Jan Hus 1415-2015

Tänavune, 2015. aasta toob meile kaks tähtpäeva: 800 aastat esimesest ulatuslikumast ristimisest eestlaste maal, nagu kirjutab Vello Salo väikeses aastapäeva trükises „ Maarja Maa Lugu“ ja 600 aastat tsehhi reformaatori Jan Hus´i põletamisest tuleriidal nagu kirjutab vennaste kuukiri.

Miks see teema mulle nõnda südamelähedaseks sai, et võtsin asja uurida? Sellepärast, et meie EELK on esimest tähtpäeva suurejooneliselt tähistamas Tartus toimuva kirikupäeva ja kiriku laulupäevaga, samas usukannataja Jan Hus´i surmaaastapäevast ei ole meil Eestis siiani suurt midagi kõneldud. Vaatasin eestikeelsest internetist – tühjus. Oleksin ka ise teadmatuses olnud, kui ei oleks lugenud saksa vennaste ajakirjast Herrnhuter Bote, et 2015. aasta on seal Jan Hus´i mälestusaasta, mille raames toimub aasta vältel samuti erinevaid üritusi.

Miks on see nii, et eesti protestantidel on ühed mälestuspäevad ja saksa omadel teised? Oleme ju selles mõttes üks, et usupuhastuse järgselt on võimalus olnud oma kogudused rajada nii luterlastel, kui vennastekogudusel, nii eestlastel kui sakslastel.

Eesti kirik, kandes usupuhastaja Luther´i nime mälestab suurejooneliselt katoliku kiriku poolt läbiviidud eesti rahva ristimist, kus rist käis koos mõõgaga ja ristimisvesi „segunes“ verega? Saksa vennad mälestavad Jan Husi põletamist ketserina, sellesama ilmalikustunud kiriku poolt.

Miks nii?

Aga kes oli Jan Hus? Oma kooliajast mäletan, et ta oli kiriku ohver ja selletõttu muidugi ei unustatud ateistlikus riigis tema nime ka kooliõpikuist. Aga täpsemalt -

Jan Hus oli oma aja haritud inimene, õppinud Praha ülikoolis ja seal ka dekaanina töötanud. 1400. aastal preestriks pühitsetud, kuid 9 aasta pärast preestri õigustest ilma jäänud ja ka kirikust välja heidetud. Mida ta oli siis teinud? Ta oli olnud vastu kiriku ilmalikustumisele, vaimulike, sealhulgas kõrgete vaimulike kõlvatule elule, ta mõistis hukka indulgentside müümise ja kiriklike talitustega „äritsemise“,….

Jan Husi jaoks oli kirik väljavalitute osadus, mitte hierarhia. Ainsaks normiks usu osas oli talle Piibel. Nagu näeme on need samad seisukohad, mis alles 100 aasta pärast esile pääsesid. Alles 1517 aastal, kui algas reformatsioon, mis lõppes sellega, et rooma kirik oli enda kõrval sunnitud nägema evangeelseid osaduskondi, kogudusi, kirikuid. See tee ei olnud kerge. Jan Hus pidi oma vaadetele kindlaks jäädes tuleriidale minema. Jan Huś ´i märtrisurmast möödus veel 100 aastat ja siis ei suutnud mõõk enam langenud kirikut päästa. Ja kuigi rooma kirik lõhenes, tõi see ometi nagu uue tõusu ristikogudusele.

Vennastekogudus on üks protestantlik kogudus. Saksamaal iseseisev vabakirik, meil Eestis ja ka Lätis iseseisev kogudus, seotud luterliku kirikuga. Vennastekoguduse sünnipaik on Ida - Saksamaal, Herrnhutis. Selles Saksamaa nurgas, mis piirneb Tsehhi aladega, Böömi - ja Määrimaaga. Seesama piirkond on väga oluline ka tsehhi reformatsioonile.

Milleks üldse see ajaloos kaevamine ja vanade kurbade sündmuste meenutamine? Kirjutan seda selleks, et me oma evangeelset vabadust kalliks peaksime ja seda teadmatusest või mõtlematult ei hülgaks vaid vastupidi, otsiksime osadust ennekõike evangeelsete kaaslaste hulgas ja tõde vaid Pühakirjast. Selleks, et me oma vabadust ei kaotaks, et me seda ise ära ei annaks. See vabadus ei ole kergelt tulnud, see on palju märtrite verd maksnud. Ja mitte paganate või türklastega võideldes vaid võitlused on võideldud ristikiriku enda sees.

Kui me sel aastal Maarjamaa aasta üritustest kuuleme või osa võtame siis ärgem unustagem ka Jan Hus ´i ja tema teed.

Mida teha?

See on üks küsimus, mis on tõusnud olemise keskmesse. Mõned nädalad on sellest, kui meie riigikogu hääletas seaduse poolt, mille vastu olid aktiivseks muutunud isegi muidu poliitikakauged inimesed. Minagi saatsin kirju ja allkirju ja vähest ainelist abi ja tegin palvet. Ilmatu hulk kallist aega kulus uudiste uurimise peale. Mitmed meie saarelt jõudsid ka Toompeale meeleavaldusele. Tänavale meelt avaldama, kus nad ehk kunagi ei olnud käinud. Vähemasti mitte meie oma riigi otsuste vastu häält tõstmas.

Ikkagi tehti riigikogu poolt masendav otsus. Selge, et see olukord toob esile küsimuse – mis saab edasi.

Järgnenud pühapäeval algas Haapsalu baptistikoguduse koosolek väga raske määratlusega – meie riik on avanud ukse kurjusele. See oli riigikogu, meie oma riigikogu otsus.

Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide liidu president saatis internetis teate, palume, palume edasi.

Veebileht Meie kirik mis paljus koostöös katoliiklastega, räägib kultuurisõjast ja meenutab roosikrantsi ristisõdasid ja neis saavutatud võite.

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni kaitseks lubab oma tegevust jätkata, et kevadistel valimistel ei valitaks uude riigikogusse neid, kes seaduse poolt hääletasid ja meie rahva enamuse arvamusega üldse ei arvestanud. Eks ole muidugi õige, ei vali ka mina meie Hiiumaa saadikut, kes nõnda on teinud.

