Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.

Vennastekoguduse VII suvepäeva salvestuse kordus Pildiraadios K 20.06 kell 19.00

16.9.16

Kristjan Luhametsa piiblitund Nabala palvemaja 90 aastapäeval

LOOMISLUGU
Algus

1Ms1,1: Alguses lõi Jumal taeva ja maa.
Igal ajal on inimesed selle küsimise üle järele mõelnud: Kust on inimsugu maa peale tulnud ja kuhu ta jälle läheb. Ja Jumal, kes tunneb kõiki meie mõtteid, on omas pühas sõnas sellele küsimusele ka vastanud: piibli raamatu esimene leht jutustab meile, kust me oleme tulnud ja viimane leht näitab, kuhu me läheme.

Küll on inimesed, kes peavad ennast targemaks, kui pühakiri, mitmel viisil püüdnud seda vastust tühjaks teha. Aga selliselt on tõeks läinud pühakirja sõna, mis ütleb (Rm 1,22): Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks.

Kui me paneme tähele maailma rahvaste ennemuistsid jutte, siis märkame, et nendeski lugudes kumab läbi seesama, mis on kirjas ka Piiblis. Nii Ameerikas kui Aafrikas, Põhja-Aasias ja Ida-Indias jutustavad põlisrahvad, et inimene on loodud kusagil õnnelikult maal või aias, oli alguses hea ja õnnelik, aga siis oma süü või kellegi kurja vaimu kiusatuse läbi on praeguse häda ja viletsuse sisse langenud. See õnnis põli tulevat kord tagasi – küll mitte nõnda, et inimsugu aegamööda paraneks, vaid hirmsa võitluse läbi hea ja kurja vahel, mis viimaks lõpeb sellega, et kuri võidetakse ja õnnelik põli tagasi saab.

Ka maailma loomisest räägivad mitmed rahvad justkui oleksid nad seda Piiblist lugenud. Üks India vanimaid raamatuid ütleb: „Tema, kes igavesest ajast on, lõi kõige esiti vee oma vaimu liikumise läbi, mispärast tema nimi on: See, kes vete peal liigub.” Pärsia rahva vanad raamatud jutustavad maailma loomisest: „Nähtav maailm, taevas ja maa, on kuue aja jooksul loodud. Kõige esiti lõi Ormuzd (s. o. hea Jumal) valguse taeva ja maa vahel, siis vee, mis kõik maa kinni kattis, siis kuiva maa, siis kõiksugused puud, siis elajad ja viimaks inimese.”

Ka Piiblist kirjeldatud veeuputus ei ole paganatele võõras. On hämmastav, kuidas rahvad, kes on üksteisest lahutatud merede ja ookeanidega, räägivad suurest veeuputusest, mis kõik mäed kinni kattis, suurest laevast, milles 8 või 4 inimest aset leidsid ja nõnda uppumissurmast pääsesid. Põhja-Ameerikas elab indiaani hõim, kes peab pühaks tuvisid, sest tuvi olla nende „vanaisale suure veeuputuse ajal ühe paju lehekese laeva toonud.” Paju leht on muidugi mõõtmete, kuju ja värvi poolest õlipuu lehe sarnane.

Suured sündmused nagu veeuputus, ei saanud ju kellelegi saladuseks jääda. Pole siis ka ime, kui seda, mis Piiblisse kirja pandud, ka teised rahvad on põlvest põlve edasi andnud.

Mida ütleb Piibel maailma alguse kohta? – „Alguses lõi Jumal taeva ja maa.” See lühike lause on täis jumalikku väge ja tarkust. Tuhanded targad ja rumalad, õpetatud ja õpetamata mehed on püüdnud seda sõna tühjaks teha ja näidata, et ühtegi Jumalat ei ole, et maailm on igavene ja iseenesest sündinud. Aga needsamad „targad” ise ütlevad, et elu ei ole maa peal alati olnud, vaid see on järgemööda tekkinud. Aga kui maailm oli alguses tühi ja paljas, surnud ja eluta, siis küsimusele: kust sündis elu, puudub ammendav vastus. Meie aga teame, sest me usume, et igavene Jumal, kes ise on elu, on ka selle elu loonud. Piibel ei arutle Jumala olemasolu üle, vaid otsib vastust küsimusele: milline ta on. Elu elavast Jumalast – see on mõistlik mõte, aga elu eluta asjust – see on rumalus.

