, teised rikkad: ühed neist haritud, teised – mitte. Aga neil kõigil oli üks omadus üldine, nad kõik olid palve-mehed. Meie aegseid misjoni aruandeid lugedes, näeme rõõmuga, et mitmesugused rahvad Aafrikas, Indias ja Ameerikas Evangeeliumi vastu võttes ja jumalalaste õiguse enesele saades, ikka tüdimata palves viibisid.

Kallis lugeja! Ma ei taha sugugi salata, et paluda võib ka ilma südame tungita. Ja kunagi ei või ma kinnitada, et palve, olgu missugune tahes, juba tunnistust annaks inimese suurest vagadusest. Nõnda kuidas igas asjas, võib ka palve juures ette tulla eksimine ja salalik meel. Aga seda võin ma kinnitada, kes südamest Jumalat ei palu, neid ka mitte tõsisteks ristiinimesteks pidada ei või. Inimesel, kes ei palu, on võimata oma pattu ära tunda. Temal on võimata Jumalat armastada, sama vähe, kui ennast patuseks tunnistada. Ka tundmata on temal igatsus pühitsuse järele. Ta peab ülevalt sündima,- ta peab enne uueks inimeseks saama. Asjata on tema lapseõigusest kiitlemine – armust – usust – lootusest ja Jumala tundmisest. Usu mind, need on sõnakõlksudeks siis, kui ta mitte ei palu.

Veel võin ma kinnitada, et paljudest Püha Vaimu töö tundemärkidest inimese juures kõige tõsisem on see, et inimene üksipidises vaikses palves viibib.

Inimene võib armuõpetust kuulutada omakasu pärast ja omandada laitmata kombeid, kasulikke raamatuid kirjutada, ülikenasi kõnesi pidada ja virk heades tegudes olla, - kuid siiski olla kui Juudas Iskariot. Aga harvasti leidub neid, kes oma kambri lähevad, et seal vaikses alanduses oma hinge Issanda ette kanda. Issand ise näitab, et palve on tõsise ümberpöörmise tundemärk. Kui Ta Damaskuses Ananiase Sauluse juurde saatis, siis andis Ta tema ümberpöörmisest selle tunnistuse: “ Vaata, tema palub Jumalat” (Ap 9,11).

Ma tean, et inimese hinges peab enne muudatus sündima, kui ta tõsiselt paluma hakkab. Temal võivad olla head arvamised, tahtmised, kavatsused, lootused. Aga neid kõiki võib ka  jumalakartmata inimese juures leida. Need omadused kaovad sagedasti, kui seebimullid, mõni kord on aga nende kestvus nagu kastel päikese käes. Elav, südamelik palve, mis rusukspekstud südamest välja voolab, on tuhat korda kallim, kui kõik need head ettevõtted.

Jumala Sõna näitab, et see, kes ei usu, ei või õigeks mõistetud saada. Kuid keegi ei või ilma palumiseta usule tulla. Ilma palveta ei või olla elavat usku. Usu läbi kõneleme Jumalaga. Usk on hingele seesama, mis elu inimese kehas. Palve on usuelus niisama tähtis, kui hingamine. Kuidas võiks inimene elada ilma hingamata? Nõndasama on arusaamata, et ilma palveta võiks keegi uskuda.

Kallis lugeja! Kui sinus on tärganud igatsus teada saada, kas sa oled tõsine ristiinimene, siis ole kindel, et minu küsimine: kas sa palud? sinule kõige suurema tähtsusega on.