EEVK Endla tänava palvemaja aastapäevaks 26. augustil 2012

Armas Endla rahvas!

Apostel ütleb: nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega /Ap 2,46/
Kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures. Aga Issand lisas igapäev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti ./Ap 2, 47/

Tänaseks päevaks, mis on ühtlasi ka Endla palvemaja aastapäevaks on loosungiraamatus salm algkoguduse elust. Kui aastapäevad on sageli tagasivaatamise aeg käidule, oldule siis sellest salmistki leiame ühe osa ammusest koguduseelust.
Otsides lahendusi, muutusi koguduse korraldamisel on läbi aegade mindud tagasi ja otsitud seda aega, mil „kõik“ veel hästi oli ja kus kohas valele teele pöörduti. Püütakse minna tagasi ja alustada uuesti. See on ju mõttekas ja me teeme seda ka eksirännakute korral oma elus.
Erinev on küll see, kui kaugele me kogudusena läheme seda teede hargnemise kohta otsima. Kirikus on mindud algkoguduse aegadesse, aga on leitud ka õige, jätkamist vääriv teeots hoopis keskaegsest Rooma kirikust.
Meie vennastekogudus on pigem selle esimese, algkoguduse juurde püüdnud naasta. Kas on see õnnestunud? Võib vist öelda, et on erinevaid aegasid olnud ja ka kogudus oma palvemajadega on erinäoline. Kui selles loosungisalmis on kirjeldatud olukorda, mis ühele kogudusele vähemalt pikema eksisteerimise korral küll jõukohane ei ole siis ometi me püüame üksmeele, osaduse ja siiruse poole. Et ka algkoguduse elus oli teisi aegu sellest tunnistavad paljud Uue Testamendi epistlid. Apostlid on pidanud uutele, vastrajatud kogudustele kirjutama, kuidas elada ja tänu sellele on ka meil täna see abi Uue Testamendi kirjade näol.
Siiski on nähtavasti iga koguduse elus selliseid aegu, nagu algkogudusel, mil kiputakse sageli osadusse, ollakse vendadega eriliselt lähedased, siirad. Ja need ajad on tõepoolest õnnistusrikkad. Siis on kogudusel ka see osa, mis kiirgab väljapoole ja toob inimesi maailmast.
Praost Täheväli on öelnud: armastust ei saa sundida, käskida ega manitsustega esile manada. Armastus on usu vili. Ta saab alles seal tegevaks jõuks, kus süda on leidnud lepitust ja rahu- Jeesuse andestavas, lunastavas armastuses.
See on Jumala õnnistus, mis kogudusele osaks saab Püha Vaimu kaudu, et me igaüks ja kogudus tervikuna oleme vilja kandmas. See on viljakandmise aeg.
Palugem siis Issandat ennekõike enda pärast oma koguduse pärast ja kui armuaeg kestab, küll saavad siis vennastekoguduse aastapäevasid pidada ka tulevased põlved.
Rahu ja rõõmu Jeesuses Kristuses!

Lui Remmelg
Pühalepa palvemajast

280. aastapäev

21. august  1732  - Herrnhuti esimeste misjonäride lähetamine teistele mandritele.

1732. aastal oli 5 aastat  sellest, kui Herrnhutis  Püha Vaimu juhitud inimesed olid jätnud oma erimeelsused ja ühinenud vennaskonnaks. Või nagu vend Johannes Dunkel on öelnud : „ mil Jumala Vaim pitseri peale vajutas ja tegi vennaste koguduse välis - ja kodumisjoni koguduseks, et neid hingesid koguda, kes Jeesuse veriseid haavasid kummardada tahtsid ja ise tõsiselt Jeesuse jüngriteks jäädes, veel teisi  Jeesusele valupalgaks kogusid.“

 Vendluse südameks oli ja on Jeesus Kristus, tema lepitusohver, ennast äraandev armastus. Teisel kohal on vendade omavaheline osadus. Iga liige kohustub osadust pidama ja seda ise veel süvendama. Kuigi vennastekogu oli väike ja on ka praegu seda , oli soov välja minna väga suur. Tänaseks päevaks on sellest väikesest kogudusest Saksimaal saanud 1600 kogudust üle ilma. Tol ajal oli Herrnhut´is 350 elanikku – praegu on üle maailma uniteedis 985 000 liiget.