Oleviste tunnis arutlesid vennad selle üle, et vene piir on võsastunud, segane ja kohati raskesti määratav. Sealt toodi olukord üle koguduse ja maailma konteksti . Nii nagu meie riigipiir vajab puhastamist ja märgatavaks muutmist nõnda ka piir, mis on maailma ja koguduse vahel.

Need on mõned kristlaste või koguduste esmased reaktsioonid.

Mida teha?

Me oleme kristlik vähemus paganlikus riigis. See samm, mis astuti kinnitab minu öeldut veelgi. Kui kuulata, millised ristiusuõpetuse vastased seadused on EL riikides vastu võetud ja mida meilgi peatselt arutama hakatakse siis ka see kinnitab, et me oleme paganlikus riigis. Arvan, et üsnagi mõttetu on esmajoones tegudega midagi sellises riigis püüda muuta. Muidugi on meid üles kutsutud ülemate eest palvetama ning me peame taotlema, et riigis rahu ja kord valitseksid. Seda teeme. Siiski on palju ülesandeid ja me peame ikka ja jälle valima, mida teha ja mida teisejärguliseks jätta.

Me palusime ja saime sellise vastuse. Teame, et Jumal teeb üle palvete, Jumal on hea, Jumal on armastus.

Mida mina selles olukorras enda jaoks olen head leidnud. See on mind raputanud tuimusest, see juhtis mind sellele, et enam mõelda, mis on minu, meie osa selles ehk hoopis uues olukorras. Olukorras, kus kristlaste suhe maailmaga sarnaneb enam ja enam algkoguduse aegadele. Väikesed kristlaste grupid keset paganlikku elukorraldust. Aeg enne Constantinuse pööret. Küsimus, kas sellel ajal oli maailma ja koguduse vaheline piir hägune või olematu nagu seda tänapäeval võib kohata? Üks lugupeetud inimene hoiatas – ei tohi hakata müüre ehitama. Olen selles osas siiski teist meelt. Mida saab üks kogudus teha on just see – määrata piirid. Esimene vastutus on usukaaslased. Me peame teadma kus on koguduse piirid.

Usu puudumine või leigus usuasjades on selle põhjus, miks meil ei ole kiriku ja maailma vahel piiri. Tallinnas on kesklinnas Jaani kogudus. Sellel kogudusel on olnud häid aegu, Jumal on sinna saatnud ustavaid töötegijaid. Kui usklikud luterlased on pidanud Tallinnasse siirdudes kogudust valima siis on nad ikka Tallinna Jaani koguduse valinud. Eks ole seal praegugi usklikke õdesid - vendi. Aga seal on ka õpetaja, koguduse karjane, kes kuulub ühtlasi vabamüürlaste organisatsiooni, kuigi EEKL õpetuskomisjon on öelnud, et ei või sellise organisatsiooniga liituda ja ka piiskoplik nõukogu on soovitanud vaimulikel sellistesse organisatsioonidesse mitte kuuluda.

Meie kirik ja kõik Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvad kirikud võtsid ühise, eitava seisukoha samasooliste kooselu reguleeriva seaduse osas. Jaani koguduse töötegija, koorijuht on aga sellesama, ristiusu õpetuse vastase seaduse algatajarühmas ning viib oma nägemuse jõuliselt ka kogudusse. Hoopis usklikud inimesed surutakse nurka ja peavad leplikud olema. Koguduse koda ei ole enam palvekoda vaid kultuurimaja, kus pjedestaalile on tõstetud inimene, kes on kirjutanud teose, inimene kes selle publikule virtuooslikult ette kannab. Kas on viimaks kojaisandal sellises kojas kohta?

See on vaid üks näide koguduse ja maailma vahelise piiri puudumisest. Millist kahju sellised olukorrad kogudusele toovad, milliseid pingeid usklikes inimestes tekitavad. Kas me ei peaks nendest asjadest siiski rääkima ja ka palveid tegema, et Jumal saadaks veel meeleparanduse aegu. Et inimestena märkaksime, et me teeme midagi väga valesti.

Vennastekoguduse liikmed on läbi ajaloo olnud peamiselt luterliku kiriku liikmed. Ja kes on veidigi kirikuajalugu lugenud teab, et meie vennastekoguduse üks püüdlus on olnud – mitte minna kaasa maailmaga, astuda vastu maailma meelele koguduses. Sõna on võetud isegi vaimulike ülemate vastu, kui nood avalikkes pattudes on elanud või valeõpetusi kuulutanud. Luteri kirikus oli enne sõda liikumine – uusprotestantism. Kuhu see viis. Ei kuhugi. Vaid palju segadust ja pahandusi. Kriitiline lähenemine pühakirjale jõudis isegi kantslitesse. Usklik inimene ei vaja Piibli kriitikat. On kõigile teada, et Piibli õpetus on paganaile narruseks. Seda ütleb meile Piibel ise. Piiblit loetakse uskliku südamega, mitte kriitilise meelega. Püha Vaim on see Kes meid valgustab, et me õigesti mõistaksime. Selleks ei ole vaja kriitilisi meetodeid.

Miks nii palju negatiivsust? Ka praegu selgitavad usuteadlased, õpetatud inimesed, kuidas senine pühakirja tõde ei olegi enam tõde. Liberaalsed arusaamad, inimesekesksus, meelelahutus tuleb kirikusse. Lääne luterlikest kirikutest on meil väga palju kurbi näiteid. Kas me peaksime kõik selle kaasa tegema. See mis on praegu riigikogu otsus võib väga kiiresti olla kirikukogu otsus, aga siis on juba hilja. Peame täna sellest järeldused tegema. Peame vastustust võtma. Peame ka välja ütlema, kui maailma ja koguduse vaheline piir on kadumas. Maailm läheb oma teed, aga Kristuse kogudus tahab ju Jumala juurde saada. Kas see tee mida mööda oma kogudusega läheme viib meid ikka sinna?

Tänane loosungiraamatu järgne õpetustekst on Pauluse kirjast Kolossa kogudusele, 1 ptk 14 salm: kelles (ehk siis Jeesuses Kristuses) on meil lunastus, pattude andeksandmine. Piiblis on selle peatüki alapealkirjaks tänu ja palve koguduse eest.

