Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.


Neljapäeval, 27. septembril, algusega kell 17.oo on Pühalepa palvemajas laulu-ja palvetund koos Soome sõpradega.

16.6.16

Aare Kimmeli piiblitund vennastekoguduse suvepäeval Helmes, 11.06.2016



Püha Vaim
I

Püha Vaimu teema on kristlase jaoks väga tähtis, sest PV on Jumala kolmas isik Isa ja Poja kõrval. Samal ajal on PV−u olemus ja töö vist kõige vähem tuntud, kõige salapärasem ja raskemini mõistetavam.

Kui vaadata meie kiriku ja rahva usulist praktikat, siis meil on ju kalendris kolm kõige suuremat püha: jõulud, ülestõusmispühad ja nelipühad. Neist kolmest on ülekaalukalt kõige populaarsemad jõulupühad, millega seostuvad paljud kontserdid, jõulupeod, jõulumüügid ja paljud muudki asjad, millel tegelikult kristluse ja usuga midagi tegemist ei ole. Ka kirikul on siis kasutust palju enam, kui muul ajal, aga paljude jaoks paraku ainult korraks või paariks.  Miks mitte rohkem? See küsimus väärib tõsist järelemõtlemist, sest see võib viidata sügavatele ja olulistele põhjustele.

Ülestõusmispühad on tegelikult kristliku kiriku kõige suuremad pühad, sest need on tegeliku võidu pühad patu, surma ja kuradi võimu üle. Võitja on Jeesus Kristus − ja ta võitis ju meie jaoks, kes olime nende asjade võimu all lootusetult vangis. Temale endale polnud kannatusi, surma ja seda võitu tarvis. Just ülestõusmispühade ajal peaks ristirahval olema kõige enam põhjust juubeldada, nagu sportlased ja nende toetajad juubeldavad võidu puhul. Aga paraku ei ole kristlik maailm siis hoopiski nii elevil, nagu jõulude ajal. Jällegi tasub mõelda: miks see nii on? Miks ei täitu kirikud siis kooridega, kes ülistavad võimsa muusikaga kogu maailma ajaloo kõige suuremat sündmust üldse? Kas mitte sellepärast, et tegelikult pole kristliku sõnumi sisu pärale jõudnudki − isegi paljudele neist, kes end üldiselt kristlasteks või ristiinimesteks või "ka Jumalasse uskujateks" peavad? ("Ma usun ka Jumalasse, aga pole päris usklik".) Kas tegelikult ei usutagi, et Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud, või küll usutakse, aga ei peeta seda kuigi oluliseks?

Kõrvalepõikeks. Tõesti, sellega, mida tegi ja saavutas Jeesus Kristus, ei ole ligilähedaseltki võrreldavad mitte mingid inimeste tegemised ja saavutused, olgu need poliitilised, sõjalised, teaduslikud, religioossed või mingid muud. Ei patu, surma ega kurjuse võimu vastu ole ükski inimene iialgi suutnud leiutada mingit rohtu. Ainukene, kes seda tegi, on Jeesus Kristus. Ka kõik teised religioossed juhid on surma poolt võidetud. Aga nähtavasti ei ole seda taibanud isegi mitte kõik kristlased, rääkimata teistest. Praegusel ajal on levinud hoopis arvamus, et polegi nii oluline, mida või keda just keegi usub − kõik usud ja teed on sisuliselt võrdväärsed ja viivad lõppude lõpuks ühe Jumala juurde välja. See on üks suuremaid eksitusi, aga kõlab hästi ja näeb meeldiv välja, nagu kavalad eksitused ikka, alates juba Eedeni aiast.  Me peame sellest teadlikud olema.

Põhimõtteline ja otsustav vahe on selles, kas inimene peab ennast ISE PÄÄSTMA oma usuga (ja pole vahet, millesse uskudes), või PÄÄSTAB TEDA JUMAL. Jumal päästab ikka ja ainult Jeesuse Kristuse läbi, kelles üksi on inimene Jumalaga lepitatud ning inimkonna põhivaenlased kurat, patt ja surm võidetud.

Nelipühadega ja Püha Vaimuga näib lugu olevat paljude jaoks veelgi hämaram, kui ülestõusmispühadega. Kes või mis on üldse Püha Vaim? Kas ta ka reaalselt inimeste elus tegutseb või on ta ainult "usu saladus"? Teoloogid muidugi õpetavad ka Pühast Vaimust, aga praktilisest küljest on ta vist paljudele kristlastelegi üsna tundmatu. Püha Vaimu väljavalamise kirjeldus Ap 2 on värvikas, aga siiski võõras ja kauge − me pole oma kirikutes kuulnud Vaimu tuule vägevat kohinat, näinud inimeste peal tuleleeke ega kuulnud neid võõrastes keeltes rääkimas, nii nagu sellest sealt võib lugeda. Teisalt siiski ei ole need nähtused ka meie kaasaja maailmas sugugi tundmatud. Need on tuttavamad küll eeskätt nelipühilastele ja karismaatikutele, kes Püha Vaimu tööle suuremat rõhku panevad ja sel teemal rohkem õpetavad, aga kuna Püha Vaim kuulub siiski kõigile kristlastele, siis süveneme meiegi täna sellesse teemasse rõõmuga.