Vennastekoguduses ei ole misjon mitte spetsialisteide kohus vaid iga kristlase ülesanne. Kogudus ja misjon kuuluvad lahutamatult ühte, terve kogudus oli sellega hõivatud. Kuidas see võimalik oli ja mis neid selleks sundis? See oli teadmine, et veel on ilmas hingesid, kes ei saa uskuda, kuna nad ei ole Õnnistegijast midagi kuulnud . Üks mustanahaline Taani kuningakoja teenija kõneles kord ühel  koguduseõhtul Herrnhutis Kariibi mere saarte suhkruroo istandikes töötavatest orjadest, sellest viletsusest , mis seal valitseb nii sotsiaalses, kui vaimulikus mõttes. See puudutas kuulajaid väga. Paljud inimesed läksid. Läksid ilma vahenditeta, kaasas vaid oma käsitöölise oskused. Sõitsid üle maailmamerede kohtadesse, kus ei olnud veel keegi kuulutanud. Nad otsisid orjasid, läksid pärismaalaste ja teiste allasurutud rahvagruppide juurde. Nende  kuulutus ei olnud massidele vaid ennekõike üksikule inimesele. See oli teadlik tegutsemine, sest Zinzendorf oli  hoiatanud selle eest –pöörata terveid rahvaid ja teha sealjuures vaid üksikuid jüngreid. Ta hoiatas ka selle eest, et pöördumata paganate pealiskaudne ristiusustamine on saatana töö, mis muudab inimesed õnnetuks.

Ennekõike üksikute võitmine Kristusele, kes seejärel ise asuvad  kuulutama. Mitte laiuti ei pea misjon minema vaid sügavuti.

Baltimaile, Lätti ja Eestisse jõudsid vennad juba 1729 aastal. Nad ei tulnud siia juhuslikult vaid usklikud kirikuõpetajad olid nad siia palunud. Misjonärid olid tegelikult käsitöölised, teenisid oma leiba mõisates käsitööga, olid koduõpetajad jõukamates peredes. See aeg, kes ajalugu tunneb,  oli väga raske. Põhjasõda oli maa laastanud. Mis sõjast jäi selle oli võtnud katk. Täna võiks küll öelda, kas inimesel oli üldse kellelegi teisele loota, kui Jumalale. Christian David, puusepp,  oli esimeste tulijate eesotsas, kes saabusid tollasele Liivimaale.

Esimene periood 1729-1743 s o 14 aastat tegevust siis sulges keiserlik käsk kõik palvemajad ja töö läks edasi vaikselt.  Johannes Dunkel kirjutab oma ülevaates :„ suur vaimutuluke Issandast hakkas põlema 1740 Uppa külas Saaremaal, Kuressaare lähedal. Kus üks abielupaar Jürgen ja Triinu said ärkamist ja hakkasid kiites ja tänades Issanda ime-armu  kuulutama, mis nemad ise Kristuse ristisurma väe läbi olid tunda saanud. Rahvast kogunes nii palju, et hooned ei mahutanud vaid koguneti lausa taeva alla kokku. Kui Hiiumaal ja Saaremaal  tuluke lõkkele lõi, siis süttis ka vaenlase viha seal põlema. Kurat kogus siis kõik oma jüngrid kokku ja tahtis vennaste tööle saarte peal viimast hoopi anda. Saaremaa superintendent, kes keeldus kantslist teatamast, et vennad valeõpetust levitavad ja rahvast eksitavad saadeti Petropavlovski kindlusesse, kus ta enne kohtuotsust 1749 aastal suri. 1743-1764 s o 21 aastat oli seda keeluaega.

1764 uued võimalused mis tõi tegevuse õitsengu. Vaikne aeg oli seda tööd nagu ette valmistanud. 1817 ja edasi oli meie rahvale väga õnnistatud aeg. Palvemajade ehitamine. Siiski on jälle ka vastased jõud tegutsemas seda eriti kiriku poolt, kirikuseaduse kaudu. Enam kandis see lammutamine vilja Liivimaal ja ütleksin, et neid tulemusi on märgata kuni tänase päevani, mil vennastel ei ole ühtki palvemaja Lõuna - Eestis, toonasel Põhja - Liivimaal ja kõik 10 palvemaja on Põhja - Eestis, kuhu kuulub ka Hiiumaa.

