Jõulukuu palve- ja laulutund

 

 

Palve - ja laulutund külalistega Virolahtist

 

 

 

 

 

 

Teateid Hagerist

 

Õdede väljasõit Kullamaale 1. augustil 2015

Tänavuaastane Endla palvela õdede grupi väljasõidu ajaks planeerisime 1. augusti ja kohaks valisime Kullamaa. Oleme tänulikud bussifirma Samatile, kes tegi meile soodushinna ja nii saime kõik koos ringsõitu alustada. Suur tänu ka bussijuhile, kes reisi alguses rääkis tugeva soome keele aktsendiga aga reisi lõpuosas tuli ka eesti keele kõnelemine päris kenasti välja.

Kokku osales väljasõidul 18 inimest, kellest enamik on ustavad õdede tunni osalejad. Vanim reisikaaslane oli 94 aastane ja oleme tänulikud Jumalale, kes talle selle jõu, rõõmsa meele ja innukuse andis!

Esimeseks peatuspunktiks sai Laitse palvemaja, kus kogunesime koguduse saali, laulsime mõned laulud Jumala kiituseks, lugesime antud päeva kirjakohad Loosungite raamatust ja pidasime palve. Tegime väikese ringkäigu Laitses ja sõit jätkus Kullamaa suunas. Et aega mõistlikult kasutada, oli bussis kõigil võimalus oma mõtteid avaldada, samuti laulsime laule, mis kellelgi südames olid.

Läbi vihmasaju jõudsime Kullamaa Püha Johannese kiriku juurde. Kirikus ootas meid meeldiv härrasmees, kes tutvustas põgusalt kiriku ajalugu ja huvitavamaid esemeid. Saime teada, et tegu on 13. sajandi lõpul algselt ühelöövilisena ehitatud kirikuga, mis praeguse välimuse sai 19. sajandil. Kirik on olnud Jumala erilise kaitse ja hoole all, sest suuremaid õnnetusi (tulekahju, sõjalised purustused) see kannatama pole pidanud. Just Kullamaalt on säilinud vanimad eestikeelne üleskirjutused: Meie Isa palve, usutunnistus ja Maarja tervitus aastat1525.

Vanimad säilinud esemed on kirikus 17. sajandist: kantsel, kolme lukuga rahapakk-kassa ning suure kunstilise väärtusega Heinrich Gösekeni epitaaf ja Christian Ackermanni nikerdatud võidukaareristpalk.

Kullamaa kirikust saime veel teada, et seal on üheksa hauakambrit ja -plaati ning enne, kui kirikutesse matmine keelustati, tekitasid need matmiskohad tõelist probleemi, kuna kiviplaatide vahelt tuli kirikusse hingematvat haisu. Talupojad, kes peale surnu hauda asetamist oleks pidanud savist ja mustast leivast tehtud seguga hauaplaadid õhukindlaks muutma, sõid leiva lihtsalt ära ja savi pragunes kuivades ning hais pääses kirikusse.

Kirikus sai õde Urve Aun proovida kaunikõlalist orelit; kuulasime ja laulsime ka ühe koraali. Peale kiriku tutvustamist avanes seiklushimulisematel võimalus ronida kirikutorni. Viis kartmatumat võtsidki ette teekonna mööda kitsaid ja pimedaid treppe, et üleval torniluuke avades näha vihma poolt puhtaks pestud ja päikesekiirtes säravat maastikku.

Kullamaa kiriku juurest sõitsime oma teejuhi Urve Põldoja  leeriõe Maire Tiituse koju. Mahutasime end elutuppa ja kuna kõik korraga kööki toimetama ei mahtunud, siis toimus töö gruppides. Tänu meie vapratele perenaistele: Mairele, Urvele, Vaikele, Helvile ja Marele, kelle nobedate näppude töö tulemusena varsti isuäratav toit söömist ootas. Vahepeal aga tegime teistega väikese tutvumisringi, sest reisiseltskonnale lisandus ka neli kohalikku õde.