II

Tegelikult on Püha Vaimu töö äärmiselt tähtis − mitte sugugi vähem, kui Isa töö Loojana ja Poja töö Lunastajana. Püha Vaim täidab Jumala maailmas kolmandat rolli − ta on Pühitseja. Ta on see, kelle läbi Jumal maailmas praegu oma tööd teeb. Kui loomistööga sai maailm alguse ja lunastustöö sai tehtud juba ammu, maailma ajaloo keskel − nullpunktis, mille järgi me arvestame aega enne Kristust ja pärast Kristust, siis Püha Vaimu töö kestab praegu ja kuni selle maailmaajastu lõpuni. Praegu töötab Jumal maailmas just oma Püha Vaimu läbi.

Seda ütleb ka Martin Luther Suures katekismuses: "Sest loomine on möödas ja ka lunastus on täide viidud, Püha Vaim aga teeb oma tööd lakkamata kuni viimsepäevani. Selle tarvis on ta maa peale seadnud koguduse, kelle läbi ta seda kõike kõneleb ja teeb. Ta ei ole veel oma kristlaskonda täielikult kokku saanud ja kogu pattude andeksandmist välja jaganud. Seepärast me usumegi temasse, kes ta tõmbab meid iga päev Sõna läbi ja annab meile usku, kasvatab ja tugevdab seda sellesama Sõna ja pattude andeksandmise läbi, et ta võiks meid siis viimaks, kui see kõik on täide viidud ning meie sellele kindlaks jääme, maailmale ja kõigele õnnetusele sureme, täielikult ja igavesti pühaks muuta. Praegu me aga ootame seda usus Sõna läbi." (Lk 88)

Mida aga õieti tähendab see, et Püha Vaim on pühitseja? Lihtsalt öeldes − ei midagi muud kui seda, et PÜHA VAIM ON SEE, KES KUTSUB INIMESI MAAILMAST VÄLJA, JUMALA RIIKI, TEEB NAD JUMALA LASTEKS, PUHASTAB JA KUJUNDAB NEID SELLISTEKS, ET NAD JUMALA RIIKI KA SOBIVAD. Teine tsitaat Suurest katekismusest: "Seepärast ei tähenda pühitsemine midagi muud kui Issanda Kristuse juurde toomist, et me saaksime neid hüvesid vastu võtta, mida me ise ei suuda saavutada." (Lk 84)

Teiseks, Püha Vaim sünnitab lähedase ja usaldusliku suhte Jumala laste ja Jumala vahel, samuti usklikel omavahel − suhte, mida me nimetame osaduseks, ka pühade osaduseks. Jah, me mitte ainult ei usu Jumalasse, vaid ka oleme Temaga osaduses, elame koos Temaga.

Kolmandaks, Püha Vaim varustab usklikke siin maailmas vajaliku jõu ja andidega, et nad võiks edukalt vastu panna kõigile maailma kiusatustele ja eksitustele ning olla Jeesuse sõnade kohaselt maailma valguseks ning maa soolaks.

−−−

Esiteks, Püha Vaim kutsub. See töö on väga mitmekülgne ja suur. Püha Vaimu töö algus on küllap seal, kus inimene hakkab tajuma ja aimama, et peale materiaalse ja maise peab olema midagi veel − peab olema Jumal; ning seal, kus inimene hakkab teda otsima või kus ta tajub, et on eksinud ja peab suunda muutma; või tunneb, et ta on patune, ja see hakkab teda vaevama. Samuti võib Püha Vaim kõnetada inimest raskustes ja hädades, kutsudes pöörduma Jumala poole. Nõnda Püha Vaim KUTSUB inimesi.

Üks tähtsamaid asju on, et Püha Vaim AVAB JUMALA SÕNA ja TEEB SELLE ELAVAKS, nii et see inimesi puudutab ja kõnetab − just selles, mida inimene parajasti vajab. Kus Püha Vaim seda ei tee, seal võib inimene Piiblit lugeda, aga ta ei kuule selles Jumala kõnetust. Ta kas ei saa sellest midagi aru, nagu paljud on tunnistanud, või leiab sealt ainult vana aja inimeste ettekujutusi ja arusaamu,  paremal juhul ajaloolisi fakte ja huvitavaid andmeid, halvemal juhul vastuolusid ja müüte. Võib ka jutlust kuulata, aga mitte kuulda selles Jumala ja Tema Poja häält, vaid ainult kõneleja häält, mõtteid ja seisukohti. Siis jääb täitumata see, mis Jeesus ütles Jh 5:25: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, tund tuleb, JA SEE ONGI JUBA KÄES, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning KES SEDA KUULEVAD, PEAVAD ELAMA."

Siin ei ole jutt kõigi surnute ülesäratamisest maailmaajastu lõpul, sest see aeg ei ole veel käes, sellest on juttu mõned salmid edasi. Siin on jutt inimestest, kes küll füüsiliselt on elavad, kuid Jumalale surnud ja kadunud. Ent juba siis, kui Jeesus neid sõnu rääkis, oli neil suurepärane võimalus: kuulda Jumala Poja häält ja saada selle läbi elavaks. See võimalus on kõigil, kes elavad käesoleval maailmaajastul ja kes kuulevad sõnumeid Kristusest.

