Usupuhastuspüha 2011

1517. aastal, pühakutepäeva eelõhtul naelutas Martin Luther (1483-1546) Wittenbergi kiriku uksele 95 vaidlusteesi. Seda kuupäeva peetakse reformatsiooni alguseks ja tähistatakse ka tänapäeval reformatsiooni päevana, usupuhastuspühana, õige usu ülevõtmise pühana – nõnda nagu teda on nimetatud. Õigupoolest olid reformatsioonile teed valmistanud mitmed märtrid ja usuliikumised. Nimetaks siin Jan Hus´i, kes oma sünnipäeval 1415. aastal kui ketser tulesurma pidi surema. See oli 100 aastat enne Wittenbergi sündmusi. Jan Hus´i hukkamisega ei saabunud rahu vaid tekkisid uued liikumised. Hussiitide ja taboriitide aastaid kestnud võitlus lõppes viimaks küll nende purustamisega. Protestantlikud põgenejad moodustasid hiljem koguduse, mida tuntakse Böömi ja Määri vendade nime all. Böömi- Määri vennad olid ka Zinzendorfi Herrnhuti vennastekoguduse alguse juures.

Martin Luther ise ei soovinud oma tegevusega uut konfessiooni luua vaid juhtis tähelepanu tolleaegses lääne kirikus esinevatele kõrvalekaldumistele, ennekõike indulgentside müümise praktikale. Luther esitas küll teesid, aga vaidlust formuleeritud teeside üle tavapärasel viisil ei tekkinud. Vallandus hoopis aastaid kestev reformatsioon, mille tulemusena lakkas olemast ühtne lääne kirik ja tekkisid mitmed uued kirikud ja ühendused. Suuremad neist luterlik, reformeeritud ja anglikaani kirik.

Usupuhastuspüha võiks seega nimetada ka luterliku ja teiste reformatsiooni tagajärjel tekkinud kirikute sünnipäevaks. Aastasadu on see päev olnud üheks oluliseks kirikupühaks protestantlikes maades, sealhulgas meie kodumaal. Saksamaal reformatsiooni hällis on ta osades liidumaades koguni töövaba päev.

Kui öelda märksõna – usupuhastuspüha siis mis minule kõige esmalt meenub? Kirikute punased tekstiilid, mis on ka märk Pühast Vaimust , võitlevast kogudusest, märk ka sellest verest, mis valati reformatsiooni võidu nimel. Lauluraamatu rubriik „ Võitlev kogudus“. Kiriku hümn Martin Lutheri „Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas“, mida lauldi ikka püsti seistes ja lõpulauluna. Kõned mis vaagisid ajaloolisi sündmusi, usupuhtuse probleeme minevikus ja tänapäeval, meie luteri kiriku tänast päeva, usku ja selle Pühakirja järgsust meis enestes.

Täna on olukord mõneti teine, võib olla see oli juba toona nõnda, kui mina enam kui 30 aastat tagasi kirikusse tulin ja mind Räpina kirikus ristiti. Aga minul puuduvad sellest mälestused. Täna on usupuhastuspüha taandunumas/taandunud, nõnda nagu surnute mälestamispühagi, mida viimasel kirikuaasta pühapäeval on peetud. Usupuhastuspüha asemele on asunud pühakutepäev ja hingedepäev. Surnutemälestamispüha sisu on kandumas endisaegsele sünkretistlikule hingedepäevale. Usupuhastuspühale ei olegi sisulist alternatiivi. Tundub, et me nagu häbeneksime usupuhastust ja selle meenutamist. Kõneldakse ju ilmalike võidupäevadegi sobimatusest kaasaegsesse euroopalikku ühiskonda.

Usupuhastuspüha ei ole vaid võitlust ja võitu tähistav püha vaid ka sünnipäev. Meie kiriku sünnipäev. Kui me sünnipäevalast häbeneme, tema sünnipäeva ei taha meenutada kas on see sünnipäevalaps siis meile võõras või mingil viisil alaväärtuslik? Aga see on ju kirik, millesse ma kuulun, see on meie esivanemate kirik läbi aastasadade.