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. See esimene salm näitab, millest piibli raamat rääkida tahab: taevast ja maast, sellest mis ülal ja sellest mis all; sellest, mis igavene ja sellest, mis kaduv. Piibel näitab, kuidas taevas ja maa elasid esialgu rahus ja kuidas siis patt neid eraldama hakkas. Edasi räägib Piibel Jumala tahtest taevast ja maad jälle ühendada ja vastavatest ettevalmistustest. Siis Jeesusest Kristusest, kelles Jumala tahe teoks sai, ning viimaks uuest taevast ja uuest maast, kus uus Jeruusalemm taevast alla tuleb otsekui oma mehele ehitud mõrsja ja kus Jumal ise elab oma rahva juures. Nii loeme Piibli raamatu viimastelt lehekülgedelt.

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Nagu põline kalju või nurgakivi seisab see Jumala sõna Piibli alguses. Ja kui see nurgakivi on paika saanud, hakkab pühakiri üksikasjalikumalt rääkima maast, mis on inimese elupaigaks. Ja kuna Piibel on kirjutatud inimestele, on siin räägitud selliselt, et inimene sellest võiks aru saada. Sest kui Jumal ennast nõnda ei alandaks, et ta omas sõnas meiega inimlikult räägib, siis ei suudaks keegi tema sõnast aru saada, ei kõige suurem mõttetark, täheteadlane ega taevalaotuse uurija.


Maa
1Ms1,2. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.

Seda, et maa oli alguses tühi ja paljas ja pimedus sügavuse peal, seda tunnistavad ka looduse uurijad. Nad õpetavad, et maa oli alguses tuline kera, mis aegamööda jahtus. Maad ümbritses paks aur, mis tasapisi kui maa jahtus, hajus ja suuremalt osalt veeks sai. Aur oli nii paks, et päikese kiired sellest läbi ei tunginud ja tõepoolest oli pilkane pimedus maa peal. Seega sobib loodusteadus väga hästi Piibliga kokku. Ainus, mille kohta teadlased midagi ütelda ei oska on see, et Püha Vaim vete kohal hõljus. Aga selle võib teadlastele andeks anda, kuna Püha Vaimu pole nagunii võimalik arvutuste ja inimlike uurmistega kinni püüda.

Samas on loodusteadused samuti üks kingitus kristlastele, sest:
Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd.” Ps 19,2
Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule.” Rm 1,20

Olgu küll, et Universumis on ka Maakera õige pisike, on ta inimese jaoks siiski parasjagu pirakas. 6 miljardit inimest mahuvad siia paregu päris hästi ära. Me oleme numbritega harjunud, aga reaalselt on seda inimeste hulka siiski raske ette kujutada. Siiski Jumal näeb sel silmapilgul igatühte neist: Ta kuuleb kõik, näeb kõik, tunneb kõik, mõistab kõik. Ta näeb lõvi kõrbes, kotkast õhus, igat putukat rohus, igat linnukest pesas. Ei ole ühtki kalakest mere põhjas, kelle tee talle teadmata oleks ega ühtegi lehte puu küljes, mis ilma Tema teadmata maha langeks. Ta tunneb ka igas veetilgas kõiki neid loomakesi, keda inimsilm ainult mikroskoobi all näeb. Piibel ütleb: Jumal on suur ja vägev!

Ja see suur maakera kõigi oma mägede ja merede, linnade ja rajatistega lihtsalt hõljub tühjuses ja pealegi liigub kindlalt talle seatud teed. Me kõik liigume koos maakeraga 50 korda kiiremini kui suurtüki kuul! Ja me ei märkagi seda lendamist – nii hellalt hoitakse meid. Taevad, mis jutustavad meile Jumala au, sünnitavad meis aukartust Jumala ees nagu on kirjas Iiobi raamatus:
Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta, kui sul niipalju tarkust on? Kui hommikutähed üheskoos hõiskasid ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa? Kui ma panin pilved selle katteks ja pilkase pimeduse mähkmeks.” Iiob 38,4.7.9.


Valgus

1Ms1,3-5. Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai. Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest. Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks.

Kas oled mõelnud, mis valgus see küll on, mida pühakiri Jumala rüüks nimetab: „Sa riietad ennast valgusega nagu rüüga.” Ps 104,2. Apostel ütleb: „Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust.” 1Jh 1,5. Ja: Jumal „elab ligipääsmatus valguses” 1Tm 6,16. Ja meid, oma lapsi, kutsub ta selle valguse juurde.

Mis valgus see oli, mille Jumal esimesel päeval lõi, seda me ei tea, sest me ei tunne sellist valgust, mis päikesest ei tule – päike loodi alles neljandal päeval. Siiski on valgus meile eluliselt vajalik.

Teadlased saavad valguse kiirest aru, kas valgus tuleb küünlast või lambist, saavad tähe valgusest aru, millisest materjalist täht koosneb jne.

