Kallis Isa taevas! Me täname Sind! Täname Sind kogu Sinu armu eest, mille osalised me kõik oleme ja täname Sind ka selle armu eest, mida Sa meile veel tahad anda! Me täname, et Sul on armu rikkalikult ja nagu me kuulsime, oled Sa seda välja valanud rohkesti ka esimeste sajandite jooksul. Me võime oma enda elus vaadata tagasi ja tänada Sind armu eest, mis Sa oled meile andnud. Me elame praegu Sinu armust, see maja siin on püsti Sinu armust ja Sinu töö käib kogu maailmas, käib ka selles paigas ja meie kõigi juures Sinu armust. Isa taevas, me palume, elusta meid jätkuvalt oma armus! Õpeta ja juhata meid seda nägema ja selles kasvama. Ole meile ka praegu ligi ja kingi meile neid mõtteid, mida Sina tahad kinkida. Ärata ja puuduta meid oma armu läbi. Aamen!
Fl 3:10-16 Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on
minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud,
ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole,
ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. Kes meist on täiuslikud, mõtelgem just samal viisil, ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle. Ometi, sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem edasi sama rada!
Minul on ka siis au olla esimest korda siin Pühalepa vanas palvemajas. Ma ei tea, kui vana see on juba, aga täna kuulsime, et vennastekoguduse liikumine on juba alates 1729. aastast. Vend Aldur Vunk tegi siin eelnevalt ülevaate ajaloost. Ajalugu on pikk ja sellest võiks pikalt ja palju rääkida, aga see oli põgus pilguheit sellele, kuidas Jumal on maailmas toimetamas – siin, selles maailmas ja selle liikumise piires, millest me täna räägime.
See on imeline – kui ma täna siia tulin, ma ei teadnud, mis koht see on, ma ei teadnud, kui palju siin inimesi on, ma ei tea mis tüüpi rahvas siin koos on, mida ma peaksin siin rääkima. Aga kui ma niiviisi mõtisklesin, siis mu mõtted liikusid sellelesamale kirjakohale, mis täna siin loetud sai, kus Paulus kirjutab filiplastele, ja pärast vaatasin vennastekoguduse kalendris kirjakohta, siis leidsin, et see on ju täpselt sama. Ju siis Jumal juhtis selle juurde, mis tal mõttes on.
Ja mis Jumalal siis mõttes on, seda Ta ütleb apostel Pauluse suu läbi. Paulus oli mees, kellel oli kahesugust tarkust, ma julgeks niimoodi öelda - üks oli inimlik tarkus ja teine oli jumalik tarkus, üks oli inimlikud saavutused ja teine oli jumalikud saavutused.
Mis puudutab seda inimlikku poolt – õppimist ja teoloogiat, mida ka saksa pastorid hästi oskasid, siis see oli tal juba maast madalast ja oli tal kasvanud heal tasemel. Paulus nimetab seda siin Filipi 3. peatükis ja loetleb terve rea punkte, mis olid talle tugevateks plussideks, kui vaadata inimlikult seisukohalt. Ta oli tugev teoloog, ta oli saanud hea kasvatuse, tundis hästi Pühakirja, ta oli pidanud seda kõige rangemate tolleaegsete reeglite järgi. See kõik oleks talle võinud tulla kasuks, nii ta ütleb, ja me teame seda hästi.
Ja siis juhtus, et ta kohtus selle Jumalaga, keda ta siiamaani oli uskunud – ja taga kiusanud. Inimene võib Jumalasse uskuda ja samal ajal teda taga kiusata. Tegelikult kogu Jeesuse kaasaegne seltskond suurem osa oli selline. Nad uskusid Jumalasse, teenisid Jumalat, käisid templis – ja lõpetasid Jeesuse ristilöömisega. Niisugune on inimlik usk, inimlik agarus, inimlik tulemus. Eks selle tulemus ole ka omamoodi see, kui vennastekoguduse liikumine teatud hetkel ära keelati. Tuli põranda alla minna, seal Jumala Sõna levitada, laule laulda ja piiblit lugeda, kuni tuldi põranda alt välja ja saadi aru, et see on üks parimaid asju, mis üldse olla saab. Selline võib olla meie inimlik usk.