Paneme rõhu kogudusele, võtame aega koguduse kasuks, inimeste kasuks, kes kuuluvad Kristusele. Ärgem killustagem aega ja jõudu mis meile on antud. Panustame kogudusetöösse, Jumala Sõna levikusse. Seda tööd ei tule meie eest tegema ei loomakaitsjad ega numismaatikud ega jahimehed. Kogudus on maailmas see koht kuhu kuuluvad need kes on Kristuse omad ja seal on meie esmane vastutus perekonna kõrval. Kui palju on siin tööd! Praegu oktoobris peetakse lõikustänupüha, mis on ennekõike tänu Jumalale andide ja hoidmise eest. Laulame tänulaule ja jagame meile antut, mõtleme sellele, mis on meile sel aastal osaks saanud. Laulame ka „Laiad väljad valendavad“, öeldes sellega, et lõikust on palju ka Issanda põllul, ka see töö vajab tegemist. Inimesed vajavad Jumalat. Tööd on palju, palugem, et Issand annaks ergast meelt, mõistmist, mida teha, et teeksime õigeid, Temale meelepäraseid otsuseid.

Kuigi palvevastus on olnud esmapilgul kurvastav on ta siiski kasu toomas. Mõelgem igaüks mida saan mina teha oma koguduses oma kristlaste osaduses.

L.R.

JEREMIJA 1,4-10

Vana Testamendi kuulus prohvet Jeremija sai sõna Jehoovalt,  kutse sellises vormis, mis nagu ei annakski mingit taganemisteed või tõrkumise võimalust. Nimelt ütleb Issand, et ta pühitses Jeremia prohvetiks juba enne sündimist – enne kui ta ilmavalgust nägigi. Pühitsemine, see tähendab, et ühele inimesele antakse eriline, tema tavapärastest elust ja tööst erinev ülesanne. On öeldud ka, et pühitsemise kaudu eraldatakse inimene erilisse suhtesse Jumalaga.

Jeremija ei ole selle üle sugugi rõõmus ja täis elevust nagu vahest noor inimene, kes on õnnistatud mingisse ametisse koguduse teenimisel. Jeremija hoopis kaebleb – oh Issand Jehoova, vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor!  Jah, kas selles ei ole tal õigus? Tol ajal kehtis nõue, et noored pidid olema tagasihoidlikud.  Inimese iga tõi talle eeliseid. Nõnda on see praegugi idamaades. Meie ühiskonnas on  vanemate austamise nõue üsna tagaplaanile jäänud ja tundub, et mida enam ühiskond sekulariseerub, mida enam ristiusu mõju väheneb, seda rohkem näeme ka kogudustes selliseid tendentse, et noorus on midagi eriliselt väärtuslikku ja vanadus ei too sulle austust  ja kummardusi.

Muidugi võib ka noor inimene olla kutsutud, nagu näeme Jeremija juures. Ja vaatamata tema noorusele või võimekusele inimeste silmis. Issand annab sellele, kelle ta kutsub, ka jõu seda koormat kanda. Meie oma ihulike silmadega ja trafaretsete arusaamistega sageli ei märka seda. Seisame kõrval ja muigame või arvustame oma südames või suuga. Aga Issandal on oma plaanid, mida inimene ei saa alati mõista.

Eks oli Moosese kutsuminegi inimlikus mõttes suur arusaamatus. Ta oli küll juba keskeas, aga ka tema nägi, et tal ei ole selliseid omadusi ja seda jõudu, et koormat kanda, olla rahva juht. Ta oli inimese tapnud, ta oli karistuse eest põgenenud, oli tegev lihtsa karjusena. Kas on see inimese loogika järgi üks edulugu, mis lõpeb kutsega auväärsesse, vastutusrikkasse ametisse. Vist mitte. Aga ometi oli just Mooses see, kes tõi oma rahva Egiptusest välja Kaaninmaa piirile.

10. salmis ütleb Jehoova - ma panen sind kitkuma ja rebima, hävitama ja purustama, ehitama ja istutama. Jah, siin on ka sõnad ehitamisest ja istutamisest. Igal ajal on olukordi, mis vajavad korrigeerimist, meeldetuletusi, manitsusi. See on üks suur õnnistus kui meid noomitakse ja meile meelde tuletatakse seda, mille vastu me eksime. 10 käskugi on ju selleks, et saame oma elu nende valgel hinnata ja joonel hoida, mitte ahistamiseks, inimese vabaduse piiramiseks.

Kuid siin on ka teine pool, istutamine ja ehitamine. Kriitika, puudustele osutamine, noomimine ei saa olla  kuulutuse põhisisu, eriti veel siis, kui see toimub  kurjuse ja kibedusega.

Kui me kasvatame oma lapsi ja nad pahandust teevad või muidu ei vasta oma käitumisega meie soovidele ja üldiselt tunnustatud normidele on üsna kerge lahendus kärkimine, olukorra valjuhäälne, resoluutne muutmine. Tean seda omast käest. Ja  pikk meel kaob, rahu kaob, rõõm kaob. Ja kuidas on armastusega?

Kui vaatame UT Pauluse kirju, mis sisaldavad endas palju konkreetseid õpetusi koguduseelu korraldamise kohta siis Ef 4,1j ütleb Paulus: Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust.

Ka Pauluse kirjas Kolossa kogudusele 3,12 on samalaadne mõte. Ning Rooma kirja 12,10 kus on juttu uuest elust on Pauluse soovitus, kui nii võiks öelda – vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette.