Kas ei ole juba praegune olukord põhjuseks, miks peaksime usupuhastuspüha eriliselt tähtsaks pidama? Kui meie kirik on nõnda haruline ja mitte rahumeelselt kahar puu vaid otsimas abi ja lahendusi väljast poolt - abi paganate käest. Kas me ei peaks just reformatsiooni viljasid enam esile tooma ja oma kirikut kalliks pidama?

Aga vaatamata olukordadele ja suundumustele võime täna siiski tõdeda, et meie evangeelne kirik on püsinud pea 500 aastat. Tänu Taevasele Isale selle armu eest. Kasutagem siis neid võimalusi targalt, mis usupuhastus meile on andnud. Pidagem kalliks seda märtrite verd, mis on valatud, et me tohime arvata ja ka öelda välja seda mis Looja on meile südamesse andnud.

Täna loetud evangeeliumis ütleb Issand „ Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas. Aga kes iganes minu ära salgab inimeste ees, selle salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas.“ Tunnistamine inimeste ees see on välja minemine. Oma väikeses koguduses või kaaskristlaste hulgas on see tunnistamine meile omane. Kiriku liturgias on usutunnistus, mida me loeme. Teistes kogudustes tõuseb inimene ja annab suuga tunnistust oma Päästjast, Issanda ligiolutunnetusest argiolukordades. Kogudus on enamasti turvaline keskkond, tunnistused oodatud, vahel kahjuks isegi nõutud. Tunnistus inimeste ees – koolis, töökohal, avalikus ruumis, paganate keskel see on teine keskkond. Tunnistus koguduses on venna kinnituseks. Avalik tunnistamine on võrreldav kuulutamisega. Sama kaalukas kui mitte enam on tunnistus, mille me anname oma tegudega, oma eluga. Olla hea tunnistus Issandast see ei ole kerge. Kas üldse võimalik? Issand ise annab meile selleks jõudu oma Püha Vaimu kaudu. Aga seda on vaja ka taotleda see ei ole iseenesest.

Lõpetuseks küsiksin, kas minu suhe Jeesusega on selline, mis võimaldab olla tunnistaja, hea tunnistaja? Kas oleks vaja siin muutusi, kas oleks minu elust midagi välja puhastada? Kas see usk, minu usk, on õndsakstegev. Kas ma näen kord oma Lunastajat palgest palgesse?

L.R.

Vennastekoguduse sümboleid

TALL

Tall on kristluse üks vanemaid sümboleid. Läbi terve keskaja kasutati teda erinevalt kujutatuna väga palju. Böömi vendadel on ta leidnud kasutamist ametlike trükiste kaunistusena ja väga laialdaselt - nõnda, et me võime Talle kujutist Uniteedi vapiks lugeda.

Esimest korda kohtame Talle kujutist 1541. aasta tsehhi lauluraamatu kaanel. Seal on Tall võidulipuga ümbritsetuna inglitest ja pilvedest. Allpool on kujutatud maapealset laulvat kogudust.

1606. aasta lauluraamatul näeme Talle võidulipuga, vikerkaart ja Siioni mäge, 4 looma ja 24 harfi mängivat vanemat (Ilm 4,3-8; 5,6)

Vana Vennaste Uniteet võttis teadlikult võiduka, triumfeeriva Talle oma sümboliks ja kasutas seda hiljem piiskopipitsatil. Vanim pitsati jäljend pärineb aastast 1634. Daniel Ernst Jablonski Poola Uniteedi piiskopina on sellise kujutisega pitsatit kasutanud ordinatsioonitunnistusel. Nikolaus Ludwig von Zinzendorf ja hilisemad Uuenenud Uniteedi piiskopid võtsid Jablonski kasutatud ametipitsati üle ja sarnast pitsatit kasutatakse tänapäevani. Erinevused on peaasjalikult vaid kaunistustes ja suuruses.

