Minu mõtted on tänase päeva jutluse juures ja jagan mõtteid selle põhjal.
Loen Jumala Sõna Js. 62 algusest 1-3.
Siioni pärast ma ei vaiki ega jää rahule Jeruusalemma pärast, enne kui tema õigus hakkab paistma ja tema pääste põleb otsekui tõrvik. Siis saavad rahvad näha su õigust ja kõik kuningad su au. Ja sulle antakse uus nimi, mille määrab Issanda suu. Siis oled sa toredaks krooniks Issanda käes ja kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus.
Me laulsime KLPR laulu nr 18 „Hõisake taevad“, mis on väga järelemõtlemist vääriv laul.
(Toome siinkohal selle laulu kõik 7 salmi. SN)
Hõisake, taevad ja inglid, Au-Issandat kiitke! Patuste Päästjale laulge ja rõõmsasti hüüdke:
Issand on siin! Lõppenud häda ja piin! Paludes põlvili heitke!
Hõisake, taevad ja laulge, nii maa kui ka meri: Jeesus on tulnud, suur Jumal on liha ja veri!
Rahu Ta toob, südamed uueks Ta loob, täidab, mis kuulutab Kiri.
Vaata, hing, imet, kuis kõrgeim end alandab põrmu, vaata ning kummarda ilmunud igavest armu!
Lapseks saab nüüd Jumal ja lepitab süü, hävitab ära kõik hirmu.
Jumal on lihas, - kes võib seda saladust mõista? Lahti on värav, et võin mina Tema ees seista.
Petlemma läen, seal oma Päästjat ma näen, saan Tema õnnistust maitsta.
Issand, kuis mina, nii patune, kallis küll Sulle, et Sa, täis armu, nüüd südame avasid mulle?
Oh et mu meel, süda ja mõte ja keel hoopis end annaksid Sulle!
Ustav Immaanuel, minugi südames sünni, Sinust, mu Päästja, ma alati hoian siis kinni.
Ela mu sees, käi ise ikka mu ees, ei ma siis eksiteed kõnni!
Jeesus, mu Jumal, Sind armastan südamest mina. Eluteed käima mind saada ka alati Sina!
Su omaks jään, kuni siit rahuga läen ülesse Siioni linna.
See laul on sündinud väga sügava ja põhjaliku järelemõtlemise tulemusel. Autor, kellest ma ei oska rohkem rääkida, kui et ta nimi on tuttav, ta on palju häid vaimulikke laule teinud. Ta alustab Jumalale hõiskamisega ja see juba näitab, et ta on Jumalale lähedane ja et ta on Jumala saladust mõistnud. See on teda sügavalt puudutanud. Ta ei taha mitte üksi hõisata vaid kutsub taevaid ja ingleid kaasa hõiskama. Esialgu oli see vastupidi. Kui Jeesus sündis, siis taevas tuli ülistama ja hõiskama ja kutsus inimesi kaasa. See on seda autorit nakatanud ja ta kutsub taevast ja ingleid kaasa hõiskama, patuste päästjale laulma.
Edasi kutsub ta hõiskama maad ja merd, et Jumal on saanud lihaks ja vereks. Jeesus on tulnud, Tema toob rahu , loob südamed uueks ja täidab, mis kuulutab Kiri.
Siis kutsub ta üles vaatama seda imet, kuidas Kõigekõrgem end alandab põrmu – ja mitte ainult imetlema, vaid ka kummardama, sest see tähendab igavest armu. Jumal saab lapseks, lepitab meie süü ja hävitab ära kõik hirmu. Kes võib seda saladust mõista! Jumal on lihas – see tähendab seda, et värav on lahti ning minagi võin Tema ees seista ja teha seda, mis karjasedki tegid – läksid Petlemma, et seal oma Päästjat näha ja tema õnnistust maitsta.