Vennaarmastus ja alandlikkus peaksid olema loosungiks, mis seinale ja südamesse riputada. Kui sageli kohtab äärmist leigust siis teisal, kus ollakse nn pühendunud kristlased, sinna tuleb kuri uhkus, mis hävitab vennaarmastuse. Juba reformatsioonist ja vennastekoguduse algusaegadest on üksikisiku ja Jumala suhe esiplaanile tõusmas. Tänapäeval on individualism  veelgi kesksemal  kohal . Selline pingerida, Jumal-vend-mina ei oma enam endist positsiooni. Olulisem on ikka minu ja Jumala suhe, mina ja Jeesus. Pingerida on muutunud - Jumal- mina-vend. Aga kas ei ole see üks põhjus, miks me kaotame rahu, rõõmu, armastuse? See ei ole vastastikuses austuses ettejõudmise proovimine, sest ennekõike siiski mina ja alles siis vend ja tema huvid, mõtted, käsitlused. Jah sellel teemal on ehk kergem arutleda, kui seda praktiseerida. Aga arvan ja olen enda ümber näinud ja näen ka praegu vendi ja õdesid, kes tõepoolest seda suudavad ja on sellega oma koguduses ja ka eri koguduste vahelised silla ehitajad ja hoidjad, rahu sobitajad. Tänan tõesti Jumalat nende eest, sest see and on seemne külvajatele väga väärtuslik.

Kindlasti ei saa me leppida mitmete õpetustega, mida levitatakse ja ka hoiakutega, aga otsigem ja toetugem ikkagi ühisele osale ja palugem Jumalalt selgust tekkinud olukordadesse. Juba VT rahvas teadis kui oluline on valvur, mis valvab huuli. Täna, on see veelgi tähtsam. Mis on see, mida ma kuulutan, millest räägin, kas see peaks kuidagi kedagi või midagi paremuse poole nihutama? Kas see on Jumala tahtmine, kuidas tema Sõna tõlgendan? Need on minu viimaste päevade mõtted .

Jehoova , kui ta kutsus Jeremija andis talle ülesande ja selles oli nii üht kui teist kitkumist ja purustamist, istutamist ja ehitamist. Teame, et Jumal on hea ja armuline. Kolgata ohver, ristipuu,  tuletab meile seda igal päeval meelde. Jumal on armuline iga inimese suhtes. Ta küll  põlgab pattu, aga annab andeks kahetsejale, meeleparandajale. Kas peaks Jumalal selle kitkumise ja purustamise juures olema tahtmine kõik hävitada. Arvan, et ei. Vaid nii palju, et enam ruumi anda istutamisele ja ehitamisele.

Õnnistagu Jumal meie iga sõna ja tegu, mis viib  meid vennaarmastuse ja kõigi nende andide poole, mis on armastus ja rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, ustavus, tasadus ja enesevalitsus.

Lui Remmelg,

Pühalepas, 5.08.2012

Jk 4, 13-15

Kuulge nüüd, kes ütlete: „Täna või homme me läheme sinna linna ja viibime seal aasta ja kaupleme ning saavutame kasu“- teie, kes ei teagi, missugune on homme teie elu; sest te olete suits, mida pisut aega nähakse ja mis siis haihtub – selle asemel et ütelda: „ Kui Issand tahab ja me elame, siis teeme seda ja teist!“

Juudid olid minevikus ja on ka tänapäeval osavad ja edukad kaupmehed. See kirjakoht on vägagi iseloomulik näide ühtedest edukatest, enesekindlatest inimestest. Ja see sama suhtumine on praegugi väga levinud. Tänapäeva inimene, kes on paljugi saavutanud, sõltudes ehk loodusest vähem ja suudaks nagu rohkem erinevaid situatsioone ette näha - muutub üha enesekindlamaks. Mina otsustan, mina lähen, mina teen ja olen.

Siin, saarel elades, on mõnikord ehk rohkem tunnetatav inimese soovide ja tegelikkuse konflikt. Meri on see, mille kaudu meie eest otsustatakse, kas me läheme ja tuleme, saame mandrile või mitte. Plaanime - ja väga on vaja, aga istud ikka rahulikult kodus. Kui nüüd inimene juba arvestab sellega, siis tavaliselt säilitab ta ka rahuliku meele ja see vahel eristabki saareelanikku mandriinimesest. Rahulikult alluda looduse diktaadile, teades, et mina inimesena ei ole siin lõplik otsustaja.

Tundub nii, et mida parem aineline elujärg, seda enam enesekindlust on, seda enam arvatakse, et see kõik, mis mul, ongi mulle ette nähtud, see on minu pingutuste, taiplikkuse, kavaluse jne vili. Selline mõtteviis võib kergesti viia suurte probleemideni, kui elustandard, aineline jõukus peaks veidikenegi langema.

Kauplemine ei ole iseenesest halb, vt Hs 27,12jj Kohapealt odavalt osta ja viia mujale ning võimalikult kallilt müüa.

Koguduse arengukavagi võib ka teatud mõttes vajalik olla, samas ei maksa arvata, et see arengukava või sihtide seadmine ka meid sinna viib, millest me unistame. Kavad vajavad ikka ja jälle korrigeerimist ja kui need kavadki väga olulisele kohale asetada, neid liialt tähtsustada, võime sageli kurvastuda, et see või teine eesmärk on ikkagi kättesaamatus kauguses. Kuid jah, planeerimine ei ole iseenesest halb tegevus. Sellele viitab ka kirjakoha sõna „selle asemel, et ütelda“. Meie elu on Jumala käes.

Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Mt 6, 34. Me ei tea õigupoolest mis homme juhtub. Võime küll kavandada, kuid inimene on kaduv. Selle kaduvuse sümbolina on toodud siin tekstis „suits“. Kuidas saab kaduv inimene siis midagi kindlat homse päeva kohta väita. Jah tal on ehk elukogemus, mis ühte või teist asja kinnitab.

Kui Issand tahab, siis me elame ja teeme seda ja teist. Paulus on kasutanud neid sõnu ja mõnedes kirjakohtades jätnud ka ütlemata. Igal juhul, kui me ka neid ei ütle, peaksime sellega arvestama, sellele mõtlema, et me saame väga kindlalt näivaid „asju“ väita vaid tingimisi. Selle tänapäevase inimese jaoks ehk liialt kõrgelennulise väljendi kasutamine võiks siiski loomulik olla, kuna see aktualiseerib ikka ja jälle väga olulise tõsiasja – lõplikult ei ole inimene otsustaja, vaid seda on Jumal, meie Taevane Isa. Kõik sünnib nõnda nagu Kõigeväeline seda sündida laseb. Kas see meie plaanidega ühtib selgub siis, kui aeg selleks on käes.

