LOOMISLUGU
Algus
Algus
1Ms1,1:
Alguses lõi Jumal taeva ja maa.
Igal ajal
on inimesed selle küsimise üle järele mõelnud: Kust on inimsugu
maa peale tulnud ja kuhu ta jälle läheb. Ja Jumal, kes tunneb kõiki
meie mõtteid, on omas pühas sõnas sellele küsimusele ka vastanud:
piibli raamatu esimene leht jutustab meile, kust me oleme tulnud ja
viimane leht näitab, kuhu me läheme.
Küll on
inimesed, kes peavad ennast targemaks, kui pühakiri, mitmel viisil
püüdnud seda vastust tühjaks teha. Aga selliselt on tõeks läinud
pühakirja sõna, mis ütleb (Rm 1,22): Väites endid targad olevat,
on nad läinud rumalaks.
Kui me
paneme tähele maailma rahvaste ennemuistsid jutte, siis märkame, et
nendeski lugudes kumab läbi seesama, mis on kirjas ka Piiblis. Nii
Ameerikas kui Aafrikas, Põhja-Aasias ja Ida-Indias jutustavad
põlisrahvad, et inimene on loodud kusagil õnnelikult maal või
aias, oli alguses hea ja õnnelik, aga siis oma süü või kellegi
kurja vaimu kiusatuse läbi on praeguse häda ja viletsuse sisse
langenud. See õnnis põli tulevat kord tagasi – küll mitte nõnda,
et inimsugu aegamööda paraneks, vaid hirmsa võitluse läbi hea ja
kurja vahel, mis viimaks lõpeb sellega, et kuri võidetakse ja
õnnelik põli tagasi saab.
Ka maailma
loomisest räägivad mitmed rahvad justkui oleksid nad seda Piiblist
lugenud. Üks India vanimaid raamatuid ütleb: „Tema, kes igavesest
ajast on, lõi kõige esiti vee oma vaimu liikumise läbi, mispärast
tema nimi on: See, kes vete peal liigub.” Pärsia rahva vanad
raamatud jutustavad maailma loomisest: „Nähtav maailm, taevas ja
maa, on kuue aja jooksul loodud. Kõige esiti lõi Ormuzd (s. o. hea
Jumal) valguse taeva ja maa vahel, siis vee, mis kõik maa kinni
kattis, siis kuiva maa, siis kõiksugused puud, siis elajad ja
viimaks inimese.”
Ka
Piiblist kirjeldatud veeuputus ei ole paganatele võõras. On
hämmastav, kuidas rahvad, kes on üksteisest lahutatud merede ja
ookeanidega, räägivad suurest veeuputusest, mis kõik mäed kinni
kattis, suurest laevast, milles 8 või 4 inimest aset leidsid ja
nõnda uppumissurmast pääsesid. Põhja-Ameerikas elab indiaani
hõim, kes peab pühaks tuvisid, sest tuvi olla nende „vanaisale
suure veeuputuse ajal ühe paju lehekese laeva toonud.” Paju leht
on muidugi mõõtmete, kuju ja värvi poolest õlipuu lehe sarnane.
Suured
sündmused nagu veeuputus, ei saanud ju kellelegi saladuseks jääda.
Pole siis ka ime, kui seda, mis Piiblisse kirja pandud, ka teised
rahvad on põlvest põlve edasi andnud.
Mida ütleb
Piibel maailma alguse kohta? – „Alguses lõi Jumal taeva ja maa.”
See lühike lause on täis jumalikku väge ja tarkust. Tuhanded
targad ja rumalad, õpetatud ja õpetamata mehed on püüdnud seda
sõna tühjaks teha ja näidata, et ühtegi Jumalat ei ole, et maailm
on igavene ja iseenesest sündinud. Aga needsamad „targad” ise
ütlevad, et elu ei ole maa peal alati olnud, vaid see on järgemööda
tekkinud. Aga kui maailm oli alguses tühi ja paljas, surnud ja
eluta, siis küsimusele: kust sündis elu, puudub ammendav vastus.
Meie aga teame, sest me usume, et igavene Jumal, kes ise on elu, on
ka selle elu loonud. Piibel ei arutle Jumala olemasolu üle, vaid
otsib vastust küsimusele: milline ta on. Elu elavast Jumalast –
see on mõistlik mõte, aga elu eluta asjust – see on rumalus.
Alguses
lõi Jumal taeva ja maa. See esimene salm näitab, millest piibli
raamat rääkida tahab: taevast ja maast, sellest mis ülal ja
sellest mis all; sellest, mis igavene ja sellest, mis kaduv. Piibel
näitab, kuidas taevas ja maa elasid esialgu rahus ja kuidas siis
patt neid eraldama hakkas. Edasi räägib Piibel Jumala tahtest
taevast ja maad jälle ühendada ja vastavatest ettevalmistustest.
