Teekonda alustasime Endla palvemaja juurest kolme
autoga ja esimene peatuspaik oli Juuru kirik, mille juures ootas meid armas
noor vennastekoguduse vend ning ühtlasi EELK Juuru Mihkli koguduse
kirikuteenija Kalev Kask. Eelneva kokkuleppe kohaselt oli v Kalev lubanud teha
väikese ülevaate Juuru kiriku ajaloost. Nii mõnigi eakam reisikaaslane kinnitas
hiljem, et on oma pika eluea jooksul paljudes kirikutes käinud ja mitmeid tutvustusi
kuulnud, kuid nii huvitaval, sisukal ja meeldejääval ekskursioonil polegi
osalenud. Väga kogetav oli see, et Kalev Kask ajaloolasena on ise kiriku
ajalugu uurinud ja iga detail nii kirikus sees kui ka kirikuaias olid talle
tuttavad ja ta oskas nende eripära kenasti välja tuua. Näiteks faktid, et Juuru
kiriku kantsel toetub ainult puidust Moosest kujutavale skulptuurile või et
kantslit kaunistavad evangalistide figuurid ja nende all olevad nimed on
segamini läinud. Kui sellistele detailidele tähelepanu poleks juhitud, siis ei
oleks keegi osanud neid põnevaid asju üldse märgata. Muljet avaldasid ka vitraažaknad
kahelpool altarit. Ühel oli kujutatud Peetrus ning teisel Johannes. Kuna
1895-st aasatast pärinevad vitraažid olid mõni aeg tagasi renoveeritud,
siis nad lihtsalt tõmbasid tähelepanu
oma kirgaste värvidega.
Peale kiriku sisemusega tutvumist läks üks
reisikaaslastest, Urve Aun, üles oreli taha ja nii kuulsime võimsa pilli
kauneid helisid ja saime koos mõned laulud laulda.
Kui kirikuga oli tutvutud ja laulud lauldud, siis jätkus teekond kirikuaias, kus silma jäid põnevad kivist rõngasristid, millest üks pärines lausa 17. sajandist. Samuti uurisime lõunavära kohal asetsevat päikesekella ja tahtsime kindlaks teha, kas see ikka õiget aega näitab. Aga otse loomulikult ei tunne päikesekell suveaega.
Edasi mahutasime end taas autodesse ja tegime väikese sõidu kunagi Vennastekogudusele kuulunud Juuru palvemaja juurde.
Kui kirikuga oli tutvutud ja laulud lauldud, siis jätkus teekond kirikuaias, kus silma jäid põnevad kivist rõngasristid, millest üks pärines lausa 17. sajandist. Samuti uurisime lõunavära kohal asetsevat päikesekella ja tahtsime kindlaks teha, kas see ikka õiget aega näitab. Aga otse loomulikult ei tunne päikesekell suveaega.
Edasi mahutasime end taas autodesse ja tegime väikese sõidu kunagi Vennastekogudusele kuulunud Juuru palvemaja juurde.
Paar aastat
tagasi müüdi suur palvemaja erakätesse, kuna ei jätkunud jõudu ega vahendeid
selle kordategemiseks ning hooldamiseks. Maja juurde jõudnud, avastasime, et
uus pererahvas on kohal ja kahtlesime, kas meid lubatakse maja lähemalt
silmitseda. Tegelikult aga osutus sealolnud noor perekond väga külalislahkeks,
pereema kutsus meid isegi majja sisse, kus saime näha hoone praegust olukorda.
Kurb, et kunagi paljudele inimestele armas ja hästi hooldatud palvekoda oli
ajahamba poolt puretud ja ei korterid, villatööstus ega kanala, mille kasutuses
maja peale koguduselt äravõtmist oli, ei aidanud hoone säilimisele kaasa. Praegune
omanik on oma õlule võtnud tohutu suure töö, et maja katust ja sisemust
kohendada ja tagada hoone püsimajäämine.
Märkamatult olid tunnid läinud ja saabus aeg koguneda
Juuru kirikule kuuluva kogudusemaja õue, kus ootas meid õunapuude alla valge
linaga kaetud laud.
Saime rohkete andidega keha kinnitada, veel koos osaduses
olla, palvetada ja laulda. Sealgi oli meid vastu võtmas armas vend Kristjan
Paju, kes tegi meile ringkäigu majas. Seejärel asutasime end tagasiteele
Tallinna.
Kokkuvõtteks jäid osalejad väljasõiduga väga rahule ja olime tänulikud koosveedetud aja, uute teadmiste ja suurepärase vastuvõtu eest ning rõõmustasime, et Jumal kinkis meile ka suurepärase ilma ning kordamineku.
Kokkuvõtteks jäid osalejad väljasõiduga väga rahule ja olime tänulikud koosveedetud aja, uute teadmiste ja suurepärase vastuvõtu eest ning rõõmustasime, et Jumal kinkis meile ka suurepärase ilma ning kordamineku.
Õde Maie Takel