Talle sümbolit kasutatakse Uniteedi kõigis provintsides. Seega on ta kõiki ühendav sümbol. Juba vana Vennaste Uniteet kasutas pitsatil teksti VICIT AGNUS NOSTER – EUM SEQUAMUR (meie Tall on võitja – järgnegem talle). Talle sümbolit kasutavad ka mõned teised kirikud.

/Allikas: Handbuch für Versammlungen in der Brüdergemeine (Vennastekoguduse koosolekute käsiraamat), 2006./

Jumal on nõtrades vägev

2 Kr 12:1-10

Jumala riik on imelik riik. Selle elanikud on kõik iseeneses nõdrad ja viletsad. Tublisid ja vägevaid inimesi sinna ei lasta. Et selle riigi elanikud ei langeks kõrkusesse, vaid jääksid alandlikuks, laseb Issand kuradil neid karistada, tuletamaks neile meelde nende patte ja väärsamme. Sest vaid alandlikuina võib Jumal neid kasutada oma sulastena. Apostel Pauluski sai tihti kogeda seda Issanda karistust. Ta kirjutab sellest oma teises kirjas korintlastele vastuseks neile, kes mõtlesid, et ta pole õige apostel:

Tuleb kiidelda, ehkki sellest pole kasu. Nüüd tahan ma tulla nägemuste ja Issanda ilmutuste juurde.
²Ma tean ühte inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest- kas ta oli ihus, seda ma ei tea, või kas ta oli ihust väljas, seda ma ei tea, Jumal teab - tõmmati kolmanda taevani.
³Ja ma tean, et sama inimest - kas ta oli ihus või ihust lahus, seda ma ei tea, Jumal teab -
⁴tõmmati paradiisi ja ta kuulis öeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida.
⁵Selle inimese üle ma kiitlen, iseenesest ei kiitle ma aga muu kui nõtruse üle.
⁶Jah, kui ma tahaksingi kiidelda, ei oleks ma rumal, sest ma räägiksin tõtt. Aga ma loobun sellest, et mõni ei arvaks minust enamat, kui ta mind näeb olevat või mida ta minult kuuleb,
⁷ka võrratult suurte ilmutuste tõttu. Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks.
⁸Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks.
⁹Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.
¹⁰Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.

Meie, kellele nii suuri ülesandeid nagu Paulusele pole antud, oleme siiski Jumala evangeeliumi käskjalad maailmas. Jumal on valinud meid selleks, hoolimata meie inimlikest puudustest ja nõrkustest. Mõistagi oleks Jumal võinud läkitada oma inglid, nii nagu ta Jeesuse sünniga seoses tegi. Inglid teatasid karjastele Jeesuse sünnist ning et ta on Messias, Issand. Lk 2:8-10.

Ometi ei vali Jumal evangeeliumi levitajaiks ingleid või vaime, vaid inimesi. Need varustab ta Püha Vaimuga ja annab ülesandeks "teha Jeesuse jüngriteks kõik rahvad, ristida neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetada neid pidama kõike, mida Jeesus on käskinud." Mt 28:19,20. See tähendab kuulutada inimestele Jumala suuri tegusid Jeesuse läbi ja nii anda neile osadus Jeesuse taevaliku pärandiga.

Valides kaksteist apostlit oli Jeesus teadlik, missugused nad olid. Sest juba igavesest ajast teadis ta, et kogu maailm saab pattulangemise läbi vaimulikult hävitatud. Rm 7:18. Ja ilma Püha Vaimu juhtimiseta evangeeliumi juurde jääme me Jumala vaenlasteks. Aga vaim sünnitab meid uuesti ja teeb meid headeks Jumala tööriistadeks ristimise ja usu kaudu. "Jumal teeb kõik uueks." Ilm 21:5. Vana inimene sureb ja uus inimene tõuseb. "Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, uus on sündinud." 2Kr 5:17.