Siis Jeesusest Kristusest, kelles Jumala tahe teoks sai, ning viimaks
uuest taevast ja uuest maast, kus uus Jeruusalemm taevast alla tuleb
otsekui oma mehele ehitud mõrsja ja kus Jumal ise elab oma rahva
juures. Nii loeme Piibli raamatu viimastelt lehekülgedelt.
Alguses
lõi Jumal taeva ja maa. Nagu põline kalju või nurgakivi seisab see
Jumala sõna Piibli alguses. Ja kui see nurgakivi on paika saanud,
hakkab pühakiri üksikasjalikumalt rääkima maast, mis on inimese
elupaigaks. Ja kuna Piibel on kirjutatud inimestele, on siin räägitud
selliselt, et inimene sellest võiks aru saada. Sest kui Jumal ennast
nõnda ei alandaks, et ta omas sõnas meiega inimlikult räägib,
siis ei suudaks keegi tema sõnast aru saada, ei kõige suurem
mõttetark, täheteadlane ega taevalaotuse uurija.
Maa
1Ms1,2.
Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim
hõljus vete kohal.
Seda, et
maa oli alguses tühi ja paljas ja pimedus sügavuse peal, seda
tunnistavad ka looduse uurijad. Nad õpetavad, et maa oli alguses
tuline kera, mis aegamööda jahtus. Maad ümbritses paks aur, mis
tasapisi kui maa jahtus, hajus ja suuremalt osalt veeks sai. Aur oli
nii paks, et päikese kiired sellest läbi ei tunginud ja tõepoolest
oli pilkane pimedus maa peal. Seega sobib loodusteadus väga hästi
Piibliga kokku. Ainus, mille kohta teadlased midagi ütelda ei oska
on see, et Püha Vaim vete kohal hõljus. Aga selle võib teadlastele
andeks anda, kuna Püha Vaimu pole nagunii võimalik arvutuste ja
inimlike uurmistega kinni püüda.
Samas on
loodusteadused samuti üks kingitus kristlastele, sest:
„Taevad
jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd.” Ps
19,2
„Tema
nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma
loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule.” Rm 1,20
Olgu küll,
et Universumis on ka Maakera õige pisike, on ta inimese jaoks siiski
parasjagu pirakas. 6 miljardit inimest mahuvad siia paregu päris
hästi ära. Me oleme numbritega harjunud, aga reaalselt on seda
inimeste hulka siiski raske ette kujutada. Siiski Jumal näeb sel
silmapilgul igatühte neist: Ta kuuleb kõik, näeb kõik, tunneb
kõik, mõistab kõik. Ta näeb lõvi kõrbes, kotkast õhus, igat
putukat rohus, igat linnukest pesas. Ei ole ühtki kalakest mere
põhjas, kelle tee talle teadmata oleks ega ühtegi lehte puu küljes,
mis ilma Tema teadmata maha langeks. Ta tunneb ka igas veetilgas
kõiki neid loomakesi, keda inimsilm ainult mikroskoobi all näeb.
Piibel ütleb: Jumal on suur ja vägev!
Ja see
suur maakera kõigi oma mägede ja merede, linnade ja rajatistega
lihtsalt hõljub tühjuses ja pealegi liigub kindlalt talle seatud
teed. Me kõik liigume koos maakeraga 50 korda kiiremini kui suurtüki
kuul! Ja me ei märkagi seda lendamist – nii hellalt hoitakse meid.
Taevad, mis jutustavad meile Jumala au, sünnitavad meis aukartust
Jumala ees nagu on kirjas Iiobi raamatus:
„Kus
olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta, kui sul niipalju tarkust
on? Kui hommikutähed üheskoos hõiskasid ja kõik Jumala pojad
tõstsid rõõmukisa? Kui ma panin pilved selle katteks ja pilkase
pimeduse mähkmeks.” Iiob 38,4.7.9.
Valgus
1Ms1,3-5.
Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai. Ja Jumal
nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest. Ja
Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks.
Kas oled
mõelnud, mis valgus see küll on, mida pühakiri Jumala rüüks
nimetab: „Sa riietad ennast valgusega nagu rüüga.” Ps 104,2.
Apostel ütleb: „Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust.”
1Jh 1,5. Ja: Jumal „elab ligipääsmatus valguses” 1Tm 6,16. Ja
meid, oma lapsi, kutsub ta selle valguse juurde.
Mis valgus
see oli, mille Jumal esimesel päeval lõi, seda me ei tea, sest me
ei tunne sellist valgust, mis päikesest ei tule – päike loodi
alles neljandal päeval. Siiski on valgus meile eluliselt vajalik.
Teadlased
saavad valguse kiirest aru, kas valgus tuleb küünlast või lambist,
saavad tähe valgusest aru, millisest materjalist täht koosneb jne.
