Ma viibin täna õhtul mõttes vanas majas,

mis sammalkatusega seisab põlispuude all.

Kus ühes meeles koos on palvetajad

ja noored kiitust laulvad silmil säravail.

Ei olnudki see mulle väga ammu,

kui esmakordselt siin ma seisatama jäin.

Kus tuhanded on Päästjalt võtnud rammu,

ja tuhandete keeled tunnistusi tõid.

See vana maja on ka armsaks saanud mulle,

sest olen mõistnud, kuis nii ligi Jeesu arm.

Kui tunnistajad au on andnud Issand, Sulle

ja Sinu ette alandunud noorte võitlejate parv.

Kui täna õhtul ainult mõttes teie juures,

ja siiski tahaks ühendada tervituseks käed...

Miks on see nii? Küll Issand teab. Oh jäta süda mured.

Et Tema hästi teeb, küll peatselt seda näed.

Ei Issand pole oma lapsi maha jätnud,

kui Ta neid peab ka viima mööda valuteid.

Ta on vaid oma erihoolde võtnud,

et paremini kasvatada neid.

Kõik maised teed, need ükskord lahku viivad,

ja vana maja ka kord maha jääb.

Kuid pole muret sest, kui Jeesu armutiivad

sind sinna kandvad, kus sa päriskodu näed.

Et Jeesus ligi meil, see annab meile jõudu.

See annab meile kätte kindla sau,

et teie siin ja mina seal ei tehagi muud nõuda,

kui Teda tänada ja ülistada Tema nime au.

Õpetaja Albert Soosaare luuletus