Armas lugeja! Mitte paluda – tähendab olla ilma Jumalata, ilma Õnnistegijata, ilma armuta, ilma lootuseta ja ilma taevata. See tähendab – põrgu poole rutata. Kas sa võiksid nüüd veel selle üle imestada, et ma sinult küsin:” Kas sa ka palud?”
II
Veelkord küsin sinult: kas sa ka
palud? – seepärast, et palumine on tõsise ristiinimese kõige kindlam tundemärk.
Kõik Jumala lapsed maa peal on selle poolest
ühesarnased. Sellest minutist peale, mil nad kristlikku elu elama hakkasid, sai
palve nende tarviduseks. Nii nagu sündinud lapsel on hingamine elu esimeseks
tundemärgiks, nõnda on ka uuesti sündinud hingel palumine hinge tõmbamiseks (Jh
3,3).
Üks Jumala äravalitute üldistest tundemärkidest on
see, et nad Tema poole ööd ja päevad kisendavad. Püha Vaim, kes neid uuteks
loomudeks lõi, äratas neis lapse meele , ja sunnib neid hüüdma “Abba, Isa”.
Issand Jeesus, kes neid ise uuesti sünnitas, annab neile hääle ja keele ja
ütleb neile oma vägeva “Effataa”, mine lahti. (Mk 7,34) Jumalal pole mitte
tummasi lapsi. Nende uuele loomusele on niisama kohane paluda, kui lapsel
häälitseda. Nad näevad hästi, kui väga nad Issanda halastust ja armu
tarvitavad. Nad tunnevad oma tühjust ja nõtrust ära. Nad ei või teisiti, kui
peavad paluma.
Ma olen tähelepanelikult Jumala laste palveid
pühast kirjast lugenud, esimesest Moosese raamatust hakates, kuni Johannese
ilmutamise raamatu lõpuni, - kuid pole leidnud ühtegi usklikku, kelle elulugu
vähetegi täielikumalt kirjeldatud on, kes poleks mitte palvemees olnud. Küll
aga leian, et jumlalakartlikkude tähtsam omadus on, Jumalat Isaks hüüda ja Issanda Jeesuse Kristuse nime appi hüüda (1
Pt 1,17; 1 Kr 1,2). Ka seda olen leidnud, et õelad mitte Issandat appi ei hüüa,
( Laul 14,4).
Ka olen mitme tõsise ja vaga kristlase elulugu
lugenud, kes Uue seaduse ajal on elanud. Ühed neist olid vaesed, teised rikkad:
ühed neist haritud, teised – mitte. Aga neil kõigil oli üks omadus üldine, nad
kõik olid palve-mehed. Meie aegseid misjoni aruandeid lugedes, näeme rõõmuga,
et mitmesugused rahvad Aafrikas, Indias ja Ameerikas Evangeeliumi vastu võttes
ja jumalalaste õiguse enesele saades, ikka tüdimata palves viibisid.
Kallis lugeja! Ma ei taha sugugi salata, et paluda
võib ka ilma südame tungita. Ja kunagi ei või ma kinnitada, et palve, olgu
missugune tahes, juba tunnistust annaks inimese suurest vagadusest. Nõnda
kuidas igas asjas, võib ka palve juures ette tulla eksimine ja salalik meel.
Aga seda võin ma kinnitada, kes südamest Jumalat ei palu, neid ka mitte tõsisteks
ristiinimesteks pidada ei või. Inimesel, kes ei palu, on võimata oma pattu ära
tunda. Temal on võimata Jumalat armastada, sama vähe, kui ennast patuseks
tunnistada. Ka tundmata on temal igatsus pühitsuse järele. Ta peab ülevalt
sündima,- ta peab enne uueks inimeseks saama. Asjata on tema lapseõigusest
kiitlemine – armust – usust – lootusest ja Jumala tundmisest. Usu mind, need on
sõnakõlksudeks siis, kui ta mitte ei palu.
Veel võin ma kinnitada, et paljudest Püha Vaimu
töö tundemärkidest inimese juures kõige tõsisem on see, et inimene üksipidises
vaikses palves viibib.
Inimene võib armuõpetust kuulutada omakasu pärast
ja omandada laitmata kombeid, kasulikke raamatuid kirjutada, ülikenasi kõnesi
pidada ja virk heades tegudes olla, - kuid siiski olla kui Juudas Iskariot. Aga
harvasti leidub neid, kes oma kambri lähevad, et seal vaikses alanduses oma
hinge Issanda ette kanda. Issand ise näitab, et palve on tõsise ümberpöörmise
tundemärk. Kui Ta Damaskuses Ananiase Sauluse juurde saatis, siis andis Ta tema
ümberpöörmisest selle tunnistuse: “ Vaata, tema palub Jumalat” (Ap 9,11).
Ma tean, et inimese hinges peab enne muudatus
sündima, kui ta tõsiselt paluma hakkab. Temal võivad olla head arvamised,
tahtmised, kavatsused, lootused. Aga neid kõiki võib ka jumalakartmata inimese juures leida. Need
omadused kaovad sagedasti, kui seebimullid, mõni kord on aga nende kestvus nagu
kastel päikese käes. Elav, südamelik palve, mis rusukspekstud südamest välja
voolab, on tuhat korda kallim, kui kõik need head ettevõtted.
Jumala Sõna näitab, et see, kes ei usu, ei või
õigeks mõistetud saada. Kuid keegi ei või ilma palumiseta usule tulla. Ilma
palveta ei või olla elavat usku. Usu läbi kõneleme Jumalaga. Usk on hingele
seesama, mis elu inimese kehas. Palve on usuelus niisama tähtis, kui hingamine.
Kuidas võiks inimene elada ilma hingamata? Nõndasama on arusaamata, et ilma
palveta võiks keegi uskuda.
Kallis lugeja! Kui sinus on tärganud igatsus teada
saada, kas sa oled tõsine ristiinimene, siis ole kindel, et minu küsimine: kas
sa palud? sinule kõige suurema tähtsusega on.