Nelipühapäev ise on selle kohta väga heaks näiteks. Nimetasin juba erilisi nähtusi, mis Püha Vaimu tulekuga kaasnesid. Selle peale ühed imestasid, teised aga arvasid, et see seltskond on liialt veini tarvitanud. Peetrus aga tõusis ja seletas pühakirjale toetudes, millega tegelikult on tegu. Ta lõpetas oma jutluse sõnadega: "Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!" Ja nüüd tuleb oluline: "Seda kuuldes LÕIKAS SEE NEILE SÜDAMESSE ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: "Mida me peame tegema, mehed−vennad?" − Sõna lõikas südamesse ja sundis esitama elulise küsimuse. Eluline on ka Peetruse vastus sellele küsimusele: "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate PÜHA VAIMU ANNI. SEST SEE TÕOTUS ON ANTUD TEILE JA TEIE LASTELE NING KÕIKIDELE, KEDA IGANES JUMAL, MEIE ISSAND, ENESE JUURDE KUTSUB."

Siin on midagi olulist ka jutlustajatele. Asi on selles, et ka jutlustada võib mitut moodi. Võib rääkida loodusest, lilledest ja lindudest − Jumala loomingust, ja selles on ääretult palju aulist ja tähelepanuväärset; võib rääkida inimestest ja nende tegemistest, elust−olust, ja kõiges selleski on kindlasti palju tähelepanu ja mõtlemist väärivat. Võib rääkida filosoofiast, tarkade meeste mõtetest ja seisukohtadest, arutleda headuse ja kurjuse üle maailmas, rääkida päevauudistest ja paljust muustki, mis iseenesest on hea ja tore. Peetruse jutlus oli teistsugune − ta oli just saanud täis Püha Vaimu, kes on inspireerinud ka pühakirja, ja nüüd ta seletas sedasama pühakirja − seejuures Vana Testamenti!, sest uut ju veel ei olnudki − sellesama Püha Vaimu valguses ja väes. Ja kui ta seda tegi, siis Püha Vaim töötas koos selle kuulutusega, ehkki seda siin otseselt ei nimetata − ning lõikas inimestele südamesse, näidates neile konkreetselt nende pattu ja sundides küsima, mis nüüd teha tuleb. Nii kuulsid umbes 3000 inimest Jumala Poja häält ja said elavaks.

Ka tänapäeval ei tee Püha Vaim oma tööd teisiti, ehkki see ei pruugi alati välja näha nii võimas. Oluline on, et kui inimene tajub Jumala kutset ja kõnetust, siis ta vastab sellele, parandades meelt. Siis sünnitab Jumal oma Püha Vaimu läbi inimese uuesti, ülevalt, andes talle uue elu. Nii sünnib uus, usklik inimene. Meenutame uuesti Jeesuse sõnu: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes KUULEB minu sõna ja USUB teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid ON LÄINUD SURMAST ELLU. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, tund tuleb, ja see ongi juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning kes seda kuulevad, peavad elama." (Jh 5:24−25; suurkirjas minu rõhutused − A.K.)

Meenutame Piiblist ka vastupidist näidet, kus Jumala sõna kuulutus ei sünnita uut elu. Leiame selle Jesaja raamatu 6. peatükist, kus Jumal kutsub prohveti ametisse. Jesaja kohtub Jumala pühadusega ja on sellest surmani kohkunud, kuid ta saab puhastuse ja pattude lepituse osaliseks. Edasi küsib Issand:  „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” Jesaja vastab: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!” 
Ja siis tuleb midagi ootamatut. Jumal ütleb:

„Mine ja ütle sellele rahvale:
Kuuldes kuulete ega mõista;
nähes näete ega taipa!

Tee tuimaks selle rahva süda
ja tee raskeks ta kõrvad
ning sule ta silmad,
et ta oma silmadega ei näeks
ja kõrvadega ei kuuleks,
oma südamega ei mõistaks
ja ei pöörduks ega paraneks!”

Nagu näeme, Jumal annab küll prohvetile oma elava sõna, aga ütleb juba ette, et kuulajad seda ei mõista ega taipa; nende silmad, kõrvad ja süda on suletud ja Jumala sõna kuulutuse peale nad ei pöördu ega parane … Meeleparandust ega uut elu ei sünni.

Kas see olukord pole tänapäevalgi väga tuttav? Seejuures tasub meeles pidada, et Iisrael oli ju põhimõtteliselt ikkagi Jumalasse uskuja rahvas, Jumala kutsutud ja valitud rahvas, kes jõudumööda ka Jumalat teenis − just nagu paljud meie eesti rahvastki … Seega näeme, et ka Jumala rahvas võib olla Jumala sõna kuulutusele pime, kurt ja vastuvõtmatu.

Siin sobib meenutada, mida Martin Luther ütleb Väikeses katekismuses Püha Vaimu töö kohta: "Mina usun, et ma omast mõistusest ega väest ei saa uskuda Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, ega tulla Tema juurde, vaid Püha Vaim on mind kutsunud evangeeliumi kaudu, oma annetega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud, nõnda nagu Ta kogu kristlikku kirikut maa peal kutsub, kogub, valgustab, pühitseb ja Jeesuses Kristuses hoiab õiges ja ainsas usus." See võtab hästi kokku ka selle, mis toimus nelipühapäeval ja mis toimus koguduses edaspidi. Sama toimub praegugi seal, kus kuulutatakse Püha Vaimu antud sõnumit, puhast Jumala sõna.

Veel ühe näitena, kuidas Jumal oma sõna inimesele elavaks muudab, võime meenutada Emmause jüngrite lugu Lk 24. peatükist. Jeesus selgitas seal oma pettunud ja masendunud jüngritele pühakirja − nimelt Vana Testamenti, kõike, mis seal tema kohta juba ammu oli ennustatud. Ja jüngrid tunnistasid hiljem: "Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?” (Lk 24:32) See tihtipeale igav ja raskestimõistetav Vana Testamendi sõnum muutus Jeesuse selgitustes ja Püha Vaimu elustavas valguses äkki nii põnevaks ja imeliseks, et süütas jüngrite südame!

