Neid osalejate arve kuulates tekib mõnelgi mõte, et mida nad
ikkagi näitavad, kuidas ikka nende jumalasuhe on? Kas nad ka Jeesuse oma
Päästjaks on tunnistanud. Jumal teab ja tunneb, kui kaugel või lähedal meist
igaüks on, kui ausad me oleme.
Need arvud näitavad siiski, et on suur hulk inimesi, kelle
jaoks on oluline tulla, laulda, palvetada, kuulata Jumala Sõna, osaleda
loengutes, diskussioonides ning olla väga erinevate ürituste külastaja,
sealjuures kandes üsnagi suure kulu. Kirikupäevad, kui sirvida mitmesajaleheküljelist
programmiraamatut, annavad hea ülevaate mis ja kus on evangeelne kirik tänasel
Saksamaal. Maal, kust algas usupuhastus, mille 500 aastapäeva me 2017 a
tähistame. Muidugi on pilt väga kirju, on täiesti vastuvõetamatuid suundumusi,
aga ka seda, mille üle pikemalt mõelda.
Olin Hamburgis algkooliealiste poistega ja sellepärast külastasime ka rohkem laste ja noorteüritusi ning lisaks jumalateenistusi, palvuseid ning kirikumuusika üritusi.
Olin Hamburgis algkooliealiste poistega ja sellepärast külastasime ka rohkem laste ja noorteüritusi ning lisaks jumalateenistusi, palvuseid ning kirikumuusika üritusi.
Oma elus esimest korda käisin noorteteenistusel, mis toimus
Hamburg- Harburgi Pauluse kirikus. Ausalt öeldes läksin sinna suure
eelarvamusega. Eks ma ole praegugi seda meelt, et kõik vanuserühmad võiksid
ühele jumalateenistusele mahtuda. Rahvast oli murdu juba ½ tundi enne algust ja
kui uksed avati, tuli kirik pilgeni täis. Ühtki ametirõivais inimest näha ei
olnud. Teenistusel osales ca 100 liikmeline koor noorepoolse
kitarrist-koorijuhi juhatusel, lisaks bänd.
Nõnda nagu Hamburgi vennastekoguduse koosolekul nii ka siin
oli jumalateenistuse näol tegemist etendusega, kus kesksed tegelased olid kaks
tüdrukut, kes vanast aardekirstust oma hinge otsisid. Sõnaline osa vaheldus
lauludega, millede sõnad olid ka ekraanilt lugeda. Kasutati veel värvilisi
tulesid ja suitsu, mis aegajalt trummari selja tagant tõusis. Lühikese dialoogile
või monoloogile järgnes koori või bändi esituses sama probleemi käsitlev laul.
Lõpetuseks oli koosoleku või jumalateenistuse juhatajalt lühike kõne, mis
võttis kokku kogu eelneva. Lühidalt oli sisu järgmine:
Mulle meeldib käia
loomaaias ja peatuda ahvi puuri juures. Lisaks sellele, et nad meile inimestele
välimuse poolest sarnanevad on ka nende käitumises sarnast. Kui soojadel maadel
ürgmetsades ahve püütakse siis tehakse seda nõndaviisi: võetakse korv või kast
apelsiniga, milles on avaus ja tõmmatakse see kast puu otsa. Ahv pistab käe
kasti ja tahab apelsiniga välja tõmmata, aga ei saa. Kuna ahv apelsinist lahti
ei lase, kaotab ta nõnda oma vabaduse ja peab inimese soovide järgi elama. Ka
inimene ei taha lahti lasta. Vana seob ja inimene jääb selle külge aheldatuks.
Laskem lahti sellest olukorrast milles oleme. Jumal pakub hoopis uut.
Selline oli kokkuvõtlikult sõnum valdavalt 12-15-30
aastasele kogudusele. Ja midagi hirmsat ei juhtunudki, inimesed olid
rõõmsameelsed ja ka mõtlikud.
Vennastekogudusse jõudsime mõni minut enne teenistuse
algust. Hamburgi vennad kasutavad kirikuhoonet mis kuulub kohalikule luterlikule
kogudusele. Nagu ikka saksa kirikud on ka Heilandskirche remonditud ja korras.
Rahvast oli kogunenud ¾ kiriku jagu. Kirikupäevade programmis oli välja
kuulutatud armastuse söömaaeg Herrnhut´i traditsiooni järgi. Juba alguses
selgus, et traditsioonilist siin ei tule.
Alustasime üldlauluga mis meilegi tuttav –VL 4 Kogu hing
laulab vaid Sulle kiitust, saatis orel. Ülejäänud muusika oli bändilt, 2
kitarri, trumm, klahvpill ja viiul ning 2 naissolisti. Kogu muusika oli väga
professionaalselt esitatud. Peale alguslaule ja sõnalist osa, mida viisid läbi
mustade ülikondade ja päikeseprillidega pastor ja üks vend, jagati kõigile suur
kodune rosinakukkel ja pudel mahla või vett. Sõime oma kukleid ja vaatasime
kuulasime toimuvat. Koosolek oli lõbus ja hoogne. Sõna vaheldus
ansamblilauludega.
Traditsiooni kujutas koguduse ees olev suur „kivi“, mida
vennad püüdsid nihutada. Nägid kõvasti vaeva, aga kivi ei liikunud paigast.
Lõpuks tulid lapsed ja veeretasid kivi imekergelt minema, hakkasid sellega
kiviga mängima, siia-sinna veeretama. Kogu koosolek oli väga teatraalne ja
väljapoole suunatud.
Üks mõtetest oli, et me peame olema sillaehitajad. Pean küll
tunnistama, et kuigi tegevuse vormid võivad olla mõnelegi (ka mulle) üsnagi
intrigeerivad on eesmärk sama ja õige, aidata juhatada inimesi Jeesuse juurde.
Esimesed sammud on silla ehitamine -
kontakti loomine, tähelepanu saavutamine. Aga eks Jumal teab mis õige
on ja Tema käest tuleb õnnistus.
Koosolekul oli külalisena Albaania vennaste esindajana üks
õde, keda pastor usutles koguduse ees. Õde rääkis Albaania, oma kodumaa
probleemidest ja noore koguduse tegemistest ja tulevikukavadest.
Peale koosoleku lõppu sai kirikuhoovis juttu ajada ja kohvi
ning kohvikõrvast maitsta. Üles oli pandud ka müügilett särkide ja erinevate
trükistega.
Mul oli võimalus põgusalt rääkida ka koguduse pastori vend
Stefan Richter´iga, kes saatis tervitused meie Eesti vennastekoguduse
õdedele-vendadele.
Meie Hamburgi päevade sisse jäid veel ava - ja
lõpujumalateenistus, ühislaulmised Mihkli kirikus ja messihallis,
jumalateenistus ja palvus Peetri kirikus, kirikupäevade messihallide
külastamine. Käisime ka Hamburgi sadamas ja automuuseumis. Kevadine Hamburg oli
päikeseline ja külalislahke.
Järgmised Saksa kirikupäevad toimuvad 2015 aastal
Stuttgardtis. Kindlasti on kirikupäevade külastamine üks kosutav ettevõtmine.
L.R.
Vaata lisa kirikupäevade kodulehelt:
http://www.kirchentag.de/startseite.html