Damaskuses olles sai Paulus Ananiase sõnakuulutamise läbi Püha Vaimu õpetust evangeeliumist ja seega uuestisündimise anni. Ananias rääkis talle kõigest, mida Jeesus meie pääste jaoks on teinud ning vahendas talle Jumala kutset kuulutada evangeeliumi nii paganaile kui ka juutidele. Paulus sai selle kutse pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist. Ap 9:15.

Paulus hoidis end alandlikuna ega tahtnud end esile tõsta. Esimeses kirjas korintlastele kirjutab ta: "Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust." 1Kr 2:1-2. Teine kord võrdleb ta end hapra saviastjaga: "See aare (evangeelium) on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist." 2Kr 4:7.

Sest me elame nagu kahes maailmas, ühelt poolt patuses ihus, mis kunagi ei parane, vaid ikka võitleb Jumala tõe vastu. Seda lihalikku meelt peame iga päev evangeeliumiga suretama. Teiselt poolt elame juba taevas, nagu Paulus kirjutab: "Te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas.“ Kl 3:3. Meie uus loomus usu kaudu Kristuses pole silmaga nähtav, kuigi see on juba nüüd olemas. Aga "kui Kristus, teie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie koos temaga avalikuks kirkuses." Kl 3:4.

Paulus kogeb seda kahesugust elu raskena ja kirjutab roomlastele: "Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan." Rm 7:15. Pääste puhul on ta teadlik oma vääritusest ja peale selle piinab teda üks "vai lihas, mille Jumala on talle andnud, et ta ei läheks kõrgiks." 2 Kr 12:7. Me ei tea, mis vai see oli, aga Paulus teab, et see tuleneb ta patusest loomust, mis on paradiisis pattulangemise tagajärg. Ta näeb selgelt oma tõelist olukorda ja kirjutab roomlastele: "Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?" Aga tegelikult ta teab, kust tuleb abi: "Tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!" Rm 7:24-25

Meil kõigil on patune loomus ning seepärast ka oma vai lihas, et me jääksime alandlikuks. "Keegi pole Jumala ees õige." Rm 3:12. Ometi on Jeesus valinud just seesuguseid ebatäiuslikke inimesi oma tunnistajaiks maailmas. Aga ta annab neile armu ja ütleb: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Need sõnad lohutavad meid, kui me tunneme, et me oleme väärtusetud. Jeesus ei surnud ju õigete, vaid patuste eest. Mk 2:17, Rm 5:8. Mäletagem ka prohvet Jesaja sõnu Jeesusest: "Ta võttis enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud." Js 53:4-5.

Armas hing! Kõik, mis meid rõhub, ja kõik kurja meie sees, mida me ise ei tunnegi, kandis Jeesus ära, nii et me nüüd õigeina ja puhtaina seda uskudes saame lootusega vaadata taeva poole. Jeesuse nimel julgeme ka kõiges ebatäiuslikkuses ja nõrkuses viia inimestele päästesõnumit. Sest me ei lähe oma väega, vaid Jumala armu väes, mis on võimas meie nõrkuses. Me saame surra Kristusega, nii et me jätame ära kõik meie oma ja loodame üksnes Jumala armule Kristuses.

Teksti lõpus kirjutab Paulus: "Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev." Kristlane, kes järgib Jumala sõna, ei saa inimeste poolt oodata heatahtlikkust. "Ei ole teener suurem kui ta isand, Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki," ütleb Jeesus. Jh 15.20.

Ometi saame me rõõmustada selle üle, et Püha Vaim juhib meid Jeesuse tõttu imelisel viisil taevasse. Olgu meie tunnistus ikka nagu Paulusel: „Mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale. Gl 6:14. Aamen.