Päikeselt
tuleb valgus meile 8 minutiga, põhja naelalt 30 aastaga. See on nii
nagu sõber Austaaliast saadab postiga kirja ja ütleb, et ta elab
hästi, kuid sel ajal, kui kiri kohale on jõunud ja sa seda loed,
võibolla on sõber haigeks jäänud ja võibolla puhkab juba mulla
all. Kui põhja nael oleks ka 20 aastat tagasi ära kustunud, siis
näeksime tema valgust veel 10 aastat. Ja kui Psalmist vaatab
taevasse ja räägib tähtedest, siis mõnigi täht, mis just toona
valgust kiirgas, seda valgust võime näha alles praegu.
Ja see
kõik sündis Looja sõna peale: saagu valgus.
Kui Jumal
nimetas valguse päevaks ja pimeduse ööks, siis ei ole meil võimlik
öelda ei päeva ega öö pikkust, sest meie mõõdame päeva ja ööd
päikese järgi. Aga Jumala päev ja Jumala öö on meile
mõõdetamatu. Laulik ütleb: „Sest tuhat aastat on sinu silmis
nagu eilne päev, kui see on möödunud.” Ps 90,4. Järelikult
need, kes vaidlevad loomispäevade pikkuse üle, ei tunne isegi
pühakirja. Loomispäevade pikkus on jäänud piiblis täpsemalt
kirjeldamata, sest Piibel on meile antud selleks, et me Jumala abiga
õndsuse leiaks, loodust võime ka ise uurida. Seega ei ole vaja
kristlasel ka loomispäeva väga pikana (nt 1000 aastat) ette
kujutada, sest Jumalale oleks võimalik ka mõne minutiga see kõik
luua. Aga õndsuse jaoks piisab, kui me usume, et Jumal on see, kes
on loonud taeva ja maa. Seda me ütleme ka usutunnistuses: mina usun
Jumalasse, kõigeväelisesse isasse, taeva ja maa loojasse.
Õhk
1Ms1,6-8.
Ja Jumal ütles: „Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed
vetest!” Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis
olid laotuse all, vetest, mis olid laotuse peal. Ja Jumal nimetas
laotuse taevaks. Siis sai õhtu ja sai hommik – teine päev.
Pühakiri
nimetab siin õhuruumi ja kõike, mis Maad ümbritseb taevaks. Õhk
on meie jaoks niivõrd tavaline ja iseenesest mõistetav, et me selle
olemasolugi tihti ei märka. On seda siis vaja siin loomisloos
sellisel erilisel kohal Jumala teona nimetada. Jah, sõber, õhul on
suur tähendus! Kuu ümber ei ole niisugust õhku. Kui me kuu peal
elaks, siis ei näeks meie silm isegi keskpäeval ei sinist taevast
ega pilvi pea kohal, vaid otsata tühja ja sügavat pimedust, mille
seest päike ja taeva tähed meile vastu paistavad niisguse
valgusega, mida silmad välja ei jõua kannatada. Nii ei ole see
sinine taevas meie pea kohal sugugi iseenesest mõista.
Looduse
uurijad tunnistavad sedasama: „Pikka aega oli tuline maakera
ümbritsetud paksudest aurudest, millest ükski valguse kiir läbi ei
jõudnud tungida, nii et pilkane pimedus kattis maad. Aegamööda
sadestus sellest osa maa peale ja asemele sai puhtam õhk, mis
sarnanes juba praegusele õhule. Veeaurud jõudsid sellest läbi
tungida ja pilvi tekitada. Ka on selge, et see õhk pidi enne valmis
olema, kui taimed kasvama ja loomad siginema hakkasid.”
Mis
tähendus on aga õhuruumil, mida pühakiri laotuseks nimetab? Esmalt
see, et lahutada vett mis on üleval (pilvedes) veest, mis on maa
peal. Kui seda lahutust ei oleks, langeks kogu vesi, mis on üleval,
maa peale nagu paks udu ja me jälle ei näeks taeva tähti ega
maapinda. Aastaringi oleks siis ilm niiske ja jahe, ei küpseks siis
põllu- ega puuvili.
Noh, kas
need väikesed pilvekesed, kas on need siis võrreldava suurte
meredega, mis on maa peal? Oh ei, kui me elaksime maal, kus peaaegu
aasta otsa pilvedest vihma maha sajab, siis tuleks meil teistsugused
mõtted selle vee kohta, mis on pilvedes. Aga me võime pilvede vee
kohta ka teisiti aimu saada: vihma ja lume läbi sünnivad ojakesed,
mis omakorda kokku voolates saavad jõgedeks. On suuremaid ja
väiksemaid jõgesid. Oleme näinud Pirita jõge ja mõtleme, et see
on küllalt suur. Aga maa peal on hoopis suuri jõgesid, mille kõrval
Emajõge vaevalt ojakeseks võib nimetada. Amazonase jõgi
Lõuna-Ameerikas on juba hulk maad enne merre voolamist nii lai (ca
50 km), et ühelt kaldalt teist ei näe. Isegi tänapäeva tehnikaga
ei ole võimalik Amazonase alamjooksul üle jõe silda ehitada. Jõgi
on kuni 60 m sügav ja seal voolab kuni 300 000 m3/s! Ja see
vesi voolab niisuguse hooga, et suudme ümbruses laias kaares on vesi
ka meres veel mage. Maailmas on palju suuri jõgesid. Ja kui mõelda
kõigi suurte ja väikeste jõgede peale ja selle vee hulga peale,
mis tuhandete aastatega meredesse on voolanud: kust see küll tuleb?
