Christoph Reichel Vennastekoguduse pastor ja direktsiooni liige. Vend Reichel elab Zeist`is Hollandis
Meie, olles teel kirikuna - Jäin kõigepealt pealkirja juurde peatuma. See tekitab minus küsimusi. Mis tähendab “ meie“? Kes on „meie“? Mida see ütleb, et me oleme üks kirik, üks provints? Kas me saame edasi minna ja just provintsina üleilmses vennaste uniteedis? Milline on meie tee, mis teda iseloomustab?
Kes me oleme? Kas me saame rääkida ühtsest „meie“st ?
Meie, need on vennastekoguduse liikmed, inimesed väga erineva päritoluga, kasvanud Surinaamis, või DDR-is või Saksa Liitvabariigis, või Śveitsis , linnas või maal. Meil on oma elukogemused, meil on vajadused ja ootused seoses vennastekogudusega – milline peaks ja võiks kogudus olla. Me oleme leidnud vennastekogudusest kindlustunde, kodu, tuge - aga väga erineval viisil.
Me mõistame üha rohkem, kui väga minevik meid mõjutab. Mõne aja eest ilmus foorumis üks kirjutis sõjaaegse põlvkonna lapselapselt. Vanemad, st meie, umbes minu põlvkond – põgenike lapsed, kandes endas hirme ja traumasid. Või kasvades üles DDR – is. Mul on kogemus selleaegselt vennastekoguduse aastavahetuse kohtumiselt Herrnhutis, ühiskonnas, mis oli valitsetud ühe ideoloogia poolt. Kes ei aktsepteerinud seda ideoloogiat ei saanud ka ülikoolis õppida, seda jälitati. Üksteist vajati, et olla kindlad, et ei olda üksi, kui käidi teistel teedel. Või meie Surinaami õed ja vennad. Orjapidamise ajalugu on ikka veel aktuaalne. Et vanavanaema oli esimene, kes kingi tohtis kanda, mis oli inimeseks olemise märgiks peale orjapõlve – see kõik on üsna lähedal.
Vennad ja õed, kes Surinaamist Hollandisse tulid, kogesid vennastekoguduses seda kodust, seda, mis võõras keskkonnas neid kodumaaga sidus. Vennastekogudus oli koht, kuhu suurlinnas hajusalt elavad inimesed kokku tulid, et ennast uuesti minevikus määratleda: endised päritolumaa kogudused, perekonnad - ja ka söömine ei olnud viimase tähtsusega. Ühine keel ja ühised laulud. Otsustav oli see, et inimesed sel teel leidsid ühe usalduse saare, kuhu nad võõra maa argipäevast said koguneda, said vastu pidada.
Iseloomulik on, et me omame kõiki neid erisusi. Misjonialases diskussioonis olen ma kohanud mõistet „hübriid-identiteet“ või“ sidekriips-identiteet“. Ei ole olemas lihtsalt identiteeti. Me oleme surinaami -hollandlased või hindu- surinaami või vennastekogudus – maakiriklikud. Need identiteedid astuvad seda tugevamalt esile, mida kauem inimesed võõrsil elavad. Nüüd elab kolmas põlvkond surinaamlasi Hollandis. Nemad tunnevad Surinaami sel teel, et on oma vanematega või vanavanematega seda maad külastanud. Neil puudub oma kogemus Surinaamis elamisest. Siiski on vale öelda, et noor põlvkond on uude ühiskonda sobitunud. Identiteediküsimused jäävad püsima.
Kakskümmend aastat peale Saksamaade ühinemist ütles mulle üks endine idasakslane, et vaatamata sellele, et ta on elanud viimased aastakümned läänes või teistes maailma riikides, tunneb ta end seletamatul kombel ikka idasakslasena. On mõningaid surinaami noori, kes kunagi ei ole Surinaamis elanud, aga pöörduvad sinna tagasi, et seal õnne proovida. Osadel see õnnestub, teised tulevad mõne aja pärast Hollandisse tagasi. See on elu eri maailmade vahel ja ei ole imestamisväärne, et just noorem põlvkond soovib üheselt mõistetavust, selgeid vorme ja selgeid otsuseid ka usuküsimustes.
Ühistel konverentsidel, seminaridel kogeme seda väsitavalt, kui me peame pidevalt tõlkima. Tõlkimine on hind mille me selle „meie“ eest maksma peame. Me peame täpselt kuulama, ennekõike seda, mida ei öelda ja mida ridade vahel öeldakse, me ei pea leppima sellega mis pealispinnal on. Me ei pea mitte ära kuulama vaid vastupidi teistel ka meie lugudest laskma osa saada. Me peame valmis olema oma isiklikke lugusid rääkima. Mis mind liigutab, mis on mulle oluline, mida ma usun, mida ma loodan?
