JUUBELIPÄEVAKS.

Ma olen teid kotka tiibade peal kannud. 2.Ms 19,4

Armsad vennad ja õed!

Herrnhuti vendade tulemisest meie maale on mööda läinud 200 aastat. Võime kindlasti öelda, et vendade tulemine meie maale tähendas ajajärku, mil siin algas esimene vaimulik elu.

Ristiusk oli küll palju varem leidnud tee Eesti rahva hulka, ometi ei rahuldanud ta sel kujul, kui teda pakuti, rahva hingelisi nõudeid. Vaimulik pimedus oli suur. Inimesed pidasid suuremalt osalt paganausu kombeid ja teenisid kurje vaimusid. Surnud kombeusk ei suutnud paganust hävitada.

Aastal 1729 jõudis Eesti rahva põuasele maale nirisev ojakene lõunalääne poolt. Selles ojas voolas värske vesi, millel oli imeline jõud. Ta sünnitas elu igal pool, kust ta läbi jooksis. Veel oli ühtlasi kasvatav vägi: inimesed hakkasid õiguse vilja kandma Sellele, kellelt nad olid saanud elu, see on Kristusele.

Kristuse elu aga on  võõras ja vihkamise väärt neile, kes õnnistusevarandusi ei tunne. Nii oli see vanasti, on praegu ja jääb ka maailma otsani. Vendade tööd on tahetud ka meie kodumaal jäljetult kaotada. Rahvameri on lainetanud ja tuuled ning tormid käinud selle koja peale, mille Issand ise oli rajanud. Saatan on mitmel puhul kihutanud oma sulaseid, et seda väikest ojakest tema jooksul seisma panna. Kahjuks on  see mitmes kohas Lõuna- Eestis, endisel Liivimaal, vaenlasele korda läinud.

Täna pühitseb meie kodumaa Herrnhuti Vennaste kogudus Jumala armu läbi oma 200 aastase tegevuse tänupüha. Ta peab oma mälestuspüha Sellele, kes teda on kannud – oma Õnnistegijale Jeesusele Kristusele.

Seisatades vaimus kodumaa palvemajade lävedel ja vaadates minevikku, vajub meie vaimusilma eest mööda suur hulk tunnistajaid, kes on kuulutanud igavese elu teed tuhandetele meie rahva liikmetele. Armuõpetuse vägi Õnnistegijalt andis paljudele uue südame ja elu.

Need tunnistajad kandsid ka ristis ja viletsuses, haiguses ja surmahädas, igavese elu lootust omas hinges. Igaüks neist võis lahkudes tunnistada: „Kotkatiibadel on Issand meid kõigest läbi kannud!“

Täna tohime ka meie nende endiste vendade tunnistusega ühineda ja tänutundes öelda:“ Issand on ustav; Tema on meid kannud ja kannab ka edaspidi kotka tiibadel!“

Ajad on muutunud: juba avalikult salatakse Kristust ja püütakse armuõpetust kuulutada ajavaimu kohaselt, et peab tõeks saama, mis Issandast ette on öeldud.

See seadus aga, mis Õnnistegija oma kogudusega vanasti tegi, jõudis meie eeljooksjaid Kristuse kannatamise, surma ja vereväe läbi nõnda tugevaks teha, et nad elasid usuväes ja lahkusid siit kindlas lootuses.

Ka Herrnhuti Vennaste kogudus Eestis tahab jääda endisele alusele, Kristuse ja Tema apostlite õpetuse juure, mis on ainult õndsakstegev, ja ei taha olla ajavaimule sõnakuulelikuks teenriks.

Palugem Jeesuselt püha Vaimu, et Ta meid ülesärataks vaimulikust laiskusest, ja meie südame peale paneks rahva hingekahju, meid kihutades armastuses, Õnnistegijast määratud tööle!

Jüri Leitdorf,

Vennaste koguduse vanem

/Kirjutis on ilmunud 1929. aastal/

EEVK Endla tänava palvemaja aastapäevaks 26. augustil 2012

Armas Endla rahvas!