Bengt Strengell

Pühalepas 18.10.2011

Oktoobrikuises laulu – ja palvetunnis

oli meil rõõm tervitada Soome külalisi ( Rootsi Luterlik Evangeeliumiühendus Soomes) Juhani Martikainen´i , Bengt ja Eivor Strengell´i. Külaliste teejuhiks oli Evangeeliumiühenduse töötaja Eestis Heikki Mutso. Õhtusesse palvetundi kogunes 32 õde-venda.

Alguslauludeks laulsime 327 „Tänan Looja Sind nüüd ma“, 152 „Puuduta Jumala Vaim mind“, 160 „Armas Jeesus kogu Sina oma Sõna juurde meid“ ja peale alguspalvet 17 „Ma laulan suust ja südamest“.

Sõna kuulutus seekord Soome vendadelt. Juhani Martikaineni kõne aluseks oli päeva loosung 3Ms 26,13 MINA OLEN ISSAND, TEIE JUMAL, KES TÕI TEID ÄRA EGIPTUSEMAALT, ET E EI OLEKS ENAM NENDE ORJAD: MA MURDSIN KATKI TEIE IKKEPUUD JA PANIN TEID KÄIMA PÜSTIPÄI.

Külalistel olid kaasas uued lauluvihikud „Siioni kannel“, millest saime laulda tuttavamaid laule. Juhtumisi olime just eelneval kuul Pühalepas mõnda laulu sellest vihikust ka õppinud. Peale tundi sai laulikuid ka endale soetada. Ja kel veel soovi, saab uut lauluvihikut „Logose“ raamatupoest küsida.

Vend Strengell kõneles teemal „Jumal on nõtrades vägev“. Jumala riik on imelik riik. Selle elanikud on kõik iseeneses nõdrad ja viletsad. Tublisid ja vägevaid inimesi sinna ei lasta. Et selle riigi elanikud ei langeks kõrkusesse, vaid jääksid alandlikuks, laseb Issand kuradil neid karistada, tuletamaks neile meelde nende patte ja väärsamme. Sest vaid alandlikuina võib Jumal neid kasutada oma sulastena. Apostel Pauluski sai tihti kogeda seda Issanda karistust. Ta kirjutab sellest oma teises kirjas korintlastele vastuseks neile, kes mõtlesid, et ta pole õige apostel: 2Kr 12, (1-6), 7-10………

Hiiumaa vendadest kõneles Anton Altmäe, kinnitades saadud ja edastatud Sõnaga Soome vendade kuulutust.

Palvelauluks laulsime laulu 348 „Jumal õnnista me hingi“

Lõpulauluks 400 „Ma Sulle Jeesus tõotan

Kohvilaud oli rikkalikult kaetud kaasatoodud andidest. Kuigi väljas oli sügisene pimedus ja tormiks paisuv tuul oli vana palvemaja varjus, soojaseina ümber hubane koosolemine. Tänu Jeesusele selle õnnistatud õhtu eest ja lootuse eest, et see külaskäik ei jää viimaseks.

Ma viibin täna õhtul mõttes vanas majas,

mis sammalkatusega seisab põlispuude all.

Kus ühes meeles koos on palvetajad

ja noored kiitust laulvad silmil säravail.

Ei olnudki see mulle väga ammu,

kui esmakordselt siin ma seisatama jäin.

Kus tuhanded on Päästjalt võtnud rammu,

ja tuhandete keeled tunnistusi tõid.

See vana maja on ka armsaks saanud mulle,

sest olen mõistnud, kuis nii ligi Jeesu arm.

Kui tunnistajad au on andnud Issand, Sulle

ja Sinu ette alandunud noorte võitlejate parv.

Kui täna õhtul ainult mõttes teie juures,

ja siiski tahaks ühendada tervituseks käed...

Miks on see nii? Küll Issand teab. Oh jäta süda mured.

Et Tema hästi teeb, küll peatselt seda näed.

Ei Issand pole oma lapsi maha jätnud,

kui Ta neid peab ka viima mööda valuteid.