Nüüd tuleb imetlus: Issand, kuidas küll mina, patune inimene, nii kallis küll Sulle, et Sina, täis armu, avasid südame mulle?! See, et Jeesus tuli, tähendab väga sügavat südame avamist meile. Tulge kõik! Hoolimata pattudest, hoolimata puudustest, hoolimata isepäisusest ja hoolimata erimeelsustest ja mida iganes me kõik täis oleme – Tema avas meile oma südame. Kellel meil nii avarat südant võiks olla? Nii kui teine natuke teistmoodi mõtleb, kohe probleemid käes. Ei jäägi muud soovida, kui et minu meel, süda ja mõte ja keel ka „hoopis end annaksid Sulle.“ See oleks ainus õige vastus sellele, et Jumal meile ennast nii on avanud.
Siis see palve, et ustav Immanuel, sünni ka minu südames. Siis ma hoian Sinust kinni, ja seda alati. „Ela minu sees, käi minu ees ikka, ei ma siis eksiteed kõnni.“
Ja lõpuks ka omapoolne armastuse avaldus või kiindumuse avaldus: „Jeesus, mu Jumal, Sind armastan südamest mina.“ Kohe palve peale: „eluteed käima mind saada ka alati Sina.“ Ja tõotus: „Sinu omaks jään, kuni siit rahuga läen ülesse Siioni linna.“
On tõeline ime, kui Jumal end meile niimoodi avab ja meie südant puudutab, et sellised sõnad võib kirja panna ja neid võib südamest kaasa laulda. See on tõeline Jumala ime. Väga paljude juures seda imet ei ole juhtunud, aga kui oleme mingilgi määral sellest täna osa saanud – ja ilmselt oleme, sest muidu oleksime kuskil mujal – siis võime selle eest Jumalale tänulikud olla.
See kirjakoht Jessaja 62, mis ma praegu lugesin, räägib Jumala kirest ja igatsusest. Siion, see tähendab üldises mõttes Jumala rahvast. Jeruusalemm oli selle Jumala rahva keskpunkt Vana Testamendi ajal. Jeesus Kristus on see keskpunkt Uue Testamendi ajal. Siin räägib koguduse Issand, kes on mõlema Issand ühtlasi ja ühtviisi, kuigi Iisraeli rahvas on kutsutud varem, teised rahvad hiljem. Aga nad on kutsutud samasse kohta – Issanda osadusse, Siionisse. Aga see Siion ei ole esialgu niisugune, nagu ta peaks olema. Kui hakkame mõtlema Jeruusalemma linnale, siis kunagi oli ta paganate käes, jebuuslaste käes. Siis oli Jumala otsus, et ümberkaudne maa peab saama Iisraeli maaks. Ja sai ka, ehkki see kindlus oli kaua aega veel jebuuslaste käes. Lõpuks tuli Taavet ja vallutas selle, see ongi see Siioni küngas. Pikkamööda sai sellest järjest suurem Taaveti kuningriigi pealinn ja üldse Iisraeli riigi pealinn, Jumala rahulinn – niisugune linn, kuhu ehitati tempel, toodi kohale Jumala laegas, kus käis Jumala ülistamine ja teenimine. Aga seal ei olnud niipalju Jumala tundmist, nagu võiks oletada Jumala linnast või koguni Jumala pealinnast maa peal. Jumalasse usuti, Talle toodi ohvreid ja lauldi kiitust kõigil jumalateenistustel, Tema poole palvetati, suitsutati, aga Jumala tundmine oli see, mida oli napilt. Ja Jumalale pühendumist oli napilt.
Me oleme inimestena näinud vaeva suurte tööde kallal ja kõvasti pusinud, aga asi ei taha alati õnnestuda. Mõned asjad on pooleligi jäetud – pole mõtet vaeva näha. Teised asjad oleme edasi viinud ja lõpetanud.