Ja on vaid üks vastus: taeva pilvedest, sest vesi, mis allikaist
välja voolab, on väiksem osa ja seegi tuleb sinna pilvedest.
Ja kust
saavad pilved vett? Need saavad vee maa pealt. Sest ilma, et meie
silm seda näeks, voolavad iga päev terved Amazonase ja Missisippi
jõed maa pealt taeva poole. Kuidas see sünnib? Kui päike paistab
mere või järve peale, tõusevad pisikesed vee osakesed auruna üles,
sest need on kergemad kui õhk. Üleval moodustavad need pilvekesi,
milles mõnikord on rohkem kui 100 000 pange vett.
Jumal
oleks võinud ka mitmes paigas maa peal hiiglaslikud mootorid ja
taevakõrgused pumbad üles seada ja nendega suure kära ja müra
saatel vett meredest ja järvedest üles pumbata ja maa peale
pritsida. Seega võime imestada, kuidas Jumal kõik nii vaiksel ja
tasasel viisil teeb, et ta nägemata ja kuulmata iga minuti jooksul
miljonite pangede kaupa vett üles võtab ja seda tilkade viisil
jälle maa peale laseb sadada, kosutades ja kastes maad ja seda ei
pane me suurt tähelegi. Vaid mõnikord, kui tavapärasest rohkem
vihma sajab või siis vihm tükiks ajaks tulemata jääb, siis
märkame.
Kui kõik
inimesed, kes maa peal elavad, mehed ja naised ja lapsed mere kaldale
üles seatakse, panged neile kätte antakse ja kästakse suure
kiirusega vett merest tõsta, siis kuluks üle 10 000 aasta, kui
nad niipalju vett võiks välja tõsta, kui päike ühe aasta joksul
ilma vaevata üles tõmbab. Nii kõhn ja väeti on inimese jõud, kui
seda Jumala väge ja võimuga võrdleme!
Aga see
õhuruum ehk laotus ei eralda üksnes vett veest, vaid tal on suurem
tähendus. Me teame, et õhku on meil hingamiseks, st elus püsimiseks
rohkem vaja kui leiba. Lisaks on õhk vajalik nägemiseks. Kui õhk
päikese kiiri ei lahutaks ega jaotaks nii, et need kõiki
maapealseid asju igast küljest valgustaks, siis võiksime asju küll
üksi sellest küljest näha, kuhu päikee kiired peale langevad,
tesed küljed oleksid täiesti pimedad. Praegu aga võime ka maja või
mõne muu asja varjus asju siiski näha ja mõnikord isegi paremini,
kui heledas päikesevalguses. Kui aga õhk puuduks, siis oleks varjus
kottpime nõnda et isegi kõige teravam silm midagi ei võiks näha.
Ja veel
üks asi: õhk on nagu soe tekk ümber maakera, mis inimesi ja loomi,
taimi ja rohtu külma eest hoiab. Päikese kiired on küll soojad,
isegi kuumad ja tulised, aga kui õhku ei oleks, siis soojendaksid ja
kõrvetaksid nad vaid seda kohta ja seda asja, mille peale nad
langevad ja kui neid paljalt ühest küljest, sest teine külg, kuhu
nad ei ulata, oleks selle külma käes, misõhuta taeva laotuses
valitseb, ja see on enam kui 100 kraadi alt nulli. Õhk aga jaotab ja
lahutab päikese kiired igale poole ära ja nõnda saab ta ise
ühtlaselt soojaks ja seeläbi soojendab ta ka kõiki asju igast
küljest, mis on maa peal.
Need on
mõned imeasjad, mis Jumala vägev sõna teisel loomise päeval on
korda saatnud. Nagu valgus, nõnda kiidab ka õht tema suurt väge ja
kõrget kartust. Meie aga, kes meie selle vägeva Looja kui oma armsa
Isa sisse usume, ütleme rõõmsa lootusega:
Kes
tuuli, pilvi, taevast,
kõik
hästi valitseb,
küll
see sind päästab vaevast
ja
su eest muretseb.
Maa
ja meri
1Ms1,9-10.
Ja Jumal ütles: „Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva
näha oleks!” Ja nõnda sündis. Ja Jumal nimetas kuiva pinna maaks
ja veekogu ta nimetas mereks. Ja Jumal nägi, et see oli hea.
Mis
jutustavad meile need salmid? Seda, et maakera oli enne tasane ja
üleni veega kaetud ja alles Jumala käsu peale tõusid mäed ja
merepõhi vajus alla. Aga mida ütlevad looduse uurijad? Just
sedasama! Nad ütlevad, et maakera olnud alguses kuum vedelastest
metallidest kokkupandud kera, mis aegapidi jahtus. Nii tekkis maa
koor, mis järjest paksenes. Maakoor tõmbas end kokku ja nagu rõõsa
piima peale tekkisid kiprad ja kortsud. Need on praegused mäed ja
künkad. Muidugi kogunes siis vesi madalamatesse paikadesse nii et
kuiva maad oli näha.