Ta on vaid oma erihoolde võtnud,

et paremini kasvatada neid.

Kõik maised teed, need ükskord lahku viivad,

ja vana maja ka kord maha jääb.

Kuid pole muret sest, kui Jeesu armutiivad

sind sinna kandvad, kus sa päriskodu näed.

Et Jeesus ligi meil, see annab meile jõudu.

See annab meile kätte kindla sau,

et teie siin ja mina seal ei tehagi muud nõuda,

kui Teda tänada ja ülistada Tema nime au.

Õpetaja Albert Soosaare luuletus

Hageri palvemaja 191. aastapäeval 18. sept. 2011.a.

Piiblitund algas kell 10.00 ja selle pidas õpetaja emeeritus Elmar Reinsoo Kihelkonnalt Saaremaalt.

Päeva muusikalises osas mängis Hageri pasunakoor ja laulis Hageri koguduse segakoor Aivi Otsniku ja Sigrid Põld´i juhatusel ja selleks aastapäevaks laulud selgeks õppinud ansambel.

Kohale oli tulnud üle 70 inimese.

Pasunakoor mängis „Mu süda ärka üles“.

Avasõna ütles Hageri kirikuõpetaja, praost Jüri Vallsalu. Ta tutvustas tänast külalist Elmar Reinsood.

Esimeseks lauluks oli sõnade etteütlemisega KLPR 267 „Mu Jumal, Sinu arm ja heldus“.

J. Vallsalu luges tänase päeva vaimulikud loosungisalmid Ps 82:8; Tt 2:13 ja pidas alguspalve.

Õpetaja emeeritus Elmar Reinsoo piiblitund oli teemal Hb10:35-39. (Lisatud)

Pärast piiblitundi laulis kogudus sõnade etteütlemisega KLPR 309 „Issand, Sa tahad meid rahu ja rõõmuga täita“.

Piiblitunni teemal võtsid sõna Jüri Vallsalu, Agu Kaljuste, Tõnu Lend, Heljut Kapral, Salme Niilisk.

Järgnes vaba palve Agu Kaljuste, Endel Mikker, Elmar Reinsoo, Jüri Vallsalu.

Meie Isa palve.

Koosolijad laulsid KLPR 279 „Lase ustavaks mind jääda“.

Kell 12.00 olid palvemaja aastapäevalised Hageri kirikus armulauaga jumalateenistusel, kus jutlustas samuti Elmar Reinsoo.

Hageri kirikus õnnistati nädal tagasi uus remonditud orel, samuti uued gobelääntehnikas altari- ja kantslikatted. Nädal tagasi alustati ka uutmoodi armulaua jagamist – peekritega.

Peale jumalateenistust mindi tagasi palvemajja, kus sai teelauas keha kinnitada ja pärast mõnusalt päikese käes õuel sõpradega vestelda.

Kell 15.00 algas palvemaja saalis kuulutustund, mille viis läbi vend Arne Mänd.

Vend Agu Kaljuste luges ette EEVK peavanema Eenok Haameri tervituse.

Õ Aivi Sepp luges kunagise Hageri koguduse õpetaja Albert Soosaare luuletus- tervituse, mille ta kirjutas haiglast 21. augustil 1949.a. noortele, kes kogunesid teeõhtule Hageri palvemajja. (Lisatud)

Segakoor A. Otsniku juhatusel laulis: Maoori viis “Õnnista meid“

V Arne Mänd´i sõnavõtu aluseks oli Mr 10:51-52.

Õ Aivi Sepp rääkis Filipi 4: 4 põhjal: Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad!

Segakoorilt Clayde Fraysse „Ülistan, Issand, kogu südamest ma Sind“.

V Valter Ots vastas küsimusele, kus siis oli Jumal, kasutades mitut kirjakohta Korintose ja Rooma kirjast.

Segakoorilt I. Kuusisto „Puuduta Jumala Vaim mind“.