See kirjakoht kirjeldab Jumala vaeva Jumala rahvaga. Ja seda vaeva on ilmselt palju. Me võime alustada veelgi kaugemalt kui Jeruusalemmast. Tuletame meelde, kuidas Jumal oma rahva lunastas juba Egiptusest. Ja kui me vaatame seda lunastuse järgset lugu, siis ühest küljest võime öelda: nüüd on tegemist Jumala rahvaga, leping on sõlmitud ja kõik on nagu ühel pool. Aga kui vaatame, kuidas see rahvas Jumalaga koos käib või õigemini Jumalaga koos käia ei taha, siis me näeme Jumala väga pikka vaeva selle rahvaga läbi sajandite. Jumal räägib ühte, rahvas teeb teist; Jumal näitab ühte teed, rahvas läheb oma teed. Jumal peab korduvalt ütlema, et kangekaelne ja sõnakuulmatu rahvas. Tahaks vahepeal lõpetada selle rahvaga, aga Ta ei lõpeta ka, Ta jätkab edasi.
Jeruusalemm sai vahepeal suureks ja uhkeks. Seal oli vägevaid kuningaid, hiilgust oli nii, et hoia alt. Kõik oli suurepärane. Jumal oli kõvasti õnnistanud, eriti kuningas Salomoni ajal. Siis hakkas aga asi järjest alla käima. Jumal saatis oma sõnumitoojaid prohveteid, rääkis, mis on viga, käskis meelt parandada, aga elu on ikka nii läinud, nagu inimesed ise otsustavad elada. Palju siis neid on olnud, kes meelt parandada tahavad ja Jumala häält kuulda võtavad. Palju neid on, kes oskavadki meelt parandada, kuigi nad tahavad seda teha. Tahetakse küll olla usklik, tahetakse küll teha Jumala tahtmist, pingutatakse kasvõi juuksekarv lõhki, aga Jumala tundmisest pole aimugi. See ongi kõige kohutavam selle juures. Suurepäraseks näiteks on Jeesuse aja pühamad inimesed – variserid ja kirjatundjad. Asjatundlikkust peaks küll olema, pühendumust ka, aga Jumala tundmisest pole aimugi. Kõige targematele nende seast peab Jeesus ütlema: te ei tunne Jumala sõna ega Jumala väge ja seetõttu otsustate ja tegutsete täiesti valesti.
Meie oleme samasugused, muide. Meil võivad olla oma inimlikud otsused, aga kui me tegelikult pole Jumala tundmist õppinud, Jumala õigust õppinud, võime olla hoopis hukatuse teel. See on karm lause, aga neid inimesi on. Piibel räägib neist selgesti. On ka Uue Testamendi ajal, mitte ainult Vana Testamendi ajal.
Aga Jumal ei jäta oma tööd pooleli, Ta näeb ikka vaeva. Täna õhtul näeb ka vaeva. Täna hommikulgi on näinud vaeva. Kõikides kirikutes ja palvelates, kus Ta sõna kuulutatakse, kuhu täna on kogunetud, seal kõlab Tema kutse. Ta ei ole vait oma rahva pärast, Ta ei ole seda tööd lõpetanud. Ta näeb seda vaeva ja ei lõpeta enne, kui selle rahva õigus hakkab paistma. Kui see, mille nimel Jumal üldse tööd teeb, hakkab ka ilmet võtma, midagi hakkab ka näha olema. Nii ütleksime me tänapäeval. Jumal tahab näha vaeva nii, et meie õigus hakkaks paistma.
See õiguse teema on tegelikult päris pikk teema. Tähelepanu äratab see, et Jumal räägib siin mitte oma õigusest vaid oma rahva õigusest. Aga meil ei ole ju mingisugust õigust. Nii nagu Rooma kirja 3 pt-s ütleb: ei ole ainsatki, kes oleks õige. Kõik on kõrvale läinud, kõik on kõlbmatuks osutunud, ei ole ainsatki, kes Jumalat otsiks jne. Meil ei ole mingit õigust, aga Jeesus on tulnud meie õiguseks ja kui me Tema õiguse vastu võtame, siis meil on õigus – Jumala õigus.
