Jumala riik on imelik riik. Selle elanikud on kõik iseeneses nõdrad ja viletsad. Tublisid ja vägevaid inimesi sinna ei lasta. Et selle riigi elanikud ei langeks kõrkusesse, vaid jääksid alandlikuks, laseb Issand kuradil neid karistada, tuletamaks neile meelde nende patte ja väärsamme. Sest vaid alandlikuina võib Jumal neid kasutada oma sulastena. Apostel Pauluski sai tihti kogeda seda Issanda karistust. Ta kirjutab sellest oma teises kirjas korintlastele vastuseks neile, kes mõtlesid, et ta pole õige apostel:
Tuleb kiidelda, ehkki sellest pole kasu. Nüüd tahan ma tulla nägemuste ja Issanda ilmutuste juurde.
2Ma tean ühte inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest- kas ta oli ihus, seda ma ei tea, või kas ta oli ihust väljas, seda ma ei tea, Jumal teab - tõmmati kolmanda taevani.
3Ja ma tean, et sama inimest - kas ta oli ihus või ihust lahus, seda ma ei tea, Jumal teab -
4tõmmati paradiisi ja ta kuulis öeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida.
5Selle inimese üle ma kiitlen, iseenesest ei kiitle ma aga muu kui nõtruse üle.
6Jah, kui ma tahaksingi kiidelda, ei oleks ma rumal, sest ma räägiksin tõtt. Aga ma loobun sellest, et mõni ei arvaks minust enamat, kui ta mind näeb olevat või mida ta minult kuuleb,
7ka võrratult suurte ilmutuste tõttu. Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks.
8Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks.
9Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.
10Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.
Meie, kellele nii suuri ülesandeid nagu Paulusele pole antud, oleme siiski Jumala evangeeliumi käskjalad maailmas. Jumal on valinud meid selleks, hoolimata meie inimlikest puudustest ja nõrkustest. Mõistagi oleks Jumal võinud läkitada oma inglid, nii nagu ta Jeesuse sünniga seoses tegi. Inglid teatasid karjastele Jeesuse sünnist ning et ta on Messias, Issand. Lk 2:8-10.
Ometi ei vali Jumal evangeeliumi levitajaiks ingleid või vaime, vaid inimesi. Need varustab ta Püha Vaimuga ja annab ülesandeks "teha Jeesuse jüngriteks kõik rahvad, ristida neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetada neid pidama kõike, mida Jeesus on käskinud." Mt 28:19,20. See tähendab kuulutada inimestele Jumala suuri tegusid Jeesuse läbi ja nii anda neile osadus Jeesuse taevaliku pärandiga.
Valides kaksteist apostlit oli Jeesus teadlik, missugused nad olid. Sest juba igavesest ajast teadis ta, et kogu maailm saab pattulangemise läbi vaimulikult hävitatud. Rm 7:18. Ja ilma Püha Vaimu juhtimiseta evangeeliumi juurde jääme me Jumala vaenlasteks. Aga vaim sünnitab meid uuesti ja teeb meid headeks Jumala tööriistadeks ristimise ja usu kaudu. "Jumal teeb kõik uueks." Ilm 21:5. Vana inimene sureb ja uus inimene tõuseb. "Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, uus on sündinud." 2Kr 5:17.
Damaskuses olles sai Paulus Ananiase sõnakuulutamise läbi Püha Vaimu õpetust evangeeliumist ja seega uuestisündimise anni. Ananias rääkis talle kõigest, mida Jeesus meie pääste jaoks on teinud ning vahendas talle Jumala kutset kuulutada evangeeliumi nii paganaile kui ka juutidele. Paulus sai selle kutse pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist. Ap 9:15.
Paulus hoidis end alandlikuna ega tahtnud end esile tõsta. Esimeses kirjas korintlastele kirjutab ta: "Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust." 1Kr 2:1-2. Teine kord võrdleb ta end hapra saviastjaga: "See aare (evangeelium) on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist." 2Kr 4:7.
Sest me elame nagu kahes maailmas, ühelt poolt patuses ihus, mis kunagi ei parane, vaid ikka võitleb Jumala tõe vastu. Seda lihalikku meelt peame iga päev evangeeliumiga suretama. Teiselt poolt elame juba taevas, nagu Paulus kirjutab: "Te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas.“ Kl 3:3. Meie uus loomus usu kaudu Kristuses pole silmaga nähtav, kuigi see on juba nüüd olemas. Aga "kui Kristus, teie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie koos temaga avalikuks kirkuses." Kl 3:4.
Paulus kogeb seda kahesugust elu raskena ja kirjutab roomlastele: "Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan." Rm 7:15. Pääste puhul on ta teadlik oma vääritusest ja peale selle piinab teda üks "vai lihas, mille Jumala on talle andnud, et ta ei läheks kõrgiks." 2 Kr 12:7. Me ei tea, mis vai see oli, aga Paulus teab, et see tuleneb ta patusest loomust, mis on paradiisis pattulangemise tagajärg. Ta näeb selgelt oma tõelist olukorda ja kirjutab roomlastele: "Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?" Aga tegelikult ta teab, kust tuleb abi: "Tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!" Rm 7:24-25
Meil kõigil on patune loomus ning seepärast ka oma vai lihas, et me jääksime alandlikuks. "Keegi pole Jumala ees õige." Rm 3:12. Ometi on Jeesus valinud just seesuguseid ebatäiuslikke inimesi oma tunnistajaiks maailmas. Aga ta annab neile armu ja ütleb: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Need sõnad lohutavad meid, kui me tunneme, et me oleme väärtusetud. Jeesus ei surnud ju õigete, vaid patuste eest. Mk 2:17, Rm 5:8. Mäletagem ka prohvet Jesaja sõnu Jeesusest: "Ta võttis enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud." Js 53:4-5.
Armas hing! Kõik, mis meid rõhub, ja kõik kurja meie sees, mida me ise ei tunnegi, kandis Jeesus ära, nii et me nüüd õigeina ja puhtaina seda uskudes saame lootusega vaadata taeva poole. Jeesuse nimel julgeme ka kõiges ebatäiuslikkuses ja nõrkuses viia inimestele päästesõnumit. Sest me ei lähe oma väega, vaid Jumala armu väes, mis on võimas meie nõrkuses. Me saame surra Kristusega, nii et me jätame ära kõik meie oma ja loodame üksnes Jumala armule Kristuses.
Teksti lõpus kirjutab Paulus: "Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev." Kristlane, kes järgib Jumala sõna, ei saa inimeste poolt oodata heatahtlikkust. "Ei ole teener suurem kui ta isand, Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki," ütleb Jeesus. Jh 15.20.
Ometi saame me rõõmustada selle üle, et Püha Vaim juhib meid Jeesuse tõttu imelisel viisil taevasse. Olgu meie tunnistus ikka nagu Paulusel: „Mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale. Gl 6:14. Aamen.
Bengt Strengell
Pühalepas 18.10.2011