Koit ja Kalev Vatsel mängisid kanneldel 2 pala.

V Hillar Vatsel kõneles Ho 11:7; Js 8:20; Ilm 2:1-7. Jumal tahab täna süüdata jälle see taht põlema. Need on tõsised asjad - esimese armastuse kadumine, rõõm Issandas on minu tugevus, et valgus meie sees ei oleks pimedus ja et meie elus oleks Jumala juhtimine. Ta rääkis sellest, kuidas seda kõike saada.

Koit ja Kalev Vatsel mängisid kanneldel 2 pala.

V Heljut Kapral rääkis vennastekoguduse ärkamisest ja ajaloost. Ta tõi tervitusi Endla tänava palvemajast ning jättis need ka kirjalikult sinna.

Segakoorilt M. Sink „Vaata, usurändur, oma ümber“

Õ Laine Pootsmaa tõi tervitusi Harku tänava palvemaja poolt ja luges. VL Ps 82:8 ⁸ Tõuse, Jumal, mõista kohut maailma üle, sest sina pärid kõik rahvad!

Koit ja Kalev Vatsel mängisid kanneldel 2 pala.

V Endel Mikker andis edasi Lui Remmelg´u tervitused Hiiumaalt. Ta luges kirjasõna 2 Kor 13:5a „Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus“!

Segakoorilt O. Olvik „Võta aega olla püha“.

V Tanel Ots tõi tervitusi Nabala palvemaja poolt. Nabala palvemajal on katuse ehitus kohe käes, siin on need tööd veel ees. Selleks tuleb raha küsida ja see on väga piibellik. Ta luges Mk 12:41-44. Lesknaise ohvriand.

Segakoorilt P. Simojoki „Anna hinge avarust“

Jüri Vallsalu tänas Hageri pere nimel kõiki tervitajaid ja saatis ka tervitusi tagasi. Mõtiskluse sidus ta UT salmiga Tt 2:13. „Me ootame õndsa lootuse täitumist ja suure Jumala ning meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist“.

Mälestada oli Priit Rannut, Voldemar Ilja, Hilda Pruuli, Helmi Tarve.

Mälestuslaul KLPR 169 „Mis tunneb hing“ kõik 3 salmi.

Lõpus oli jällegi vaba palve – Hillar Vatsel, Elmar Reinsoo, Jüri Vallsalu ja loeti koos Meie Isa palve.

Viimaseks lauluks oli KLPR laul 139 „Kolmainus Jumal igavest“.

Jüri Vallsalu õnnistussõnade saatel asusid aastapäevalised koduteele.

Endla palvelas, oktoober 2011.a.

KÜLALISED SOOMEST

Kui Jumal lubab, on Pühalepa palvemaja oktoobrikuises palve - ja laulutunnis (teisipäeval, 18. okt, kell 18 00) külalised Juhani Martikainen ja Bengt Strengell .

Vennad tulevad Soomest ja on sealse Rootsi Luterliku Evangeeliumi Ühenduse töötegijad. Nimetatud organisatsioon on asutatud 1873. aastal eesmärgiga, korraldada evangeelset äratustööd.

Eestis tegutsetakse alates 1989. aastast. Kuulutusreise korraldatakse 2 korda aastas – sügisel ja kevadel. Vennad külastatavad erinevaid kogudusi ja vennaste palvemajasid, kus peetakse piibli- ja palvetunde.

Eesti keeles antakse välja lehte „Kristuse Arm“, mis on leitav ka internetis. Samuti on koostatud kaks lauluvihikut „Siioni kannel“ evangeelsed laulud, kokku 62 lauluga.

Augustis, Haapsalus toimunud MIssio´l oli mul võimalus kohtuda vend Strengelliga . Kutse, külastada kuulutusreisidel ka Hiiumaad sai rõõmustava vastuse. Oleme tänulikud selle peatse kohtumise üle.

L.R