Mulle on millalgi justkui ilmutusena selgeks saanud, lihtsalt sõnast lahti läinud, Abrami usu õigus. Piibel on Abrami meile eeskujuks seadnud, on ju nii. Milles Abrami usk seisneb? Ma kõigepealt tuletan meelde, mida Pauluski seletab Rooma kirjas. Abram on aastaid koos Jumalaga käinud, aga tal on probleem ja mure, nagu meil usklikel tihti on, et miski asi vaevab. Mingi häda või probleem, millest pole üle saadud. See on meile ju tuntud asi, ma arvan. Abramil oli ka niisugune häda, mille eest ta oli palju palvetanud ja inimlikult üritanud, aga last ei olnud perekonda sündinud, pärijat ei olnud. Aastakümned on läinud ja ükskord puistab ta Jumalale lause, et mida Sa, Jumal mulle üldse anda saad? Mul on nii suur varandus, aga pärijat ei ole ja see läheb kõik sellele süürlasele, kes on mu majahoidja. Ma teenin Sind, ma usun Sind, aga üks valus probleem on lahendamata.
Abram oli ilmselt pimedas telgis ja mustade mõtetega. Andke andeks, et ma niiviisi vabas vormis illustreerin seda, aga ma püsin sisu juures. Jumal ütleb talle, et mine telgist välja, siin on liiga pime. Abram ajab end püsti ja läheb välja. Siis Jumal ütleb, et vaata nüüd taeva poole. Loe tähed kokku. Vaat nii palju saab olema sul järeltulijaid.
Ja siis on öeldud, et Aabram uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks. Tegelikult tohutult lihtne asi – Jumal ütleb midagi ja Aabram usub seda. Mitte mingi üldine usk, et kõrgem võim on olemas ja kuidas ta välja võib näha, kas see tuleb tuule kujul või tule kujul, nii nagu tänapäeval inimesed arutavad. Küll ma midagi ikka usun ja siis tulevad sealt edasi igasugused „agad“. Jumal ütles Abramile konkreetse asja ja Abram uskus seda.
Sama tegi Jeesuse ema Maarja. Ingel tuli talle kuulutama, et sa saad lapse. Maarja imestas: kuidas nii, ma pole mehegagi olnud? Ingel ütles, et Püha Vaim on selle asja lahendus. Ja Maarja vastus oli, et olgu siis nii. Mulle sündigu nii, nagu Sina ütled. Jälle väga lihtne usk. Isegi ei seletatud midagi ära. Ka tänapäeva teadus ei seleta midagi ära – geenitehnoloogia, kromosoomid jne, kuidas see saab ikka nii olla. Maarjal oli lihtne: kui nii, siis nii. See on usk. Seal ei ole mitte midagi kõrgema matemaatikaga tegemist. Kõrgema pingutusega, et kuidas ma ikka suudan uskuda ja kust ma seda usku ikka võtan ja mu usk on ikka nii vilets - need on laulud, mida me nii hästi laulame.
Abram uskus, mida Jumal talle ütles, ja see arvestati talle õiguseks. Kas see on õige, kui Jumal ütleb sulle midagi ja sina usud seda? Päris ilmne, et on õige, seal ei ole mitte midagi müstilist, ega keerulist. Jumal ütleb ja täpselt nii ongi! Sa otsustad õigesti – sa usud, mis Ma sulle räägin! Nii lihtne.