Ja kuigi
Piibel ja loodusteadused siin hästi kokku sobivad, on väga suur
vahe, kas väidame, et see juhtus iseenesest või on seda teinud
vägev Jumal. Ilma Jumalata poleks midagi sündinud ja kui Jumal
kolmandal loomispäeval ei oleks „saagu” öelnud, ei oleks ühtegi
mäge ega orgu ega ka kuiva maad. Jumal oli loodusesse varjule pannud
jõud, mis nüüd korda saatsid selle, mis oli Jumala tahe. Kui
patune inimene oleks seda loomist pealt näinud, siis seda sõna
„saagu” oleks ta niisama vähe kuulnud nagu praegu, kui Jumala
käsu peale torm mässab, pikne müristab või maa väriseb. Patune
inimene oleks ka siis öelnud, et see kõik sündis iseenesest, üsna
loomulikult.
Kõrged
mäed kuulutavad meile Jumala suurt väge. Ka Munamägi on siiski
päris suur ulatudes merepinnast kõrgemale, kui kaks Oleviste
kirikut üksteise otsas, aga maailma suuremate mägede kõrval saab
seda siiski vaevalt muti hunnikuks nimetada. Džomolungma mägi
Himaalajas on 8848 m kõrge – see on nagu oleks 28 Munamäge
üksteise otsa laotud. Võrdluseks: Mariaani süvik Jaapani lähedal
on 11 km alla merepinna.
Inglise
kirjanik Kingsley ütleb: „Ma sain Jumala suurust ja väge tunda,
kui ma oma mõisas lasin kord ühe künka ära vedada. Kui töötegijad
üke kärutäie teise järel ära veeretasid ja mitu nädalat kulus
kuni see pisike hunnik maatasa sai, siis ma mõtlesin: mitu käru
peaks küll käima ja mitu inimest käsi liigutama ja mitu tuhat
aastat kuluma kui keegi tahaks Alpi, Kaukaasia või Himaalaja
mäestikku maatasa teha. Ja ma tundsin, kui väeti on inimene ja kui
vägev on Jumal.”
Maakoore
katkete vahelt purskab siiamaani sadu vulkaane ja tuhanded on
kustunud. Nii me loeme 97. Taaveti laulust: „Mäed sulavad nagu
vaha Issanda ees.” Ja niisugune mägede sündimine pole lõppenud:
aeg-ajalt sünnib merre mõni uus saar või kaob mõni ära. Samuti
sünnivad uued mäed. Näiteks 29.09.1759 sündis Mehhikos El Jorullo
mägi (1330m), mis on alles praegugi.
Mäed
tunnistavad Jumala väge ja näitavad oma tippudega üles taeva
poole, et ka inimene tõstaks oma silmad ülespoole, kust tuleb meile
abi. Ka Jumal ise on mägede tippusid pühitsenud mitmete sündmuste
läbi: mäe otsas pidi Aabraham oma poja ohverdama, mäe otsas tegi
Jumal Moosese läbi oma rahvaga lepingu, mäe otsas suri Mooses,
kellele Jumal ise haua valmistas, mäe otsas kutsus Eelija Iisraeli
rahva kokku, kui ta laskis taevast tuld maha tulla, mäe otsas pidas
Jeesus oma jutluse, mäe otsa läks ta palvele, mäe otsas kirgastati
teda ja mäe otsas löödi risti, mäe otsast läks ta taeva ja kui
ta kord tagasi tuleb, siis seisab ta samuti mäe peal.
Taimed
1Ms1,11-12.
Ja Jumal ütles: "Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad
taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi
maa peale!" Ja nõnda sündis: maa laskis võrsuda haljast
rohtu, seemet kandvaid taimi nende liikide järgi, ja viljapuid,
mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et
see oli hea.
Valguse,
õhu ja kuiva maa loomised on küll suured imed, aga taimede loomine
on veel suurem ime, sest taimede juures tuleb esimest korda elu
nähatvale. Mis on taim? Miljonid eluta osakesed sunnitakse
nähtamatul jõul ühinema elusaks kujuks, miks sööb, joob, hingab,
kasvab, vananem ja sureb. Ja taimeliike on kindlasti üle 100 000.
Need kasvavad mägede tippudes ja merede põhjas. On suuri ja
väikeseid. Kui sa puhtast allikast suutäie vett jood, siis neelad
sa tähelepanemata alla tuhanded taimekesed. Ja kui sa seisad
California sekvoia puu ees ja latva vaatad, siis kukub sul müts
seljataga maha, sest puu on üle saja meetri kõrge – kõrgem kui
suurem osa meie kirikute tornidest.