Ma arvan, et ainult seal saab „meie“ kirik olema, kus vennastekogudus on avatud, kus inimesed oma lugusid võivad rääkida ja kus need lood teine teise kõrval tohivad olla. Vend Rudy Polanen ütles 2006. aastal ettekandes „Kiriku multikultuursus“: Me vajame kohtumisi, mille käigus me teineteisele tõepoolest läheneme. Me peame folkloori fassaadi taga nägema ja otsima, mis teistele tõepoolest oluline on mis neid „liigutab“. See saab toimuda ainult usalduses, et ükski lugu ei ole vale vaid iga lugu on väärtuslik ja omab kohta meie kirikus.
Meie kirik, kui üks provints ülemaailmses uniteedis. Ühtsus erinevuses.
Sageli oleme kasutanud seda mõistet „ühtsus erinevuses“ , et kirjeldada meie provintsi. Selle mõiste, määratluse kasutamine on õigustatud, kui me sellega tahame väljendada, et me erinevusi meie kirikus ületama ei pea. On erinevusi, mida me peaksime tõsiselt võtma. Mitte ainult isiklikke vaid ka kiriklikke.
Saksamaal me hindame vabakiriklikku traditsiooni kõrgelt. On iseenesestmõistetav, et vennastekoguduse liikmed on aktiivsed ja töötavad koguduses kaasa. Tegelikkuses on teisiti, aga pilt mis meil vennastekogudusest on – liikujate liikumine maakiriku koguduste sees. Igal juhul on meil ka siin hämmastav mitmekesisus vagadusvormides, ja ma oletan, et enamik vennastekoguduse liikmeid endalt küsivad : on see tõesti kirik, mida ma hindan ja kus ma ennast oma usuga koduselt tunnen ?
Vennastekogudus Hollandis (surinaami päritolu) on üks rahvakirik. See tähendab, et ei ole selget piiri liikmete ja mitteliikmete vahel. Mõnede jaoks on keel või surinaami toit ja sotsiaalne külg otsustav, miks nad vennastekogudusse tulevad. Ka kirikust eemal seisev inimene või koguduse sõber tuleb kiiremini kui Saksamaal mõttele, et oma ümmarguse sünnipäeva puhul oma juures kodus üks jumalateenistus pidada.
Ma arvan, et see on tõsine erinevus. Siia juurde tulevad selgelt erinevad kiriklikud traditsioonid, kui need mis surinaami liikmed on kaasa toonud. Paljude surinaamlaste jaoks oli ja on vennastekogudus Surinaamis normiks, vähemalt pilt sellest milline vennastekogudus on Surinaamis . Sakslaste jaoks on vennastekoguduse minevik siin. Meil on erinevad mõõdupuud, kui me otsustame, mis on vennastele omane mis mitte.
Sealjuures oleme ennem ikka enesestmõistetavalt öelnud, et Saksamaal on vennastekogudusel õiged traditsioonid. Me oleme oodanud, et surinaamlaseid siin integreeruvad ja see integratsioon tähendab, et nemad siin meie normidesse ja traditsioonidesse sobituvad. See kinnitub väikeste asjade kaudu, näiteks armulaud Zeist´is, kus oli diskussiooniks väikeste karikate kasutamine, mis on surinaami traditsioon, või suure ühise karika kasutamine. Aga ka fundamentaalsetes küsimustes nagu arusaam liikmeskonnast.
Ma arvan, meie provintsis jäävad paljude koguduseliikmete jaoks surinaamlased juurdetulijateks. Kui jagunemisvõitlus teravamaks muutub saab probleem nähtavamaks. Üks ikka ja jälle päevakorras olev probleem hollandi-surinaami kogudustes on koosolekuruumid. Kasvanud kogudused ei mahu hoonetesse ära. Meie provintsis on hooneid, aga nad asuvad vales kohas. Meil on ajalooline pärand, mis meid koormab või ka rahaliselt meie eelarvet toetab, aga meil ei ole hooneid seal, kus inimesed neid vajavad. Miks me säilitame seda, mis meil on ja miks meil ei ole julgust (teadmatusse, riskantsesse) tulevikku investeerida. See on minu mulje, et me struktuurides ja institutsionaalselt ühe piirini jõuame ja ei oma jõudu muutusteks. Me ei tee seda teadlikult, veel vähem pahatahtlikult. Aga need aastad, mil me üks provints oleme, ei ole siin midagi muutunud.