Apostel ütleb: nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega /Ap 2,46/
Kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures. Aga Issand lisas igapäev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti ./Ap 2, 47/

Tänaseks päevaks, mis on ühtlasi ka Endla palvemaja aastapäevaks on loosungiraamatus salm algkoguduse elust. Kui aastapäevad on sageli tagasivaatamise aeg käidule, oldule siis sellest salmistki leiame ühe osa ammusest koguduseelust.
Otsides lahendusi, muutusi koguduse korraldamisel on läbi aegade mindud tagasi ja otsitud seda aega, mil „kõik“ veel hästi oli ja kus kohas valele teele pöörduti. Püütakse minna tagasi ja alustada uuesti. See on ju mõttekas ja me teeme seda ka eksirännakute korral oma elus.
Erinev on küll see, kui kaugele me kogudusena läheme seda teede hargnemise kohta otsima. Kirikus on mindud algkoguduse aegadesse, aga on leitud ka õige, jätkamist vääriv teeots hoopis keskaegsest Rooma kirikust.
Meie vennastekogudus on pigem selle esimese, algkoguduse juurde püüdnud naasta. Kas on see õnnestunud? Võib vist öelda, et on erinevaid aegasid olnud ja ka kogudus oma palvemajadega on erinäoline. Kui selles loosungisalmis on kirjeldatud olukorda, mis ühele kogudusele vähemalt pikema eksisteerimise korral küll jõukohane ei ole siis ometi me püüame üksmeele, osaduse ja siiruse poole. Et ka algkoguduse elus oli teisi aegu sellest tunnistavad paljud Uue Testamendi epistlid. Apostlid on pidanud uutele, vastrajatud kogudustele kirjutama, kuidas elada ja tänu sellele on ka meil täna see abi Uue Testamendi kirjade näol.
Siiski on nähtavasti iga koguduse elus selliseid aegu, nagu algkogudusel, mil kiputakse sageli osadusse, ollakse vendadega eriliselt lähedased, siirad. Ja need ajad on tõepoolest õnnistusrikkad. Siis on kogudusel ka see osa, mis kiirgab väljapoole ja toob inimesi maailmast.
Praost Täheväli on öelnud: armastust ei saa sundida, käskida ega manitsustega esile manada. Armastus on usu vili. Ta saab alles seal tegevaks jõuks, kus süda on leidnud lepitust ja rahu- Jeesuse andestavas, lunastavas armastuses.
See on Jumala õnnistus, mis kogudusele osaks saab Püha Vaimu kaudu, et me igaüks ja kogudus tervikuna oleme vilja kandmas. See on viljakandmise aeg.
Palugem siis Issandat ennekõike enda pärast oma koguduse pärast ja kui armuaeg kestab, küll saavad siis vennastekoguduse aastapäevasid pidada ka tulevased põlved.
Rahu ja rõõmu Jeesuses Kristuses!

Lui Remmelg
Pühalepa palvemajast

280. aastapäev

21. august  1732  - Herrnhuti esimeste misjonäride lähetamine teistele mandritele.

1732. aastal oli 5 aastat  sellest, kui Herrnhutis  Püha Vaimu juhitud inimesed olid jätnud oma erimeelsused ja ühinenud vennaskonnaks. Või nagu vend Johannes Dunkel on öelnud : „ mil Jumala Vaim pitseri peale vajutas ja tegi vennaste koguduse välis - ja kodumisjoni koguduseks, et neid hingesid koguda, kes Jeesuse veriseid haavasid kummardada tahtsid ja ise tõsiselt Jeesuse jüngriteks jäädes, veel teisi  Jeesusele valupalgaks kogusid.“

 Vendluse südameks oli ja on Jeesus Kristus, tema lepitusohver, ennast äraandev armastus. Teisel kohal on vendade omavaheline osadus. Iga liige kohustub osadust pidama ja seda ise veel süvendama. Kuigi vennastekogu oli väike ja on ka praegu seda , oli soov välja minna väga suur. Tänaseks päevaks on sellest väikesest kogudusest Saksimaal saanud 1600 kogudust üle ilma. Tol ajal oli Herrnhut´is 350 elanikku – praegu on üle maailma uniteedis 985 000 liiget.

