Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.


26.1.12

"KUI NÜÜD SELSAMAL NÄDALA ESIMESEL PÄEVAL OLI ÕHTUAEG JA SEAL, KUHU JÜNGRID OLID KOGUNENUD, OLID UKSED LUKUS, SEST NAD KARTSID JUUTE, TULI JEESUS, JÄI SEISMA NENDE KESKELE JA ÜTLES NEILE: „RAHU TEILE!“
KUI TA SEDA OLI ÖELNUD, NÄITAS TA NEILE OMA KÄSI JA KÜLGE. SIIS SAID JÜNGRID RÕÕMSAKS ISSANDAT NÄHES
JEESUS ÜTLES NÜÜD NEILE TAAS:“RAHU TEILE! NÕNDA NAGU ISA ON LÄKITANUD MINU, NÕNDA SAADAN KA MINA TEID.“
KUI TA SEDA OLI ÖELNUD, PUHUS TA NENDE PEALE JA ÜTLES NEILE:“ VÕTKE VASTU PÜHA VAIM!
KELLELE TE IGANES PATUD ANDEKS ANNATE, NEILE ON NEED ANDEKS ANTUD, KELLELE TE PATUD KINNITATE, NEILE ON NEED KINNITATUD.“
Loetud tekstilõik Johannese evangeeliumist viib meid aega, kui Jeesus oli üles tõusnud. Haud oli tühi. Üks naine, Maarja Magdaleena, nuttis haual. Heitunud jüngrid olid kogunenud lukustatud uste taga ja ometi on äkitselt Jeesus nende keskel ja ütleb neile tavapärase juutide tervituse – rahu teile. See ei olnud enam Jeesus, kes inimesena maailma sündis ja Juudamaal ringi kõndis, õpetas ja imetegusid tegi. See oli Jeesus, ülestõusnud Jumala Poeg. Midagi oli samaks jäänud, midagi oli muutunud. Jeesuse ilmumine on eriline. Kuidas saab lihtsalt ilmuda lukustatud ruumi. Jumalale on kõik võimalik, mõistame meie seda või jääb see meile arusaamatuks.
Kiri ütleb, et jüngrid said rõõmsaks. Nad tunnevad ülestõusnud Issanda ära. Milline rõõm. Õpetaja on surnud, siis kadunud ja nüüd ilmub elavana.
Tavapärane rahusoov kordub uuesti – rahu teile. See ei ole enam nii tavaline, rahusoovile järgneb läkitamine – nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid. Ja Jeesus puhub jüngrite peale ning ütleb – võtke vastu Püha Vaim. Jüngrid ei lähe oma meelevallaga vaid Issand annab neile Püha Vaimu, et kuulutada pattude andeksandmist ja enesekesksetele pattude kinnitamist. Nagu Jeesus ka variseridega kõneledes ütles neile: „Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: “Meie näeme!“ siis jääb teie patt teile.
Jeesus ei saada jüngreid kooli, ei ole ka teada, et jüngrid oleksid olnud kõrgesti haritud ja eriliselt head kirjaseletajad, mida me teame küll apostel Pauluse kohta. Jeesus puhub jüngrite peale ja annab neile Püha Vaimu. Siit näeme, mis on esmane ja mis ehk teisene. Olen kaugel sellest, et öelda – ärge lugege, ärge õppige. Kuid esmane on siiski Vaim. Peaksime olema avatud, paluma, et Püha Vaim tuleks, et Püha Vaim meid valgustaks. Ütleb Pauluski Kr kogudusele (1Kr 2,5) – teie usk ärgu olgu inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes.
Mis on see rahu, mida Jeesus meile annab? Kui ilmateedel rändajale soovida rahu ja rõõmu siis tuntakse selles soovis midagi ebatavalist. Mitmetegi jaoks seostub rahusoov kristlastega, tekitades siis positiivseid või negatiivseid hoiakuid. Kas heidetakse nalja vanapärase keelepruugi üle või muututakse valvsaks.
Rahu soovimine idamaa kultuuris Jeesuse ajal ja ka tänapäeval – selles ei ole midagi eriskummalist. Mida meiegi soovime, eks ikka seda, millest on puudus või mida ihaldatakse või nagu tegusõna isegi ütleb - soovime. On see tervist või õnne, jätku leiba või head isu. Pideva sõjapidamise korral, kallaletungide kartuses, sellistes ebakindlates olukordades on rahu soovimine päevakohane ja kindlasti mõistetav heasoovlikkus.
Kuid rahu ei ole mitte üksnes väline probleem. Me räägime ka sisemisest rahust ja rahutusest. Inimesed otsivad rahu, tahavad rahu või rahulikult olla. Otsitakse terapeute, kes saaksid aidata. Kõikvõimalikud rahustid, antidepressandid on tänapäeval sama tavalised kui aspiriin või paratsetamool. Inimene vajab sisemist rahu. See sisemise rahu vajadus on kergem mõista neil, keda vaevab pidev rahutus.
Kristus tuli maailma, et meil oleks rahu Jumalaga. See on üle kõige. Inimene ei suutnud, ega suuda Jumala ees õige olla. Me oleme patused ja Jumala aust ilma. Me ei suuda ühegi hea teoga oma pattusid lunastada, ei ohvriloomade verega, ei almuste andmisega. Meie rahu Jumalaga on Tema enese arm, mis sai reaalsuseks Jeesuse sünnis, kannatamises, surmas ja ülestõusmises. Jeesus on see Rahuvürst, see Õnnistegija, kes on meid Jumalaga lepitanud. Meie osa on uskuda seda Jumala suurt armutegu, olla tänulik selle eest igal päeval.