Integratsioon, nii ütleb üks uurimus, mis Hollandi kirikunõukogu 2006 aastal on välja andnud, on üks „sündmus“, millel on kaks poolt. Mõlemad pooled liiguvad üksteise suunas. See tähendab ka, et on vaja teha järeleandmisi, kompromisse sõlmida, millestki ära öelda. Mitte ükskõiksus ei ole nõutud, vaid tõeline huvi üksteise vastu. Seda ka surinaami kogudustes. Selles osas on möödunud aastakümnete jooksul üht-teist tehtud. Kui ma sinoditele mõtlen siis istusid surinaamlased varem seal nagu statistid. Aga ma märkan ka, et Hollandis ei ole huvi meie provintsi vastu mitte suur. Ta on väga kaugel. Surinaam on palju lähemal, kuigi geograafiliselt kaugel. Siin on veel palju teha.
Vaatamata küsimustele on palju ühist. Ajalool on tähtis identiteeti süvendav ülesanne. On hea meenutada, et me oleme alati üks sisserändajate kirik olnud. Me võime öelda, et meie vanemad olid rändavad määrid. Tänaseni kuulub migratsioon meie kiriku põhikogemuste hulka. Lisaks on misjoniliikumine sageli tihedas seoses sisserändega toimunud. Kui ma Zeistis üle kalmistu lähen siis on siia maetute sünnikohad sageli väga kaugel.
Otsustav on , ma mõtlen, et sisserännet meie kirikus mitte ainult saatusena ei nähtaks, mis meid kaasa haarab, vaid teadlikku kui teed. Ainult siis, kui me kõik selles traditsiooni näeme - niisiis keegi ei ole juurde tulnud, mil teised juba kodus olid - ainult siis on meie provintsis ühine areng. Ja ainult, kui me migratsiooni mitte kui üht saatust näeme, vaid seda, mis meile tuumaks on: rändav Jumalarahvas olla, võime me edasi areneda ja edasist teed kujundada. Soov stabiilsuse järele on vaid seal liialt suur, kus nähakse ühiskondlike muutuste dünaamikat ohustatult ja võõralt .
Me ei räägi vähemast, kui meie alusele järelemõtlemisest. See alus ei ole muutunud, see on Jeesus Kristus. Ma tõin välja mõiste sidekriips-identiteet, et sisserändajate identiteeti kirjeldada. Mis on see mis hoiab seda identiteeti koos. Võiks öelda Jeesus Kristus. Just selles kokkupandud identiteedis võib ta meile lähedal olla. Aga mitte ainult seda, ta on lõpuks ka see sidekriips mis meid kui kirikut koos hoiab.
Meie teoloogia ja meie usk on väga erinevad. Nii näeme me ka Jeesus Kristust erinevate silmadega. See mis meid kui keskpunkt koos hoiab on Tema ja mitte mingi kindel pilt Temast, kuigi see on meie provintsi enamuse oma. Meil on ikka oht üks kindel pilt Temast absoluudiks muuta. Kellelgi ei ole Jeesuse monopoli. Sellepärast peame oma rännakul alati otsima Jeesus Kristust ja tema osa meie jaoks. Ja meie ühtsus on alati üks usutud ühtsus teadmises, et me kõik nagu sisserändajad teel oleme.
Kuhu oleme teel?
Mida saame teha, et koos minna?
Me oleme kirik ühes väga dünaamilises ühiskonnas. Arengute kiirenemine teeb paljudele inimestele tüli. Me oleme teel nagu tagaajatavad ja sellepärast on arusaadav, miks inimesed kirikust pidepunkti otsivad. Kinnihoidmine kindlatest traditsioonidest, kordadest, kindlast maailmapildist, mida me mõnikord kogudustes kogeme ja võib-olla kahetseme ei tunnista mitte seisakust vaid on üks vastureaktsioon dünaamikale, mis meid hingetuks muudab. On ju igaühele selge, et „ameerika mägedes“ peab ennast tugevasti kinni hoidma.