See on asja üks külg, teine külg on seal veel. Enne seda sündmust, mida ma praegu meenutasin, oli Aabram alles Uris, mis oli kõrgkultuuriga linn. Seal võisid kõik mugavused olemas olla jne. Jumal ütleb talle ühel hetkel: võta kätte ja mine siit minema. Oleks võinud ju küsida, kas see linn on veel rikkam? Kas Sa viid mind linna,kus kultuur on veel kõrgem? Kuidas mu palk seal on? Jne. Võibolla Abram võis midagi niisugust mõelda. Piibel sellest juttu ei tee. Tegelikult läks Aabram kultuurilises mõttes kõvasti tagasi. Enne oli ta linnas, tal võis seal oma positsioon olla, amet millega tegeleda, pärandus ja puha. Nüüd läheb rändama. Tol ajal ponud maakaarte ka selliseid, kui tänapäeval. Tal tuli lihtsalt minna ja ühel päeval Jumal ütles: „Tere tulemast! Nüüd sa oled kohale jõudnud. See ongi see maa, mille Ma sulle annan. Vaata itta, vaata lõunasse, põhja või läände. Selle maa ma kavatsen anda sinu järeltulijatele.“ Ei mingeid linnu, ei müüre, lage maa, Juuda kõrb. Kusagil Iisraeli keskel, alad, mida praegu tahetakse väevõimuga palestiinlastele anda. Jumal ütles juba sel ajal: selle maa Mina annan sinule. Arvaku palestiinlased ja araablased, mida nad tahavad, see on Jumala sõna. Eks me saame näha, kuidas seal läheb. Kui Jumal käskis midagi, siis Aabram uskus. Kui Jumal käskis Aabramil midagi teha, siis Aabram tegi. Ja kui ühel hetkel siis lõppude lõpuks on pärija sündinud ja nooreks meheks kasvanud, siis ütleb Jumal, et nüüd ohverda ta Mulle, keda sa armastad ja kelle sa suureks oled kasvatanud.
Ka siis ei hakka Aabram vastu küsima, mis selle põhjendus peaks olema või mida Sa edasi kavatsed teha, kuidas see nii saab olla? Sa ise andsid ta mulle, miks Sa ta nüüd tagasi tahad? Igasugused sellised mõtted tekiksid meil inimlikult. Kindlasti võisid need mõtted keerelda ka Aabrami peas, aga Aabram ei juhindunud nendest, vaid kui anti käsk, siis ta läks seda täitma. Minust küll ei oleks olnud seda tegijat. Aabram tegi seda. See on üldse maksimum, mis saab olla. Jumal ütles: kuna sa ka selleks valmis olid, siis kõik saavad õnnistatud sinu läbi. See oli proovilepanek, mida tegelikult vaja ei olnud, aga kuna Aabram ka selleks valmis oli, on sellel usul ja kuulekusel väga kaugeleulatuvad tagajärged. Jumal ütleb, et kõik saavad õnnistatud sinu ja su soo läbi. Usk ja kuulekus, need kaks asja. Sellest tuleb õigus. Jumal räägib, mis on õige. See ei tähenda kaugelt seda, et Aabram oleks pidanud olema nagu ingel taevas, kellel pole ühtki viga ega puudust. Küllap ta oli üsna meie sarnane inimene. Aga tema vigadele ei pöörata tähelepanu. Tähtis oli, et ta reageeris Jumala kutsele õigesti. Sama on meiega. Ei ole me siin pühakud koos. Kui me reageerime Jumala kutsele õigesti, siis see ongi see õigus, mida Jumal tahab meile anda.
Ma vahepeal juba nimetasin Rooma kirja 3 pt, kus öeldakse, et inimesel ei ole mingit õigust. Jumal ütleb edasi: „Nüüd on ilma seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus.“ Järgnevates salmides kõlab see „Jumala õigus“ korduvalt ja korduvalt. See „Jumala õigus“, mis tuleb hoopis teist teed kaudu - Jeesuse Kristusesse uskumise kaudu. Jumal ütleb: „Ma olen andnud Jeesuse Kristuse sinu pattude eest“. Küsimus on, kas meie usume ja ütleme „Jah“ ja „Aamen“. Või targutame vastu, et ma olen nii hea inimene ja mul pole seda tarvis.