See rahu, mille meile Kristus on toonud toob rahu ka meisse enestesse ja meie suhetesse kaasinimestega. Jeesus ütleb (Mt 5,9) – õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Kas meie oleme rahutegijad? Milline on minu suhe oma lähedastega, pereliikmetega, õdede-vendadega Kristuses, inimestega, kellega ma kokku puutun tööl või mujal. Kas ma olen rahutegija, püüan kõiki asju paremuse poole juhtida? Kas me otsime inimestes head või üksnes halba? On meil tüliasju, mis nagu kapseldunud haigustekitajad käivad meiega aastaid kaasas, et siis aeg-ajalt puhkeda ja probleemi meelde tuletada ning „uuendada? Kui me suudame oma pragunenud suhted Jeesuse ette tuua ja palume andestust, vabaneme koormatest ja leiame rahu, mis täidab meid täiesti. Ralf Luther on öelnud: Jumala rahu mõjub vägevasti inimese meelsusse- selle põhjus, selle olemus seisneb selles, et inimene päästetakse piirkonnast, kus pimeduseväed võivad teda vintsutada, rahutuks teha ja vigastada; ta on nüüd varjatud oma Jumala ligiduses; „Jehoova ingel lööb leeri üles nende ümber, kes Teda kardavad“ (Ps 34,8) Tuules seista tähendab: seista seal, kus puhub tuul; päikeses seista tähendab: olla seal, kus päike paistab. Kristuses olla tähendab: asuda Kristuse väe - ja mõjupiirkonnas. Sellesse piirkonda ei ulata kurjuse vägi, sellepärast valitseb seal rahu.
Ülestõusnud Issand andis jüngritele Püha Vaimu ja kohe järgnes läkitamine. Läkitamine see on välja minemine. Nagu Isa on läkitanud mind, nõnda läkitan mina teid. Tavapäraselt räägitakse läkitamisest seoses nelipühisündmusega siin loeme sellest kohe Jeesuse ülestõusmise järgselt.
Väljaminemine on üsnagi sage küsimus, mida esitatakse. Kas olen mina see, kes peab minema? Kas mul on üldse õigus minna? Kas ma pean kohe minema või on veel vara? See on nõnda üksikisikuga, kui gruppide, kogudustegagi. Väljaminemine on alati mingi otsus. Kas ei ole see nagu kodust minemine, kus on kõik harjumuspärane, turvaline. Nõuab pingutust, et senine keskkond jätta ja minna. Aga Kiri ütleb – eks teie tea, et te olete Jumala tempel ja teis elab Jumala Vaim. Kui see nii on siis meie osa on välja minna. Mis on selle väljaminemise tegelik sisu? Jah, misjonipõld on ääretu. Kui meie tänaseks palvenädala eestpalveks on soov, et evangeelium jõuaks maailma otsani siis võtkem seda ka Jeesuse aegse maailmapildi järgi, kui maailma otsaks oli Hispaania või ka meie kodumaa. Meil ei pruugi püüelda siit maailma äärele, kuigi ka sinna tuleb minna, kui Jumal saadab. Meie oma Hiiumaa, meie eesti rahvas nii kodumaal kui väljas elab pimeduses. Kuhu selline elu viib näitavad erinevad statistikad, kus me jälle esirinnas oleme. Kas me oleme selleks valmis, et minna? Kas me oleme selleks valmis, et inimesed tulevad? Teisipäeval rääkis vend Pühalepa palvemajas tõsise loo meie suhtumisest alkohoolikutesse. See lugu meenutas mulle ühe õe mõtte. Me peame lugu ja külastame ikka neid inimesi kes meile meeldivad. Aitame neid, kutsume kaasa kogudusse, kui nad on kenad viisakad inimesed, meile sobivad. Mustad või sõltuvustes olijad, kurjad, ebaviisakad, nende juurde ei taha kuidagi minna. Tõepoolest küsin minagi enda käest, kui suur on minu osa selles, et külamees õues ära külmus või ennast üles poos või kaevu uputas, miks ma ei leia aega nende jaoks, kelle jaoks kellelgi aega ei ole? Kas samaariamehe lugu, mida juba pühapäevakooli lapsedki peast teavad ongi minu jaoks vaid üks lugu……
„Kahtlemata on igapäevane elu meie kristliku iseloomu tõeliseks mõõdupuuks“: ütleb Billy Grahm oma raamatus „Rahu Jumalaga“. See on sõnades, mida ütleme, kui ka selles, mida tegemata jätame. Kas austab meie vestlus Kristust, võib Ta meie harjumusi heaks kiita? On meie meelelahutused sellised, millest Tema võiks osa võtta? Need vend Grahm´i küsimused on ka meile esitatud.
Kui minna välja, olla läkitatud, peab meil ka Püha Vaim olema . Ilma Temata ei suuda me midagi. Et olla valguseks ja soolaks, peame omama nii valgust, kui soola.
Tänane palve on ka selle eest, et Jumal kutsuks uusi evangeliste, noori ja vanu, mehi ja naisi. Tõesti me vajame ka uusi töötegijaid, uuendatud töötegijaid. Kui see on Jumala plaan siis me näeme veel uusi tulijaid. Meie osa on paluda ja mitte ainult.

EVANGEELSE ALLIANSI PALVENÄDAL 12. I 2012 HILLESTE PALVEMAJAS
Lui Remmelg