Päikeselt tuleb valgus meile 8 minutiga, põhja naelalt 30 aastaga. See on nii nagu sõber Austaaliast saadab postiga kirja ja ütleb, et ta elab hästi, kuid sel ajal, kui kiri kohale on jõunud ja sa seda loed, võibolla on sõber haigeks jäänud ja võibolla puhkab juba mulla all. Kui põhja nael oleks ka 20 aastat tagasi ära kustunud, siis näeksime tema valgust veel 10 aastat. Ja kui Psalmist vaatab taevasse ja räägib tähtedest, siis mõnigi täht, mis just toona valgust kiirgas, seda valgust võime näha alles praegu.

Ja see kõik sündis Looja sõna peale: saagu valgus.
Kui Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ööks, siis ei ole meil võimlik öelda ei päeva ega öö pikkust, sest meie mõõdame päeva ja ööd päikese järgi. Aga Jumala päev ja Jumala öö on meile mõõdetamatu. Laulik ütleb: „Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud.” Ps 90,4. Järelikult need, kes vaidlevad loomispäevade pikkuse üle, ei tunne isegi pühakirja. Loomispäevade pikkus on jäänud piiblis täpsemalt kirjeldamata, sest Piibel on meile antud selleks, et me Jumala abiga õndsuse leiaks, loodust võime ka ise uurida. Seega ei ole vaja kristlasel ka loomispäeva väga pikana (nt 1000 aastat) ette kujutada, sest Jumalale oleks võimalik ka mõne minutiga see kõik luua. Aga õndsuse jaoks piisab, kui me usume, et Jumal on see, kes on loonud taeva ja maa. Seda me ütleme ka usutunnistuses: mina usun Jumalasse, kõigeväelisesse isasse, taeva ja maa loojasse.


Õhk

1Ms1,6-8. Ja Jumal ütles: „Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!” Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis olid laotuse all, vetest, mis olid laotuse peal. Ja Jumal nimetas laotuse taevaks. Siis sai õhtu ja sai hommik – teine päev.

Pühakiri nimetab siin õhuruumi ja kõike, mis Maad ümbritseb taevaks. Õhk on meie jaoks niivõrd tavaline ja iseenesest mõistetav, et me selle olemasolugi tihti ei märka. On seda siis vaja siin loomisloos sellisel erilisel kohal Jumala teona nimetada. Jah, sõber, õhul on suur tähendus! Kuu ümber ei ole niisugust õhku. Kui me kuu peal elaks, siis ei näeks meie silm isegi keskpäeval ei sinist taevast ega pilvi pea kohal, vaid otsata tühja ja sügavat pimedust, mille seest päike ja taeva tähed meile vastu paistavad niisguse valgusega, mida silmad välja ei jõua kannatada. Nii ei ole see sinine taevas meie pea kohal sugugi iseenesest mõista.

Looduse uurijad tunnistavad sedasama: „Pikka aega oli tuline maakera ümbritsetud paksudest aurudest, millest ükski valguse kiir läbi ei jõudnud tungida, nii et pilkane pimedus kattis maad. Aegamööda sadestus sellest osa maa peale ja asemele sai puhtam õhk, mis sarnanes juba praegusele õhule. Veeaurud jõudsid sellest läbi tungida ja pilvi tekitada. Ka on selge, et see õhk pidi enne valmis olema, kui taimed kasvama ja loomad siginema hakkasid.”

Mis tähendus on aga õhuruumil, mida pühakiri laotuseks nimetab? Esmalt see, et lahutada vett mis on üleval (pilvedes) veest, mis on maa peal. Kui seda lahutust ei oleks, langeks kogu vesi, mis on üleval, maa peale nagu paks udu ja me jälle ei näeks taeva tähti ega maapinda. Aastaringi oleks siis ilm niiske ja jahe, ei küpseks siis põllu- ega puuvili.

Noh, kas need väikesed pilvekesed, kas on need siis võrreldava suurte meredega, mis on maa peal? Oh ei, kui me elaksime maal, kus peaaegu aasta otsa pilvedest vihma maha sajab, siis tuleks meil teistsugused mõtted selle vee kohta, mis on pilvedes. Aga me võime pilvede vee kohta ka teisiti aimu saada: vihma ja lume läbi sünnivad ojakesed, mis omakorda kokku voolates saavad jõgedeks. On suuremaid ja väiksemaid jõgesid. Oleme näinud Pirita jõge ja mõtleme, et see on küllalt suur. Aga maa peal on hoopis suuri jõgesid, mille kõrval Emajõge vaevalt ojakeseks võib nimetada. Amazonase jõgi Lõuna-Ameerikas on juba hulk maad enne merre voolamist nii lai (ca 50 km), et ühelt kaldalt teist ei näe. Isegi tänapäeva tehnikaga ei ole võimalik Amazonase alamjooksul üle jõe silda ehitada. Jõgi on kuni 60 m sügav ja seal voolab kuni 300 000 m3/s! Ja see vesi voolab niisuguse hooga, et suudme ümbruses laias kaares on vesi ka meres veel mage. Maailmas on palju suuri jõgesid. Ja kui mõelda kõigi suurte ja väikeste jõgede peale ja selle vee hulga peale, mis tuhandete aastatega meredesse on voolanud: kust see küll tuleb? Ja on vaid üks vastus: taeva pilvedest, sest vesi, mis allikaist välja voolab, on väiksem osa ja seegi tuleb sinna pilvedest.

