Hiiumaa hommik oli imeline- soe, veidi sombune, värviviirulisse taevasse tõusva punase päikesekeraga. Oli koolivaheaja viimane päev ja buss ning hommikune laevgi rahvast tulvil.
Kui Tõdvale jõudsin oli piiblitund juba läbi saanud ja palvemajarahvas istus hoolsate perenaiste kaetud laudade taga. Kuigi räägitakse masust on Issand siiski andnud sedavõrd, et lauale on rohkem panna, kui süüa jaksatakse. Tänu selle eest!
Olin Tõdva palvemajas esimest korda. Hoone on ühtaegu vana ja uus. Vastne välisvooderdus, uus katus, siseruumi liigenduseks ehitatud vaheseinad, uusi tugikonstruktsioone ja uus põrand. Laste joonistused ja laagripäevist jäänu. Samas arhailised palkseinad ja valgustid. Enamuses lihtne, taluhoonetele omane käsitöö. Muust sisustusest tõusid esile kõrged kirikupingid, mis andsid lahedalt ruumi saabunud neljakümnele aastapäevalisele.
Peale ühist söömaaega jätkus aastapäev kuulutustunniga. Vendi oli tulnud Raplast ja Harku tn palvemajast, Saku vabakogudusest ja mujalt ümbruskonnast. Sõnavõtud vaheldusid lauludega- üldlaulud, segakvartett ja duett. Pikema kõne pidas v Priit Rannut. Tundus nagu oleks tegu ühe perekonna koosviibimisega, kõik oli lihtne ja loomulik.. Lõpupalves paluti jätkuvat Jumala armu sellele majale, et ka praegune sugupõlv leiaks tee esivanemate palvepaika. Peale tundi jäid osa inimesi veel juttu puhuma ja kohvi jooma, osa kiirustasid koduteele.
Tänu v Urmasele ja tema abikaasale jõudsin ka mina Tõdvalt tagasi linna ja sain õhtul osaleda veel Endla tänava palvemaja kuulutustunnis. Endlasse oli kogunenud ka umbes 40 inimest. Kuna ruum on väike siis peaaegu „täismaja“. Tundi juhatas v Priit Rannut. Üldlaulud olid vastavalt usupuhastuspühale võitlusliku sõna ja hooga. Soololauludega teenis õ Varju Kunz. Kõnelesid v Tiit Niilo Valkla baptistikogudusest ja v Priit Rannut Endlast. Tervitussõna oli ka Hiiumaalt.
Peale lõpupalvet mindi keldrikorrusele, et jätkata tundi kohvilaua taga. Nagu vend ütles – et kohvilauajutud ei muutuks kohvikujuttudeks, selleks võeti osa sõnast ja muusikalistest etteastetest osaduslauda kaasa.
Lõpetuseks tahan öelda, et igal pool kohtasin lahkeid, südamlikke inimesi. Tihedam läbikäimine, osadus on kindlasti see mis aitab meid tunda ühtse koguna. Nii saame üksteist kinnitada ja Jumalariigitöö omas lõigus üksteist aidata. Loodan, et meie Taevasel Isal on vennastekogudusega veel head plaanid ja me kasvame enam kokku üheks koguduseks, mis küll koguneb erinevates palvemajades. Olgu TEMA õnnistus ikka meie üle.