 Eesti oli üks neid piirkondasid, kus saksa vennad kuulutustööd korraldasid, saates siia ikka uusi töötegijaid.1914. aastal, I MS puhkemisega, lahkusid saksa vennad meie maalt ja andsid tegevuse juhtimise vend Johannes  Dunkelile ning sellest ajast on Herrnhuti koguduse otsene tegevus meie maal tagasihoidlikum.

Täna saame sellele ajale tänulikkusega tagasi vaadata. Kui eesti rahvas jälle valjemini hakkas Jumala järele hüüdma, kui Thoren ja Österblom Rootsist saabusid oli Lääne - Eesti ja saared see piirkond, mis kergemini Vaimust tuld võtsid. Jah elame siin Hiiumaal tõepoolest sellises kohas, mida Jumal on eriliselt õnnistanud. Ta on kutsunud rahvast patutundmisele ja meeleparandusele. Tänu Jeesusele selle eest. Ja kuigi täna ringi vaadates võime näha, et elame põua ajal siis vähemasti looduses on nõnda, et kui on põud siis muutub maa väga tuleohtlikuks ja kõik võtab kergesti tuld. Kas võib seda meie vaimulikku ellu üle kanda?

Mis oli ja on siis vennaste misjoni eesmärk.

Meie eesmärk ei ole mitte kirikuliikmeid teha, oma kogudust kasvatada vaid aidata inimesi võita Õnnistegijale. Millise kogudusega nad siis liituvad on hoopis kõrvaline asi. Kuigi vennad on eelnevatel aegadel ja mujal ka praegu tõepoolest aktiivsed olnud misjoniväljadel on uniteet siiski suhteliselt väike. Ka tänasel päeval on see nõnda, et meie koosolekud ei ole selleks, et oma kogudust kasvatada vaid ikka selleks,  et me end osaduses  kinnitaksime. Vennaste töö eesmärk on aidata inimesi elavale ühendusele Jeesusega. Vajame selleks palveaega, eestpalveid. Aga vajalikud on ka ainelised vahendid.

Jeesus on andnud misjonikäsu, käsu  minna välja. Välja minemine ei tähenda, et me kõik peaksime maailma äärele minema (mis on olnud UT kaasaegsete inimeste jaoks Hispaania või Rooma). Eks see ole ka see, et me ei elaks vaid sissepoole. Mina ja minu usk,  vaid vaataksime ka enda ümber ringi. Et me huvituksime naabritest oma küla rahvast. Kui meil on osadus Jeesusega ja vendadega siis me suudame seda. Suudame ka väljas poole. Mis on konkreetselt meist igaühe ülesanne see on meie palveteema. Mis on minu osa Kristuse ihus?

Et me saaksime minna välja, selleks vajame Püha Vaimu väge, selleks vajame Jumala õnnistust. Et midagi jagada, selleks peab midagi olema mida jagada. Ei pruugigi midagi erilist ette võtta. Ütleksin siin lõpetuseks meie kogudusevanema Eenok Haameri sõnad – püüda elada ristiinimesena oma kodukohas. Aidaku Õnnistegija meid selles.

Pühalepas,

21. aug 2012

L.R.

/Kasutatud allikad: Johannes Dunkel. Herrnhuti Vennaste Koguduse kahesaja aastase tegevuse ülevaade. Tln 1929.

www.ebu.de/mission/

Septembris on meil rõõm Hiiumaal tervitada soome vendasid (Rootsi Luterlik Evangeeliumiühendus Soomes). 

Kui Jumal lubab kõnelevad v Bengt Strengell ja Juhani Martikainen:

18. septembril 18.00 algusega Vennastekoguduse Pühalepa palvemaja laulu-ja palvetunnis

19. septembril 18.00 algusega Kärdla kirikus.

AASTAPÄEV PÜHALEPAS 2012

Sellel aastal oli palvemaja aastakoosolekud nädala võrra hiljem, kui loosungiraamatu lõpus kirjas. See oli siiski erand, mis tingitud Tallinnas toimunud Kristuspäevast. 

