Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.

16.8.11

Jk 4, 13-15

Kuulge nüüd, kes ütlete: „Täna või homme me läheme sinna linna ja viibime seal aasta ja kaupleme ning saavutame kasu“- teie, kes ei teagi, missugune on homme teie elu; sest te olete suits, mida pisut aega nähakse ja mis siis haihtub – selle asemel et ütelda: „ Kui Issand tahab ja me elame, siis teeme seda ja teist!“

Juudid olid minevikus ja on ka tänapäeval osavad ja edukad kaupmehed. See kirjakoht on vägagi iseloomulik näide ühtedest edukatest, enesekindlatest inimestest. Ja see sama suhtumine on praegugi väga levinud. Tänapäeva inimene, kes on paljugi saavutanud, sõltudes ehk loodusest vähem ja suudaks nagu rohkem erinevaid situatsioone ette näha - muutub üha enesekindlamaks. Mina otsustan, mina lähen, mina teen ja olen.

Siin, saarel elades, on mõnikord ehk rohkem tunnetatav inimese soovide ja tegelikkuse konflikt. Meri on see, mille kaudu meie eest otsustatakse, kas me läheme ja tuleme, saame mandrile või mitte. Plaanime - ja väga on vaja, aga istud ikka rahulikult kodus. Kui nüüd inimene juba arvestab sellega, siis tavaliselt säilitab ta ka rahuliku meele ja see vahel eristabki saareelanikku mandriinimesest. Rahulikult alluda looduse diktaadile, teades, et mina inimesena ei ole siin lõplik otsustaja.

Tundub nii, et mida parem aineline elujärg, seda enam enesekindlust on, seda enam arvatakse, et see kõik, mis mul, ongi mulle ette nähtud, see on minu pingutuste, taiplikkuse, kavaluse jne vili. Selline mõtteviis võib kergesti viia suurte probleemideni, kui elustandard, aineline jõukus peaks veidikenegi langema.

Kauplemine ei ole iseenesest halb, vt Hs 27,12jj Kohapealt odavalt osta ja viia mujale ning võimalikult kallilt müüa.

Koguduse arengukavagi võib ka teatud mõttes vajalik olla, samas ei maksa arvata, et see arengukava või sihtide seadmine ka meid sinna viib, millest me unistame. Kavad vajavad ikka ja jälle korrigeerimist ja kui need kavadki väga olulisele kohale asetada, neid liialt tähtsustada, võime sageli kurvastuda, et see või teine eesmärk on ikkagi kättesaamatus kauguses. Kuid jah, planeerimine ei ole iseenesest halb tegevus. Sellele viitab ka kirjakoha sõna „selle asemel, et ütelda“. Meie elu on Jumala käes.

Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Mt 6, 34. Me ei tea õigupoolest mis homme juhtub. Võime küll kavandada, kuid inimene on kaduv. Selle kaduvuse sümbolina on toodud siin tekstis „suits“. Kuidas saab kaduv inimene siis midagi kindlat homse päeva kohta väita. Jah tal on ehk elukogemus, mis ühte või teist asja kinnitab.

Kui Issand tahab, siis me elame ja teeme seda ja teist. Paulus on kasutanud neid sõnu ja mõnedes kirjakohtades jätnud ka ütlemata. Igal juhul, kui me ka neid ei ütle, peaksime sellega arvestama, sellele mõtlema, et me saame väga kindlalt näivaid „asju“ väita vaid tingimisi. Selle tänapäevase inimese jaoks ehk liialt kõrgelennulise väljendi kasutamine võiks siiski loomulik olla, kuna see aktualiseerib ikka ja jälle väga olulise tõsiasja – lõplikult ei ole inimene otsustaja, vaid seda on Jumal, meie Taevane Isa. Kõik sünnib nõnda nagu Kõigeväeline seda sündida laseb. Kas see meie plaanidega ühtib selgub siis, kui aeg selleks on käes.

Billerbeck: Rabide kirjanduses on järgmine lugu:

Oli rikas mees, kellel palju põldusid, aga polnud küllalt härgi põldude kündmiseks. Mida see mees tegi? Mees võttis oma rahakoti 100 teenariga ja läks teise linna, et osta künniloomadeks härgi või lehmi. Teel tuli vastu Eelija (olgu ta õnnistatud!) Eelija küsis, kuhu sa lähed? Mees vastas- lähen külasse, kus on härgi, et osta sealt härgi või lehmi. Eelija õpetas-ütle, kui Jumal tahab, siis.. Mees vastas, kas ta tahab või ei taha, kuid vaata, raha on mul siin ja ma teen mis mul vaja teha. Edasi minnes kaotas mees oma raha ära ja pidi tooma kodunt uue raha.

Teist korda kohtus ta Eelijaga, järgnes samasugune kõnelus ja jälle läks mehel raha kaduma. Veelkord käis mees kodust uut raha toomas ja veelkord kohtus ta Eelijaga. Eelija küsis jälle – kuhu sa lähed? Seekord vastas mees – härgi ostma, kui Jumal tahab. Seepeale ütles Eelija – mine rahus ja õnn sulle kaasa. Edasi minnes leidis mees oma raha üles ja sai rohke õnnistuse osaliseks.

Mida siit järeldada see on vast kõigile selge – mitte arvata, et mina olen lõplik otsustaja.