Tänapäeval suhtutakse kristlaskonnas Vanasse Testamenti mõnikord umbes nii, et see on teisejärguline, mitte nii tähtis − meil on Uus Testament ja see on oluline. Tasub aga meenutada, et Jeesusel ja tema apostlitel polnudki Uut Testamenti, see sündis alles mõnevõrra hiljem. Kogu pühakiri, mida Jeesus ja tema apostlid kasutasid, oligi Vana Testament!

Kui Jeesus natuke hiljem kõigile oma jüngritele ilmus, ütles ta: " Need on mu sõnad, mis ma teile rääkisin, kui ma olin alles teiega, et kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud.” Ja siis tuleb väga oluline detail: "SIIS TA AVAS NENDE MÕISTUSE KIRJADEST ARU SAAMA." (Lk 24:45)

Jeesus oli ju varemgi oma jüngritele nendest asjadest rääkinud, pealegi nii selgelt, et selgemini enam ei saanud, aga seepeale tõdetakse: "Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet." (Lk 18:34) Isegi need, kes olid Jeesusele kõige lähemal, tema enda poolt kutsutud, kes kahtlemata kõige rohkem temasse uskusid, vajasid, et Jeesus AVAKS NENDE MÕISTUSE, enne kui nad pühakirja ja Jeesuse enda sõnade tegelikku mõtet ja seoseid taipama hakkasid! Siin on, mille üle mõelda.

Meenutagem siinkohal ka Pauluse sõnu: "Kuid nende [iisraellaste, kes loevad Vana Testamenti] mõtteviis on paadunud. Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses. Tänapäevani, iga kord kui Moosest loetakse, lasub kate nende südamel. Aga KUI NENDE SÜDA PÖÖRDUB ISSANDA POOLE, siis võetakse kate ära." (2Kr 3:14−16) Ilmselt kehtib see mitte ainult iisraellaste, vaid kõigi kohta, kelle südant Jumal pole veel saanud nõnda puudutada ja valgustada, et nad oleks oma südamega Issanda poole pöördunud. Küllap tuleneneb sellest muuhulgas ka väärastunud, valele teele läinud teoloogia, kus Kristust seletatakse teisiti, kui Piibel teda esitab.

"Kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks", ütleb Paulus veel sealsamas (2Kr 3:6). Ka Nikaia usutunnistuses me tunnistame:  "Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse …" Ainult Püha Vaim − tegelik Pühakirja autor, kes on selle inspireerinud − oskab seda ka õigesti tõlgendada, lahti mõtestada ja elavaks teha, nii et kuulajad tunnevad oma südames süttimist ja valgust ning saavad vaimulikult elustatud. Ilma selleta on teoloogiagi kõigest inimlik teadus ja targutamine.

−−−

III

Teiseks, Püha Vaim loob Jumala ja Jumala laste vahel väga lähedase osaduse. Võib−olla on see Püha Vaimu töö juures kõige olulisem. See tähendab, et usklik inimene ei ela siin maailmas omapead, vaid koos Jumalaga. Ta ei pea ise vaatama ja muretsema, kuidas selles kurjas ilmas hakkama saada, vaid Jumal juhendab teda ning annab talle vajalikku nõu ja jõudu. Seda õpetas Jeesus kõige selgemini Johannese evangeeliumi 14. peatükis, alates 15. salmist.

See lõik algab Jeesuse sõnadega: "Kui te armastate mind, siis …" Seega, kõik algab küsimusest, kas me ARMASTAME Jeesust − kas meie ja tema suhet kannab armastus, või me ainult usume teda − usume loodetavasti enam−vähem neid tõsiasju tema kohta, mida me usutunnistuses tunnistame. Muide, mitmed küsitlused mitmel pool kristlikus, õigemini küll postkristlikus ehk kristlusejärgses läänemaailmas näitavad, et laias laastus kolmandik kuni pool neist, kes end kristlasteks peavad, neid tõsiasju ei usugi − ei usu näiteks Jeesuse neitsistsündi, surnuist ülestõusmist ega tagasitulekut. Neid on teoloogide hulgaski. See näitab, kui erinevalt võivad inimesed uskumist mõista … Mõnigi ütleb otse, et ta usub ka Jumalasse, aga mitte nii, nagu kirik õpetab … Igaühel on oma usk. Kahjuks.

Kas armastame Jeesust või ainult usume − vastandan neid asju siin nõnda küsides sellepärast, et uskumine tähendab ju tänapäeval paljude inimeste jaoks midagi kauget, ebareaalset, ebakindlat ja passiivset. Armastus seevastu on lähedane ja soe suhe. Üldiselt vist on levinud arusaam, et usk on lihtsalt tõekspidamine, ja seejuures selline tõekspidamine, milles pole mingit kindlust ja mille tõelevastavust pole võimalik kuidagi kontrollida. Nagu üks laps kord pühapäevakoolis ütles, kui küsiti, mis on usk: "Usk tähendab, et usutakse seda, mis ei ole tõsi." Nii on see paraku paljude täiskasvanutegi jaoks,  kes pole Jumala riiki sisse astunud ja hindavad seda kõrvalt. Jeesuse järgnevad sõnad aga näitavad, et tegelikkus on hoopis teistsugune.

