Reis Herrnhut`i (2. osa)

Konverents algas tervitusteõhtu ja palvusega. Euroopa mannermaal asuvad suuremad kogudused Hollandis ja Saksamaal. Lühitutvustuseks said aga sõna vähemad  - Zürich, Sockholm ja Pühalepa. Rootsi venna tervitusest jäi meelde, et kristlasi on Rootsis 2-4 %, mis on väga, väga  väike arv. Ka vennastekogudus Stockholmis oli väga väike, aga  on suuremaks saamas isikliku kutse ja alfa- kursuste kaudu.

Zürichis on kokkusaamine jumalateenistuseks 2x kuus. On ka armulauaosadus ja koos käiakse piibliringis. Kaks korda aastas  on suuremad kokkusaamised.

Tervituse ütles ka vend Ida-India saartelt, kes on praegu koos perega tööl Genfis.

(Foto: FB/Herrnhuter - Evangelische Brüder Unität - Moravians)

Avaõhtu pantomiim (Foto: E. Carstens)

Õhtupalve kõne osa oli pantomiimina. Konverentsile saabujad võisid tulla koos peredega ja  oli ka lapsi. Mulle tundus, et seetõttu olid palvused nõnda kujundatud, et ka lapsed oleksid kaasatud. Vaimulike kõnede asemel oli pantomiim või õpetlik jutustus igapäevasest elust. Näiteks lugu jõehobusest ja ninasarvikust, kes kohtusid kitsal rajal ning kumbki ei tahtnud teed anda ning muid lugusid.

Kelgutamas (Foto: Andreas Tasche)

Käisin koos Joeliga ka laste rühmas, mis tegevuse vormi poolest sarnanes meie pühapäevakooliga. Erinevus oli ehk tantsimise, kui keeleoskust mittevajava suhtlemisviisi kasutamine.

Teise päeva pealelõunal sõitsid lapsed Zittau loomaaeda ja meie läksime raekotta kohtuma umbes Haapsalu suuruse Zittau linna ülemlinnapeaga. Kuulsime ettekannet elust regioonis, kus kohtuvad kolme riigi- Poola, Tśehhi ja Saksamaa piirid. Zittau on kunagi olnud rikas linn, aga praegu väheneva elanikkonnaga Ida Saksa ääremaa. Isegi ajaloolises kesklinnas on tühje maju ja kortereid. Linnapea, noor ja energiline, end ateistina määratlev, oli väga optimistlik ja tutvustas meid piiriülese koostööga, mis on edu toonud. Siiski nimetas ta mineviku varje, mis ikka ja jälle esile kerkivad. Kuhu selle koostööga kunagi välja jõutakse, seda ta ei teadnud isegi – sõltub üldistest poliitilistest suundumustest. Kohaliku võimu koostöö nn suurte kirikutega eriti sotsiaalvallas on hea, karismaatikutesse suhtus ettevaatlikult.

Zittau raekoda (Autori foto)

Teisel päeval oli kokkusaamine teemal „ Seksuaalse vägivalla ennetamine“ ning õhtul enne palvust kuulasime direktsiooni esindajate sõnavõtte oma vastutusala teemadel.

Kuna konverentsi teema oli dialoog siis oligi enamus üritusest sellise suunitlusega. Dialoog ja meedia. Kuidas kasutada sotsiaalmeediat kogudusetöös, projektid, täiendkoolitused kogudustes. Ettekanded olid ka andmekaitsest ja töökaitsest. Ühel päeval külastasime  Zinzendorf gümnaasiumi uut hoonet.

Pilte Zinzendorf gümnaasiumist (Autori fotod)

Piiblitunnid olid  Uue ja Vana Testamendi teemadel ning võis valida, millise grupiga soovisid liituda. Kasutati erinevaid meetodeid – vestlust, pibliodraamat, piblioloogi.

Viimane täispäev lõppes piduliku õhtusöögiga, mille teise osa moodustasid erinevad kohaletulnute etteasted – flöödiansambel, projektikoor, ühislaulmine, äraarvamismäng ja õhtujutt maast, kus sõnu pidi ostma.

(Foto: FB/Herrnhuter - Evangelische Brüder Unität - Moravians)

Olen väga tänulik, et sain Saksamaale sõita ja sellest konverentsist osa võtta. Kohtasin paljude kenade inimestega ning sain ehk veidike aimu sellest, kuidas vennad mujal elavad. Eriti meeldisid õpetamise meetodid, mille kaudu teemasid käsitleti.

Kuigi oleme mitmeski erinevad oleme siiski kõik vennad Kristuses.

Reis Herrnhut`i (1.osa)

21. kuni 25. oktoobrini toimus Saksamaal Herrnhut ’is, vennastekoguduse keskuses, koguduste töötegijate konverents, mille põhiteema oli dialoog. Kuna ma ei olnud Herrnhut ’is varem käinud ja võimalus avanes, otsustasingi peale aastaid jälle Saksamaad külastada. Oli koolivaheaeg, siis sõitsime koos Joeliga.