Vennastekoguduses ei ole misjon mitte spetsialisteide kohus vaid iga kristlase ülesanne. Kogudus ja misjon kuuluvad lahutamatult ühte, terve kogudus oli sellega hõivatud. Kuidas see võimalik oli ja mis neid selleks sundis? See oli teadmine, et veel on ilmas hingesid, kes ei saa uskuda, kuna nad ei ole Õnnistegijast midagi kuulnud . Üks mustanahaline Taani kuningakoja teenija kõneles kord ühel  koguduseõhtul Herrnhutis Kariibi mere saarte suhkruroo istandikes töötavatest orjadest, sellest viletsusest , mis seal valitseb nii sotsiaalses, kui vaimulikus mõttes. See puudutas kuulajaid väga. Paljud inimesed läksid. Läksid ilma vahenditeta, kaasas vaid oma käsitöölise oskused. Sõitsid üle maailmamerede kohtadesse, kus ei olnud veel keegi kuulutanud. Nad otsisid orjasid, läksid pärismaalaste ja teiste allasurutud rahvagruppide juurde. Nende  kuulutus ei olnud massidele vaid ennekõike üksikule inimesele. See oli teadlik tegutsemine, sest Zinzendorf oli  hoiatanud selle eest –pöörata terveid rahvaid ja teha sealjuures vaid üksikuid jüngreid. Ta hoiatas ka selle eest, et pöördumata paganate pealiskaudne ristiusustamine on saatana töö, mis muudab inimesed õnnetuks.

Ennekõike üksikute võitmine Kristusele, kes seejärel ise asuvad  kuulutama. Mitte laiuti ei pea misjon minema vaid sügavuti.

Baltimaile, Lätti ja Eestisse jõudsid vennad juba 1729 aastal. Nad ei tulnud siia juhuslikult vaid usklikud kirikuõpetajad olid nad siia palunud. Misjonärid olid tegelikult käsitöölised, teenisid oma leiba mõisates käsitööga, olid koduõpetajad jõukamates peredes. See aeg, kes ajalugu tunneb,  oli väga raske. Põhjasõda oli maa laastanud. Mis sõjast jäi selle oli võtnud katk. Täna võiks küll öelda, kas inimesel oli üldse kellelegi teisele loota, kui Jumalale. Christian David, puusepp,  oli esimeste tulijate eesotsas, kes saabusid tollasele Liivimaale.

Esimene periood 1729-1743 s o 14 aastat tegevust siis sulges keiserlik käsk kõik palvemajad ja töö läks edasi vaikselt.  Johannes Dunkel kirjutab oma ülevaates :„ suur vaimutuluke Issandast hakkas põlema 1740 Uppa külas Saaremaal, Kuressaare lähedal. Kus üks abielupaar Jürgen ja Triinu said ärkamist ja hakkasid kiites ja tänades Issanda ime-armu  kuulutama, mis nemad ise Kristuse ristisurma väe läbi olid tunda saanud. Rahvast kogunes nii palju, et hooned ei mahutanud vaid koguneti lausa taeva alla kokku. Kui Hiiumaal ja Saaremaal  tuluke lõkkele lõi, siis süttis ka vaenlase viha seal põlema. Kurat kogus siis kõik oma jüngrid kokku ja tahtis vennaste tööle saarte peal viimast hoopi anda. Saaremaa superintendent, kes keeldus kantslist teatamast, et vennad valeõpetust levitavad ja rahvast eksitavad saadeti Petropavlovski kindlusesse, kus ta enne kohtuotsust 1749 aastal suri. 1743-1764 s o 21 aastat oli seda keeluaega.

1764 uued võimalused mis tõi tegevuse õitsengu. Vaikne aeg oli seda tööd nagu ette valmistanud. 1817 ja edasi oli meie rahvale väga õnnistatud aeg. Palvemajade ehitamine. Siiski on jälle ka vastased jõud tegutsemas seda eriti kiriku poolt, kirikuseaduse kaudu. Enam kandis see lammutamine vilja Liivimaal ja ütleksin, et neid tulemusi on märgata kuni tänase päevani, mil vennastel ei ole ühtki palvemaja Lõuna - Eestis, toonasel Põhja - Liivimaal ja kõik 10 palvemaja on Põhja - Eestis, kuhu kuulub ka Hiiumaa.

 Eesti oli üks neid piirkondasid, kus saksa vennad kuulutustööd korraldasid, saates siia ikka uusi töötegijaid.1914. aastal, I MS puhkemisega, lahkusid saksa vennad meie maalt ja andsid tegevuse juhtimise vend Johannes  Dunkelile ning sellest ajast on Herrnhuti koguduse otsene tegevus meie maal tagasihoidlikum.