"Kui te armastate mind", ütleb Jeesus, "siis pidage mu käske!"  Esmapilgul võib siin tunduda, et nojah, jälle need jumalikud käsud, mida patune inimene nagunii täita ei suuda … Pole mõtet proovidagi − loodan, et Jumal on armuline sellest hoolimata, et ma seda ei suuda … (ja tegelikult elan patus). Jeesuse sõnade tegelik mõte on aga hoopis teine, ja nimelt: ARMASTUS TEEB ASJAD KERGEKS! Kui sa kedagi armastad, siis tahad rõõmuga talle meelepärane olla. Allpool, s. 23, ütleb Jeesus seda veelgi selgemini: "Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna". Küll ta peab, see pole probleem! Ei peagi eriliselt käskima ja kohustama. Ka Johannes ütleb 1Jh 5:3: "See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, JA TEMA KÄSUD EI OLE RASKED." Keegi Jumala inimene (John Bevere) on Jumalaga osaduses olles saanud Jeesuselt selgituse, et tema sõnade tegelik mõte on: "Kui te armastate mind, siis tehakse teid võimeliseks pidama minu käske." Ka osas käsikirjades kõlab see salm: "Kui te armastate mind, siis te peate minu käske." Ja tõesti, ka Fl 2:13 öeldakse meile: "SEST JUMAL ON SEE, KES TEIS TEGUTSEB, ET TE TAHATE ja TOIMITE TEMA HEA NÕU KOHASELT."

Kaks asja: tahate ja toimite. Kui asja taga on inimene oma tahtmise ja jõuga, siis on lugu selline, et tahaks küll, aga toimimisest ei tule midagi − nagu Pauluski tunnistab Rm 7:18: "Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda." Kui siis lõpuks sünnib meeleheitlik appihüüe: "Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?", siis järgneb kohe: "Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!" Ja paar rida edasi: "NII EI OLE NÜÜD ENAM MINGIT HUKKAMÕISTU NEILE, KES ON KRISTUSES JEESUSES. SEST ELU VAIMU SEADUS KRISTUSES JEESUSES ON VABASTANUD SU PATU JA SURMA SEADUSEST."

Nii et kui patu võim alles inimese üle valitseb ja kui Jumala tahtmise tegemine mõjub alles raske ja ebameeldiva kohustusena, siis nähtavasti pole evangeeliumi sisu veel õieti pärale jõudnud. Inimene pole veel Kristuses ja Jumal pole saanud teda veel vabaks teha. Jeesus ütleb selle kohta: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks, kes teeb pattu, on patu ori. Ori ei jää majja alatiseks, poeg jääb alatiseks. Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad." (Jh 8:34−36) 

Nüüd võib tekkida tähtis küsimus: kui kõik algab armastusest Jeesuse vastu, kust siis võtta sellist armastust? Vastus on, et seda pole inimesel tarvis endast otsida ega välja pigistada, vaid see tuleb Jumalalt − ja jällegi Püha Vaimu läbi. Rm 5:5 öeldakse meile nimelt, et "Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud." Ja Gl 5:22 öeldakse: "Aga Vaimu vili on armastus …"

Nii peaks olema Jumala sõna põhjal. Aga me ju teame, et reaalselt on meie elu tihti kaugel sellest, mida näitab Jumala sõna. Kuidas on olukord tegelikult? Kas näeme tegelikkuses, et kõik, kes end uskujateks peavad − ristitud inimesed, kiriku liikmed, sealhulgas meie ise − armastavad Jeesust ja on täis Püha Vaimu? Ilmselt mitte. Ühed on sügavalt usklikud ja Jumal töötab nende elus silmnähtavalt, teiste elus ei näe sellest mingit märki. Usklikkuse skaala on väga lai. Sellepärast tehaksegi vabakogudustes vahet, kes on päästetud ja kes ei ole. Muidugi on sellise vahetegemisega seotud ka probleemid ja eksimise võimalused, aga tegelik elu annab selleks vahetegemiseks alust. Ilmselt on Püha Vaimu töö jõudnud ühtede juures kaugemale kui teiste juures.

Inimestevahelistest suhetest teame, et ARMASTUS TEKIB LÄHEDASEST SUHTLEMISEST ja üksteise tundmaõppimisest. Pakun, et ka Jumalaga on samamoodi − mida rohkem temaga suhtleme ja teda tundma õpime (sõna ja palve läbi), seda armsamaks ja lähedasemaks ta meile saab, sest seda rohkem eeldatavalt saab Püha Vaim meid puudutada, valgustada ja Jumala armastusega täita ning seda rohkem me seda tajume ja saame vastu võtta. Oluline on USKUDA, et Jumal meid armastab ja tahab meile kõike head anda, sealhulgas oma armastust. Usk õigesti mõistetuna ei ole nimelt midagi kauget, ebamäärast ja ebakindlat, vaid usu tegelikuks sisuks on KINDEL USALDUS asjade vastu, mida küll silmaga otseselt ei näe, aga mis sellest hoolimata on kindlalt teada (Hb 11:1, vana tõlge: "Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta."). Usk on nagu avatud käsi, mis võtab Jumalalt vastu tema häid ande.