Kõhud täis, sai igaüks enesele kaks erinevat kirjakohta -  ühe Uuest ja teise Vanast Testamendist. Kõiki kirjakohti ühendas sõnapaar „Mina olen“ ja need salmid olid mõeldud usu ülesehitamiseks ja julgustamiseks. Seoses saadud kirjakohtadega oli võimalus jagada midagi oma elust, sellest, kuidas keegi on kogenud Jumalat, Tema abi ja juhtimist. Hästi positiivne oli, et mitmed tõid au Jumalale, rääkides võrratuid lugusid sellest, kes Jumal on ja kuidas Ta end nende eludes tuntavaks on teinud.

Pisut veel kohvi ja kringlit/kooki ning tänusõnad kõigile, kes reisi õnnestumiseks kaasa aitasid ja nii algas tagasitee Tallinna. Ihu poolest küll väsinud, kuid ometi rõõmsad, sest kaasa oli võetud hulk muljeid ja armsate reisikaaslaste parimaid soove.

Oleme Jumalale tänulikud kordaläinud väljasõidu eest ja kui elu ja tervist antakse, siis jätkame ikka õdede tundidega kuu teisel pühapäeval Endla palvemajas ja loodetavasti ootab Jumala abiga järgmisel suvel ees samuti üks tore väljasõit.

Maie Takel

August, 2015

Pildimeenutus aastapäevakoosolekult

 

Pühalepa palvemaja aastapäevakoosolek toimus Jumala armust laupäeval, 25. juulil 17. 00 algusega.
Oli kodune olemine, kuigi mitmete armsate üllatuskülalistega.
Oleme tänulikud, et kõik Jumala abiga korda läks!

Kirikupäeval Tartus

Kirikupäev 2015 on lõppenud ja meie oma reisiseltskonnaga jälle tagasi kodusaarel. Pea aasta oli õpitud laulupäeva laule ning kavandatud Tartusse sõitu. Meie perekonnale lõppes kogu see ettevalmistus laululaval ja misjonitelgis. 

Taaniel, Tobias ja Anna Elisabeth lauljatena ja mina peamiselt misjonitelgis, vennastekoguduse laua taga. 

Kohe alguses ütlen, et tasus ikka minna. Suurtel vaimulikel kokkusaamistel on pea alati nõnda, et kõik, mida pakutakse ei ole kõigile vastuvõetav. Siiski ei peaks tervest üritusest sellepärast loobuma, sest ülekaalukas osa on seda väärt, et tulla, olla või aktiivselt kaasa lüüa. Lisaks võimalus kohtuda paljude tuttavatega, kellega muidu ehk ei saakski kokku.

Laulupeo proovid, õhtune avajumalateenistus Peetri kirikus, laulupäeva rongkäik ja kontsert ning misjonitelgis toimuv täitsid meie päevad ääreni, nõnda, et muudele kirikupäeva üritustele ega laste unistuste vabaajakeskustesse ei jõudnud meist keegi.

Misjonitelgis olid erinevate organisatsioonide tegevust tutvustavad esindused. Samuti toimusid telgis piiblitunnid, laste nukuteater ning muusikalised etteasted. 

Kakskümmend aastat Venemaal hõimurahvaste juures töötanud Juha ja Anu Väliaho tutvustasid koos Venemaa külalistega sealseid olusid ja tööd evangeeliumi kuulutamisel.

Misjonitelgis peeti ka kaks piiblitundi, kõnelejateks Arne Hiob Tallinnast ja Vallo Ehasalu Valga praostkonnast. Kes tundides osalesid võisid veenduda, et luterlus meie luteri kirikust siiski päris kadunud ei ole.

Vallo Ehasalu rääkis misjonist, toetudes Mt evangeeliumi tekstile 28,16jj. Mõned väljanopped esitatust:

+ selgeim koht ( Mt 28,16jj) mis räägib misjonist, kuigi sõna „ misjon“ Piiblis ei esine vaid see tuleb hiljem ja ladina keelest. VT-s vastab misjoni mõistele rohkem sõna „ kuulutus“.