Ja kust saavad pilved vett? Need saavad vee maa pealt. Sest ilma, et meie silm seda näeks, voolavad iga päev terved Amazonase ja Missisippi jõed maa pealt taeva poole. Kuidas see sünnib? Kui päike paistab mere või järve peale, tõusevad pisikesed vee osakesed auruna üles, sest need on kergemad kui õhk. Üleval moodustavad need pilvekesi, milles mõnikord on rohkem kui 100 000 pange vett.

Jumal oleks võinud ka mitmes paigas maa peal hiiglaslikud mootorid ja taevakõrgused pumbad üles seada ja nendega suure kära ja müra saatel vett meredest ja järvedest üles pumbata ja maa peale pritsida. Seega võime imestada, kuidas Jumal kõik nii vaiksel ja tasasel viisil teeb, et ta nägemata ja kuulmata iga minuti jooksul miljonite pangede kaupa vett üles võtab ja seda tilkade viisil jälle maa peale laseb sadada, kosutades ja kastes maad ja seda ei pane me suurt tähelegi. Vaid mõnikord, kui tavapärasest rohkem vihma sajab või siis vihm tükiks ajaks tulemata jääb, siis märkame.

Kui kõik inimesed, kes maa peal elavad, mehed ja naised ja lapsed mere kaldale üles seatakse, panged neile kätte antakse ja kästakse suure kiirusega vett merest tõsta, siis kuluks üle 10 000 aasta, kui nad niipalju vett võiks välja tõsta, kui päike ühe aasta joksul ilma vaevata üles tõmbab. Nii kõhn ja väeti on inimese jõud, kui seda Jumala väge ja võimuga võrdleme!

Aga see õhuruum ehk laotus ei eralda üksnes vett veest, vaid tal on suurem tähendus. Me teame, et õhku on meil hingamiseks, st elus püsimiseks rohkem vaja kui leiba. Lisaks on õhk vajalik nägemiseks. Kui õhk päikese kiiri ei lahutaks ega jaotaks nii, et need kõiki maapealseid asju igast küljest valgustaks, siis võiksime asju küll üksi sellest küljest näha, kuhu päikee kiired peale langevad, tesed küljed oleksid täiesti pimedad. Praegu aga võime ka maja või mõne muu asja varjus asju siiski näha ja mõnikord isegi paremini, kui heledas päikesevalguses. Kui aga õhk puuduks, siis oleks varjus kottpime nõnda et isegi kõige teravam silm midagi ei võiks näha.

Ja veel üks asi: õhk on nagu soe tekk ümber maakera, mis inimesi ja loomi, taimi ja rohtu külma eest hoiab. Päikese kiired on küll soojad, isegi kuumad ja tulised, aga kui õhku ei oleks, siis soojendaksid ja kõrvetaksid nad vaid seda kohta ja seda asja, mille peale nad langevad ja kui neid paljalt ühest küljest, sest teine külg, kuhu nad ei ulata, oleks selle külma käes, misõhuta taeva laotuses valitseb, ja see on enam kui 100 kraadi alt nulli. Õhk aga jaotab ja lahutab päikese kiired igale poole ära ja nõnda saab ta ise ühtlaselt soojaks ja seeläbi soojendab ta ka kõiki asju igast küljest, mis on maa peal.

Need on mõned imeasjad, mis Jumala vägev sõna teisel loomise päeval on korda saatnud. Nagu valgus, nõnda kiidab ka õht tema suurt väge ja kõrget kartust. Meie aga, kes meie selle vägeva Looja kui oma armsa Isa sisse usume, ütleme rõõmsa lootusega:
Kes tuuli, pilvi, taevast,
kõik hästi valitseb,
küll see sind päästab vaevast
ja su eest muretseb.


Maa ja meri
1Ms1,9-10. Ja Jumal ütles: „Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!” Ja nõnda sündis. Ja Jumal nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu ta nimetas mereks. Ja Jumal nägi, et see oli hea.

