Jälle sügis. Üks aasta on täis saamas, nimelt taimekasvuaasta. Ja sügis toob meile lõikustänupühade aja. Olen väga rõõmus, et kogudustes on säilinud see iidne tava, tänada lõikuse eest. Lõikustänupüha ei ole aga mitte ainult põllumeeste ja aiapidajate püha vaid kõik me erineval viisil nii külvame, kui lõikame. Seega on põhjust tänulik olla igal inimesel ja mitte ainult tänupühal vaid igal päeval, mis meile kingitakse.

Pühalepa palvemajas oli lõikustänupüha tund teisipäeval. Oli tulijaid ja oli rõõmu sellest aastast. Kärdlas on üks pirnipuu, mis oli sel aastal eriliselt palju vilju andnud. Ka mesilased olid sel aastal eriliselt virgad ning muidugi olid ka päikeseküllased ilmad, mis võimaldasid neil oma tööd teha. Meie toidulaud on rikkalik.

Koosolekul oli ka külaline Soomest, kelle Jumala ilmutus oli Eestisse saatnud. Tema sõnum meile oli küllusliku andide laua kõrval üsna mõtlemapanev. Nälg on tulemas. Nii Eestisse, kui Soomesse. Kui me oleme pühendunud ja palvetame võib Jumal katsumiseaega lühendada. See raske aeg toob endaga kaasa vaimuliku ärkamise.

Kui vaadata tagasi siis Jumal on varemgi raskeid aegu kasutanud, et inimesi igavesest hukatusest päästa. Eesti rahva suurimale vaimulikule ärkamisele eelnes aastaid kestnud nälg, katk ja sõda. Kuidas see periood üksikasjalikumalt välja nägi, võime ise järele uurida. Kindlasti on see on väga kurb, et me inimestena heade aegade väärtust ei mõista.

Kuidas meie elu siin edasi läheb – eks elu näitab.  

 Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame. Ps 90,12