Paulus ütleb edasi, et kõik on pattu teinud ja kõik vajavad seda. Mõistetakse õigeks ka täiesti muidu. Me küsime võibolla, kuidas see võimalik on? Jumal vastab: „Lunastuse läbi, mis on Jeesuses Kristuses“. Tema on Jumal seadnud lunastuse vahendiks. Tema on täitnud selle õiguse, mis on tarvis, oma jumalikus sallivuses, et näidata üles meile oma õigust praegusel ajal. Milles Jumala õigus seisneb? Kõigepealt selles, et Jumal ise on õige ja teiseks, Ta teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse. Kui Jumal teeb minu õigeks, kas ma siis olen õige? Kui Jumal teeb sinu õigeks, kas sa siis oled õige? Või teeb Jumal ainult natukene õigemaks? Paulus ütleb, et Jumal teeb õigeks. Kes siis võib veel vastu olla?
See on see varandus, mida Jumal on tulnud tooma meile. Meie osa on siin sama, mis oli Abramil – kuulekus ja usk. Kui Jumal meile märku annab, et me seda siis tähele paneme. Vahel kuuleme ka sellist ütlemist, et Jeesus täitis meie eest kogu õiguse, tegi meie eest kõik ja meil pole tarvis midagi teha. On see ikka nii? Kas me piiblist loeme seda?
Mida Jeesus käskis teha neil, kes tahavad Tema järel käia? „Võta oma rist, salga ennast ära, järgi mind“. Ei ütle sugugi, et mina tegin kõik ja sina ole mureta. Sul pole midagi vaja teha. Jeesus käskis vaenlastele või vastastele andeks anda – nendele, kes meile midagi võlgu on või eksinud on. Jeesus ei ütle, et mina annan sinu asemel andeks, sina ära üldse muretse.
Paljusid muidki asju käsib UT teha, mitte ainult VT. Käsib näiteks tänase kirjakoha kohaselt mitte ülearu muretseda maiste asjade pärast, et koda saaks koja kõrvale, et uhkem maja saaks vana kõrvale, et uhkema auto saaks. Ärge muretsege, mida süüa, mida selga panna – need on kõik paganate mured. Jeesus ütleb: teie muretsege muude asjade pärast. Selle pärast, et teie õigus oleks suurem kui kirjatundjate ja variseride õigus, muidu te ei saagi taevariiki. Nõudke esmalt Jumala riiki, ajage seda taga. Jällegi teie tehke seda. Nii on meil asju küll, mida meil on kästud teha, ei ole Jumal võtnud kõiki enda kanda. Jumal on võtnud enda kanda selle, mis meile on üle jõu käiv – meie lunastus – selle on teinud täielikult Jumal, aga Jeesuse järgimises on antud ülesanded meile ka ja seda ei tohi me Jumala kaela lükata.
Kui me seda tõsiselt võtame, siis see on koht, kust hakkab paistma õigus. Jumal räägib siin, et Ta ei jää oma rahvaga enne rahule, kui tema õigus hakkab ilmet võtma, hakkab paistma ja tema pääste põleb otsekui tõrvik. See, et me muutume päästetud inimesteks, see peab pimedusest näha olema. Kus tõrvikud olid, seal nende valgel sai tegutseda. Jumal ei jää enne rahule, kui päästetud inimene muutub tõrvikuks. Ta teeb tööd edasi. See tõrvik paistab nii kaugele, et „rahvad näevad sinu õigust ja kõik kuningad sinu au.“ Nii öeldakse Jeruusalemmale ja Siionile, kus kõik käis alla ja käis laastamine selle tulemusena, et ei kuulatud, mis Jumal rääkis. Arvati, et oleme ise targad. Kas Jumal ütles, et saite nüüd, mis tahtsite ja nüüd on kõik? Ei. Siin kohal tulebki prohveti sõna. Kuigi Jeruusalemm on varemetes, kuigi seal hetkel templit ei olegi, kuigi inimlikult on kõik laastatud ja isegi rahvast ei ole seal, vaenlased ja muulased on ümberringi. Ometi ütleb Jumal: „ Ma ei ole veel lõpetanud. Ma ei ole rahul Jeruusalemmaga enne, kui pääste ja õigus paistab nii, et kõik seda näevad“. Ega laastatud asju ei ole lihtne taastada, see läheb nii vaevaliselt.
