Curacao vennastekogudus pidas aastapäeva

Seitsekümmend aastat koguduse moodustamisest on lühike aeg, kui võtta taustaks ristikoguduse 2000 aastat. Aga Curacao pealinna Willemstad´i, Maranatha koguduse liikmed ei tahtnud seda tähtpäeva niisama mööda lasta. 1. oktoober 2014 on vennaste töö alguseks Hollandi Antillidel, nagu ka naabersaarel Arubal.

Aastapäeva puhul peeti jumalateenistusi, korraldati vastuvõtt, kontserte ja üks väikene näitus väljapanekutega 1944.aastast alates. Kohal oli kuberner, aga ka hulgaliselt teisi külalisi. Näiteks 20 liikmeline koor Surinaamist, kes oma reisi ja majutuskulud ise kandsid. Mind kutsuti külla, et peaksin ühe ettekande teemal „ Curacao üleilmses Vennaste-Uniteedis“.

Umbes 350 vennastekoguduse liiget elavad Curacao saarel, kus elanikke kokku ca 170 000. Koguduseliikmete esivanemad tulid saarele töö ja paremate elustingimuste pärast Surinaamist. Seetõttu on Maranatha kogudus migrantide kogudus, nagu neid ka Hollandis ja Inglismaal, USA-s ja Lõuna ja Ida - Aafrikas leidub. Need kogudused ei ole tekkinud mitte evangelisatsiooni või misjonitöö tulemusel.

Nagu teisteski migrantidest koosnevates kogudustes nõnda ka Willemstad´i vennastekoguduse ees seisab väljakutseid, kuidas kohapealses saareühiskonnas mitte muutuda kinniseks ühinguks vaid lüüa kaasa ka saare elus.

Mida ma märkan Curacao vennaste juures:

• Kogudusetöös on väga suur osakaal ilmikutel. Nagu ennegi on kolme saare peale (Curacao, Aruba ja St Marteen) üks ordineeritud töötegija. Kui teda parajasti ühel saarel ei ole, kannavad ülesandeid kutsumusega õed ja vennad, kes peavad laulu- ja palvetunde, sõnajumalateenistusi ning vajadusel matavad lahkunuid.
• Koguduse iseseisvus, sealhulgas rahaline iseseisvus. Kiriku juhid asuvad 1500 kilomeetri kaugusel Surinaamis.
• Hea koostöö teistel saartel asuvate kogudustega - kuigi vahemaad on suured. Arubale on 80 kilomeetrit ja St Marteen asub 850 kilomeetri kaugusel. Mõlemale saarele on võimalik jõuda vaid lennukil.
• Seotus üleilmse Vennaste – Uniteediga. Siiani on Curacao kogudust teeninud pastorid kolmelt erinevalt kontinendilt.
• Koguduse rajamise aeg – minu teadmise järgi moodustati II maailmasõja ajal kogudus veel vaid Põhja- Ameerikas (Fargo Põhja - Dakotas).
• Oikumeeniline koostöö – hõlmab ka juudi kogudust. Juudi koguduse esindus võttis osa nii avajumalateenistusest, kui ühest kontserdist. Ma ei ole sellist oikumeeniat meie kirikus varem kohanud.

Pidustused Curacaol on läbi, aga õigusega võime loota, et kogudus ka tulevikus oma osa saab evangeeliumi kuulutuses sõna ja teoga anda. Seejuures koguduseliikmete osa selles töös on ka meile eeskujuks.

Hans-Beat Motel. Die Brüdergemeine Curacao feiert. HB, Januar/Februar 2015.

Kiitke teda, päike ja kuu! Kiitke teda, kõik valguse tähed! Kiitku nad Issanda nime, sest kui tema käskis, siis nad loodi! Psalm 148,3.5

Kas sa oled täna juba oma last kiitnud? Mõningad aastad tagasi võis sellist küsimust kohata auto kleepsul. See on üks hea nõuanne, mida on vaja ikka aegajalt meelde tuletada, sest lastega suhtlemise argipäev kasutab sageli hoopis teisi väljendeid. Meie päevad on täis askeldamist, päev on täidetud erinevate kohustustega, närvid on pingul. Kriitilised sõnad tulevad hoopis kergemini üle huulte, kui kiitus. Aga kiitus võib nii palju head teha – paneb silmad särama, motiveerib, ehitab üles.