Täna saame sellele ajale tänulikkusega tagasi vaadata. Kui eesti rahvas jälle valjemini hakkas Jumala järele hüüdma, kui Thoren ja Österblom Rootsist saabusid oli Lääne - Eesti ja saared see piirkond, mis kergemini Vaimust tuld võtsid. Jah elame siin Hiiumaal tõepoolest sellises kohas, mida Jumal on eriliselt õnnistanud. Ta on kutsunud rahvast patutundmisele ja meeleparandusele. Tänu Jeesusele selle eest. Ja kuigi täna ringi vaadates võime näha, et elame põua ajal siis vähemasti looduses on nõnda, et kui on põud siis muutub maa väga tuleohtlikuks ja kõik võtab kergesti tuld. Kas võib seda meie vaimulikku ellu üle kanda?

Mis oli ja on siis vennaste misjoni eesmärk.

Meie eesmärk ei ole mitte kirikuliikmeid teha, oma kogudust kasvatada vaid aidata inimesi võita Õnnistegijale. Millise kogudusega nad siis liituvad on hoopis kõrvaline asi. Kuigi vennad on eelnevatel aegadel ja mujal ka praegu tõepoolest aktiivsed olnud misjoniväljadel on uniteet siiski suhteliselt väike. Ka tänasel päeval on see nõnda, et meie koosolekud ei ole selleks, et oma kogudust kasvatada vaid ikka selleks,  et me end osaduses  kinnitaksime. Vennaste töö eesmärk on aidata inimesi elavale ühendusele Jeesusega. Vajame selleks palveaega, eestpalveid. Aga vajalikud on ka ainelised vahendid.

Jeesus on andnud misjonikäsu, käsu  minna välja. Välja minemine ei tähenda, et me kõik peaksime maailma äärele minema (mis on olnud UT kaasaegsete inimeste jaoks Hispaania või Rooma). Eks see ole ka see, et me ei elaks vaid sissepoole. Mina ja minu usk,  vaid vaataksime ka enda ümber ringi. Et me huvituksime naabritest oma küla rahvast. Kui meil on osadus Jeesusega ja vendadega siis me suudame seda. Suudame ka väljas poole. Mis on konkreetselt meist igaühe ülesanne see on meie palveteema. Mis on minu osa Kristuse ihus?

Et me saaksime minna välja, selleks vajame Püha Vaimu väge, selleks vajame Jumala õnnistust. Et midagi jagada, selleks peab midagi olema mida jagada. Ei pruugigi midagi erilist ette võtta. Ütleksin siin lõpetuseks meie kogudusevanema Eenok Haameri sõnad – püüda elada ristiinimesena oma kodukohas. Aidaku Õnnistegija meid selles.

Pühalepas,

21. aug 2012

L.R.

/Kasutatud allikad: Johannes Dunkel. Herrnhuti Vennaste Koguduse kahesaja aastase tegevuse ülevaade. Tln 1929.

www.ebu.de/mission/

Septembris on meil rõõm Hiiumaal tervitada soome vendasid (Rootsi Luterlik Evangeeliumiühendus Soomes). 

Kui Jumal lubab kõnelevad v Bengt Strengell ja Juhani Martikainen:

18. septembril 18.00 algusega Vennastekoguduse Pühalepa palvemaja laulu-ja palvetunnis

19. septembril 18.00 algusega Kärdla kirikus.

AASTAPÄEV PÜHALEPAS 2012

Sellel aastal oli palvemaja aastakoosolekud nädala võrra hiljem, kui loosungiraamatu lõpus kirjas. See oli siiski erand, mis tingitud Tallinnas toimunud Kristuspäevast. 

Laupäeva õhtul saime kokku õhtul kell 5. 

Osalejad olid enamuses meie omad inimesed - väljaspoolt oli üksikuid. 

Lauluga teenis EEKL Kärdla koguduse kammerkoor Kristiina Harjaku juhatusel. 

Päeva õpetussalm oli Luuka evangeeliumist. Lugu Sakkeusest, kes tahtis Jeesust näha.

 Õhtu esimene kõneleja oli v Aldur Vunk Pärnu Immaanueli kogudusest. Vend rääkis Jeesuse järgijatest, apostlitest, nende kutsumisest. 

 

Teise kõnelejana sai sõna v Leo Lekarkin vennastekogudusest, endine Endla tänava palvemaja vanemvend, kes praegu teenib diakonina EELK Harju Jaani kogudust. Vend kõneles õnnistamisest, alustekstiks Aaroni õnnistussõnad. Üldlaule saatsid Kristiina Harjak klaveril ja Helje Ugam viiulil.

Koosoleku lõppedes oli lauaosadus.