Jeruusalemm sai taastatud. Ega seal ka veel ei tulnud täiuslikku õigust. Rohkem tuli küll, sest baalide kummardamine kadus ära, aga siis tuli variseride ja kirjatundjate õigus. See paistab inimeste silmis parem välja. Seda võerti väga tõsiselt. Me ütleks tänapäeva keeles, et seal olid tõsiusklikud koos. Aga ka need tõsiusklikud ei tundnud Jeesust ära. Küll nad uurisid ja panid proovile, aga lõppes ikka Tema ristilöömisega. Ja Jeruusalemm sai jälle varemeteks.
Mis Jumal nüüd ütleb? Kas ütleb, et nüüd aitab küll? Et ma lõpetan nende juutidega ära, võtan paganad ja teen nendega tööd edasi? Ei.
Ta lõpetab küll tükiks ajaks, umbes 1800 aastaks. Ja ikka kehtib see sama Jumala sõna: „ Siioni pärast ma ei vaiki, ega jää rahule Jeruusalemma pärast.“ Minu plaan sellega ei ole veel täitunud. „Ma ei jää rahule enne, kui see linn hakkab särama Minu õigusest“.
Teatud aastad tagasi sünnib äkki Iisraeli riik. Esialgu on Jeruusalemm ainult osaliselt nende käes. See ei mahu osadele inimestele üldse pähe, et see sünnib seal, kus juba kord on araabia maailm. Oldi vihased ja ähvardati merre pühkida, nii kui välja kuulutatakse. Oleks tahtnud küll, aga ei läinud korda. Tehti veel katseid ja 1967.a. sai terve Jeruusalemm juutide omaks.
Kas seal praegu paistab Jumala õigus? Mitte sellisel kombel, et seda võiks näha ja kaugelt imetleda. VT prohvetid ennustasid, et tuleb aeg, kus Jeruusalemm saab niisuguseks keskuseks, kuhu ei minda mitte lihsalt vaatama arhitektuuri või Iisraeli maad või tuletama meelde, mis Jeesus seal kunagi tegi, vaid minnakse üles Jeruusalemma, sest sealt „väljub Jehoova sõna“ – mingem ja õppigem Tema riiki. Vaadake, mis Jumalal veel Jeruusalemmaga plaanis on! Aeg, mis meie jaoks on veel ees, aga mis poolteist tuhat aastat tagasi on ette kuulutatud. Jeruusalemm muutub kunagi selliseks keskuseks, kuhu rändavad kokku kõik, selleks, et õppida Jumala tundmist. Nad viivad sinna oma rikkused ka kaasa. Jumala töö on alles pooleli. Ta ei lõpeta isegi siis, kui mitmekordsed varemed on taga.