Kes näeb, kuidas lapsed kasvavad, see on üsna lähedal loomisele. See võib kaasa elada, jälgida, kuidas väikesed abitud olevused kasvavad ja edenevad, kuidas nad õpivad ja iseseisvaks saavad, et oma maailma avastada ja hõivata. Milline suur kingitus kõigile neile, kes sellele tohivad kaasa elada. Ja hea põhjus kiitmiseks ja tänamiseks igal päeval!

Sellepärast on tore, et Jumala Sõna meile täna kiitmist meelde tuletab. Seda kujutatakse siin ühes suures seoses: päike, kuu ja tähed kiidavad Jumalat, kes kõik nii suurepäraselt on loonud: maailma, loomad, puud, lilled – ja inimesed. Me võime osaleda Jumala kiituses, inimestena ka oma loominguga Jumalat kiita.

Kui võin täna kiita, kes ootab head sõna: minu abikaasa, minu naaber, sõber, minu laps?

/allikas: Licht und Kraft. Losungskalender 2015/

Jan Hus 1415-2015

Tänavune, 2015. aasta toob meile kaks tähtpäeva: 800 aastat esimesest ulatuslikumast ristimisest eestlaste maal, nagu kirjutab Vello Salo väikeses aastapäeva trükises „ Maarja Maa Lugu“ ja 600 aastat tsehhi reformaatori Jan Hus´i põletamisest tuleriidal nagu kirjutab vennaste kuukiri.

Miks see teema mulle nõnda südamelähedaseks sai, et võtsin asja uurida? Sellepärast, et meie EELK on esimest tähtpäeva suurejooneliselt tähistamas Tartus toimuva kirikupäeva ja kiriku laulupäevaga, samas usukannataja Jan Hus´i surmaaastapäevast ei ole meil Eestis siiani suurt midagi kõneldud. Vaatasin eestikeelsest internetist – tühjus. Oleksin ka ise teadmatuses olnud, kui ei oleks lugenud saksa vennaste ajakirjast Herrnhuter Bote, et 2015. aasta on seal Jan Hus´i mälestusaasta, mille raames toimub aasta vältel samuti erinevaid üritusi.

Miks on see nii, et eesti protestantidel on ühed mälestuspäevad ja saksa omadel teised? Oleme ju selles mõttes üks, et usupuhastuse järgselt on võimalus olnud oma kogudused rajada nii luterlastel, kui vennastekogudusel, nii eestlastel kui sakslastel.

Eesti kirik, kandes usupuhastaja Luther´i nime mälestab suurejooneliselt katoliku kiriku poolt läbiviidud eesti rahva ristimist, kus rist käis koos mõõgaga ja ristimisvesi „segunes“ verega? Saksa vennad mälestavad Jan Husi põletamist ketserina, sellesama ilmalikustunud kiriku poolt.

Miks nii?

Aga kes oli Jan Hus? Oma kooliajast mäletan, et ta oli kiriku ohver ja selletõttu muidugi ei unustatud ateistlikus riigis tema nime ka kooliõpikuist. Aga täpsemalt -

Jan Hus oli oma aja haritud inimene, õppinud Praha ülikoolis ja seal ka dekaanina töötanud. 1400. aastal preestriks pühitsetud, kuid 9 aasta pärast preestri õigustest ilma jäänud ja ka kirikust välja heidetud. Mida ta oli siis teinud? Ta oli olnud vastu kiriku ilmalikustumisele, vaimulike, sealhulgas kõrgete vaimulike kõlvatule elule, ta mõistis hukka indulgentside müümise ja kiriklike talitustega „äritsemise“,….

