Reis Herrnhut`i (1.osa)

21. kuni 25. oktoobrini toimus Saksamaal Herrnhut ’is, vennastekoguduse keskuses, koguduste töötegijate konverents, mille põhiteema oli dialoog. Kuna ma ei olnud Herrnhut ’is varem käinud ja võimalus avanes, otsustasingi peale aastaid jälle Saksamaad külastada. Oli koolivaheaeg, siis sõitsime koos Joeliga.

Joel Berliini sõitmas

 Tee viis läbi Helsingi Berliini ja sealt rongidega idapoolse Saksamaa lõunanurka, sinna, kus kohtuvad kolme riigi:  Poola, Saksamaa ja Tśehhi piirid. Esimesel päeval saime 2-3 tundi veeta ka Berliinis. Ilm oli päikeseline ja soe. Värskelt niidetud muru lõhn segunes kolletuvate, langevate lehtede lõhnaga.

Berliini müüri asukoht

Brandenburgi värav

 Külastasime Berliini müüri asupaika. Müürist oli seal järgi ainult markeerimisjoon tänaval ja mälestustahvel. Jalutasime Branderburgi väravate juurde, kuhu DDR i ajal mind ei lubatud ja kus siis tõepoolest müür ja vist ka kontrollitud läbipääs oli.

Võitjate üle kohut ei mõisteta???

Berliini kesklinnas on mitu mälestusmärki natsionaalsotsialismiaegsete kuritegude meenutuseks. Ei ole unustatud ka ohvreid, kes Berliini jagava müüri ületamise katsel surma on saanud. Mälestusmärkide läheduses on aga  infotahvlid, mis juhivad tähelepanu sõja võitjate kuritegudele. Mõtlesin, kui tõhus on olnud propaganda, et  Saksa poole ohvritele ei ole kunagi tõsiselt mõelnud.

Riigipäevahoone

Bundestag ja Joel

Käisime ka riigipäevahoone juures, mis taastatuna seisab avarate haljasalade keskel. Esmasel pilgul tundub olevat veel sõjatahmast tuhm, aga klaasist kuppel ja lehvivad saksa lipud annavad tunnistust, et hoone on korras ja kasutuses. Euroopa Liidu lippu hoonel ei märganud.

Berliinis

Berliinis on tore olla. Lapsepõlve mälestused segunevad tänapäevaga ja moodustavad üsna omapärase tundekoosluse.

Vaade Berliinile teletorniga

Palju aega meil ei olnud. Ruttu Burger King’i sööma ja rongile. Piletitega oli paras segadus, sest on kaks erinevat firmat: Saksa raudtee ja Ida Saksa raudtee. Piletimüüjad olid abivalmis ja sõbralikud ning pakkusid alati soodsaima piletivariandi välja.  Berliinist sõitasime Cottbus’i ja sealt teise rongiga peaaegu Zittau’sse. Enne Zittaud pidime minema bussile, kuna raudtee oli remondis. Zittaust Herrnhut ’i saamiseks tuleb jälle buss leida. Sõbralik raudteeametnik selgitas meile võimalused ära, kuidas Herrnhut ’i saada ning õhtul peale 6 olimegi kohal. Aga kuhu minna, selle kohta ei olnud mul aadressi. Ja vaat, tänaval tulevad kaks inimest, piiskop Waas oma abikaasaga, kes on ka meil Pühalepas külas käinud. Nemad ka just sinna teel, kuhu meilgi vaja minna.   

 /järgneb/
(Fotod: erakogu)