1517. aastal, pühakutepäeva eelõhtul naelutas Martin Luther (1483-1546) Wittenbergi kiriku uksele 95 vaidlusteesi. Seda kuupäeva peetakse reformatsiooni alguseks ja tähistatakse ka tänapäeval reformatsiooni päevana, usupuhastuspühana, õige usu ülevõtmise pühana – nõnda nagu teda on nimetatud. Õigupoolest olid reformatsioonile teed valmistanud mitmed märtrid ja usuliikumised. Nimetaks siin Jan Hus´i, kes oma sünnipäeval 1415. aastal kui ketser tulesurma pidi surema. See oli 100 aastat enne Wittenbergi sündmusi. Jan Hus´i hukkamisega ei saabunud rahu vaid tekkisid uued liikumised. Hussiitide ja taboriitide aastaid kestnud võitlus lõppes viimaks küll nende purustamisega. Protestantlikud põgenejad moodustasid hiljem koguduse, mida tuntakse Böömi ja Määri vendade nime all. Böömi- Määri vennad olid ka Zinzendorfi Herrnhuti vennastekoguduse alguse juures. Martin Luther ise ei soovinud oma tegevusega uut konfessiooni luua vaid juhtis tähelepanu tolleaegses lääne kirikus esinevatele kõrvalekaldumistele, ennekõike indulgentside müümise praktikale. Luther esitas küll teesid, aga vaidlust formuleeritud teeside üle tavapärasel viisil ei tekkinud. Vallandus hoopis aastaid kestev reformatsioon, mille tulemusena lakkas olemast ühtne lääne kirik ja tekkisid mitmed uued kirikud ja ühendused. Suuremad neist luterlik, reformeeritud ja anglikaani kirik.
Usupuhastuspüha võiks seega nimetada ka luterliku ja teiste reformatsiooni tagajärjel tekkinud kirikute sünnipäevaks. Aastasadu on see päev olnud üheks oluliseks kirikupühaks protestantlikes maades, sealhulgas meie kodumaal. Saksamaal reformatsiooni hällis on ta osades liidumaades koguni töövaba päev.
Kui öelda märksõna – usupuhastuspüha siis mis minule kõige esmalt meenub? Kirikute punased tekstiilid, mis on ka märk Pühast Vaimust , võitlevast kogudusest, märk ka sellest verest, mis valati reformatsiooni võidu nimel. Lauluraamatu rubriik „ Võitlev kogudus“. Kiriku hümn Martin Lutheri „Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas“, mida lauldi ikka püsti seistes ja lõpulauluna. Kõned mis vaagisid ajaloolisi sündmusi, usupuhtuse probleeme minevikus ja tänapäeval, meie luteri kiriku tänast päeva, usku ja selle Pühakirja järgsust meis enestes.
Täna on olukord mõneti teine, võib olla see oli juba toona nõnda, kui mina enam kui 30 aastat tagasi kirikusse tulin ja mind Räpina kirikus ristiti. Aga minul puuduvad sellest mälestused. Täna on usupuhastuspüha taandunumas/taandunud, nõnda nagu surnute mälestamispühagi, mida viimasel kirikuaasta pühapäeval on peetud. Usupuhastuspüha asemele on asunud pühakutepäev ja hingedepäev. Surnutemälestamispüha sisu on kandumas endisaegsele sünkretistlikule hingedepäevale. Usupuhastuspühale ei olegi sisulist alternatiivi. Tundub, et me nagu häbeneksime usupuhastust ja selle meenutamist. Kõneldakse ju ilmalike võidupäevadegi sobimatusest kaasaegsesse euroopalikku ühiskonda.
Usupuhastuspüha ei ole vaid võitlust ja võitu tähistav püha vaid ka sünnipäev. Meie kiriku sünnipäev. Kui me sünnipäevalast häbeneme, tema sünnipäeva ei taha meenutada kas on see sünnipäevalaps siis meile võõras või mingil viisil alaväärtuslik? Aga see on ju kirik, millesse ma kuulun, see on meie esivanemate kirik läbi aastasadade.
Kas ei ole juba praegune olukord põhjuseks, miks peaksime usupuhastuspüha eriliselt tähtsaks pidama? Kui meie kirik on nõnda haruline ja mitte rahumeelselt kahar puu vaid otsimas abi ja lahendusi väljast poolt - abi paganate käest. Kas me ei peaks just reformatsiooni viljasid enam esile tooma ja oma kirikut kalliks pidama?
Aga vaatamata olukordadele ja suundumustele võime täna siiski tõdeda, et meie evangeelne kirik on püsinud pea 500 aastat. Tänu Taevasele Isale selle armu eest. Kasutagem siis neid võimalusi targalt, mis usupuhastus meile on andnud. Pidagem kalliks seda märtrite verd, mis on valatud, et me tohime arvata ja ka öelda välja seda mis Looja on meile südamesse andnud.
Täna loetud evangeeliumis ütleb Issand „ Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas. Aga kes iganes minu ära salgab inimeste ees, selle salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas.“ Tunnistamine inimeste ees see on välja minemine. Oma väikeses koguduses või kaaskristlaste hulgas on see tunnistamine meile omane. Kiriku liturgias on usutunnistus, mida me loeme. Teistes kogudustes tõuseb inimene ja annab suuga tunnistust oma Päästjast, Issanda ligiolutunnetusest argiolukordades. Kogudus on enamasti turvaline keskkond, tunnistused oodatud, vahel kahjuks isegi nõutud. Tunnistus inimeste ees – koolis, töökohal, avalikus ruumis, paganate keskel see on teine keskkond. Tunnistus koguduses on venna kinnituseks. Avalik tunnistamine on võrreldav kuulutamisega. Sama kaalukas kui mitte enam on tunnistus, mille me anname oma tegudega, oma eluga. Olla hea tunnistus Issandast see ei ole kerge. Kas üldse võimalik? Issand ise annab meile selleks jõudu oma Püha Vaimu kaudu. Aga seda on vaja ka taotleda see ei ole iseenesest.
Lõpetuseks küsiksin, kas minu suhe Jeesusega on selline, mis võimaldab olla tunnistaja, hea tunnistaja? Kas oleks vaja siin muutusi, kas oleks minu elust midagi välja puhastada? Kas see usk, minu usk, on õndsakstegev. Kas ma näen kord oma Lunastajat palgest palgesse?
L.R.