Jan Husi jaoks oli kirik väljavalitute osadus, mitte hierarhia. Ainsaks normiks usu osas oli talle Piibel. Nagu näeme on need samad seisukohad, mis alles 100 aasta pärast esile pääsesid. Alles 1517 aastal, kui algas reformatsioon, mis lõppes sellega, et rooma kirik oli enda kõrval sunnitud nägema evangeelseid osaduskondi, kogudusi, kirikuid. See tee ei olnud kerge. Jan Hus pidi oma vaadetele kindlaks jäädes tuleriidale minema. Jan Huś ´i märtrisurmast möödus veel 100 aastat ja siis ei suutnud mõõk enam langenud kirikut päästa. Ja kuigi rooma kirik lõhenes, tõi see ometi nagu uue tõusu ristikogudusele.

Vennastekogudus on üks protestantlik kogudus. Saksamaal iseseisev vabakirik, meil Eestis ja ka Lätis iseseisev kogudus, seotud luterliku kirikuga. Vennastekoguduse sünnipaik on Ida - Saksamaal, Herrnhutis. Selles Saksamaa nurgas, mis piirneb Tsehhi aladega, Böömi - ja Määrimaaga. Seesama piirkond on väga oluline ka tsehhi reformatsioonile.

Milleks üldse see ajaloos kaevamine ja vanade kurbade sündmuste meenutamine? Kirjutan seda selleks, et me oma evangeelset vabadust kalliks peaksime ja seda teadmatusest või mõtlematult ei hülgaks vaid vastupidi, otsiksime osadust ennekõike evangeelsete kaaslaste hulgas ja tõde vaid Pühakirjast. Selleks, et me oma vabadust ei kaotaks, et me seda ise ära ei annaks. See vabadus ei ole kergelt tulnud, see on palju märtrite verd maksnud. Ja mitte paganate või türklastega võideldes vaid võitlused on võideldud ristikiriku enda sees.

Kui me sel aastal Maarjamaa aasta üritustest kuuleme või osa võtame siis ärgem unustagem ka Jan Hus ´i ja tema teed.

Eesti Evangeelse Vennastekoguduse suvepäev toimub 13. juunil Pikavere palvemajas.

Suvelaager

Suvi on kohe ukse ees ja suve lõpp samuti. Kui Jumal lubab, toimub Pühalepa palvemaja juures augustikuu alguses lastelaager. Taas on oodata kaasalööma peresid Soome - Rootsi noortemisjonist. (Siit saad lugeda möödundsuvise laagri kohta.)
Teretulnud on eestpalved, kõik ideed ja abikäed! Anna oma osalemissoovist teada:
5649 0254 lui.remmelg@mail.ee

Meil on ristikangelasi olnud, kes on võidelnud hingede eest.

Elutormidest nad läbi läinud ei nad hoolinud tulest ei veest.

Nüüd panid nad usurelvad maha, läksid lahingust koju rahusse.

Seal saame kord rõõmuga neid näha, kui on käidud see võitluste tee. 

/VL 513/

 

 23. jaanuaril 2015 kutsuti igavikku vend Edgar Suurväli. 
Sündinud 16. Juuli 1926 aastal Harjumaal, Kakumäel. Elupõline kalur, nagu mitmed Jeesuse järgijad enne teda. Kristuse sõjamees, rõõmus tunnistaja, kes oli alati tuld täis - nii on temast öeldud.

Kohtusin Edgariga Vennastekoguduse Endla tänava palvemajas. Meelde on jäänud tema sõna, mis oli elav, kindel ja jõuline. Kõhklemata olin veendunud – see mees teab, mida ta räägib……

Neljapäeval, 29. Jaanuaril kogunes kirikutäis kaasteelisi Rannamõisa, 
et lahkunud vend saata rahupaika. Ehkki ilm oli lõikavalt külm oli kirik täidetud soojusega, palvete, laulu, mälestuste ja lootusega. 
Edgar on oma võitlused võidelnud, usu säilitanud. Kiidetud olgu Issand. Tema on hea.

Rohkearvuline saatjaskond sai matuselauaski osa paljudest tunnistustest, mida Issand venna kaudu on meie rahva seas korda saatnud. Tunnistused elavast, teenivast, ennast salgavast usust, ustavusest.

Rõõmsa jällenägemiseni.

L.R. Pühalepas