Kui me tahame teada saada, milline see Jeruusalemm lõpuks on, siis peame võtma piibli, avama Ilmutuse raamatu viimased peatükid ja seal räägitakse Jeruusalemmast, mis tuleb alla taevast Jumala juurest ja millel on Jumala enese auhiilgus. Seal on pikk kirjeldus: nelinurkne, tohutu suur, igas küljes kolm väravat jne. See Jeruusalemm, mis on Jumala täiusliku töö tulemus, mis tegelikult kujutab kogudust. Paulus ütleb, et Kristuse pruut tehakse niisuguseks, et tal ei ole mingit plekki, laiku, ega kortsu, vaid ta on püha ja laitmatu. Pruut on peigmehe vääriline. Kuidas Jumal minu või sinuga nii kaugele jõuab, mina ette ei kujuta. Aga ma ütlen nagu Maarja: olgu peale, sündigu mulle Sinu Sõna järele. See on ainuke õige vastus, mida oskame siin Jumalale anda. Jumal tuleb oma tööga toime. See võtab aega. On võibolla palju valu ja pisaraid. Võibolla jonni ja trotsimist – näeme seda VT-s ja tunneme seda iseenda juures. Jumal ütleb: „Ma ei kavatse lõpetada!“
„Siis näevad rahvad Sinu õigust ja kuningad Sinu au“ ja lähevad kokku – õppima Jumala tundmist. „Sulle antakse uus nimi, mille määrab Issanda suu.“ Nimi, mis tähendab seda, kes sa tegelikult oled. See nimi vastab isiksusele, olemusele. Nime, mida teab ainult Jumal, see on inimese ja Jumala vaheline saladus. Ainult kaks armastajat teavad, kes nad teineteise jaoks tõeliselt on.
„Siis sa oled toredaks krooniks Issanda käes ja kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus“. Siis Jumal võib ükskord vaadata oma kogudust kui krooni. Ikka siitpoolt ja sealtpoolt, ühest küljest ja teisest küljest. Imetleda kõike, mis Ta selle juures on teinud ja öelda: nüüd olen jõudnud eesmärgile. Olen saavatanud midagi niisugust, mis on tõeliselt täiuslik ja ilus ja nauditav. Jumal ütleb, et ma võin selle endale pähe panna ja see sobib mulle! Sellised plaanid on Jumalal, kellele Tersteegen kutsub üles meid laulma:
Hõisake, taevad ja inglid, Au-Issandat kiitke! Patuste Päästjale laulge ja rõõmsasti hüüdke:
Issand on siin! Lõppenud häda ja piin! Paludes põlvili heitke!
Hõisake, taevad ja laulge, nii maa kui ka meri: Jeesus on tulnud, suur Jumal on liha ja veri!
Rahu Ta toob, südamed uueks Ta loob, täidab, mis kuulutab Kiri. Jne.
Ma usun, et Jumal õpetab ka meid. Võime olla mures oma puudulikkuse pärast, nõrga usu pärast, saamatuse pärast jne. Jumal ütleb ka meile need samad sõnad: „Ma ei ole sinu pärast vait jäänud. Ma ei ole sinuga lõpetanud, kuigi sul võivad elus paljudki varemed selja taga olla. Kuigi oled paljusid asju valesti teinud. Ma ei jää sinu pärast vait, Ma ei jää sinu pärast rahule. Ma ei tõmba joont alla, ega risti peale enne, kui sinu õigus hakkab paistma, kui see hakkab ilmet võtma ja sinu pääste tuleb, nii et see on näha, nii et sa pimedust valgustad“. Siis saavad teised näha sinu au ja kuningad seda, mis sulle on antud ja sulle antakse uus nimi. Ei mitte see, mis sul praegu on, vaid midagi, mis kirjeldab seda, mis Jumal sinu juures on korda saatnud ja teinud.
Meil ei saa olla Jumala õigust nii kaua, kuni me oleme Jumalaga eri arvamusel. Jumal arvab nii, meie teeme teistmoodi. Meil on oma usk, nagu mõni ütleb. Jumala õigust ei saa meil olla ka seni, kuni me oleme ise õiged – kui ma arvan, et olen ise õige ja korralik inimene. Kui Jumal oma mõõdupuu peale paneb, ei sa ole. Ei ole meil Jumala õigust ka nii kaua, kui me pole seda õigust Jumalalt vastu võtnud nii, nagu Tema seda meile pakub. Ja seda õigust pakutakse meile täiesti tasuta, armastuse läbi, mis meile on antud.
Meil jääb üle ainult tänada, kiita ja ülistada ja uskuda – küllap Jumal tuleb toime sellega, mis Ta on tõotanud.
Aamen