Paulus oli väga tõsine usklik mees juba Saulusena. Siis kohtus ta Kristusega, jäi pimedaks, oli mõnda aega pime ja siis saatis Jumal ta juurde mehe, keda võiks ka tinglikult nimetada vennastekoguduse meheks, kes oli Jumalaga juba varem kohtunud, kes kuulis Jumala häält, tundis Jumala häält ja kellele Jumal ütles: „Mine nüüd sellel ja sellel aadressil, seal on see ja see mees, sest tema palvetab“. Ega Saulus esimest korda ei palvetanud. Ta oli eluaeg õppinud palvetama variserina. Aga siin oli ta äkki pime, ega teadnud, mida teha ja kuhu minna. Enne seda oli kõik talle väga hästi selge olnud, isegi Damaskusesse välja läks ta oma asja ajama. Siis, kui see mees Hananias läks sinna ja Sauluse pärast palvetas, siis Saulus sai nägijaks. Ta sai nägijaks kahes mõttes – see, mida ta varem oli uskunud, oli nüüd reaalsuseks saanud. Nüüd ta teadis, kes on see Issand, kelle seadust ta varem oli õppinud ja nii hästi täitnud. Nüüd ta hakkas kõikidele kuulutama: tema siin ongi see, kellest kogu meie seadus ja prohvetid kuulutavad. Tema ongi see! Siis läks asi kahte lehte, nii nagu ta ikka läheb seal, kus Jumal tööd teeb – ühed on poolt ja teised vastu. Ühed tunnevad ära, et siin on Jumala töö ja teised leiavad, et on mingi segane värk ja sellele tuleb piir panna ja keelud peale panna. Nii on see ikka läinud, nii on läinud ka vennastekoguduses.
Aga Paulus oli nägijaks saanud ja õppinud Jumala häält kuulma ja tundma, mis meid kõiki on mingil moel puudutanud. Siis ta läks kõrbe teatud ajaks ja tuli Jeruusalemma tagasi ja temast sai suur Jumala Sõna kuulutaja. Ta võttis ette kolm suurt misjonireisi, võibolla oli neid rohkemgi, täpselt me ju ei tea. Kui ta kirjutab Filipi kirja, siis on ta juba palju tööd ära teinud ja jõudnud oma elu lõpusirgele, ja siis ütleb ta äkki: „Ma püüan ära tunda Teda, Jeesust Kristust“. Meie ütleksime, et ta tundis Jeesust juba ammu. Paulus ütleb: „Ma püüan ära tunda Jeesust Kristust“.
Koor laulis siin äsja sellest, kuidas me läheme taeva poole ja iga samm viib meid aina kõrgemale sellel redelil, kuidas me teekonda jätkame, kuidas palume üksteise abi, et ta aitaks meid palvetada, et üheskoos edasi minna, ja võiksime ju ka küsida: Aga milleks? Me ju usume juba Jumalasse. Me oleme ju usklikud inimesed. Ma arvan, et täna siin on kõik usklikud koos. Need, kes ei ole, on kusagil mujal.
Aga kui meie siin koos oleme, siis meid on kokku toonud tegelikult just seesama, et me oleme ju usklikud inimesed, Jumal on meid puudutanud ja me tahame liikuda taeva poole. See on meie siht, see on meie eesmärk.
Ja seal ei toimu mitte mingisugune paigalseismine, et mina olen usklik inimene ja minuga on kõik valmis. Vaid seal on edasiarenemine, nii nagu looduses igal pool on.
Paulus ütleb: „Ma püüan ära tunda teda“. Edasi: „Ma püüan ära tunda Tema ülestõusmise väge“. See, et Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud, see on Jumala suurim töö. Paulus ütleb: „Ma püüan seda ära tunda“. Edasi ta ütleb: „Ma püüan ära tunda Tema kannatuste osadust“. Kannatused on midagi, mida meie inimesena meelsasti ei tahaks, me püüaksime neid vältida. Pöördume mõnigi kord Jumala poole sooviga, et me ei peaks kannatama ja kui me kannatame, et Jumal meid siis nendest vabastaks.
Paulus ütleb: „Ma püüan ära tunda Tema kannatuste osadust, saades Tema surma sarnaseks“. Miks surma sarnaseks? Sellepärast, et selles on Jumala suurim tarkus ja suurim vägi. Jumala suurim tarkus ja suurim vägi ei olnud imedes, mida Jeesus tegi, kuigi need olid suured ja võimsad. Vaid surma kaudu tuleb elu – niisugune on Jumala riigi seadus. Meil on juba veres, et oma nahka hoida ja oma head nime säilitada, ikka ülespoole ronida ja targemaks saada ja paremaks saada. Mõnes mõttes on see ju õige ja hea, aga Paulus ütleb: ma püüan sisuliselt samasuguseks saada kui Tema, Kristus. Edasi ütleb Paulus, et selle eesmärk on see, et ma ikkagi jõuaksin ülestõusmisele surmast. Ühtpidi Paulus ju teab, et ta on lunastatud, et ta on päästetud, et ta on usklik inimene. Teistpidi ta ütleb, et seda kõike ta püüab tunnetada selleks, et ta jõuaks eesmärgile. Ta lisab veel: „Mitte, et ma selle oleksin juba kätte saanud või oleksin juba täiuslik, vaid ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud“.
Püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. See tuli mulle südamele seepärast, et see teema on mulle viimastel aegadel tähtsaks saanud. Olen ise ka juba ports aega kristlane olnud. Juba noore mehena, teismelisena uskusin Jumalasse ja püüdsin teistele selgeks teha, et Ta ikka olemas on, et see õige asi on jne. See on aastatepikkune protsess olnud, kuidas ma Jumalat otsisin ja leidsin, eestpalvel käisin ja jälle tagasi vajusin ja jälle eestpalvel käisin ja leidsin. Nüüd olen palju aega juba kirikuõpetaja, teiste õpetaja ja ka mulle on kuidagi väga selgeks saanud, et see mis mina Jumalast tunnen, on midagi väga ähmast. Paulus tunnetab sedasama. See on mulle lohutuseks – järelikult ma loodetavasti ei ole selles suhtes vales suunas arenenud.
Me võime oma usus jääda mingisse stagnatsiooni – seisundisse, kus me arvame, et mina olen usklik ja minuga on kõik korras. Oh kui kurb, et see maailm nii hukas on, seal on nii palju uskmatust ja kurjust jne. Tuleks nad ometi usule! Õige kõik!
Aga Paulus ütleb, et see ei puuduta ainult neid, kes ei usu, vaid see puudutab meid kõiki, ka mind isiklikult. See, mis meid kokku on toonud, julgen öelda, et see on see, et Jumal on meid puudutanud. Täpselt, nagu Ta Saulust millalgi puudutas. Need puudutused on erinevad. Mõnel on selgeid kogemusi, mõnel on kuidagi endast mõistetavalt ja märkamatult tulnud, et ei oskagi öelda, millal ja kuidas ma usklikuks olen saanud, aga siin ma olen ja see asi on mulle kallis. Aga igal juhul me oleme kokku tulnud ja käime koos, sest Jumal on meid puudutanud. Puudutusega võib juhtuda ka nii, nagu me kuulsime Karl Robert Jakobsoni kohta, et Jumal oli teda puudutanud ja õigele teele juhatanud, ja siis sa kuuled kusagilt mingit asja, mis tundub nii hirmus tark, läbimõeldud ja põhjendatud jne. Usk pannakse proovile. Sellisel proovil otsustab see, kas meil on Jumalaga kandev osadus või ei ole. Kui on ainult teoreetiline usk, siis see kaob ära. Mingi suurem tarkus näiliselt trumpab selle üle. Teistega juhtub lihtsalt mingisugune äraväsimine ja kõrvalekaldumine. Kolmandatega juhtub kergesti see, et elus tulevad ette valikud ja saab valitud valesti. Ei tunneta Jumala tahtmist nii hästi või on mängus oma huvid, ei taha minna seda teed, mida Jumal näitab – Kristuse surma poole ja kannatuste poole, mida me ei taha.
Üks homse päeva tekste on, kuidas rikas mees tuleb Jeesuse juurde küsima, mis ma pean tegema, et ma saaks õndsaks, ja kui see lubatakse tema rikkusest loobumise peale, siis ta ei ole valmis seda tegema. Sama asi on minuga juhtunud ja võibolla igaühega meist on juhtunud, paljudega igatahes, et teatud hetkel me võtame niiöelda ohjad uuesti oma kätte. Me oleme küll Kristuse poolt puudutatud ja Tema teele tulnud ja seda teed tundma õppinud, aga võib juhtuda, et me hakkame minema kuidagi teist rada. Siis me võime kahju kannatada. Halvemal juhul võime üldse raja kaotada.
Paulusel ei liialda sugugi, kui ta ütleb: mitte, et ma selle oleksin saanud, kuigi ta võiks väga selgelt rääkida, mida ta on saanud ja kuidas ta on saanud, ja ta räägib ka seda Galaatia kirja alguses. Kui Jumal teda kutsus, ei hakanud ta liha ega verega nõu pidama, vaid läks ja hakkas tegema seda, mis Jumal talle andis. Ja nüüd, hulk aega hiljem ta ütleb: „Mitte, et ma selle oleksin saanud, või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud“.