Mõned
aastad tagasi avastati Põhja-Rootsis ligi 10 000 aasta vana
elav kuusk. Aabraham oma vanusega oleks selle puu kõrval päris
poisike.
Taimed
kasvavad Sahara kõrbe kuumas liivas ja samuti põhanaba käreda
pakase käes. Seal, kus kuude kaupa on pime ja nii külm, et piiritus
jäätub, seal jäävad õrnad taimkesed ellu ja kui päike taas
paistma hakkab, tärkavad kalju pragudes, kus on vaevalt näputäis
mulda, taimed ja hakkavad õitsema.
Ja nagu me
teame, on taimede elu kokku pakitud pisikesse seemnesse. Me oleme
sellega harjunud, ega märka, kui suur ime see on. Täpipealt õige
taim tuleb seemnest. Meie aedu kaunistavad moonid. Ühes kupras võib
olla kuni 2000 seemet. Kui need kõik uuesti kasvama hakkaks, võiks
aasta pärast olla seemneid 4 miljonit. Kui nii jätkata, on õige
varsti kogu maailm moonidega kaetud. Nisutera kannab lõunamaades 100
tera. Seega ühestainsast nisuivast võiks vähem kui 10 aastaga
saada nii palju saaki, et terve maailma elanikud võiksid aasta otsa
söönuks saada. Sellise kasvamise ja sigimise jõu on Jumal oma
vägeva sõna läbi seemneterakesse pannud. Me võime küll vaadata,
et mis selles seemneterakeses siis ikka nii keerulist on, aga kui
üritaksime järele teha, ei õnnestu kuidagi. Ja kui looduse uurijad
kõiki aineid, mis näiteks ühes nisuteras leidub, võtaksid ja neid
tundide, päevade ja aastate kaupa läbisegi seaksid, siis ei tuleks
sellest ometi midagi välja, ka nisujahu mitte. Nii väeti on ka
kõige targema inimese tarkus ja mõistus, kuid ometi on ta valmis
Jumalat õpetama ja omast tarkusest paremaid lahendusi välja
pakkuma.
Egiptuse
püramiididest on leitud nisuteri, mis on 3000 aastat tagasi sinn
hauda kaasa pandud. Ja selgub, et praegu teri mulda pannes lähevad
need kasvama. Sel ajal, kui see nisutera on 3000 aastat otsekui hauas
maganud, on ka kõige vägevamad inimeste ehitused jõunud juba ära
laguneda, linnu on ehitatud ja hävitatud, miljardid inimesed on
sündinud ja surnud, vägevad kuningriigid on tõusnud ja langenud,
aga pisikese nisutera sees on elu täiesti rikkumata. Sama lugu on
keldi rahva haudadest leitud sinilille ja ristikheina seemnetega.
Päike,
kuu ja tähed
1Ms1,14-18.
Ja Jumal ütles: „Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva
ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid, olgu nad
valgusteks taevalaotuses, valgustuseks maale!” Ja nõnda sündis:
Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja
väiksema valguse valitsema
öösel,
ning tähed. Ja Jumal pani need taevalaotusse, et nad valgustaksid
maad ja valitseksid päeval ja öösel ja eraldaksid valguse
pimedusest. Ja Jumal nägi, et see oli hea.
Me ei tea,
mis valgus see oli, mille Jumal esimesel päeval lõi, kuid nüüd
seadis ta kaks valgust taeva külge hiilgama: üks päeval, teine
öösel. Ühtlasi on need meile aja mõõtjateks – äärmiselt
täpseks ja eksimatuks ajamõõtjaks.
Aga kui me
arvaks, et päikesel ja kuul muud tähendust polegi, kui maad
valgustada ja aega võtta, siis teeksime nii nagu see sant, kellele
kuningas mööda minnes iga päev mõned sendid poetab ja sant
mõtleb, et kuningal muud ametit polegi. Kuu ja päike pole loodud
üksned maa ja meie pärast, vaid need nad peavad ka Jumala au ja
kõrgust, suurust ja väge kuulutama ja veel asju korda saatma, mis
meile on teadmata. Päike peab valgustama lisaks meie maale veel
suurt hulka taevakehi enda ümber, sh nt Jupiter ja Saturn on
oluliselt suuremad meie maakerast. Lisaks sunnib päike oma
gravitatsiooniga neid kõiki enda ümber liikuma.
Et aga
pühakiri kuust ja päikesest räägib ja tähti nagu möödaminnes
nimetab, tuleb sellest, et Jumal oma sõnas meiega inimlikult räägib
ja päike ning kuu on inimesele kõige lähemal. Jumal pole oma sõna
kirja pannud mitte peotäiele tähetundjatele, vaid tervele
inimsoole, kellest suurem osa looduse uurimisest suurt ei tea, aga on
siiski Taevaisale väga armsad. Ja kui Taevaisa oma lastega tahab
rääkida, siis ta räägib nii, et kõik temast aru võiksid saada.
Kui Jumal oleks teaduslikus keeles rääkinud, oleks see suurema osa
inimkonna suhtes üpris ebaõiglane.
