See on Pauluse tunnistus. Ta oli olnud variser haritud ja ustav. Innukas muuõpetuse levitajate tagakiusaja. Siis aga toimus Damaskuse teel sündmus, mis muutis kogu Pauluse järgneva elu. Kuna ta oli innukas kristlaste tagakiusajana siis oli ta ka oma uues elus, Kristuse kuulutajana, innukas. See innukus tõi talle rohkesti ebameeldivusi nende poolt, kelle teenistuses ta enne pöördumist oli olnud. Paulust varitsetakse, püütakse tappa. Nendeks, kes seda teevad ei ole mitte Rooma võimu esindajad vaid suguvennad juudid ise. Nüüd on Paulus nende rollis, keda ta ise alles oli jälitanud, kohtu ette vedanud ja surma saatnud. Kuigi Paulusel oli palju raskusi ei olnud juutidel õnnestunud teda kõrvaldada. Seistes nüüd kuninga ees võib ta tunnistada, et ta on Jumalalt abi saanud.
Pauluse tunnistuse kohta ütles maavalitseja Festus, et suur kirjatarkus on ta jampsima pannud. Ja omavahel arutades nad arvasid, et Paulusel ei ole sellist süüd, mille pärast peaks teda ahelates hoidma. Aga kuna ta ise oli nõudnud keisri kohut siis pidi ta ka kohtu alla minema.
Paulus oli olnud üsnagi täbarates olukordades, ometigi ta ei salanud midagi vaid isegi kuninga ees seistes tunnistas ta Jumalast, kes oli teda imeliselt hoidnud. Pauluse kõne peale ütleb kuningas koguni, et pisut veel ja sa veenad mu koguni kristlaseks.
Usu tunnistamine, nagu see selles apostlite tegude raamatu peatükis on, oli algselt üsna lakooniline – Jeesus on Issand, Messias pidi kannatama ja surnuist üles tõusma. Ajapikku kujunesid välja pikemad ja põhjalikumad usutunnistuse tekstid, mis võtavad kokku kõik selle olulisima, millesse kristlased usuvad. Ka lauluraamatu lõpus on üks tekst, mis kasutusel juba aastasadu - apostlik usutunnistus. Kui me erinevate koguduste liikmetena mõnes küsimuses oleme eriarvamusel, siis apostliku usutunnistuse tekst on see, milles kõik võiksime olla ühel meelel. Siin loetakse üles ristiusuõpetuse tähtsaimad punktid, kui nii võiks öelda. Mõned arvavad, et need usutunnistused on ajalugu ja olid vajalikud siis, kui ristiusuõpetus oli kujunemisjärgus ja rünnatud erinevate eksiõpetuste poolt. Aga samas ei ole usutunnistus siiski oma aktuaalsust ka tänasel päeval kaotanud. Ikka on inimesi, rühmitusi, liikumisi, kes ühe või teise usutunnistuse punkti küsitavaks kuulutavad ja sel viisil püüavad ka Jumala Sõna väänata. Kellele ei meeldi neitsist sündimine, kes juurdlevad ülestõusmise võimalikkuse üle, kellele on Pühast Vaimust saamine probleemiks. Minu arvamus on küll, et usutunnistus sellisena on ka tänasel päeval vajalik ja ta võiks meil ka peas olla. Sellel on see praktiline väärtus, et kui me räägime oma usust siis on meil peas nagu kondikava sellest, mida üks kristlane usub.
Selliselt sõnastatud usutunnistustekstid ei asenda muidugi inimese enda, isiklikku tunnistust sellest, mida tema on kogenud, kuidas Jumal tema elus on toiminud ja toimimas. Vahest tahetakse neid tunnistusi nagu vastandada, et üks on õigem või parem, kui teine. Aga mõlemal on oma roll. Miski ei saa asendada inimese isikliku tunnistust. See on tõendus, et meie Jumal on elav Jumal. Ta ei ole ennast ilmutanud mitte ainult aastatuhandeid tagasi Iisraeli rahvale vaid on täna, aastal 2010 samuti tegutsev. Me saame tema poole pöörduda, saame kogeda palvevastuseid, oleme sageli imeliselt hoitud. Mõned kuulevad veel midagi rohkematki oma kõrvaga või antakse nägemusi. Kindlasti on õige see laulusalm – ainult see, kes vaatab elu lähedalt, näeb Jumala imesid. Peaksime olema tähelepanelikud, erksad. Märkamisega on ju nõnda, et inimene, liikudes ringi ei pruugi midagi märgata. Samas teine inimene samal rajal võib nähtust pikki lugusid jutustada. Jumal oma suuruses ei pruugi olla pealetükkiv ja käratsev. Jumala kohalolu kujutatakse Piiblis tuulepuhanguna, mis toob endaga kaasa vaid sahina või oksa liikumise.
Oma tunnistuse andmine võiks kõige loomulikum asi olla. Me ju ikka räägime, mis meie elus juhtub, miks peaks siis jääma kõrvale need imelised seigad, mis on seotud Jumala lähedaloluga, abiga. Selge, et tunnistamine ei saa inimesele olla mingiks kohustuseks. Igasugused sellelaadsed kohustused pigem kahjustavad, kui kinnitavad.
Kuidas on minu isiklike tunnistustega, koguduses, maailma ees? Paulus ei tunnistanud mitte ainult usuvendadele, õdedele, vaid ka neile, kellelt tal ei olnud loota imestust, rõõmu, tunnustavaid sõnu, vaid hoopis sõimu ja ka füüsilist vaenu. Kui palju julgen mina rääkida Jeesusest, Jumala tegutsemisest täna, minuga? Selleks on julgust vaja. Aga mitte ainult julgust vaid ennekõike usku, kindlust. Tunnistamise juures ei ole tegelikult isik sugugi oluline, kes tunnistab, vaid oluline on see, kellest tunnistatakse. Tunnistaja on üksnes vahendaja. Ta on vajalik, aga mitte peamine. Siin on kindel vahe maailma arusaamadega, nagu me neid loeme, kuuleme, kus inimene mingi asja tunnistajana ennast esile toob või tahab selle eest veel mingit hüvitist saada. Tunnistus on venna kinnituseks, Jumala kiiruseks.
Ka tegu on tunnistus. Arvan, et kui Paulus oleks tumm olnud, oleks ta ometigi tagakiusamise alla langenud. Öeldakse, suudaksin ma olla heaks tunnistuseks Kristusest. Täna on see eriti oluline. Sageli on sõna sedavõrd devalveerunud, et inimeste usaldus erinevate kõnede, kõnelejate, lubaduste, lubajate vastu on väga väike. Seevastu tegu, inimese elu on hoopis kindlam tõendus. Inimese püüd elada kristlasena oma kogukonnas on kahtlemata samas ka usutunnistuseks, mis tekitab ümbruskonnas huvi ka õpetuse vastu, suurendab inimeste usaldust ja lõhub barjääre.
Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ja mind /Paulust/, tema vangi, vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast Jumala väe abil, kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Jeesuses Kristuses enne igavesi aegu, nüüd on aga saanud avalikuks meie Päästja Kristuse Jeesuse ilmumise läbi, kes on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse, mille kuulutajaks ja apostliks ning õpetajaks mind on seatud / P 2. Kiri Timoteosele 1, 7-11/
Aamen.