Laupäeva õhtul saime kokku õhtul kell 5. 

Osalejad olid enamuses meie omad inimesed - väljaspoolt oli üksikuid. 

Lauluga teenis EEKL Kärdla koguduse kammerkoor Kristiina Harjaku juhatusel. 

Päeva õpetussalm oli Luuka evangeeliumist. Lugu Sakkeusest, kes tahtis Jeesust näha.

 Õhtu esimene kõneleja oli v Aldur Vunk Pärnu Immaanueli kogudusest. Vend rääkis Jeesuse järgijatest, apostlitest, nende kutsumisest. 

 

Teise kõnelejana sai sõna v Leo Lekarkin vennastekogudusest, endine Endla tänava palvemaja vanemvend, kes praegu teenib diakonina EELK Harju Jaani kogudust. Vend kõneles õnnistamisest, alustekstiks Aaroni õnnistussõnad. Üldlaule saatsid Kristiina Harjak klaveril ja Helje Ugam viiulil.

Koosoleku lõppedes oli lauaosadus.

Pühapäev algas kell 10 jumalateenistusega Pühalepa kirikus. 

    

Jutlustas v Leo Lekarkin, harmooniumil mängis koguduse orelimängija-koorijuht Helle Nittim, laulsid Luguse pühapäevakooli lapsed.

 

Peale jumalateenistust kogunesime jälle palvemaja juurde, et  lõunat süüa ja ilusast ilmast ning koosolemisest rõõmu tunda.

 

Pühapäevane koosolek algas kell 1 pl ühislaulude ja Pühakirja lugemisega. Lauluga astusid üles Luguse pühapäevakooli lapsed Katrin Kõllo juhatusel. Tervituse vend Leo kaudu saatis EELK Misjkonikeskusest Leevi Reinaru.Tervituse saatis ka Bengt Strengell  luterlikust misjoniühendusest Soomes. 

Õde Helju Naur (s. Köster) Hilleste kogudusest tervitas aastapäevalisi südamliku soololauluga ning meenutas aegu, mil ta selles samas Pühalepa palvemajas pühapäevakoolitundides käis.

 

Pühapäeva mõtiskluse aluseks oli Vana Testamendi tekst Jeremija 1, 4-10.

Enne teeleasumist sai taas keha kinnitada ning lapsed said oma teadmisi testida piibliviktoriinis.

 

Tänu kuulub Kõige Loojale, kes lasi kavandatu korda minna. 
Suur tänu ka kõigile kaasa aitajatele – kõnelejatele, lauljatele, mängijatele, lastega tegelejatele, küpsetajatele, keetjatele, korraldajatele.

 Kohtumiseni tuleval suvel!

(Rohkem pilte aastapäeva kuulutuskoosolekutelt ja jumalateenistuselt Pühalepas.)

JEREMIJA 1,4-10

Vana Testamendi kuulus prohvet Jeremija sai sõna Jehoovalt,  kutse sellises vormis, mis nagu ei annakski mingit taganemisteed või tõrkumise võimalust. Nimelt ütleb Issand, et ta pühitses Jeremia prohvetiks juba enne sündimist – enne kui ta ilmavalgust nägigi. Pühitsemine, see tähendab, et ühele inimesele antakse eriline, tema tavapärastest elust ja tööst erinev ülesanne. On öeldud ka, et pühitsemise kaudu eraldatakse inimene erilisse suhtesse Jumalaga.

Jeremija ei ole selle üle sugugi rõõmus ja täis elevust nagu vahest noor inimene, kes on õnnistatud mingisse ametisse koguduse teenimisel. Jeremija hoopis kaebleb – oh Issand Jehoova, vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor!  Jah, kas selles ei ole tal õigus? Tol ajal kehtis nõue, et noored pidid olema tagasihoidlikud.  Inimese iga tõi talle eeliseid. Nõnda on see praegugi idamaades. Meie ühiskonnas on  vanemate austamise nõue üsna tagaplaanile jäänud ja tundub, et mida enam ühiskond sekulariseerub, mida enam ristiusu mõju väheneb, seda rohkem näeme ka kogudustes selliseid tendentse, et noorus on midagi eriliselt väärtuslikku ja vanadus ei too sulle austust  ja kummardusi.