Kristus Jeesus, kui ta sai Pauluse kätte, siis Ta sai ta kätte mingi kindla eesmärgiga. Ja võibki olla nii, et meil, inimestel, on igal ühel niiöelda kaks eesmärki. Üks on meie omad eesmärgid, mille nimel me õpime ja mis on meie huvialad, kus me tahame töödada ja kuidas me tahame tegutseda. Need võivad puudutada ka kirikut.
Ja teine on see, mis Jumal on meie jaoks valmis pannud. Need võivad langeda kuskile samasse suunda või isegi kokku, aga nad võivad olla ka hoopis muud.
Aga Paulus ütleb siin, et kui Kristus Jeesus sai tema kätte, siis oli Tal temaga mingi eesmärk ja tema püüab kätte saada seda sama. See, mida Paulus siin kirjeldab, see on tegelikult tema kirg, tema kõige põletavam eesmärk. Jumal on teda puudutanud ja see on teda nii liikuma pannud, et kõik muud asjad, muud kaalutlused ja sihid jäävad kõrvale. Ja ma usun, et see on ka meie jaoks oluline, kes me oleme Tema rahvas, keda Tema on juba puudutanud, et see oleks ka meie kõige tähtsam kirg. Esimeses käsus on see väljendatud sõnadega: „Mina olen Issand, sinu Jumal, ja sul ei tohi olla muid jumalaid“. Sest kui sul on muid jumalaid, siis oled sa jagatud.
Selle kuu, mis nüüd homme lõpeb, loosungiks on, et teie ei saa teenida kahte isandat, sest süda kaldub ikka ühe poole, kas see on siis maine, või taevane, emb-kumb. Me oleme teatud mõttes sunnitud teenima mõlemat, sest taevasest me ei taha loobuda ja maisest me ei saa loobuda. Me peame elama siin maa peal ja täitma oma maiseid kohustusi, aga küsimus on selles, kus on see kirg. Ja Paulus ütleb: minu kirg on see, et ma püüan ära tunda Jeesust Kristust.
Ma räägin seda kõike sellepärast, et kui me ka siin palvemajas paari nädala pärast saame pidada vennastekoguduse sündimise aastapäeva , (laager toimub siin vist sel ajal), kui me räägime ajaloost, siis me räägime tihtipeale möödunud tulest: siis Jumal süütas tule ja siis ole see nii auline ja siis toimusid need ja need asjad. Kristusest rääkides me mõtleme samuti asjadest, mis olid siis – 2 tuhat aastat tagasi, kuidas Ta kõndis ja kuidas Ta rääkis ja mis Ta tegi. Me üritame ennast soojendada nende lõkete valgel, mis kas on juba ammu kustunud või on veel nõrgalt hõõgumas.
Aga Jumala mõte ei ole mitte see, et me esmajoones mõtleme sellele, mis oli ja kui auline oli ja kui hea oli, vaid Jumalal on meie igaühe jaoks ka praegu eesmärk olemas, mis täiesti toimib. Niivõrd tähtis ei ole see, mis oli minevikus, vaid Jumal suunab meie pilgud hoopis edasi ja ütleb: minu töö siin maailmas ei ole läbi. Ma ei oska öelda, missugune võiks olla Jumala plaan vennastekoguduse jaoks tulevikus, aga fakt on see, et Jumal on oma riigi tööd teinud maailmas ühe ja teise liikumise läbi ja kolmanda ja ma ei tea, kui paljude liikumiste läbi – ikka ja jätkuvalt ja mõnevõrra uuel viisil, aga selle asja tuum on ikka seesama: kuidas ära tunda Jeesust Kristust, saada kokku Temaga ja jätkata oma elu ja tööd koos temaga.
Paulus rõhutab siin veel teist kordagi – ilmselt on see tema jaoks väga tähtis: „Vennad, ma ei arva endast, et ma selle oleksin kätte saanud. Ma püüdlen sihtmärgi poole. Esimeseks salmis 12 ta ütleb: mitte, et ma selle oleksin saanud, ja salm edasi veel: „Vennad, ma ei arva, et ma selle oleksin kätte saanud, aga ühte ma ütlen, ma unustan kõik selle, mis on taga ja sirutun eesoleva poole.“
Ma usun, et ka meie, kui me tahame teha Jumala tahtmist ja käia Jumala teed, ei tarvitse end üritada soojendada mitte ainult sellega, mis on minevikus juhtunud, vaid mõtleme ja suuname oma pilgud sellele, mida Jumal praegu tahab teha.