+ euroopa kolonisaatorite jälgedes liikunud misjon oli kiire, aga enamasti on misjon aeglane (näit misjon Komide juures ja Mesopotaamia kirikute misjon Hiinas)

+ misjon tähendab ka paigal püsimist (jääge sinna kus olete, elage oma rahva keskel). Paigal püsimine viib meid inimestele lähemale, paigal püsimine aitab olla nendega, kes on meie läheduses. Jääge Jeruusalemma, oodake Isa tõotust (Apt 1,4), pigem minge Iisraeli soo kadunud lammaste juurde (Mt 10,6).

 + VT näited: Joona ja Niineve – minemine. Js 2,3jj Jumal on Jeruusalemmas, inimene läheb Jumala juurde. Kui inimene on kaotanud Jumala, peab ta minema sinna, kus ta saab uue kontakti Jumalaga. Selle peab inimene ise ära tundma.

+ Mt 28, kui inimesed tunnevad ära Jeesuse, tulevad nad tema juurde. (näljane saab ise kuidagi aru, kust toitu saada, seda ei pea talle kuulutama)

+ Jumal võtab hirmu  sellelt, kelle ta oma teenistusse võtab.

+ eri aegadel on misjonile erinevalt tähelepanu pööratud. Keskajal oli misjonitöö täiesti kinni. Reformatsiooni ajal tõstetakse esile evangeelium ja minnakse koguduste juurde, kus põhiliseks on muutunud hierarhia, käsud, jmt. Ehk siis evangeeliumi viimine kogudustesse.

Arne Hiob´i piiblitunni teemaks oli:“ Peetruse ja Pauluse tee Rooma ja kirik tänapäeval“. See on väga lai teema ja ettekandja keskendus üksikutele punktidele. Arne Hiobilt on viimastel aastatel ilmunud mitmeid raamatuid, milledesse autor ka sissevaateid tegi.

Mõlemad piiblitunnid olid hästi külastatud ja vaatamata sellele, et üks tund kestis 90 minutit oldi valmis tähelepanelikult kuulama ja  ka lisaküsimusi esitama.

Kirikupäeval sai kohtuda ka mitmete meie vennastekoguduse inimestega. 

Õde Marika Kahar kirikumuusikuna, perekond Pootsmaad Hageri tänava ja Nissi palvemajast, Pirjo ja Marek Roots, Eha ja Eenok Haamer, Aivar Villems ja mitmed teised. Tundus, et meie koguduse väike tutvustus misjonitelgis oli vajalik nii meile endile, kui inimestele, kes misjonitelki sisse astusid. Telk iseenesest asus väga hea koha peal oli paraja suurusega ning mõnusalt jahe. Lisaks misjonitelgile oli lauluväljakul ka palvetelk.

Iga laulupäeva üks meeldejäävamaid hetki on laulupeorongkäik. 

Tartus algas see Toomemäelt ja kulges läbi kesklinna, Jakobi mäest üles, läbi Tähtvere pargi laulupeo platsile. Hiidlastest olid laulupeo rongkäigus Kärdla kiriku kammerkoor, naiskoor Heliko Kärdlast ja Pühalepa naiskoor Anna. Hiidlasi jätkus ka rongkäiguliste tervitajate hulka.

Kaks päeva Tartus olid pikad ja möödusid kiiresti. 

Pühapäeva varahommikul jätsime oma mõnusa öömaja Vaksali hostelis ja läksime raudteejaama juurde, et asuda bussiga läbi pühapäevase rahu kihutama Rohuküla sadama poole. Ja jõudsimegi esimesele praamile.

Aitäh heale reisiseltskonnale ja muidugi Kristiinale, kes meie Kärdla kiriku kammerkoorile ja lasteansamblile laulud õpetas ning sellega võimaluse andis olla tõeline laulupeoline, st seista laulukaare all.

L.R.