Muidugi võib ka noor inimene olla kutsutud, nagu näeme Jeremija juures. Ja vaatamata tema noorusele või võimekusele inimeste silmis. Issand annab sellele, kelle ta kutsub, ka jõu seda koormat kanda. Meie oma ihulike silmadega ja trafaretsete arusaamistega sageli ei märka seda. Seisame kõrval ja muigame või arvustame oma südames või suuga. Aga Issandal on oma plaanid, mida inimene ei saa alati mõista.

Eks oli Moosese kutsuminegi inimlikus mõttes suur arusaamatus. Ta oli küll juba keskeas, aga ka tema nägi, et tal ei ole selliseid omadusi ja seda jõudu, et koormat kanda, olla rahva juht. Ta oli inimese tapnud, ta oli karistuse eest põgenenud, oli tegev lihtsa karjusena. Kas on see inimese loogika järgi üks edulugu, mis lõpeb kutsega auväärsesse, vastutusrikkasse ametisse. Vist mitte. Aga ometi oli just Mooses see, kes tõi oma rahva Egiptusest välja Kaaninmaa piirile.

10. salmis ütleb Jehoova - ma panen sind kitkuma ja rebima, hävitama ja purustama, ehitama ja istutama. Jah, siin on ka sõnad ehitamisest ja istutamisest. Igal ajal on olukordi, mis vajavad korrigeerimist, meeldetuletusi, manitsusi. See on üks suur õnnistus kui meid noomitakse ja meile meelde tuletatakse seda, mille vastu me eksime. 10 käskugi on ju selleks, et saame oma elu nende valgel hinnata ja joonel hoida, mitte ahistamiseks, inimese vabaduse piiramiseks.

Kuid siin on ka teine pool, istutamine ja ehitamine. Kriitika, puudustele osutamine, noomimine ei saa olla  kuulutuse põhisisu, eriti veel siis, kui see toimub  kurjuse ja kibedusega.

Kui me kasvatame oma lapsi ja nad pahandust teevad või muidu ei vasta oma käitumisega meie soovidele ja üldiselt tunnustatud normidele on üsna kerge lahendus kärkimine, olukorra valjuhäälne, resoluutne muutmine. Tean seda omast käest. Ja  pikk meel kaob, rahu kaob, rõõm kaob. Ja kuidas on armastusega?

Kui vaatame UT Pauluse kirju, mis sisaldavad endas palju konkreetseid õpetusi koguduseelu korraldamise kohta siis Ef 4,1j ütleb Paulus: Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust.

Ka Pauluse kirjas Kolossa kogudusele 3,12 on samalaadne mõte. Ning Rooma kirja 12,10 kus on juttu uuest elust on Pauluse soovitus, kui nii võiks öelda – vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette.

Vennaarmastus ja alandlikkus peaksid olema loosungiks, mis seinale ja südamesse riputada. Kui sageli kohtab äärmist leigust siis teisal, kus ollakse nn pühendunud kristlased, sinna tuleb kuri uhkus, mis hävitab vennaarmastuse. Juba reformatsioonist ja vennastekoguduse algusaegadest on üksikisiku ja Jumala suhe esiplaanile tõusmas. Tänapäeval on individualism  veelgi kesksemal  kohal . Selline pingerida, Jumal-vend-mina ei oma enam endist positsiooni. Olulisem on ikka minu ja Jumala suhe, mina ja Jeesus. Pingerida on muutunud - Jumal- mina-vend. Aga kas ei ole see üks põhjus, miks me kaotame rahu, rõõmu, armastuse? See ei ole vastastikuses austuses ettejõudmise proovimine, sest ennekõike siiski mina ja alles siis vend ja tema huvid, mõtted, käsitlused. Jah sellel teemal on ehk kergem arutleda, kui seda praktiseerida. Aga arvan ja olen enda ümber näinud ja näen ka praegu vendi ja õdesid, kes tõepoolest seda suudavad ja on sellega oma koguduses ja ka eri koguduste vahelised silla ehitajad ja hoidjad, rahu sobitajad. Tänan tõesti Jumalat nende eest, sest see and on seemne külvajatele väga väärtuslik.