Billerbeck: Rabide kirjanduses on järgmine lugu:

Oli rikas mees, kellel palju põldusid, aga polnud küllalt härgi põldude kündmiseks. Mida see mees tegi? Mees võttis oma rahakoti 100 teenariga ja läks teise linna, et osta künniloomadeks härgi või lehmi. Teel tuli vastu Eelija (olgu ta õnnistatud!) Eelija küsis, kuhu sa lähed? Mees vastas- lähen külasse, kus on härgi, et osta sealt härgi või lehmi. Eelija õpetas-ütle, kui Jumal tahab, siis.. Mees vastas, kas ta tahab või ei taha, kuid vaata, raha on mul siin ja ma teen mis mul vaja teha. Edasi minnes kaotas mees oma raha ära ja pidi tooma kodunt uue raha.

Teist korda kohtus ta Eelijaga, järgnes samasugune kõnelus ja jälle läks mehel raha kaduma. Veelkord käis mees kodust uut raha toomas ja veelkord kohtus ta Eelijaga. Eelija küsis jälle – kuhu sa lähed? Seekord vastas mees – härgi ostma, kui Jumal tahab. Seepeale ütles Eelija – mine rahus ja õnn sulle kaasa. Edasi minnes leidis mees oma raha üles ja sai rohke õnnistuse osaliseks.

Mida siit järeldada see on vast kõigile selge – mitte arvata, et mina olen lõplik otsustaja.

Pühalepas, 19.04.2011

Mt 26,41

VALVAKE JA PALVETAGE, ET TE EI SATUKS KIUSATUSSE

Need on Jeesuse sõnad jüngritele Peetrusele ja Sebedeuse poegadele, kelle Ta oli endaga kaasa võtnud kui läks Ketsemani aeda palvetama.

Issand oli kitsikuses. Äraandja oli juba lähedal ja Jeesus pöördus Isa poole. Kolm korda. Hetk ei olnud sugugi rahulik ja tavapärane. Jeesus teadis, mis teda ees ootas. Ta oli võtnud endaga kaasa lähedased järgijad, aga nemad magavad…. Ta äratab nad üles ja varsti – jälle magavad.

Kes on öösel pidanud üleval olema ja samal ajal mitte midagi füüsilist tegema teab, et on üsnagi piinarikas mitte uinuda. Tänapäeval kasutavad inimesed erguteid, olgu kohvi või tee või mingid tabletid, et öösel või muidu väsinuna ärkvel püsida. Aga valvamise ja palumise juurde need vahendid nähtavasti ei kuulu. Mina ei ole kordagi palveöödel osalenud ja ei oska sellepärast öelda, kui raske või kerge on valvata ja paluda, kui väsimus ja öine aeg oma mõju avaldavad.

Kui inimene peab valvama ja siiski magama jääb võib juhtuda temaga igasuguseid asju. Mäletan oma sõjaväe ajast, et seal hirmutati ikka sellega, et kui kuskil vahtkonnas öösel magama jääd võidakse sinu püss ära varastada, mis toob kaasa suured pahandused, karistused. Aga magavalt vahimehelt on püss ka selleks ära võetud, et teda ennast selle sama püssiga ähvardada või hoopis maha lasta.

Kui me vaimulikus mõttes magama jääme siis juhtub meiega samuti selliseid asju, mida me ärkvel olles sugugi ei sooviks. Me võime langeda vaimulikus mõttes täielikku viletsusse. Mina ei oska öelda seda hetke mil ma nii-öelda usklikuks sain. Minu vanaema, kellega ma palju koos olin, tema oli see Issanda tööriist , tema kaudu olin Jumala Sõna mõjuväljas algusest peale. Küll on aga minu elus olnud selliseid aegu, mil suhe Jeesusega oli nagu ähmastunud. Uskusin küll aga kogu temaatika ei olnud minu jaoks nii tähtis. Uni oli peale tulnud, kaduv maailm esile tõusnud. Tagasi vaadates võib öelda, et see tõi endaga kaasa vaimuliku viletsuse ja see viletsus laieneb lõpuks kogu su inimeseks olemisele. Hea on kui on siis keegi või miski kelle läbi sind äratatakse, raputatakse õlast, öeldakse – ärka üles.

See oli Ketsemanis- Issand tuleb ja äratab. Või tuleb, vaatab, läheb ära, palvetab ja tuleb uuesti. Teinekord on vaja üsna tugevat raputust, et magaja ärkaks. Aga võib juhtuda ka, et magaja ei ärkagi kohe vaid esmalt hoopis mühatab ärritunult ja magab edasi.

Nüüd on kevad jälle saabunud ja uued algused ees ootamas. Inimesedki elevil nagu kogu loodu- linnud, loomad, taimed. Kõik rõkkab, sidistab ja sädistab ja tärkab. Ja kui me siis mõtleme sellele, et mis on minu osa selles, et inimest aidata leida teed kadumatu juurde. Siis tahaksin ikka öelda, et ennekõike peame enda pärast muret tundma. See valvamise, palvetamise, uinumise lugugi ei ole samaarlaste kohta, vaid Peetrus, Jeesuse lähedane järgija on seal üks peamisi tegelasi. See tähendab, et seal võin olla ka mina ja sina. Ikka peaksime mõtlema selle üle kas ma olen valvaja või kas pea juba nõksatab, et rinnale vajuda või hakkab uni juba võimust võtma. Meie, kes me end kristlasteks nimetame või usklikeks - milline on meie tegelik suhe Jeesusega? Peetrusest ei olnud Ketsemani aias valvajat ja mis juhtus temaga päras - 69. salmis ja edasi, kuni kukk kires?

Äratuskoosolekuid või kuulutustunde vajame kõik. Ei maksagi väga kurvastada, kui väljaspoolt tulijaid on vähe. Seda vajame ka meie ise, vajavad koguduse osadusest kaugenejad , kes veel vahest harva Sõna ümber kogunevad, seda vajavad kadunud liikmed ja muidugi on hea, kui ka uusi tulejaid on.