Seejuures on väga oluline seda armastust, mida Püha Vaim uskliku südames sünnitab, ka tegelikus elus RAKENDADA, alates kasvõi väikestest tegudest − siis saab see kasvama hakata. Teisisõnu: tähtis on olla kuulekas Jumala Vaimule, kui ta midagi tegema õhutab. Ja vastupidi: mida vähem Tema sõna ja palve jaoks aega leiame ning Jumala tahet teeme, seda kaugemaks ja ebamäärasemaks ta jääb. Jahtub seegi suhe, mis ehk kunagi oli − just nagu abieluski mehe ja naise vahel.

Sellepärast hoiatab Jeesus Ilmutusraamatus Efesose kogudust, kelle esimene armastus on jahtuma hakanud, kuigi väliselt paistab kõik veel ilus ja edukas. Ja annab nõu: "Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ning TEE ESIMESE ARMASTUSE TEGUSID! Muidu ma tulen su juurde ning lükkan su lambijala asemelt, kui sa ei paranda meelt."(Ilm. 2:5) Allakäik võib lõppeda Jumala valguse kustumisega, ja siis jääb alles ainult inimlik usk, mis Jumala Vaimu vilja ei kanna.

Kas see areng on käimas ka praegu läänemaailmas? Kas siin ei peitu ühed olulised põhjused, miks tänapäeva kristlaskond suurelt osalt nii jõuetu ja nõrga ning ebamäärase usuga on? Kui puudub lähedus Jumalaga, Püha Vaimu osadus, siis puudub ka Jumala tundmine ja tema töö sügavam mõistmine ning jõud elada usuelu. Puudub elu koos Jumalaga ja Jumala elu. Jumala Püha Vaimu elujõud ei voola uskliku ellu, nagu viinapuu mahl tüvest oksasse (Jh 15:6). Siis on inimene omaenda usu ja jõu hooleks, ja need muidugi ei ole suured. Usk on siis ebamäärane ja ebakindel.

Aga kui vaatame innukaid ja vaimus tuliseid usklikke, kas ei ole siis pilt hoopis teine? Milles on siis vahe? Kas nad on inimestena ise paremad, püüdlikumad, tublimad jne? Ei − paljudel juhtudel olid nad hoopis sügavalt põhjakäinud inimesed, kel vahel polnud enam mingit lootustki, kuid kes on reaalselt kohtunud Jumalaga ja keda silmnähtavalt Jumal ise on ülevalt sünnitanud ja oma Vaimuga täitnud. Saladus on Jumala töös, mitte neis endis. Nende tunnistused võib lühidalt ja sisukalt kokku võtta psalmisti sõnadega:

"Ma ootasin Issandat suure ootusega;
ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist

ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist
ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud.

Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. (Ps 40:1−4)

Muidugi on ka tõsise ja elava usuga usklikke, kes pole enne usklikuks saamist sellistest sügavustest läbi käinud ja kes on sisuliselt kogu elu usklikud olnud ega oskagi öelda, millal see elav suhe Jumalaga just tekkinud on. Nad on sellesse kasvanud üsna vaikselt ja märkamatult. Aga Jeesuski ütles, et kes on rohkem andeks saanud, see armastab rohkem, aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut (Lk 7:47). Seetõttu paistab sügavast patust välja tõmmatud inimeste juures Jumala töö rohkem silma ja avaldab suuremat muljet.

−−−

Aga vaatleme edasi Jeesuse sõnu Jh 14. peatükis. "Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! JA MA PALUN ISA JA TA ANNAB TEILE TEISE LOHUTAJA, ET TEMA OLEKS TEIEGA IGAVESTI: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. TEIE TUNNETE TEMA ÄRA, SEST TA JÄÄB TEIE JUURDE JA ON TEIE SEES." (Jh 14:15−17)

Need sõnad, samuti järgnevad kümmekond salmi, kiirgavad minu jaoks erilise  taevaliku valgusega. Jeesus väljendab siin lausa imeliselt, kui ligi ja kui reaalne ta on neile, kes on temaga õiges vahekorras. Kõigepealt peab ütlema, et sõna "lohutaja" või "trööstija" on eesti keeles väga nõrk vaste algkeelsele sõnale parakleetos. See tähendab tegelikult palju enamat: kedagi, kes on kutsutud inimese kõrvale, koos temaga käima. (Eesliide para tähendab kreeka keeles juurde, kõrvale, ja kaleo tähendab kutsuma.) Parakleetos on tegelikult kaasaskäija, nõuandja, jõuandja, kaitsja, advokaat, asjaajaja, toetaja − kõike seda tähendab see sõna − ja sellises tähenduses ka lohutaja. Tema lohutus ei ole aga lihtsalt tunnetepõhine pea silitamine ja lohutavate sõnade ütlemine, et pole viga, elame edasi, küll saame raskustest üle, vaid ta annab tõsist ja asjalikku abi. Võiks ka öelda: ta on tugiisik. Uskliku inimese nähtamatuks tugiisikuks on Jumal ise, olles ligi oma Püha Vaimu läbi!