Kindlasti ei saa me leppida mitmete õpetustega, mida levitatakse ja ka hoiakutega, aga otsigem ja toetugem ikkagi ühisele osale ja palugem Jumalalt selgust tekkinud olukordadesse. Juba VT rahvas teadis kui oluline on valvur, mis valvab huuli. Täna, on see veelgi tähtsam. Mis on see, mida ma kuulutan, millest räägin, kas see peaks kuidagi kedagi või midagi paremuse poole nihutama? Kas see on Jumala tahtmine, kuidas tema Sõna tõlgendan? Need on minu viimaste päevade mõtted .

Jehoova , kui ta kutsus Jeremija andis talle ülesande ja selles oli nii üht kui teist kitkumist ja purustamist, istutamist ja ehitamist. Teame, et Jumal on hea ja armuline. Kolgata ohver, ristipuu,  tuletab meile seda igal päeval meelde. Jumal on armuline iga inimese suhtes. Ta küll  põlgab pattu, aga annab andeks kahetsejale, meeleparandajale. Kas peaks Jumalal selle kitkumise ja purustamise juures olema tahtmine kõik hävitada. Arvan, et ei. Vaid nii palju, et enam ruumi anda istutamisele ja ehitamisele.

Õnnistagu Jumal meie iga sõna ja tegu, mis viib  meid vennaarmastuse ja kõigi nende andide poole, mis on armastus ja rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, ustavus, tasadus ja enesevalitsus.

Lui Remmelg,

Pühalepas, 5.08.2012

Juulikuu palve- ja laulutunni pilte

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Vennastekoguduse suvepäev Nissi palvemajas 30. juunil 2012

Suvepäevale sõitsime juba 29. juuni päeval. Ilm oli imeilus-päikeseline ja tuulevaikne. Suur laev, mõned reisijad ja autod, kes nädalavahetuseks saarelt lahkumas.

 

Sõitsime Haapsalust Nissi poole. Mina olen vaid üks kord Nissist läbi sõitnud, kuigi Tallinn- Haapsalu maanteelt olen Nissi kiriku siluetti imetlenud aastakümneid. Tänu üle põldude paistvale kirikule jõudsime ilma ekslemata kohale. Nissi tundus mulle ühe kompaktse asulana, milles tooni annavad suured paneelelamud, jaanipäevaaegsete kõrgete keraheinaväljadega. Nostalgiline mälestuspilt lapsepõlvest, mil iga vaba tee- ja kraaviäär, õuenurk pidi andma talveheina üksiklehmapidaja elu ja pensionitoele.

Kui sageli on vaja kirikut või palvemaja otsida kuskilt metsast või muidu üksildasest paigast, kuna asustus maal on aastasadade jooksul nihkunud siis Nissis on teisiti – kõik on koos. Palvemaja kõrval on kohe korruselamud ja väikese jalutuskäigu kaugusel kirik ning kogudusemaja. Näha on, et koguduserahvas oma hoonete eest hoolitseb. Palvemaja on ilusate hooldatud lillepeenardega ja kirik ning selle ümbrus paljudele eeskujuks.

Vennaste suvepäev tõi koosolekutele avatavalt üle 100 inimese. Päev algas hommikul kell 10 avakoosoleku ja piiblitunniga ning  lõppes  kella 7 paiku õhtul muusika- ja misjoniõhtu ning lõpusõnadega. Paljud olid terve pika päeva, mõned jälle hommiku - või õhtupoolsetel koosolekutel.

Avakoosolekul rääkis peavanem v Haamer muuhulgas sellest, mis on siis vennastekogudus, milline roll on olnud kogudusel minevikus ja millele peaksime praegu enam keskenduma. Kogudus on väike, aga on olemas see seeme, see seemnevili, mis võib võrsuda ja vilja kanda. Vend küsis, kas oleme valmis end täielikult andma Jumala kätte ja ütlema – kasuta mind?

