Mõnikord kuuleme siin sõnavõtte, mis on mõeldud usuvõõrale inimesele. See on
hea, sest siis ta kuuleb talle vajaminevaid aabitsatõdesid. Aga Vennastekogudus
on muidugi täisealiste kogudus, kus tavaliselt oodatakse ikkagi tahket rooga.
Kui nädala sees süvenesin kuuldud teksti, leidsin et roog, mille kallale olin asunud, oli õige tahke. See, tänaseks pühapäevaks ettenähtud jutlusetekst ei räägi otseselt sõnagi Kristuse tulemisest.
Teame, siin lahkab Paulus Korintose koguduse tüliküsimust: kes on Pauluse, kes Apollose või Keefase või kes Kristuse poolel.
Teemaks on kuulutaja ja kuulaja vaheline suhe. Ründajaks, kritiseerijaks on kuulaja. „Te mõistate mu üle kohut,“ ütleb Paulus.
„..ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd, kuid selle põhjal ei ole ma veel õigeks mõistetud.“
Violetne liturgiline värv jumalateenistustel tuletab meelde, et advent on patukahetsemise aeg. See on aeg, kus kõik kuulaja ja kuulutaja vahelised arusaamatused, valestimõistmiste, konfliktide mäed ja orud peavad saama tasaseks teeks. Et ilmuda võiks Issanda au!
On tähtis, et silumistööd teeksid kuulaja ja kuulutaja ühiselt.
Üldiselt näib, et ikka on ju kuulutaja see, kes vahekordi reguleerib: tema noomib,
juhib tähelepanu ebakohtadele. Kõik toimuks nagu ülevalt alla – vaene kuulaja,
kössis, pea õlgade vahel ja ainult võtab vastu, mida talle antakse. Mõnikord ka
õige valusaid vitsu!
Antud kirjakoht tõstatab vajaduse luubi alla võtta ka see mees, kes on kantslil või kõnepuldis. Kõik, mida ta kuulajale adresseerib, puudutab samavõrd ka teda ennast. Ta on vaid Jumala sõnumi edasiandja. Tõusin siia kõnetooli ja minu esimeseks küsimuseks peaks olema: kas ma tunnen seda määratut vastutust, mis olen sellega enda peale võtnud?“
Kuulajal on ootused, võib-olla vastust vajavad küsimused. Ta on palunud, et Jumal teda kõnetaks. Alguspalves oleme palunud, et Jumal meid õnnistaks. Ja meil on tõotus: „Mina olen teie juures …“
Jeesus Kristus on praegu siin, ta astus su kõrvale – kuula!“
Sa kuuled kuulutaja häält kantslilt. Ta peab edasi andma Issanda sõnumi, sõnumi, mida Jumal tahab sulle öelda. Sellepärast: „Ärge olge eneste meelest targad!“ (Rm.12,16). „Ärge kustutage Vaimu!“ (1Ts.5,19).
Kunagi jutustas üks vanavend mulle juhtumi möödunud sajandi algupoolelt: „Keegi noorem vend, kui oli lõpetanud oma sõnavõtu, tuli istus oma endisele kohale, minu kõrval. Näen, ta on õige erutunud. Niheleb. Tahaks nagu mulle midagi öelda. Ja viimaks sosistaski: „Eks ma kõnelenud hästi?“ Olin nii üllatunud, et ei mõistnud talle midagi vastata.“
Mida oleksin mina talle vastanud? Vist küll: „Seda küsi Jeesuselt Kristuselt, ta on siin meie keskel. Kas sa andsid kuulajale edasi seda mida tema Püha Vaimu kaudu anda tahtis? Või rääkisid, mida su oma vaim ette söötis?
Millise vaimu päralt olid? Mõned on oma agaruses nii hädaohtlikud, et kipuvad samaarlaste külasid põletama.
Sellepärast on tähtis ära kuulata ka seda, mis on kuulajatel sõnasulastele öelda.
Garbatšovi sula ajal olin mingil konverentsil Soomes, Porvoos. Jumalateenistuselt lahkudes seisatusin kiriku ukse kõrval kirjanduslaua juures ja vaatasin, mida neil on kirikulistele pakkuda. Ja üllatusin: kõige nähtavamal kohal oli kõrge pakk suurtest lehepoognatest hulga küsimustega äsjase jumalateenistuse kohta: mis häiris, mis meeldis, mida võiks teha paremaks ja kuidas, mida sooviksite ütelda urkurille, liturgile, saarnaajalle. Pikkus, kuuldavus jne. Et ma Eestis sellist praktikat ei ole märganud, ei tähenda veel, et kuulutaja isik kedagi ei huvitaks.