Edasi läheb asi veelgi paremaks. Jeesus ütleb: "maailm ei näe mind enam, aga TEIE NÄETE
MIND" (s 19); "Sel päeval te TUNNETE ÄRA, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis." (s 20) − Te tunnete ära, te näete mind, ütleb Jeesus − see tähendab, te saate sügava kogemusliku veendumuse, mitte lihtsalt ei pea uskuma, ilma tõenditeta! Siin kasutatud kreekakeelne sõna ginosko tähendab nimelt sügavat tunnetamist ja mõistmist, et nii ongi. Samuti "kujutab see sageli lähedast ja usalduslikku suhet kahe isiku vahel. See käib eriti suhte kohta Jumalaga." (Novum, Uusi testamentti selityksin, 5. köide, lk 224)

Niisiis, samal ajal kui usklik ise teab ja tunnetab osadust Jumalaga väga selgelt, ei saa "maailm" kuidagi aru, kust ta sellise usukindluse ja julguse võtab, sest Jumala Vaimu ta tunnetada ei suuda.  "Maailm" on patu tõttu Jumala ja tema tahte vastand, selle sõnaga kirjeldatakse inimkonda langenuna ja Jumala tahte vastu mässavana (Novum 5, lk 475). Maailmal puudub Püha Vaimu valgus ja osadus, ehkki selle mõiste alla kuuluvad inimesed võivad küll midagi uskuda või koguni vägagi religioossed olla, nagu olid need, kes alatasa Jeesusega vaidlesid ja lõpuks tema ristilöömisega lõpetasid − või nagu võime suurt ja andunud usklikkust leida paljudes religioonides.

Järgmises, kaheksandas salmis ütleb Jeesus: "Ma ei jäta teid vaesteks lasteks, MA TULEN TEIE JUURDE." Vaeslastel pole, kes nende eest hoolitseks, nad on maailma ja omaenda jõu hooleks ning peavad ise vaatama, kuidas oma eluga toime tulla. Jeesus ütleb, et Jumala lapsed ei ole siin maailmas omapead jäetud, vaid Jeesus on koos nendega, nende juures. Nagu juba Vanast Testamendist mäletame: ta on Immaanuel, Jumal meiega! (Js 7:14; Mt 1:23) Aga ta on meie juures Püha Vaimu läbi. Ja see ei ole asi, mida inimene peaks lihtsalt uskuma, kuna Jeesus nii on öelnud, vaid see on midagi, mida usklik täiesti reaalselt kogeb. "Teie tunnete tema ära", ütleb Jeesus, ja seda väga selgel põhjusel: "ta (Jumala Vaim) jääb teie juurde ja on teie sees."

Sama ütleb Jeesus ka paar peatükki edasi: "Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde." (Jh 16:7) Võiks ju arvata, et Jeesuse ajal oli inimestel lihtsam uskuda kui meil, sest nad ju nägid teda isiklikult ja kuulsid kõiki ta õpetusi. Igatahes ei saanud nad pidada Jeesust väljamõeldud isikuks. Meie ajal arutletakse ja vaieldakse, milline Jeesus ikka "tegelikult" oli ja kas ta ikka päriselt ütles kõike seda, mis Piiblis kirjas, aga tema kaasaegsetel neid küsimusi ei olnud. − Ent see arvamus on alusetu, sest esiteks, ka sel ajal ei uskunud Jeesusesse kaugeltki kõik, kes teda nägid ja kuulsid. Vastupidi, nad muudkui nõudsid tunnustähti ja tõestusi; ja teiseks, Jeesus ise ütleb siin, et see on tema järgijatele hoopis PAREM, et tema ära läheb ja Püha Vaim asemele tuleb. Seega − meie ei ole uskumise seisukohalt sugugi halvemas olukorras kui Jeesuse kaasaegsed, ennem vastupidi.

Püha Vaim ei ole nimelt sugugi kehvem õpetaja ja juhendaja, kui Jeesus ise! Jeesus ju ütles: "Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema ÕPETAB TEILE KÕIK ja TULETAB TEILE MEELDE KÕIK, mida mina teile olen öelnud."(Jh 14:26) Ja veel: "Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, JUHIB TA TEID KOGU TÕESSE, sest tema ei räägi iseenesest, vaid TA RÄÄGIB, MIDA KUULEB, ja ta KUULUTAB TEILE TULEVASI ASJU. Tema KIRGASTAB MIND, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile." (Jh 16:12−14) Nagu näeme, see, kuidas Püha Vaim Jumala lapsi õpetab, on vägagi selge ja konkreetne, muidu poleks Jeesus saanud nii öelda. Vähe sellest − Jeesus ise tõotas, et Püha Vaim juhib meid veel sügavamale tõesse, kui Jeesus ise seda tegi!

Seega, Jumala reaalne ligiolu uskliku elus ei ole ainult ettekujutus või pelgalt usk, mis tugineb kristlikule õpetusele, vaid usklikul on selle kohta sisemine tunnistus ja veendumus Püha Vaimu läbi. Nii ütleb ka Paulus: " Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!” Seesama Vaim TUNNISTAB KOOS MEIE VAIMUGA, et me oleme Jumala lapsed." (Rm 8:15−16) Ja samuti: " Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma." (Rm 8:9)

Kus Püha Vaimu osadus ja valgus puudub, seal saab olla tegemist ainult inimliku usuga, arusaamade ja tõekspidamistega. Need võivad ka oluliselt lahku minna sellest, mida Jumal meile Piiblis õpetab. Kus aga Püha Vaim tegutseb, seal ta kirgastab Kristust, st annab ilmutuse, selguse ja veendumuse, kes Kristus õieti on ja mida tema töö tegelikult tähendab, juhib tema juurde, ühendab uskliku temaga ning annab selle kohta sisemise tunnistuse. Jumala Vaim on lapseõiguse Vaim, kes muudab Jumala meile nii lähedaseks, et  hüüame teda Isaks − ometi aukartusega, mitte familiaarselt.