 

Piiblitunni pidas  v. Ehasalu Valgamaalt. Teema oli misjonist, aluseks UT Apt raamat. Üles kerkis jällegi see küsimus: “Mida teha?“ Kas peame ootama, et inimesed tuleksid Jumala kotta või peame ise aktiivsed olema ning tegutsema? Seekord jäi kõlama seisukoht, et meie istume paigal ja inimesed tulevad meie juurde kogudusse – see on Piibli järgne õpetus. Nagu nelipühapäevil, inimesed tulevad ja veenduvad. Arusaamine, et meie peame minema inimeste juurde on väga laialt levinud. Aga kas? oli v. Ehasalu küsimus kuulajatele.

Lähemalt puudutati veel küsimusi keeltega rääkimisest, UT ja VT suhtest, otsimisest.

„Jumal otsib inimest, mitte inimene Jumalat, mis on aktiivse inimese mõte, aga ei ole kunagi nõnda“ oli õpetaja väide, mis mõnelegi mõtteainet pakkus.

Piiblitund tekitas mitmeid küsimusi käsitluse osas ja mõned küsimused kuulajate poolt ka esitati. Omalt poolt arvan, et seda teemat jätkunuks mitmeks päevaks ja oleks ehk võinud veel väiksemateski ringides arutada ja oma küsimustele julgemalt vastuseid nõutada. Siiski oli päevakavas piiblitunniks vaid üks tund. Aga oli huvitav ja kuulajaid haarav ettekanne.

Päeva esimene pool lõppes lõunasöögiga. Kohal oli ehtne puudega köetav välikatel ja maitsev supp valmis kohapeal. Perenaised olid sedavõrd tagasihoidlikud, et minusugune hajevil inimene ei märganudki, kuidas see toitlustamine kõik korraldati.

 

Pealelõunases kuulutustunnis kõnelesid palvemajade esindajad. Nissist vend Jüri Pootsmaa, Tallinnast Harku tänava palvemajast õde Laine Pootsmaa ja Endla tänava palvemajast vend Endel Mikker, Pikaverest õde Silvi Lootsmann, Hagerist vend Agu Kaljuste, Pühalepast vend Lui Remmelg, Nabalast vend Jaane Lend.

Kõnelesid veel Urmas Oras Tartust ja Elmar Reinsoo Kihelkonnalt Saaremaalt.

Vend Pootsmaa Nissist rääkis palvemaja ajaloost. Selle kandi rahvas oli jõukas ja üksmeelne. Palvemaja ehitati üles 10 kuuga. Peale palvemaja võõrandamist hoiti seal isegi laskemoona. Hiljem jaotati maja vaheseintega korteriteks ja oli kasutusel elamuna. Kui vaadata palvemaja lage on ka täna näha väikeste korterite asukohad.

Praegu on palvemaja  korrastatud,  ruumid on heledates toonides ja valgusküllased. Ka ümbrus on hooldatud ja õiterohke. Vend Pootsmaa ütles, et on  seda tänast päeva igatsusega oodanud ja tänab Jumalat, et siin Nissis on see seeme säilinud.

Üldlaule saatis õde Maarika Kahar Endla tn palvemajast. Õde Varju Kunz astus üles soololauludega. Taaniel, Tobias ja Anna Elisabeth Remmelg Pühalepast laulsid kaks laulu –  „Sama taevas, sama maa“ ja „ Päästa Eesti rahvas“. Kõige jõulisema heliga teenis Hageri koguduse puhkpill.

Päeva lõpu muusika – ja misjoniõhtu oli Juha ja Anu Väliaho juhtida. Muusika osas teenis perekond Jalakas. Vend Jaanus Jalakas Kuusalu palvemajast ütles ka tervituse. Õde Anu Väliaho rääkis misjonitööst Venamaal hõimurahvaste juures.

 

Aga aeg oli möödunud märkamatult ja päev veerenud õhtusse. Üheksa tunni sisse oli mahtunud väga palju. Väga palju. Pidin jälle tõdema, et olemise ja jutuajamise aega ei jäänudki. Kui siis küsiti, kas keegi on selle vastu, kui ka järgmisel aastal kokku tulla, ei olnud ainsatki häält. Tänu Jumalale selle võimaluse eest olla koguduse osaduses. Tänu korraldajatele ja kohaletulijatele.

 

Loodan küll, et ka järgnevatel aastatel leiame selle võimaluse kord aastas ühes palvemajas terve vennastekogudusega koos olla.

Lui Remmelg,

Pühalepa