Kui läksin õpetajaks Märjamaa kogudusse, olin üle 60-ne ja 2 aastat lesk. Näis, et kogudusele ei ole hingekarjast tarvis muuks kui matusteks. Kõnetundide ajal keegi mind ei külastanud. Kui püüdsin ise kogudusega kontakti astuda, siis oli kuri karjas. Miks ta sinna läks, seal ei ole surmahaiget! Jälgiti, keda kõnetan või kellele otsa vaatan. Rääkimishaiged aina leiutasid mulle uusi pruute.
Just see kirjakoht annab õpetaja ja kogudusevahelise suhete osas suud puhtaks rääkida. Mäletan, lähtudes sellest tekstist, ütlesin jutluses väga ühemõtteliselt: „Kuulujuttude levitajad teadku, mina ei kavatse abielluda! Kandke hoolt, et teie nimi leitaks eluraamatust. Inimene võib pidada end usklikuks ja ei märkagi, et ta on muutunud saatana hääletoruks ja oma igasuguste juttudega mustab ja häbistab Jumala riiki.“
Oli inimesi, kes tulid ja tänasid, et olin rahu majja toonud.
Mida tahaksime, et teised meist arvaksid? Kes me siis oleme? „Peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks.“
Paulus on Kristuse sulane. Algselt tähendas see sõna orja. Ka pastor on oma Isanda ori. Teiseks – oleme Jumala saladuste majapidajad.
Jumala saladus, algkeeles. mysterion on evangeelium, sõna ristist. Maapealsete saladustega on nii, et kui me neist räägime, siis me ei ole ustavad. Jumala saladustega vastupidi – ustav on see, kes neist räägib. Selle sisuks on Jeesuse Kristuse elu, kannatamine, surm ja ülestõusmine. Kõik need toimusid meie pärast ja meie päästeks.
Olla majapidaja tähendab muretseda, et majapidamine edeneks, et jagataks mahajääjatele toitu, kui isand on läinud pikale reisile „Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad.“ Omaks usku.
Sest ustavuse ja usu jaoks on kreeka keeles ühine sõna – „pistis“.
Ralf Lutheri sõnaraamat.: Ustav või ebaustav saab olla vaid isiku vastu. Mida ligemal seistakse sellele isikule, seda kergem on olla talle ustav. Ustavuse all mõistetakse UT-is eriti ka tublidust selle valitsemises, mis on kellegi kätte usaldatud.
Iga inimene on kuidagi majapidaja, kelle kätte Jumal on usaldanud tähtsaid asju. Võimekatelt inimestelt nõuab ustavus palju, tagasihoidlike võimete puhul hoopis vähem. Kes otsustab, kas oleme olnud ustavad? Kes on kohtumõistja?
3.salm: „Aga see on mulle tähtsusetu, kui teie mõistate mu üle kohut või teeb seda mõni inimlik kohtupäev, ka ma ise ei mõista enda üle kohut, sest ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd. Kuid selle põhjal ei ole ma veel õigeks mõistetud. Sest Issand on see, kes minu üle kohut mõistab.“
Paulus asetab oma töö advendi valgusesse. Tulemisaja teema on siin antud oma tööst aruandmise vajadusena. Viimne kohus meid ei hirmuta, sest seal on Jeesus Kristus, kes mind ja sind kui oma venda ja õde kõige paremini tunneb. Sellepärast on vajalik, et igaüks juba siin ennast tundma õpiks.
On ju inimene ekslik – ta võib ennast alahinnata ja asjatult end süüdistada. See võtab julguse. Sagedasem on enda ülehindamine.
Alati leiame oma eksimusele õigustuse. Inimlik kohtupäev, st kaasinimeste otsus, millest siin Paulus räägib, tuletab meelde Kreeka filosoofi: „Ainult kaks inimest ütlevad tõtt meie kohta: vaenlane, kui ta meie peale vihastab ja sõber, kui ta meid tõesti armastab.“ Kui Issand tuleb, siis paneb ta kõik kohtujärje ette. Et võiksime seal seista kui need, kellele ta ise on olnud eestkostjaks, siis peame olema hoolsad ja kontrollima, et ta tõesti ainuvalitsejana elaks juba praegu meie südames. AAMEN.
Priit Rannuti viimane jutlus,mis tal oli kavas pidada Endla palvelas 12.detsembril 2010.a.