Mis jutustavad meile need salmid? Seda, et maakera oli enne tasane ja üleni veega kaetud ja alles Jumala käsu peale tõusid mäed ja merepõhi vajus alla. Aga mida ütlevad looduse uurijad? Just sedasama! Nad ütlevad, et maakera olnud alguses kuum vedelastest metallidest kokkupandud kera, mis aegapidi jahtus. Nii tekkis maa koor, mis järjest paksenes. Maakoor tõmbas end kokku ja nagu rõõsa piima peale tekkisid kiprad ja kortsud. Need on praegused mäed ja künkad. Muidugi kogunes siis vesi madalamatesse paikadesse nii et kuiva maad oli näha.

Ja kuigi Piibel ja loodusteadused siin hästi kokku sobivad, on väga suur vahe, kas väidame, et see juhtus iseenesest või on seda teinud vägev Jumal. Ilma Jumalata poleks midagi sündinud ja kui Jumal kolmandal loomispäeval ei oleks „saagu” öelnud, ei oleks ühtegi mäge ega orgu ega ka kuiva maad. Jumal oli loodusesse varjule pannud jõud, mis nüüd korda saatsid selle, mis oli Jumala tahe. Kui patune inimene oleks seda loomist pealt näinud, siis seda sõna „saagu” oleks ta niisama vähe kuulnud nagu praegu, kui Jumala käsu peale torm mässab, pikne müristab või maa väriseb. Patune inimene oleks ka siis öelnud, et see kõik sündis iseenesest, üsna loomulikult.

Kõrged mäed kuulutavad meile Jumala suurt väge. Ka Munamägi on siiski päris suur ulatudes merepinnast kõrgemale, kui kaks Oleviste kirikut üksteise otsas, aga maailma suuremate mägede kõrval saab seda siiski vaevalt muti hunnikuks nimetada. Džomolungma mägi Himaalajas on 8848 m kõrge – see on nagu oleks 28 Munamäge üksteise otsa laotud. Võrdluseks: Mariaani süvik Jaapani lähedal on 11 km alla merepinna.

Inglise kirjanik Kingsley ütleb: „Ma sain Jumala suurust ja väge tunda, kui ma oma mõisas lasin kord ühe künka ära vedada. Kui töötegijad üke kärutäie teise järel ära veeretasid ja mitu nädalat kulus kuni see pisike hunnik maatasa sai, siis ma mõtlesin: mitu käru peaks küll käima ja mitu inimest käsi liigutama ja mitu tuhat aastat kuluma kui keegi tahaks Alpi, Kaukaasia või Himaalaja mäestikku maatasa teha. Ja ma tundsin, kui väeti on inimene ja kui vägev on Jumal.”

Maakoore katkete vahelt purskab siiamaani sadu vulkaane ja tuhanded on kustunud. Nii me loeme 97. Taaveti laulust: „Mäed sulavad nagu vaha Issanda ees.” Ja niisugune mägede sündimine pole lõppenud: aeg-ajalt sünnib merre mõni uus saar või kaob mõni ära. Samuti sünnivad uued mäed. Näiteks 29.09.1759 sündis Mehhikos El Jorullo mägi (1330m), mis on alles praegugi.

Mäed tunnistavad Jumala väge ja näitavad oma tippudega üles taeva poole, et ka inimene tõstaks oma silmad ülespoole, kust tuleb meile abi. Ka Jumal ise on mägede tippusid pühitsenud mitmete sündmuste läbi: mäe otsas pidi Aabraham oma poja ohverdama, mäe otsas tegi Jumal Moosese läbi oma rahvaga lepingu, mäe otsas suri Mooses, kellele Jumal ise haua valmistas, mäe otsas kutsus Eelija Iisraeli rahva kokku, kui ta laskis taevast tuld maha tulla, mäe otsas pidas Jeesus oma jutluse, mäe otsa läks ta palvele, mäe otsas kirgastati teda ja mäe otsas löödi risti, mäe otsast läks ta taeva ja kui ta kord tagasi tuleb, siis seisab ta samuti mäe peal.


Taimed
1Ms1,11-12. Ja Jumal ütles: "Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!" Ja nõnda sündis: maa laskis võrsuda haljast rohtu, seemet kandvaid taimi nende liikide järgi, ja viljapuid, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see oli hea.

Valguse, õhu ja kuiva maa loomised on küll suured imed, aga taimede loomine on veel suurem ime, sest taimede juures tuleb esimest korda elu nähatvale. Mis on taim? Miljonid eluta osakesed sunnitakse nähtamatul jõul ühinema elusaks kujuks, miks sööb, joob, hingab, kasvab, vananem ja sureb. Ja taimeliike on kindlasti üle 100 000. Need kasvavad mägede tippudes ja merede põhjas. On suuri ja väikeseid. Kui sa puhtast allikast suutäie vett jood, siis neelad sa tähelepanemata alla tuhanded taimekesed. Ja kui sa seisad California sekvoia puu ees ja latva vaatad, siis kukub sul müts seljataga maha, sest puu on üle saja meetri kõrge – kõrgem kui suurem osa meie kirikute tornidest.
Mõned aastad tagasi avastati Põhja-Rootsis ligi 10 000 aasta vana elav kuusk. Aabraham oma vanusega oleks selle puu kõrval päris poisike.