Pühapäev algas kell 10 jumalateenistusega Pühalepa kirikus. 

    

Jutlustas v Leo Lekarkin, harmooniumil mängis koguduse orelimängija-koorijuht Helle Nittim, laulsid Luguse pühapäevakooli lapsed.

 

Peale jumalateenistust kogunesime jälle palvemaja juurde, et  lõunat süüa ja ilusast ilmast ning koosolemisest rõõmu tunda.

 

Pühapäevane koosolek algas kell 1 pl ühislaulude ja Pühakirja lugemisega. Lauluga astusid üles Luguse pühapäevakooli lapsed Katrin Kõllo juhatusel. Tervituse vend Leo kaudu saatis EELK Misjkonikeskusest Leevi Reinaru.Tervituse saatis ka Bengt Strengell  luterlikust misjoniühendusest Soomes. 

Õde Helju Naur (s. Köster) Hilleste kogudusest tervitas aastapäevalisi südamliku soololauluga ning meenutas aegu, mil ta selles samas Pühalepa palvemajas pühapäevakoolitundides käis.

 

Pühapäeva mõtiskluse aluseks oli Vana Testamendi tekst Jeremija 1, 4-10.

Enne teeleasumist sai taas keha kinnitada ning lapsed said oma teadmisi testida piibliviktoriinis.

 

Tänu kuulub Kõige Loojale, kes lasi kavandatu korda minna. 
Suur tänu ka kõigile kaasa aitajatele – kõnelejatele, lauljatele, mängijatele, lastega tegelejatele, küpsetajatele, keetjatele, korraldajatele.

 Kohtumiseni tuleval suvel!

(Rohkem pilte aastapäeva kuulutuskoosolekutelt ja jumalateenistuselt Pühalepas.)

JEREMIJA 1,4-10

Vana Testamendi kuulus prohvet Jeremija sai sõna Jehoovalt,  kutse sellises vormis, mis nagu ei annakski mingit taganemisteed või tõrkumise võimalust. Nimelt ütleb Issand, et ta pühitses Jeremia prohvetiks juba enne sündimist – enne kui ta ilmavalgust nägigi. Pühitsemine, see tähendab, et ühele inimesele antakse eriline, tema tavapärastest elust ja tööst erinev ülesanne. On öeldud ka, et pühitsemise kaudu eraldatakse inimene erilisse suhtesse Jumalaga.

Jeremija ei ole selle üle sugugi rõõmus ja täis elevust nagu vahest noor inimene, kes on õnnistatud mingisse ametisse koguduse teenimisel. Jeremija hoopis kaebleb – oh Issand Jehoova, vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor!  Jah, kas selles ei ole tal õigus? Tol ajal kehtis nõue, et noored pidid olema tagasihoidlikud.  Inimese iga tõi talle eeliseid. Nõnda on see praegugi idamaades. Meie ühiskonnas on  vanemate austamise nõue üsna tagaplaanile jäänud ja tundub, et mida enam ühiskond sekulariseerub, mida enam ristiusu mõju väheneb, seda rohkem näeme ka kogudustes selliseid tendentse, et noorus on midagi eriliselt väärtuslikku ja vanadus ei too sulle austust  ja kummardusi.

Muidugi võib ka noor inimene olla kutsutud, nagu näeme Jeremija juures. Ja vaatamata tema noorusele või võimekusele inimeste silmis. Issand annab sellele, kelle ta kutsub, ka jõu seda koormat kanda. Meie oma ihulike silmadega ja trafaretsete arusaamistega sageli ei märka seda. Seisame kõrval ja muigame või arvustame oma südames või suuga. Aga Issandal on oma plaanid, mida inimene ei saa alati mõista.

Eks oli Moosese kutsuminegi inimlikus mõttes suur arusaamatus. Ta oli küll juba keskeas, aga ka tema nägi, et tal ei ole selliseid omadusi ja seda jõudu, et koormat kanda, olla rahva juht. Ta oli inimese tapnud, ta oli karistuse eest põgenenud, oli tegev lihtsa karjusena. Kas on see inimese loogika järgi üks edulugu, mis lõpeb kutsega auväärsesse, vastutusrikkasse ametisse. Vist mitte. Aga ometi oli just Mooses see, kes tõi oma rahva Egiptusest välja Kaaninmaa piirile.