Mida ütleb vaikne nädal mulle täna, sel 2011 aastal. Vaatan ringi ja üsna hüüan endale ja teistele - on sul aega Jeesusele! Olen viimastel aegadel palju kordi sellel mõelnud. Maailmas on väga palju asju, mis meid Jeesusest eemale tõmbavad. Me muutume vaimselt järeleandlikeks, lepime üha uute olukordadega. Võtame endale ülesandeid, mis on väga vajalikud nii enda kui teiste meelest, aga ometi on see aeg sageli vaid maailma teenistuses. Mõni võib öelda, et sel viisil ei saa asju, tegevusi lahutada ja vastandada. Siiski, UT epistlitest loeme: ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas. Kui keegi armastab maailma siis ei ole temas Isa armastust (1Jh 2,15).

On ju veel teinegi laulusalm, mis Pühakirjast pärit. Jumalariiki, kes otsib kõigepealt ja tema õigust…. Ka otsimine nõuab ärkvel olekut. Vähe sellest, peab üsna terane ja ergas olema, et midagi otsida, püüda leida. Kas meis on nii palju usaldust Jeesuse vastu, et selle järgi elada ja esmalt Jumala riiki ja tema õigust otsida? Otsida esmalt Jumalariiki ka siis, kui üldse „aega ei ole“.

Mt 6,24 Keegi ei saa teenida kahte isandat

Õigupoolest on see tänane loosung esimene osa 24 salmist. Edasi läheb nii: ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida Jumalat ja mammonat.

Jumal ja mammon

Jumal ja patt

Igavene elu ja surm

Siin on kolm sõnapaari. Igast paarist oleks arukas valida üks pool. Kas Jumal või mammon, kas Jumal või patt, kas igavene elu või surm?

Mammon on selline huvitav sõna, mis on meie keelepruuki tulnud Piiblist. See on Jeesuse emakeelest, aramea keelest pärit sõna ja esineb kreekakeelses UT-s võõrsõnana ja ainult Jeesuse öelduna Mt ja Lk evangeeliumis. Sõna sisuks on omand, kasum, raha, kapital. Mammon on Piiblis negatiivse varjundiga sõna ja huvitaval kombel on ta meie ilmalikustunud ühiskonnas selle neg varjundi säilitanud. Teie ei saa teenida mammonat. Mitte raha ja omand ei ole halb vaid siin on küsimus suhtumisest sellesse. Mille me esikohale seame, keda või mida me teenime. Me ju vajame mingeid vahendeid, et oma igapäevast elu elada ja need vahendid, kaasaarvatud raha, omand on selleks et toime tulla. Aga näha on, et inimesed tulevad erinevalt toime. Mõnedel on puudus igapäevasest leivast ja neid ei olegi vähe, teised kulutavad helikopteriga lõbusõitudele, soovahetusoperatsioonidele, seisusekohase elustandardi hoidmisele. Jumal ja raha ei välista üksteist. Kui Sa tuled hästi toime siis on sinu kohus aidata neid, kellel mingil põhjusel ei ole võimalik oma vajadusi katta. Selline suhtumine peaks olema norm mitte jõulude juurde kuuluv ilus komme. Eilses uudistesaates oli videolõik Oleviste koguduse abivajajatele suunatud tegevusest jõulude ajal. See on nüüd meedia sündmuste kajastamise probleem, et nad näevad puuduses olijaid peamiselt jõulude ajal, kuigi paljud kristlikud ja ka muud organisatsioonid tegelevad abivajajate aitamisega aastaringselt. Mammon teenigu inimesi mitte inimesed mammonat.

Jumal ja patt või Jumal ja maailmavürst. Mida siin arutada. Selge see et inimene valib Jumala, sest Jumal on hea ja Tal on palju tõotusi neile, kes teda usaldavad. Üsna tavaline on arvamus, olen usklik, aga mulle ei ole vaja – kogudust, kirikus käimist, palvetunde ja Jumalast rääkimist. Olen oma Jumalaga kahekesi. Jumal ei aseta minule mingeid piiranguid, Ta on lõputu armastus, võtab meid nii nagu me oleme. Ma tahan olla ise enda isand. Ka Jumalat on selleks vaja, aga isand olen ikka mina. Käisin just läinud nädalal üle mitme aja linnas ja külastasin suurt raamatupoodi Viru keskuses. Tahtsin osta vaimuliku sisuga raamatuid. Ja mida siis müüdi? Oli ka vaimulikke raamatuid, kuigi Piiblit ma ei märganud, aga hoopis enam oli eneseabi raamatuid ja kõiksuguseid esoteerika, salateaduse raamatuid. See on ilmalikustunud ühiskonnas tavaline. Inimene on ise enda peremees, isand, mitte Jumal ei ole selleks. Mis takistab praegu veel eutanaasia seadustamist, arvan ,et see on meie kristlik taust. Aegajalt ilmuvad ajakirjanduses ikka teemakäsitlused, mis asetavad eutanaasia normaalsete, kaasaegsete põhimõtete hulka. Mitte Jumal vaid mina ise olen elu peremees, mina otsustan elu ja surma üle. Mina otsustan kas ma abiellun naisega või mehega või elan niisama. Tegelikult Piibel meile seda ei õpeta. Seda õpetab meile hoopis maailmavürst. Tahan sellega öelda, et me ei peaks otsima meile isiklikult meeldivaid lahendusi oma elus vaid peaksimu otsima ennekõike Jumala tahtmist. Mis on Jumala tahtmine konkreetselt minu osas. Milleks olen ma sündinud, miks on ta mind kutsunud? Igavikku lahkunud Priit Rannut ütles oma kõrges eas, et Jumal hoiab teda sellepärast nii kaua siin maailmas, et evangeeliumi kuulutada. Ja tema elu ja ka viimased aastad oligi see – ta suri Tallinnas teel Endla tänava palvemajja, et seal pidada jutlus 4. advendipühapäeva tunnis. Kuulutas kuni surmani veidi enne oma 92. sünnipäeva. Kui me teenime Jumalat siis saame selle, mis Tema oma suures armus meile on tõotanud. Kui teenime maailma ja tema isandat ja selleks maailmaks võime me Ise olla siis on meid ootamas teistsugune tulevik.

