Tänavune,
2015. aasta toob meile kaks tähtpäeva: 800 aastat esimesest
ulatuslikumast ristimisest eestlaste maal, nagu kirjutab Vello Salo
väikeses aastapäeva trükises „ Maarja Maa Lugu“ ja 600 aastat
tsehhi reformaatori Jan Hus´i põletamisest tuleriidal nagu kirjutab
vennaste kuukiri.
Miks see
teema mulle nõnda südamelähedaseks sai, et võtsin asja uurida?
Sellepärast, et meie EELK on esimest tähtpäeva suurejooneliselt
tähistamas Tartus toimuva kirikupäeva ja kiriku laulupäevaga,
samas usukannataja Jan Hus´i surmaaastapäevast ei ole meil Eestis
siiani suurt midagi kõneldud. Vaatasin eestikeelsest internetist –
tühjus. Oleksin ka ise teadmatuses olnud, kui ei oleks lugenud saksa
vennaste ajakirjast Herrnhuter Bote, et 2015. aasta on seal Jan Hus´i
mälestusaasta, mille raames toimub aasta vältel samuti erinevaid
üritusi.
Miks on
see nii, et eesti protestantidel on ühed mälestuspäevad ja saksa
omadel teised? Oleme ju selles mõttes üks, et usupuhastuse järgselt
on võimalus olnud oma kogudused rajada nii luterlastel, kui
vennastekogudusel, nii eestlastel kui sakslastel.
Eesti
kirik, kandes usupuhastaja Luther´i nime mälestab
suurejooneliselt katoliku kiriku poolt läbiviidud eesti rahva
ristimist, kus rist käis koos mõõgaga ja ristimisvesi „segunes“
verega? Saksa vennad mälestavad Jan Husi põletamist ketserina,
sellesama ilmalikustunud kiriku poolt.
Miks nii?
Aga kes
oli Jan Hus? Oma kooliajast mäletan, et ta oli kiriku ohver ja
selletõttu muidugi ei unustatud ateistlikus riigis tema nime ka
kooliõpikuist. Aga täpsemalt -
Jan Hus
oli oma aja haritud inimene, õppinud Praha ülikoolis ja seal ka
dekaanina töötanud. 1400. aastal preestriks pühitsetud, kuid 9
aasta pärast preestri õigustest ilma jäänud ja ka kirikust välja
heidetud. Mida ta oli siis teinud? Ta oli olnud vastu kiriku
ilmalikustumisele, vaimulike, sealhulgas kõrgete vaimulike kõlvatule
elule, ta mõistis hukka indulgentside müümise ja kiriklike
talitustega „äritsemise“,….
Jan Husi
jaoks oli kirik väljavalitute osadus, mitte hierarhia. Ainsaks
normiks usu osas oli talle Piibel. Nagu näeme on need samad
seisukohad, mis alles 100 aasta pärast esile pääsesid. Alles 1517
aastal, kui algas reformatsioon, mis lõppes sellega, et rooma kirik
oli enda kõrval sunnitud nägema evangeelseid osaduskondi, kogudusi,
kirikuid. See tee ei olnud kerge. Jan Hus pidi oma vaadetele kindlaks
jäädes tuleriidale minema. Jan Huś ´i märtrisurmast möödus
veel 100 aastat ja siis ei suutnud mõõk enam langenud kirikut
päästa. Ja kuigi rooma kirik lõhenes, tõi see ometi nagu uue
tõusu ristikogudusele.
Vennastekogudus
on üks protestantlik kogudus. Saksamaal iseseisev vabakirik, meil
Eestis ja ka Lätis iseseisev kogudus, seotud luterliku kirikuga.
Vennastekoguduse sünnipaik on Ida - Saksamaal, Herrnhutis. Selles
Saksamaa nurgas, mis piirneb Tsehhi aladega, Böömi - ja Määrimaaga.
Seesama piirkond on väga oluline ka tsehhi reformatsioonile.
Milleks
üldse see ajaloos kaevamine ja vanade kurbade sündmuste
meenutamine? Kirjutan seda selleks, et me oma evangeelset vabadust
kalliks peaksime ja seda teadmatusest või mõtlematult ei hülgaks
vaid vastupidi, otsiksime osadust ennekõike evangeelsete kaaslaste
hulgas ja tõde vaid Pühakirjast. Selleks, et me oma vabadust ei
kaotaks, et me seda ise ära ei annaks. See vabadus ei ole kergelt
tulnud, see on palju märtrite verd maksnud. Ja mitte paganate või
türklastega võideldes vaid võitlused on võideldud ristikiriku
enda sees.
Kui me sel
aastal Maarjamaa aasta üritustest kuuleme või osa võtame siis
ärgem unustagem ka Jan Hus ´i ja tema teed.