Homme ma kavatsen kirikus rääkida prohvet Haggai raamatu põhjal Iisraeli teise templi ehitamisest. Seal on muuhulgas niisugune moment, kus Jumal ütleb oma prohveti läbi, et kui te vaatate seda, mis te praegu siin teete, siis see tundub päris armetu olevat, võrreldes sellega, mis kord oli. Vanad inimesed võivad meelde tuletada, kuidas Saalomoni tempel oli kogu oma hiilguses püsti, kui palju seal oli kulda jne. Ja siis ütleb Jumal, et kuld ja hõbe on minu. Ja ärge vaadake, et see mis te praegu teete, on nii armetu, sest selle templi tulevane hiilgus saab olema suurem, kui sellel, mis kunagi oli. See on meie väljavaade kristlikus töös üldse, sõltumata sellest, kas jutt on luterlusest, baptismist või vennastekogudusest või muustki. Paljusi asju on Jumal teinud juba minevikus – suuri ja vägevaid, aga parem on alles ees. Kui me vaatame seda maailma, siis meile tundub, et kogu see asi käib alla. Me võime vaadata, kui palju oli siis palvemaju ja vennastekoguduse liikmeid ja see, mis praegu tundub, ausalt öeldes, nagu polekski midagi. Kord kuus käiakse siin palvemajas ka koos ja püüame midagi teha. Aga Jumal ütleb, et Tema parimad asjad on alles ees. Tema töö alles käib. See ei ole see, et tuletame ajalugu meelde, kuigi ajalugu on väga tähtis selle juures, et me teame, mis toimus. Vaid Jumal ütleb: ma kavatsen alles midagi teha. Kuidas Ta kavatseb teha, mis kõik maailmas toimub, missugused liigutused, lahtiminemised ja kinnipanemised ja uuesti lahtiminemised veel toimuvad, see on järgmine küsimus. See on Jumala teada.
Meie oleme õnnelikus olukorras selle poolest, et Jumal on meid juba puudutanud ja Ta tahab meid veel puudutada. Ta ei taha, et me peame elama niiöelda mineviku leivast või mineviku tulest.
Jeesus ütleb: „Tuld ma olen tulnud viskama ja ma tahan, et see juba põleks“. Ja ikka ta on põlenud. Sellessamas raamatus ristiinimese teekonnast taeva poole on niisugune pilt, kus see tuli põleb ja üks mees tahab seda kustutada ja maha materdada, aga ei õnnestu – ikka põleb edasi. Ja siis viiakse ta teisele poole seina – seal keegi valab vaikselt õli tulle, taevalikku õli, ja selle tõttu tuli ei kustu!
Kallid, meil kõigil on olemas see salajane allikas, kust voolab ikka elavat vett, või tuleb taevast tuld ja Tema tahab, et see oleks juba süüdatud. Nii et kui me mõtleme sellele, mis Jumal on teinud minevikus, siis ülistame ja austame Teda selle eest. Ja kui me täna oleme siin, siis mõtleme ja küsime Issandalt: „Jumal, mida Sina täna tahad teha? Mida Sa tahad, et mina peaksin tegema? Missugune rada see on, kuhu mina peaksin minema? Või sõnad, mida ma peaksin ütlema, või otsused, mida ma peaksin langetama?“
Lapsed laulsid siin enne ühte toredat laulu „Väikesed ehitajad me“. Ja kui ma seda kaasa laulsin, siis minu tähelepanu äratas selle kolmas salm: „Väikesed ehitajad me, süda kiindund taevasse ankru abil, mida maailm siin ei näe“. See on ka kirg. Meie oleme väikesed ehitajad ja meie süda on kiindunud taevasse ja see ankur on nähtamatu. See on Jumala enda osadus ja Jumala enda töö, mida Ta teeb meie seas. Ja edasi: „Jeesus juhib matkal meid taeva poole õigel teel ja kõik Isa lapsed ühendab“. Ja siis ma vaatasin uuesti teist salmi, mis juba lauldud oli: „Väiksed ehitajad me, argitöösse liidame seda Sõna, mida maailm siin ei näe. Argitöösse, igapäevasesse ellu tahab tulla Jumala Sõna koos meiega. Ja küllap Ta on juba tulnud, küllap Ta on meid juba puudutanud.
Praegu jääb meil soovida ainult seda, et Ta puudutaks meid veel, elustaks meid uuesti, süütaks jälle oma tuld, valaks uuesti jätkuvalt oma õli, mida maailm kustutada ei suuda.
Jumal õnnistagu teid!
Aamen!