Ka tegevusetus on kurja teenimine. Teada on, et kellele on palju antud, sellelt nõutakse palju. Kasvõi lugu talentidest. Seda ei peaks mitte tähtsustuks pidama. Arvatakse, et minul ei olegi mingeid talente. Aga kui järele mõelda siis isegi kõige lihtsamates töödes on inimesi, kes saavad nendega suurepäraselt hakkama ja teised kellele tekitab selle töö tegemine suuri raskusi. Võib olla suurepärane orelimängija ja ta ei suuda üldse olmesfääris hakkama saada, teisalt võib inimesel olla eriline anne lastetööks. Igal inimesel on anded, millega teenida. Tegevusetus sellistes olukordades, kus me peaksime, võiksime tegutseda. Ka see on kurja teenimine.

Kolmas sõnapaar igavene elu ja igavene hukatus on samuti valik, ka siit saab inimese osaks ainult üks kas elu või hukatus. Kahte isandat ei saa teenida. Igavene elu on neile kelle Isandal on igavese elu sõnad.

Piiblis on palju selliseid lugusid, kus inimesed peavad otsustama, keda nad teenivad. Meenutame siin tuntud kirjakohta 1 Kn 18, 21 kui kuningas Ahabi ajal prohvet Eelia käskis rahval otsustada, kas nad tahavad käia Jehoova järel või on Baal nende jumal. Üks tuleb valida. Kolmandat teed ei ole.

Ka Aabram ja Lott pidid valima 1Ms 15-19 ja valik määras ka nende edasise

Ka meie ette asetatakse igal päeval olukordi, kus me peame valikuid tegema. Kahte korraga ei saa. Tuleb valida, keda me teenime, kuidas me seda teeme. Kui meie aeg ja süda kuulub maailma asjadele siis võib arvata, et maailma me ka teenime. See on üsnagi tõsine teema ja minule isiklikult sageli mõtlemiseks kas ma teen õigeid otsuseid, kas minu aeg on õigete asjadega sisustatud, kas proportsioonid on sellised, et saaks öelda kes on minu isand?

Ap 26,22

Paulus ütles: ET MA OLEN AGA JUMALALT ABI SAANUD TÄNASE PÄEVANI, SIIS MA SEISAN, TUNNISTADES NII PISIKESTELE KUI SUURTELE. Ap 26,22

See on Pauluse tunnistus. Ta oli olnud variser haritud ja ustav. Innukas muuõpetuse levitajate tagakiusaja. Siis aga toimus Damaskuse teel sündmus, mis muutis kogu Pauluse järgneva elu. Kuna ta oli innukas kristlaste tagakiusajana siis oli ta ka oma uues elus, Kristuse kuulutajana, innukas. See innukus tõi talle rohkesti ebameeldivusi nende poolt, kelle teenistuses ta enne pöördumist oli olnud. Paulust varitsetakse, püütakse tappa. Nendeks, kes seda teevad ei ole mitte Rooma võimu esindajad vaid suguvennad juudid ise. Nüüd on Paulus nende rollis, keda ta ise alles oli jälitanud, kohtu ette vedanud ja surma saatnud. Kuigi Paulusel oli palju raskusi ei olnud juutidel õnnestunud teda kõrvaldada. Seistes nüüd kuninga ees võib ta tunnistada, et ta on Jumalalt abi saanud.

Pauluse tunnistuse kohta ütles maavalitseja Festus, et suur kirjatarkus on ta jampsima pannud. Ja omavahel arutades nad arvasid, et Paulusel ei ole sellist süüd, mille pärast peaks teda ahelates hoidma. Aga kuna ta ise oli nõudnud keisri kohut siis pidi ta ka kohtu alla minema.

Paulus oli olnud üsnagi täbarates olukordades, ometigi ta ei salanud midagi vaid isegi kuninga ees seistes tunnistas ta Jumalast, kes oli teda imeliselt hoidnud. Pauluse kõne peale ütleb kuningas koguni, et pisut veel ja sa veenad mu koguni kristlaseks.

Usu tunnistamine, nagu see selles apostlite tegude raamatu peatükis on, oli algselt üsna lakooniline – Jeesus on Issand, Messias pidi kannatama ja surnuist üles tõusma. Ajapikku kujunesid välja pikemad ja põhjalikumad usutunnistuse tekstid, mis võtavad kokku kõik selle olulisima, millesse kristlased usuvad. Ka lauluraamatu lõpus on üks tekst, mis kasutusel juba aastasadu - apostlik usutunnistus. Kui me erinevate koguduste liikmetena mõnes küsimuses oleme eriarvamusel, siis apostliku usutunnistuse tekst on see, milles kõik võiksime olla ühel meelel. Siin loetakse üles ristiusuõpetuse tähtsaimad punktid, kui nii võiks öelda. Mõned arvavad, et need usutunnistused on ajalugu ja olid vajalikud siis, kui ristiusuõpetus oli kujunemisjärgus ja rünnatud erinevate eksiõpetuste poolt. Aga samas ei ole usutunnistus siiski oma aktuaalsust ka tänasel päeval kaotanud. Ikka on inimesi, rühmitusi, liikumisi, kes ühe või teise usutunnistuse punkti küsitavaks kuulutavad ja sel viisil püüavad ka Jumala Sõna väänata. Kellele ei meeldi neitsist sündimine, kes juurdlevad ülestõusmise võimalikkuse üle, kellele on Pühast Vaimust saamine probleemiks. Minu arvamus on küll, et usutunnistus sellisena on ka tänasel päeval vajalik ja ta võiks meil ka peas olla. Sellel on see praktiline väärtus, et kui me räägime oma usust siis on meil peas nagu kondikava sellest, mida üks kristlane usub.

Selliselt sõnastatud usutunnistustekstid ei asenda muidugi inimese enda, isiklikku tunnistust sellest, mida tema on kogenud, kuidas Jumal tema elus on toiminud ja toimimas. Vahest tahetakse neid tunnistusi nagu vastandada, et üks on õigem või parem, kui teine. Aga mõlemal on oma roll. Miski ei saa asendada inimese isikliku tunnistust. See on tõendus, et meie Jumal on elav Jumal. Ta ei ole ennast ilmutanud mitte ainult aastatuhandeid tagasi Iisraeli rahvale vaid on täna, aastal 2010 samuti tegutsev. Me saame tema poole pöörduda, saame kogeda palvevastuseid, oleme sageli imeliselt hoitud. Mõned kuulevad veel midagi rohkematki oma kõrvaga või antakse nägemusi. Kindlasti on õige see laulusalm – ainult see, kes vaatab elu lähedalt, näeb Jumala imesid. Peaksime olema tähelepanelikud, erksad. Märkamisega on ju nõnda, et inimene, liikudes ringi ei pruugi midagi märgata. Samas teine inimene samal rajal võib nähtust pikki lugusid jutustada. Jumal oma suuruses ei pruugi olla pealetükkiv ja käratsev. Jumala kohalolu kujutatakse Piiblis tuulepuhanguna, mis toob endaga kaasa vaid sahina või oksa liikumise.