Huumoriga võib öelda, et eestlastel on üks tore eelis, mida teistel rahvastel ei ole − nimelt on meil kaks Lutherit! Peale Martin Lutheri on veel eestiaegne Tartu ülikooli koguduse õpetaja Ralf Luther, kes on välja andnud Uue Testamendi sõnaraamatu, väga väärt teose. Ta ütleb seal Püha Vaimu kohta muuhulgas järgmist: "Püha Vaim on side taeva ja maa vahel, on ühendus inimese ja ta Looja vahel, on ülemise maailma ulatumine alumisse maailma. Püha Vaim ei ole, nagu näitab juba loomislugu, inimesele midagi üleliigset, ta olemuse mõõtudest väljaulatuvat, vaid on talle juba alguses antud; arvestades inimesele külgeloodud omadusi, on tema jaoks ainuke täiesti loomulik olukord, et ta omaks Püha Vaimu." (lk 194)

Jeesus ütles Nikodeemosele: "Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust." (Jh 3:8) Sellest lähtudes ütleb Ralf Luther: "Tuult võib tunda, kui ta on olemas; samuti võib selgesti märgata tuule puudumist (tuulevaikust), kui purjed on lõdvad ja laev ei liigu paigast. "Nõnda on igaüks, kes on sündinud Vaimust."  Selles mõttes ei ole Püha Vaim midagi müstilist, mida ei saaks kuidagi kindlaks määrata, kas Ta on olemas või ei. Tema olemasolu või puudumise pärast ei maksa vaielda: ühte kui teist tuntakse. Võib selgesti märgata, kas inimese elus (või kiriku elus) on jumalikku edasiminekut või valitseb kõigest rühkimisest ja ruttamisest hoolimata seisak. Peab olema kurt ja tundetu, et seda mitte märgata." (Lk 195)

Ralf Luther jätkab veel mõtetega, mille üle tasub mõelda meilgi: "Aga nii selgesti kui Vaimu tegevust võib tunda, kui Ta ligi on, niisama vähe võib inimene seda tegevust käsutada ja välja arvestada, kust Ta tuleb ja kuidas Teda omandada. "Sa ei tea, kust Ta tuleb". Nikodeemosele see tähendab: sina, kuulus teoloog ja kiriklik aukandja, oskad lahendada kõiki usuteaduslikke ja kiriklikke küsimusi. Sa tunned kõiki kaasaegseid uurimisviise ja oled neist võib−olla koguni ette jõudnud. Sa tunned kõiki kiriklikke, misjoni ja heategevuse tööharusid ja seisad kõikjal juhtival kohal. Aga  mis sa mõtled, kas on kindel, et kõigest sellest läheb välja Püha Vaim? Kas sa arvad, et saab organiseerida või välja targutada, kuidas Teda omandada? Teaduslikud meetodid, eriajakirjad, raamatukogud, eriharidus, õpetusnädalad, meisterlikult organiseeritud konverentsid, kõrgete aunimedega isikute juhatusel, ühingute ja koguduste harrastused, pühalikud jumalateenistused sügavpõhjalikkude jutlustega ja imetlemisväärsete liturgiatega, eeskujulikult juhitud asutused, evangelisatsioon ühes kõigi sisemisjoni harudega − kas sinu arvates võiks ette arvestada, et kõigist neist väljub jumalik mõju? (−−−) "Sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb". Selline on igaüks, kes on sündinud Vaimust. Kunagi ei saa ette välja arvestada, kuhu jõutakse ja kui kaugele mõju ulatub, kui inimene midagi teeb jumaliku Vaimu juhtimisel. Kui lihtne, täiesti tundmatu mees teeb midagi, olles sõnakuulelik ülevalttulevale juhtimisele, siis on sellel suurem mõju kui hiilgavatel kirikukoosolekutel. Reformikonverentsid kõige oma inimeste hulgaga, poliitiliste võimuvahenditega ja õpetlaste tarkusega ei vii kirikut ometi sammugi edasi. Reformatsioonile jõutakse selle läbi, et keegi on sõnakuulelik." (−−−)

Püha Vaimu töö on Jumala enese üleloomulik töö, mida ta teeb oma koguduses ja koguduse kaudu − inimeste kaudu, kes on talle kuulekad. Seevastu inimlik töö, kui Jumal ei saa seda juhtida, saab anda ainult inimlikke tulemusi. Usun, et seda tõstab Ralf Luther õigesti esile. Ka Ap 5:32 öeldakse, et Jumal on andnud oma Püha Vaimu neile, kes on talle kuulekad. Kui inimene on isepäine ja elab ning tegutseb oma arvamuste ning arusaamade järgi, ka usuasjades, siis on Püha Vaimu töö tema juures ilmselt takistatud.

−−−

Tänane aeg ei võimalda enam käsitleda kolmandat osa Püha Vaimu tööst, mida nimetasin: Püha Vaim varustab usklikke siin maailmas vajaliku jõu ja andidega, et nad võiks edukalt vastu panna kõigile maailma kiusatustele ja eksitustele ning olla Jeesuse sõnade kohaselt maailma valguseks ning maa soolaks. Võiks veel rääkida Püha Vaimuga ristimisest ja vaimuandidest, samuti Püha Vaimu juhtimisest uskliku elus, aga see jääb teiseks korraks, kui Jumal tahab ja meie elame. Aga küllap alustuseks on hea see, mis Jumal meile täna on andnud. Jumal õnnistagu meid, saagu ta meid valgustada ja juhtida oma Püha Vaimu läbi!