Selles piiblisalmis saab erinevus inimese ja Jumala vahel selgelt väljaöeldud. Inimlik mõtlemine ja tegutsemine ja jumalik mõtlemine ja teod on kaks põhimõtteliselt erinevat asja. Jumal ja inimene on erinevatel tasanditel. Jumal ei ole selline, nagu me teda ette kujutame. Või mitte ainult selline. Või mitte alati. Jumal on selle sõna paremas tähenduses „ ettekujuteldamatu“. Jumal on alati teine, kui me mõtleme.
Leian, et selline vaateviis on väga trööstiv. Ta võtab meilt surve mingist kindlast jumalapildist eeskuju võtta või kasutada seda kui mõõdupuud. Jumal ja tema tegutsemine ei ole meie ajudega mõõdetavad. Jumal on teiselpool meie ettekujutatavast maailmast. Just sellepärast on ta Jumal. Aegajalt peaksime seda endale meelde tuletama. See aitab meid maapeale jääda, maad jalge alt mitte kaotada. Ettekujutus, et Ta on alati meist suurem, mittemõistetav – see on ju midagi väga trööstivat.
Et me Jumalat ei saa inimlikesse mõtte -ja käitumismallidesse suruda on tõesti kasulik. See jätab meile ruumi isiklikeks mitmekülgseteks ettekujutusteks, soovideks, ootusteks Jumala ja tema teotsemise osas. Me võime ka üllatustega arvestada ja me võime oodata ka meie jaoks ettekujuteldamatut.
Me võime avatud olla Jumala tegutsemisele igasugustes olukordades : Just väljapääsmatutes olukordades, kus me oma ettekujutusjõuga lõpul oleme. Kus me enam mingeid väljapääse ei näe. Kui meid ümbritseb pimedus. Ka siis on Jumalal meie jaoks väljapääs. Konkreetses kogemuses me tunneme Jumala ära. Ja need kogemused Jumalaga on erinevatel inimestel nii erinevad.
Ent me kuulutame tarkust täiuslike seas, aga mitte selle maailma ega selle ajastu ülemate tarkust, kes hävivad, vaid me kuulutame Jumala salajas olevat ja varjatud tarkust, mis Jumal on ette määranud enne maailma-ajastute algust meie auks. 1 Kr 2,6-7
Paulus tundis kindlasti ära, et me Jumalat, Tema tarkust, inimlike mõtetega, sõnadega haarata ja kirjeldada ei suuda. Vaatamata sellele ta proovis ikkagi. Seda rasket keelt on märgata ka selles Korintose kirja lõigus. Ma pean paljusid Pauluse passaaze mitu korda ennem lugema, et jõuda arusaamisele. Nii ka siin. Ja kui lugeda tervet osa, kust see väike lõik on võetud, ka siis ei muutu midagi kergemaks. Pauluse keel on siin raske. Näib peaaegu, et teksti vorm vastab sisule: salapärane, šifreeritud, inimese tavapärase mõtlemise jaoks ei ole see mõeldud.
Sealjuures on lõigu tuum üsna lihtne (arvan mina): Jumal on täis saladust. Tema tarkust me ei tunne. Ta on ja jääb meie eest varjatuks. Me võime ennast pingutada, Piiblit lugeda, usuteadust õppida. Kasu ei ole. Ja nii on see ka hea! Sest mis oleks siis kui me Jumalat täielikult mõista võiksime? Kui me alati võime teada millal ja kuidas Ta toimib? Me kaotame siis palju: lootuse, tröösti, usalduse.
On kindel, et selle maailma suurim saladus on Jumala olemus. Saladus on niikaua mõjus ja jõu allikas, kuni ta on saladus. Avalik saladus ei ole enam mingi saladus ja ta kaotab oma võlu ja toime ja jõu. Loodame, et Jumal ja Tema tegutsemine veel kauaks meie jaoks saladuseks jäävad ja me seda saladust igal päeval uuesti avades lootust, kindlust ja usku oma elu tarvis võita võime.
Thomas Przyluski . Herrnhuter Bote, 11, 2010