Taimed kasvavad Sahara kõrbe kuumas liivas ja samuti põhanaba käreda pakase käes. Seal, kus kuude kaupa on pime ja nii külm, et piiritus jäätub, seal jäävad õrnad taimkesed ellu ja kui päike taas paistma hakkab, tärkavad kalju pragudes, kus on vaevalt näputäis mulda, taimed ja hakkavad õitsema.

Ja nagu me teame, on taimede elu kokku pakitud pisikesse seemnesse. Me oleme sellega harjunud, ega märka, kui suur ime see on. Täpipealt õige taim tuleb seemnest. Meie aedu kaunistavad moonid. Ühes kupras võib olla kuni 2000 seemet. Kui need kõik uuesti kasvama hakkaks, võiks aasta pärast olla seemneid 4 miljonit. Kui nii jätkata, on õige varsti kogu maailm moonidega kaetud. Nisutera kannab lõunamaades 100 tera. Seega ühestainsast nisuivast võiks vähem kui 10 aastaga saada nii palju saaki, et terve maailma elanikud võiksid aasta otsa söönuks saada. Sellise kasvamise ja sigimise jõu on Jumal oma vägeva sõna läbi seemneterakesse pannud. Me võime küll vaadata, et mis selles seemneterakeses siis ikka nii keerulist on, aga kui üritaksime järele teha, ei õnnestu kuidagi. Ja kui looduse uurijad kõiki aineid, mis näiteks ühes nisuteras leidub, võtaksid ja neid tundide, päevade ja aastate kaupa läbisegi seaksid, siis ei tuleks sellest ometi midagi välja, ka nisujahu mitte. Nii väeti on ka kõige targema inimese tarkus ja mõistus, kuid ometi on ta valmis Jumalat õpetama ja omast tarkusest paremaid lahendusi välja pakkuma.

Egiptuse püramiididest on leitud nisuteri, mis on 3000 aastat tagasi sinn hauda kaasa pandud. Ja selgub, et praegu teri mulda pannes lähevad need kasvama. Sel ajal, kui see nisutera on 3000 aastat otsekui hauas maganud, on ka kõige vägevamad inimeste ehitused jõunud juba ära laguneda, linnu on ehitatud ja hävitatud, miljardid inimesed on sündinud ja surnud, vägevad kuningriigid on tõusnud ja langenud, aga pisikese nisutera sees on elu täiesti rikkumata. Sama lugu on keldi rahva haudadest leitud sinilille ja ristikheina seemnetega.


Päike, kuu ja tähed
1Ms1,14-18. Ja Jumal ütles: „Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid, olgu nad valgusteks taevalaotuses, valgustuseks maale!” Ja nõnda sündis: Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema
öösel, ning tähed. Ja Jumal pani need taevalaotusse, et nad valgustaksid maad ja valitseksid päeval ja öösel ja eraldaksid valguse pimedusest. Ja Jumal nägi, et see oli hea.

Me ei tea, mis valgus see oli, mille Jumal esimesel päeval lõi, kuid nüüd seadis ta kaks valgust taeva külge hiilgama: üks päeval, teine öösel. Ühtlasi on need meile aja mõõtjateks – äärmiselt täpseks ja eksimatuks ajamõõtjaks.

Aga kui me arvaks, et päikesel ja kuul muud tähendust polegi, kui maad valgustada ja aega võtta, siis teeksime nii nagu see sant, kellele kuningas mööda minnes iga päev mõned sendid poetab ja sant mõtleb, et kuningal muud ametit polegi. Kuu ja päike pole loodud üksned maa ja meie pärast, vaid need nad peavad ka Jumala au ja kõrgust, suurust ja väge kuulutama ja veel asju korda saatma, mis meile on teadmata. Päike peab valgustama lisaks meie maale veel suurt hulka taevakehi enda ümber, sh nt Jupiter ja Saturn on oluliselt suuremad meie maakerast. Lisaks sunnib päike oma gravitatsiooniga neid kõiki enda ümber liikuma.

Et aga pühakiri kuust ja päikesest räägib ja tähti nagu möödaminnes nimetab, tuleb sellest, et Jumal oma sõnas meiega inimlikult räägib ja päike ning kuu on inimesele kõige lähemal. Jumal pole oma sõna kirja pannud mitte peotäiele tähetundjatele, vaid tervele inimsoole, kellest suurem osa looduse uurimisest suurt ei tea, aga on siiski Taevaisale väga armsad. Ja kui Taevaisa oma lastega tahab rääkida, siis ta räägib nii, et kõik temast aru võiksid saada. Kui Jumal oleks teaduslikus keeles rääkinud, oleks see suurema osa inimkonna suhtes üpris ebaõiglane.