Me oleme Hollandis sinodi otsuse tulemusel, mis käsitles koguduse uuenemist, erinevates kohtades sellest rääkinud. Diskussioon oli näiteks, kas vennastekoguduses peab armulauale tulemiseks olema valgesse riietatud. Paljude liikmete jaoks on see üks oluline traditsioon. Võiks küsida: kas ei ole midagi tähtsamat rääkida? Aga see oleks liiga lihtne-ei saadaks aru, milleks see tähtis on. On iseloomulik, mida ütles üks õde: „see on nähtavasti väline, aga väline erisus on vähemasti ühetähenduslik. Kes peaks seda otsustama, mis inimese sees on?“ Jutt on sellest, mis on nimetamisväärne, mis meid iseloomustab, mis meile identiteedi annab.
Uuenemine võrdsustatakse Hollandis karismaatilise uuenemisega. Meie kogudused, ka noortetöö areneb nähtavasti osaliselt selles suunas. Tekkivad pinged. Võiks arvata, et karismaatiline - uusnelipühilik tuleb afrosurinaami kultuurist. See on evangeeliumi inkulturatsioon, kuigi just selles liikumises lükatakse kõik sünkretistlikud praktikad kõrvale. See ei ole mitte ainult teoloogiline suund. Hiljuti ütles mulle üks surinaami õde:“ Me oleme ikka üks euroopa kirik, mis Surinaamis toimub, sellega ei ole meil midagi pistmist.“ Siin seisab meie ees üks nõrk koht. Ainult siis, kui me „ hübriid-identiteedist“ teadlikult kinni hoiame, leiame oma tee, mis ulatub kaugemale tänasest generatsioonist.
Hirme vähendada ja usaldus saavutada. See on kogu meie provintsile vajalik. Me vajame ruume ja kohti kokkusaamisteks, kus me ei istu mitte ainult üksteise kõrval, vaid kus me endale raske „tõlkimise töö“ võtame, et üksteist paremini mõista. Ma tahaksin seepärast julgustada uuesti kogudusekontakte elustama ja neid eluga täitma. Nad tunduvad mulle mõnikord nagu aastatesse jõudnud abielu, kus ei ole kaaslasele enam niipalju öelda. Sealjuures ei ole nad partnerlust veel kaugeltki viljakaks muutnud.
Üks oluline raskuspunkt meie edasises arengus on noortetöö. On vähe ülepiirilist noortetööd. See on seotud sellega, et noortetöö Hollandis kulgeb hoopis teisiti, kui Saksamaal. Siiski peaksime kultuuride vahelisi kontakte otsima ja mitte piirduma oma grupiga, kuigi see teinekord olukorra mitmeski asjas keerukamaks muudab.
Ma näen vennastekoguduse tulevikku selles, et me lahkume teelt olla pastorite kirik. Koguduseteenijate konverentsil Herrnhutis 2007 aastal esitati küsimus, mis juhtub, kui saksa koguduseteenija kutsutakse ametisse Hollandisse või kuskile mujale. Selgus, et see tekitaks paljudes hirmu, kas ma pastori rolliga hakkama saan. Pastori roll Hollandis erineb vastavast rollist Saksamaal. Aga ka Saksamaa kogudused ütlevad, et ilma kohapealsete töötegijata (pastor) me hakkama ei saa. Mida see ütleb koguduse kohta? Hollandis on kogudusetöö suuresti vabatahtlike kanda, muidu ei saadaks hakkama. Töötegija roll tulevikus on motiveerida, koolitada, olla saatja vabatahtlikule. Me vajame rohkem koolitusi ja vabatahtlike toetamist.
On vaja kirik ja kogudused orienteerida misjonile ja seda just oma ühiskonnas. Kui me seda suudame siis oleme jätkusuutlikud. Misjon rahvakiriku sees. Peaksime tegelema küsimusega, milline on meie koguduse tähtsus ühiskonnas. Mure edasikestmise pärast on raske. Ainult seal, kus me oma ninaesisest kaugemale näeme ja kus kõik ainult meie ümber ei keerle, suudame me edasi püsida: Saksamaal näiteks koolides ja hoolekandes. Hollandis koolides ja multikultuurses keskkonnas.
Ma usun, et me kõik otsime oma kirikus tükikest kodu. Aga meie ettekujutus kodusest on erinev. Mõni küsib eneselt just peale 2009. aasta sinodit või meie provintsi arengute taustal – kas Vennaste-Uniteet on veel see kirik, kus ma ennast koduselt tunnen. Me peaks end uuesti selles kirikus määratlema. Siiski on meil see, mis meist teistest eristab ja see on mitmekesisus, paljusus. Selles paljususes toimib palju tsentrifugaaljõude. Vaatamata kõigile suurtele erinevustele on meil ühine ülesanne, üks missioon.
Lühendatult ajakirjast „Herrnhuter Bote 12, 2010.