10. salmis ütleb Jehoova - ma panen sind kitkuma ja rebima, hävitama ja purustama, ehitama ja istutama. Jah, siin on ka sõnad ehitamisest ja istutamisest. Igal ajal on olukordi, mis vajavad korrigeerimist, meeldetuletusi, manitsusi. See on üks suur õnnistus kui meid noomitakse ja meile meelde tuletatakse seda, mille vastu me eksime. 10 käskugi on ju selleks, et saame oma elu nende valgel hinnata ja joonel hoida, mitte ahistamiseks, inimese vabaduse piiramiseks.

Kuid siin on ka teine pool, istutamine ja ehitamine. Kriitika, puudustele osutamine, noomimine ei saa olla  kuulutuse põhisisu, eriti veel siis, kui see toimub  kurjuse ja kibedusega.

Kui me kasvatame oma lapsi ja nad pahandust teevad või muidu ei vasta oma käitumisega meie soovidele ja üldiselt tunnustatud normidele on üsna kerge lahendus kärkimine, olukorra valjuhäälne, resoluutne muutmine. Tean seda omast käest. Ja  pikk meel kaob, rahu kaob, rõõm kaob. Ja kuidas on armastusega?

Kui vaatame UT Pauluse kirju, mis sisaldavad endas palju konkreetseid õpetusi koguduseelu korraldamise kohta siis Ef 4,1j ütleb Paulus: Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust.

Ka Pauluse kirjas Kolossa kogudusele 3,12 on samalaadne mõte. Ning Rooma kirja 12,10 kus on juttu uuest elust on Pauluse soovitus, kui nii võiks öelda – vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette.

Vennaarmastus ja alandlikkus peaksid olema loosungiks, mis seinale ja südamesse riputada. Kui sageli kohtab äärmist leigust siis teisal, kus ollakse nn pühendunud kristlased, sinna tuleb kuri uhkus, mis hävitab vennaarmastuse. Juba reformatsioonist ja vennastekoguduse algusaegadest on üksikisiku ja Jumala suhe esiplaanile tõusmas. Tänapäeval on individualism  veelgi kesksemal  kohal . Selline pingerida, Jumal-vend-mina ei oma enam endist positsiooni. Olulisem on ikka minu ja Jumala suhe, mina ja Jeesus. Pingerida on muutunud - Jumal- mina-vend. Aga kas ei ole see üks põhjus, miks me kaotame rahu, rõõmu, armastuse? See ei ole vastastikuses austuses ettejõudmise proovimine, sest ennekõike siiski mina ja alles siis vend ja tema huvid, mõtted, käsitlused. Jah sellel teemal on ehk kergem arutleda, kui seda praktiseerida. Aga arvan ja olen enda ümber näinud ja näen ka praegu vendi ja õdesid, kes tõepoolest seda suudavad ja on sellega oma koguduses ja ka eri koguduste vahelised silla ehitajad ja hoidjad, rahu sobitajad. Tänan tõesti Jumalat nende eest, sest see and on seemne külvajatele väga väärtuslik.

Kindlasti ei saa me leppida mitmete õpetustega, mida levitatakse ja ka hoiakutega, aga otsigem ja toetugem ikkagi ühisele osale ja palugem Jumalalt selgust tekkinud olukordadesse. Juba VT rahvas teadis kui oluline on valvur, mis valvab huuli. Täna, on see veelgi tähtsam. Mis on see, mida ma kuulutan, millest räägin, kas see peaks kuidagi kedagi või midagi paremuse poole nihutama? Kas see on Jumala tahtmine, kuidas tema Sõna tõlgendan? Need on minu viimaste päevade mõtted .

Jehoova , kui ta kutsus Jeremija andis talle ülesande ja selles oli nii üht kui teist kitkumist ja purustamist, istutamist ja ehitamist. Teame, et Jumal on hea ja armuline. Kolgata ohver, ristipuu,  tuletab meile seda igal päeval meelde. Jumal on armuline iga inimese suhtes. Ta küll  põlgab pattu, aga annab andeks kahetsejale, meeleparandajale. Kas peaks Jumalal selle kitkumise ja purustamise juures olema tahtmine kõik hävitada. Arvan, et ei. Vaid nii palju, et enam ruumi anda istutamisele ja ehitamisele.

Õnnistagu Jumal meie iga sõna ja tegu, mis viib  meid vennaarmastuse ja kõigi nende andide poole, mis on armastus ja rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, ustavus, tasadus ja enesevalitsus.

Lui Remmelg,

Pühalepas, 5.08.2012