Maailmaruumi suurust ja avarust on raske kirjeldada. Ometi on meie maa eriline selle elu poolest, mille Jumal siia on loonud. Isegi meile lähedalasuval Kuul ei ole ühtegi jõrge ega jõge, ei puud ega rohtu.

Päike on veidi suurem, umbes nagu 1 400 000 maakera ühtekokku. Meist on ta 400 korda kaugemal kui kuu. Päikese kuumust võime aimata sellest, et ta 150 miljoni km kauguselt kogu maakera soojaks jõuab kütta. Kui Jumal tahaks meie maakera selle suure tulemere sisse visata, siis lõkendaksid tuleleegd silmapilguks pisukese kõrgemale, kui muidu, nagu siis, kui väikese vahakuulikese aju viskame – ja siis oleks ta kadunud kõigega, mis siin on.

Ka tähed, mis pisikeste täpikestena paistavad, on enamasti niisugused päikesed ja paljud veel suuremad ja palavamad ja heldemad kui meie päike. Kord saab meiegi päikesest punane hiid, mis meie planeedi alla neelab. Hb 12:26-29: „Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: „Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!” Sõnad "veel kord" näitavad kõigutatavate kui loodud asjade muutumist, et püsiksid kõigutamatud. Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega; sest meie Jumal on neelav tuli!” 2Pt 3,10: „Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam.”

Aga meie ootame uut taevast ja uut maad, kus Jumal ise on igaveseks valguseks ja iluks (Js 60,19; Ilm 21,23).


Kalad ja linnud
1Ms1,20-22. Ja Jumal ütles: „Vesi kihagu elavaist olendeist, ja maa peal lennaku linnud taevalaotuse poole!” Ja Jumal lõi suured mereloomad ja
kõiksugu elavad olendid, kellest vesi kihab, nende liikide järgi, ja kõiksugu tiibadega linnud nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see oli hea. Ja Jumal õnnistas neid ja ütles: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke mere vesi, ja lindusid saagu palju maa peale!"

Kalad ja linnud lõi Jumal ühel päeval. Läbi aegade on imestatud, miks pealtnäha nii erinevad olendid samal päeval on loodud. Arvamus muutub sedamaid, kui neid lähemalt uurida: kaladel ja lindudel on õigupoolest väga palju sarnasusi alates keha kujust üksikute osadeni välja: liikumiseks on neil oimud või tiivad, tüüriks saba, keha on kaetud neil soomuste või sulgedega, mõlemil on kerged ja tugevad luud, mõlemad munevad ja mõlemad rändavad pikki maid ja tulevad eksimatult tagasi. Nii võib linde nimetada õhu kaladeks ja kalu vee lindudeks. Jumal on neile ka omapärase vabaduse kinkinud (vaba kui lind, nagu kala vees).

Nii suudab albatross oma tugevate tiibadega väga kaua vastu pidada tuule ja tormi käes, mis laevu kui laastukesi sinna ja tänna pilluvad ja neid purustavad.

Jumala korraldust: olge viljakad, on ka linnud ja kalad tõsiselt võtnud. Tõsi, lind muneb küll vaid 1 kuni 6 muna, siis kalad hoopis rohkem: heeringa marjas on leitud 68 000 muna, karpkala marjas aga 200 – 342 000 muna, ühes Volga jõe kala marjas enam kui 3 miljonit ja ühe kabeljoo kala marjas koguni 4 – 9 miljonit muna.

Muidugi lähevad miljonid neist hukka, kuid kes mere ääres elab, teab rääkida, kui rikas on mere elu. 19. sajandil püüti Norras mõne nädalaga 300 miljonit heeringat nii et kaladega põldusid väetama hakati.



Kuiva maa loomad
1Ms1,24-25. Ja Jumal ütles: "Maa toogu esile elavad olendid nende liikide järgi, kariloomad ja roomajad ja metsloomad nende liikide järgi!" Ja nõnda sündis: Jumal tegi metsloomad nende liikide järgi, ja kariloomad nende liikide järgi, ja kõik roomajad maa peal nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see oli hea.

Jumala käsu peale hakkas kuuendal päeval maa end loomadega täitma. See oli ime, mille Jumala sõna tegi. Meie küll ei pea loomi imeasjadeks nagu me ka teised Jumala imed meile aegamööda igapäevasteks asjadeks saavad. Meile ei ole hobune midagi enamat kui hobune ja koer midagi enamat kui koer, aga kui keegi nö teiselt planeedilt tuleks, võiks ta imestada küll: mis elukad need on, nii mitmesugused ja elavad teie ümber. Nagu te ise, nii sünnivad need ilmale, söövad ja joovad, tunnevad rõõmu ja kurbust, armastavad ja vihkavad nagu teiegi, lasevad ennast teist juhatada ja õpetada, nuhelda ja ära tappagi, ehk küll mõned on teist mitu korda tugevamad.

