Tänavuaastane Endla palvela õdede grupi väljasõidu ajaks planeerisime 1. augusti ja kohaks valisime Kullamaa. Oleme tänulikud bussifirma Samatile, kes tegi meile soodushinna ja nii saime kõik koos ringsõitu alustada. Suur tänu ka bussijuhile, kes reisi alguses rääkis tugeva soome keele aktsendiga aga reisi lõpuosas tuli ka eesti keele kõnelemine päris kenasti välja.
Kokku osales väljasõidul 18 inimest, kellest enamik on
ustavad õdede tunni osalejad. Vanim reisikaaslane oli 94 aastane ja oleme
tänulikud Jumalale, kes talle selle jõu, rõõmsa meele ja innukuse andis!
Esimeseks peatuspunktiks sai Laitse palvemaja, kus
kogunesime koguduse saali, laulsime mõned laulud Jumala kiituseks, lugesime
antud päeva kirjakohad Loosungite raamatust ja pidasime palve. Tegime väikese
ringkäigu Laitses ja sõit jätkus Kullamaa suunas. Et aega mõistlikult kasutada,
oli bussis kõigil võimalus oma mõtteid avaldada, samuti laulsime laule, mis
kellelgi südames olid.
Läbi vihmasaju jõudsime Kullamaa Püha Johannese kiriku
juurde. Kirikus ootas meid meeldiv härrasmees, kes tutvustas põgusalt kiriku
ajalugu ja huvitavamaid esemeid. Saime teada, et tegu on 13. sajandi lõpul algselt
ühelöövilisena ehitatud kirikuga, mis praeguse välimuse sai 19. sajandil. Kirik
on olnud Jumala erilise kaitse ja hoole all, sest suuremaid õnnetusi
(tulekahju, sõjalised purustused) see kannatama pole pidanud. Just Kullamaalt
on säilinud vanimad eestikeelne üleskirjutused: Meie Isa palve, usutunnistus ja
Maarja tervitus aastat1525.
Vanimad säilinud esemed on kirikus 17. sajandist: kantsel, kolme
lukuga rahapakk-kassa ning suure kunstilise väärtusega Heinrich Gösekeni
epitaaf ja Christian Ackermanni nikerdatud võidukaareristpalk.
Kullamaa kirikust saime veel teada, et seal on üheksa
hauakambrit ja -plaati ning enne, kui kirikutesse matmine keelustati, tekitasid
need matmiskohad tõelist probleemi, kuna kiviplaatide vahelt tuli kirikusse
hingematvat haisu. Talupojad, kes peale surnu hauda asetamist oleks pidanud
savist ja mustast leivast tehtud seguga hauaplaadid õhukindlaks muutma, sõid
leiva lihtsalt ära ja savi pragunes kuivades ning hais pääses kirikusse.
Kirikus sai õde Urve Aun proovida kaunikõlalist orelit;
kuulasime ja laulsime ka ühe koraali. Peale kiriku tutvustamist avanes
seiklushimulisematel võimalus ronida kirikutorni. Viis kartmatumat võtsidki
ette teekonna mööda kitsaid ja pimedaid treppe, et üleval torniluuke avades
näha vihma poolt puhtaks pestud ja päikesekiirtes säravat maastikku.
Kullamaa kiriku juurest sõitsime oma teejuhi Urve
Põldoja leeriõe Maire Tiituse koju.
Mahutasime end elutuppa ja kuna kõik korraga kööki toimetama ei mahtunud, siis
toimus töö gruppides. Tänu meie vapratele perenaistele: Mairele, Urvele,
Vaikele, Helvile ja Marele, kelle nobedate näppude töö tulemusena varsti
isuäratav toit söömist ootas. Vahepeal aga tegime teistega väikese
tutvumisringi, sest reisiseltskonnale lisandus ka neli kohalikku õde.
Kõhud täis, sai igaüks enesele kaks erinevat kirjakohta
- ühe Uuest ja teise Vanast
Testamendist. Kõiki kirjakohti ühendas sõnapaar „Mina olen“ ja need salmid olid
mõeldud usu ülesehitamiseks ja julgustamiseks. Seoses saadud kirjakohtadega oli
võimalus jagada midagi oma elust, sellest, kuidas keegi on kogenud Jumalat,
Tema abi ja juhtimist. Hästi positiivne oli, et mitmed tõid au Jumalale,
rääkides võrratuid lugusid sellest, kes Jumal on ja kuidas Ta end nende eludes tuntavaks
on teinud.
Pisut veel kohvi ja kringlit/kooki ning tänusõnad kõigile,
kes reisi õnnestumiseks kaasa aitasid ja nii algas tagasitee Tallinna. Ihu
poolest küll väsinud, kuid ometi rõõmsad, sest kaasa oli võetud hulk muljeid ja
armsate reisikaaslaste parimaid soove.
Oleme Jumalale tänulikud kordaläinud väljasõidu eest ja kui
elu ja tervist antakse, siis jätkame ikka õdede tundidega kuu teisel pühapäeval
Endla palvemajas ja loodetavasti ootab Jumala abiga järgmisel suvel ees samuti
üks tore väljasõit.
Maie Takel
August, 2015