Maailmaruumi
suurust ja avarust on raske kirjeldada. Ometi on meie maa eriline
selle elu poolest, mille Jumal siia on loonud. Isegi meile
lähedalasuval Kuul ei ole ühtegi jõrge ega jõge, ei puud ega
rohtu.
Päike on
veidi suurem, umbes nagu 1 400 000 maakera ühtekokku. Meist on
ta 400 korda kaugemal kui kuu. Päikese kuumust võime aimata
sellest, et ta 150 miljoni km kauguselt kogu maakera soojaks jõuab
kütta. Kui Jumal tahaks meie maakera selle suure tulemere sisse
visata, siis lõkendaksid tuleleegd silmapilguks pisukese kõrgemale,
kui muidu, nagu siis, kui väikese vahakuulikese aju viskame – ja
siis oleks ta kadunud kõigega, mis siin on.
Ka tähed,
mis pisikeste täpikestena paistavad, on enamasti niisugused päikesed
ja paljud veel suuremad ja palavamad ja heldemad kui meie päike.
Kord saab meiegi päikesest punane hiid, mis meie planeedi alla
neelab. Hb 12:26-29: „Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga
nüüd on ta tõotanud: „Veel kord panen ma värisema mitte üksnes
maa, vaid ka taeva!” Sõnad "veel kord" näitavad
kõigutatavate kui loodud asjade muutumist, et püsiksid
kõigutamatud. Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei
kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt
allaheitlikkuse ja aukartusega; sest meie Jumal on neelav tuli!”
2Pt 3,10: „Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad
raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei
leita enam.”
Aga meie
ootame uut taevast ja uut maad, kus Jumal ise on igaveseks valguseks
ja iluks (Js 60,19; Ilm 21,23).
Kalad
ja linnud
1Ms1,20-22.
Ja Jumal ütles: „Vesi kihagu elavaist olendeist, ja maa peal
lennaku linnud taevalaotuse poole!” Ja Jumal lõi suured mereloomad
ja
kõiksugu
elavad olendid, kellest vesi kihab, nende liikide järgi, ja kõiksugu
tiibadega linnud nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see oli
hea. Ja Jumal õnnistas neid ja ütles: "Olge viljakad ja teid
saagu palju, täitke mere vesi, ja lindusid saagu palju maa peale!"
Kalad ja
linnud lõi Jumal ühel päeval. Läbi aegade on imestatud, miks
pealtnäha nii erinevad olendid samal päeval on loodud. Arvamus
muutub sedamaid, kui neid lähemalt uurida: kaladel ja lindudel on
õigupoolest väga palju sarnasusi alates keha kujust üksikute
osadeni välja: liikumiseks on neil oimud või tiivad, tüüriks
saba, keha on kaetud neil soomuste või sulgedega, mõlemil on kerged
ja tugevad luud, mõlemad munevad ja mõlemad rändavad pikki maid ja
tulevad eksimatult tagasi. Nii võib linde nimetada õhu kaladeks ja
kalu vee lindudeks. Jumal on neile ka omapärase vabaduse kinkinud
(vaba kui lind, nagu kala vees).
Nii suudab
albatross oma tugevate tiibadega väga kaua vastu pidada tuule ja
tormi käes, mis laevu kui laastukesi sinna ja tänna pilluvad ja
neid purustavad.
Jumala
korraldust: olge viljakad, on ka linnud ja kalad tõsiselt võtnud.
Tõsi, lind muneb küll vaid 1 kuni 6 muna, siis kalad hoopis rohkem:
heeringa marjas on leitud 68 000 muna, karpkala marjas aga 200 –
342 000 muna, ühes Volga jõe kala marjas enam kui 3 miljonit ja ühe
kabeljoo kala marjas koguni 4 – 9 miljonit muna.
Muidugi
lähevad miljonid neist hukka, kuid kes mere ääres elab, teab
rääkida, kui rikas on mere elu. 19. sajandil püüti Norras mõne
nädalaga 300 miljonit heeringat nii et kaladega põldusid väetama
hakati.
Kuiva
maa loomad
1Ms1,24-25.
Ja Jumal ütles: "Maa toogu esile elavad olendid nende liikide
järgi, kariloomad ja roomajad ja metsloomad nende liikide järgi!"
Ja nõnda sündis: Jumal tegi metsloomad nende liikide järgi, ja
kariloomad nende liikide järgi, ja kõik roomajad maa peal nende
liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see oli hea.
Jumala
käsu peale hakkas kuuendal päeval maa end loomadega täitma. See
oli ime, mille Jumala sõna tegi. Meie küll ei pea loomi imeasjadeks
nagu me ka teised Jumala imed meile aegamööda igapäevasteks
asjadeks saavad. Meile ei ole hobune midagi enamat kui hobune ja koer
midagi enamat kui koer, aga kui keegi nö teiselt planeedilt tuleks,
võiks ta imestada küll: mis elukad need on, nii mitmesugused ja
elavad teie ümber. Nagu te ise, nii sünnivad need ilmale, söövad
ja joovad, tunnevad rõõmu ja kurbust, armastavad ja vihkavad nagu
teiegi, lasevad ennast teist juhatada ja õpetada, nuhelda ja ära
tappagi, ehk küll mõned on teist mitu korda tugevamad.