Loomad on koos inimesega paradiisis. Loomad kannavad inimese karistust (VT ohverdamine), looma silm võib inglit näha, mida inimene ei näe (Bileami eesel, 4Ms 22,23). Loomi nimetatakse taeva sõjavägede hulgas (2Kn 2,11; 6,17; Ilm 19,11.14). Kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist (Rm 8,19). Jumala poega nimetatakse „talleks”, Püha Vaim langeb „nagu tuvi”. Samas neid, kes õndsust ei päri, nimetatakse „koerteks”. Nii on UT nagu pildiraamat, kus Jumal loomade läbi selgeks teeb, mis on püha ja mis patune, mis puhas ja mis roojane, mis õige ja mis ülekohtune.

Jumal lõi loomad „nende liikide järgi”. See annab mõista, et liikide tekkimine on Jumala tegu, mitte juhuslik äpardus. Ka fossiilid kinnitavad Jumala sõna: ladestuste alumistes kihtides on taimed, nende peal kalad ja linnud ja sealt edasi alles loomad.


Inimene
1Ms1,26-27. Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!" Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema.

Maa oli nüüd valmis ja kõik, mis elab ja kasvab, kuid puudus kuningas, kes selle üle valitseks. Kuid nüüd ei ütle ta „saagu!”, vaid peab justkui iseenesega nõu ja siis otsustab teha. See on suur au – inimene pidi maa peal olema Jumala asemik, Jumala palge sarnane. Aga mis on saatan inimesest teinud – ühe vaese orja, kes kannab rasket iket, kes haiges ihus aegamööda raugeb, kes suure vaevaga igapäevast leiba muretseb, kes looduse üle ei valitse, vaid selle ees ise väriseb, ta jõuab kapsaussile ja sääseparvele niisama vähe vastu panna kui lõvile või tiigrile. Nii sügavale on langenud see kuningas.

Noale ütles Jumal nõnda: „Teid peavad kartma ja pelgama kõik maa loomad ja kõik taeva linnud, kõik, kes maa peal liiguvad, ja kõik mere kalad; need on teie kätte antud.” 1Ms 9,2 Seega ei ole inimene loomadele enam Jumalaks, vaid pigem kuradiks.

Siiski on veel mõndagi alles inimese kuninglikkusest. Silm on küll pisike peeglike, kuid terve maailm paistab sinna sisse. Kõrv on pisike hääletoru, milles sisemus iga hääle ja kõla puhul eri moel võngub ja nii me kuuleme laulu ja pillihäält ja veel enam: teise inimese sõnu!

Ja tükike leiba, mis laua peal seisab on varsti osake sinu ihust. See leivaviil muudab ennast peaajuks, millega sa mõtled, või vereks, mille abil sa elad. Süda pumpab verd lakkamata nii ööl kui päeval nii peaajju kui varba otsa. Oleks süda inimese tehtud, ka kõige kõvemast materjalist, oleks see ammuilma juba ära lagunenud. Kes on 50 aastat vana, selle süda on löönud ligi 2 miljardit korda, aga ikka veel ei ole ära väsinud. Niisama teevad väsimata tööd meie kopsud. Ja närvid on nagu telegraafi traadid, mis sõnumeid toovad, kuidas sinu ihuga lugu on, kas on tal külm või kuum, midagi valu või viga. Ja see kõik vajab pidevalt toitu, see kõik uueneb. Sellest ihust, mis meil oli 7 aastat tagasi, pole tänaseks midagi alles – see kõik on välja vahetatud, kes on 42 aastat vana, see on oma ihu juba kuus korda välja vahetanud.

Inimene on loodud äärmiselt keerukana ja väliselt üpris väikese kõrvalekalde peale lakkab organist töötamast. Nii on inimese ihu üks imelik masin, mis töötab ööd ja päevad ilma mootori mürinata nii vaikselt, et ka ise midagi ei kuule ega tunne. Laulik ütleb: „Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud.” Ps 139,14.

Ja see on ainult meie ihu! Inimene on loodud Jumala näoliseks! Jumal on inimese loonud põhimõtteliselt erinema taimedest ja loomadest. Inimese vaim on teistsugune ja seepärast ei leia inimene ka rahu enne, kui on palgest palgesse näinud Teda, kes on tee, tõde ja elu. Ka see õnnelik igatsus on Jumala looming.