Joel Berliini sõitmas

 Tee viis läbi Helsingi Berliini ja sealt rongidega idapoolse Saksamaa lõunanurka, sinna, kus kohtuvad kolme riigi:  Poola, Saksamaa ja Tśehhi piirid. Esimesel päeval saime 2-3 tundi veeta ka Berliinis. Ilm oli päikeseline ja soe. Värskelt niidetud muru lõhn segunes kolletuvate, langevate lehtede lõhnaga.

Berliini müüri asukoht

Brandenburgi värav

 Külastasime Berliini müüri asupaika. Müürist oli seal järgi ainult markeerimisjoon tänaval ja mälestustahvel. Jalutasime Branderburgi väravate juurde, kuhu DDR i ajal mind ei lubatud ja kus siis tõepoolest müür ja vist ka kontrollitud läbipääs oli.

Võitjate üle kohut ei mõisteta???

Berliini kesklinnas on mitu mälestusmärki natsionaalsotsialismiaegsete kuritegude meenutuseks. Ei ole unustatud ka ohvreid, kes Berliini jagava müüri ületamise katsel surma on saanud. Mälestusmärkide läheduses on aga  infotahvlid, mis juhivad tähelepanu sõja võitjate kuritegudele. Mõtlesin, kui tõhus on olnud propaganda, et  Saksa poole ohvritele ei ole kunagi tõsiselt mõelnud.

Riigipäevahoone

Bundestag ja Joel

Käisime ka riigipäevahoone juures, mis taastatuna seisab avarate haljasalade keskel. Esmasel pilgul tundub olevat veel sõjatahmast tuhm, aga klaasist kuppel ja lehvivad saksa lipud annavad tunnistust, et hoone on korras ja kasutuses. Euroopa Liidu lippu hoonel ei märganud.

Berliinis

Berliinis on tore olla. Lapsepõlve mälestused segunevad tänapäevaga ja moodustavad üsna omapärase tundekoosluse.

Vaade Berliinile teletorniga

Palju aega meil ei olnud. Ruttu Burger King’i sööma ja rongile. Piletitega oli paras segadus, sest on kaks erinevat firmat: Saksa raudtee ja Ida Saksa raudtee. Piletimüüjad olid abivalmis ja sõbralikud ning pakkusid alati soodsaima piletivariandi välja.  Berliinist sõitasime Cottbus’i ja sealt teise rongiga peaaegu Zittau’sse. Enne Zittaud pidime minema bussile, kuna raudtee oli remondis. Zittaust Herrnhut ’i saamiseks tuleb jälle buss leida. Sõbralik raudteeametnik selgitas meile võimalused ära, kuidas Herrnhut ’i saada ning õhtul peale 6 olimegi kohal. Aga kuhu minna, selle kohta ei olnud mul aadressi. Ja vaat, tänaval tulevad kaks inimest, piiskop Waas oma abikaasaga, kes on ka meil Pühalepas külas käinud. Nemad ka just sinna teel, kuhu meilgi vaja minna.   

 /järgneb/
(Fotod: erakogu)

Jälle sügis. Üks aasta on täis saamas, nimelt taimekasvuaasta. Ja sügis toob meile lõikustänupühade aja. Olen väga rõõmus, et kogudustes on säilinud see iidne tava, tänada lõikuse eest. Lõikustänupüha ei ole aga mitte ainult põllumeeste ja aiapidajate püha vaid kõik me erineval viisil nii külvame, kui lõikame. Seega on põhjust tänulik olla igal inimesel ja mitte ainult tänupühal vaid igal päeval, mis meile kingitakse.

Pühalepa palvemajas oli lõikustänupüha tund teisipäeval. Oli tulijaid ja oli rõõmu sellest aastast. Kärdlas on üks pirnipuu, mis oli sel aastal eriliselt palju vilju andnud. Ka mesilased olid sel aastal eriliselt virgad ning muidugi olid ka päikeseküllased ilmad, mis võimaldasid neil oma tööd teha. Meie toidulaud on rikkalik.

Koosolekul oli ka külaline Soomest, kelle Jumala ilmutus oli Eestisse saatnud. Tema sõnum meile oli küllusliku andide laua kõrval üsna mõtlemapanev. Nälg on tulemas. Nii Eestisse, kui Soomesse. Kui me oleme pühendunud ja palvetame võib Jumal katsumiseaega lühendada. See raske aeg toob endaga kaasa vaimuliku ärkamise.

Kui vaadata tagasi siis Jumal on varemgi raskeid aegu kasutanud, et inimesi igavesest hukatusest päästa. Eesti rahva suurimale vaimulikule ärkamisele eelnes aastaid kestnud nälg, katk ja sõda. Kuidas see periood üksikasjalikumalt välja nägi, võime ise järele uurida. Kindlasti on see on väga kurb, et me inimestena heade aegade väärtust ei mõista.

Kuidas meie elu siin edasi läheb – eks elu näitab.  

 Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame. Ps 90,12