Loomad on
koos inimesega paradiisis. Loomad kannavad inimese karistust (VT
ohverdamine), looma silm võib inglit näha, mida inimene ei näe
(Bileami eesel, 4Ms 22,23). Loomi nimetatakse taeva sõjavägede
hulgas (2Kn 2,11; 6,17; Ilm 19,11.14). Kogu loodu ootab pikisilmi
Jumala laste ilmsikssaamist (Rm 8,19). Jumala poega nimetatakse
„talleks”, Püha Vaim langeb „nagu tuvi”. Samas neid, kes
õndsust ei päri, nimetatakse „koerteks”. Nii on UT nagu
pildiraamat, kus Jumal loomade läbi selgeks teeb, mis on püha ja
mis patune, mis puhas ja mis roojane, mis õige ja mis ülekohtune.
Jumal lõi
loomad „nende liikide järgi”. See annab mõista, et liikide
tekkimine on Jumala tegu, mitte juhuslik äpardus. Ka fossiilid
kinnitavad Jumala sõna: ladestuste alumistes kihtides on taimed,
nende peal kalad ja linnud ja sealt edasi alles loomad.
Inimene
1Ms1,26-27.
Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie
sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva
all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa
peal roomavad!" Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala
näo järgi lõi ta tema.
Maa oli
nüüd valmis ja kõik, mis elab ja kasvab, kuid puudus kuningas, kes
selle üle valitseks. Kuid nüüd ei ütle ta „saagu!”, vaid peab
justkui iseenesega nõu ja siis otsustab teha. See on suur au –
inimene pidi maa peal olema Jumala asemik, Jumala palge sarnane. Aga
mis on saatan inimesest teinud – ühe vaese orja, kes kannab rasket
iket, kes haiges ihus aegamööda raugeb, kes suure vaevaga
igapäevast leiba muretseb, kes looduse üle ei valitse, vaid selle
ees ise väriseb, ta jõuab kapsaussile ja sääseparvele niisama
vähe vastu panna kui lõvile või tiigrile. Nii sügavale on
langenud see kuningas.
Noale
ütles Jumal nõnda: „Teid peavad kartma ja pelgama kõik maa
loomad ja kõik taeva linnud, kõik, kes maa peal liiguvad, ja kõik
mere kalad; need on teie kätte antud.” 1Ms 9,2 Seega ei ole
inimene loomadele enam Jumalaks, vaid pigem kuradiks.
Siiski on
veel mõndagi alles inimese kuninglikkusest. Silm on küll pisike
peeglike, kuid terve maailm paistab sinna sisse. Kõrv on pisike
hääletoru, milles sisemus iga hääle ja kõla puhul eri moel
võngub ja nii me kuuleme laulu ja pillihäält ja veel enam: teise
inimese sõnu!
Ja tükike
leiba, mis laua peal seisab on varsti osake sinu ihust. See leivaviil
muudab ennast peaajuks, millega sa mõtled, või vereks, mille abil
sa elad. Süda pumpab verd lakkamata nii ööl kui päeval nii
peaajju kui varba otsa. Oleks süda inimese tehtud, ka kõige
kõvemast materjalist, oleks see ammuilma juba ära lagunenud. Kes on
50 aastat vana, selle süda on löönud ligi 2 miljardit korda, aga
ikka veel ei ole ära väsinud. Niisama teevad väsimata tööd meie
kopsud. Ja närvid on nagu telegraafi traadid, mis sõnumeid toovad,
kuidas sinu ihuga lugu on, kas on tal külm või kuum, midagi valu
või viga. Ja see kõik vajab pidevalt toitu, see kõik uueneb.
Sellest ihust, mis meil oli 7 aastat tagasi, pole tänaseks midagi
alles – see kõik on välja vahetatud, kes on 42 aastat vana, see
on oma ihu juba kuus korda välja vahetanud.
Inimene on
loodud äärmiselt keerukana ja väliselt üpris väikese
kõrvalekalde peale lakkab organist töötamast. Nii on inimese ihu
üks imelik masin, mis töötab ööd ja päevad ilma mootori
mürinata nii vaikselt, et ka ise midagi ei kuule ega tunne. Laulik
ütleb: „Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud.”
Ps 139,14.
Ja see on
ainult meie ihu! Inimene on loodud Jumala näoliseks! Jumal on
inimese loonud põhimõtteliselt erinema taimedest ja loomadest.
Inimese vaim on teistsugune ja seepärast ei leia inimene ka rahu
enne, kui on palgest palgesse näinud Teda, kes on tee, tõde ja elu.
Ka see õnnelik igatsus on Jumala looming.