Oma tunnistuse andmine võiks kõige loomulikum asi olla. Me ju ikka räägime, mis meie elus juhtub, miks peaks siis jääma kõrvale need imelised seigad, mis on seotud Jumala lähedaloluga, abiga. Selge, et tunnistamine ei saa inimesele olla mingiks kohustuseks. Igasugused sellelaadsed kohustused pigem kahjustavad, kui kinnitavad.

Kuidas on minu isiklike tunnistustega, koguduses, maailma ees? Paulus ei tunnistanud mitte ainult usuvendadele, õdedele, vaid ka neile, kellelt tal ei olnud loota imestust, rõõmu, tunnustavaid sõnu, vaid hoopis sõimu ja ka füüsilist vaenu. Kui palju julgen mina rääkida Jeesusest, Jumala tegutsemisest täna, minuga? Selleks on julgust vaja. Aga mitte ainult julgust vaid ennekõike usku, kindlust. Tunnistamise juures ei ole tegelikult isik sugugi oluline, kes tunnistab, vaid oluline on see, kellest tunnistatakse. Tunnistaja on üksnes vahendaja. Ta on vajalik, aga mitte peamine. Siin on kindel vahe maailma arusaamadega, nagu me neid loeme, kuuleme, kus inimene mingi asja tunnistajana ennast esile toob või tahab selle eest veel mingit hüvitist saada. Tunnistus on venna kinnituseks, Jumala kiiruseks.

Ka tegu on tunnistus. Arvan, et kui Paulus oleks tumm olnud, oleks ta ometigi tagakiusamise alla langenud. Öeldakse, suudaksin ma olla heaks tunnistuseks Kristusest. Täna on see eriti oluline. Sageli on sõna sedavõrd devalveerunud, et inimeste usaldus erinevate kõnede, kõnelejate, lubaduste, lubajate vastu on väga väike. Seevastu tegu, inimese elu on hoopis kindlam tõendus. Inimese püüd elada kristlasena oma kogukonnas on kahtlemata samas ka usutunnistuseks, mis tekitab ümbruskonnas huvi ka õpetuse vastu, suurendab inimeste usaldust ja lõhub barjääre.

Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ja mind /Paulust/, tema vangi, vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast Jumala väe abil, kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Jeesuses Kristuses enne igavesi aegu, nüüd on aga saanud avalikuks meie Päästja Kristuse Jeesuse ilmumise läbi, kes on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse, mille kuulutajaks ja apostliks ning õpetajaks mind on seatud / P 2. Kiri Timoteosele 1, 7-11/

Aamen.

On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ja nautida head, hoolimata kõigest oma vaevast. /Koguja 3,13/

Meil on masu ehk majanduslik surutis, meil on perekonna kriis, moraali kriis, kiriku ilmalikustumine, koguduste kahanemine. Meil on enda isiklikud kriisid. Väidetakse, et isegi 2 aastastel on kriisid ja 4 aastastel ja muidugi teismelistel. Ajalehtedes ja uudistes igal pool kuuleme ebaõnnestumistest ja hädadest. Ja kui me inimestena kohtume üksteisega, kipuvad ka jututeemadeks olema raskused, hädad, õnnetused. Muret ja vaeva on meie ümber palju, aga kummalisel kombel tahame veel vaadata lavastusi haiglatest, tapmistest, olla kaasas kiirabibrigaadidel.

Miks ometi? Kas suudab siin veel keegi rõõmu tunda?

Räägitakse, et nõukogude riigis valitses tõsidus ja kurjus, elu oli rõõmutu. Aga kas see on ikka vaid selle perioodi ja selle riigi omapära?

On inimesi, kes suudavad ka raskustes ja isegi kannatustes rõõmsaks jääda. Nõnda on nad suureks toeks oma kaaslastele- mõjuvad rahustavalt, lootusrikkalt, aga mõnikord ja mõnedes inimestes ka ebalust tekitades. Selline olukord on ju ebatavaline. Aga inimene, kes on Jumala Vaimust puudutatud ongi maailma jaoks ebatavaline. Tema usub ju seda, mis oli kreeklastele narruseks ja meie rahva enamus võib selles mõttes ennast samastada UT aegse kreeklaskonnaga.

Kaeblemine on hoopis tänane norm, mitte rõõm ja tänulikkus. Kaeblemine, see on kõigile mõistetav. Aga inimene vajab rahu, vajab rõõmu.

Vaatasin läinud nädalal meie hukkunud sportlase ärasaatmise videolõiku Kaarli kirikust, kus kõneles ka Tiidrek Nurme. See oli rahu, mis temast õhkus, kui ta edastas leinatalitusel armastuse sõnumit. See oli rahu, mida võib vaid Jumal anda.

Koguja, kes on Piibliraamatu tuntud pessimist, ütleb tänases päevatekstis, et inimese võime tunda rõõmu, vaatamata elu raskustele ja muredele, näitab, et ta on saanud osa Jumala annist.

Kui meie elu ehk ei lähe nõnda nagu me loodame, kui meie palved jäävad vastuseta, võime ometi kindlad olla selles, et kõik meie päevad on Jumala käes. Jumal toimib teinekord meile mõistmatul viisil, ta on ju Jumal, Jumal Kõigeväeline ja meie üksnes inimesed. Tema teab mida me tõeliselt vajame, tema kaalub meie palved.

Kõigi raskuste kiuste tunda rõõmu. Mõelgem, selleks on ju niipalju põhjusi! Taotleme rõõmu, palume rõõmu! Rõõm on üks Vaimu vili nagu Galaatia kirjast loeme. Jumal võib ka melanhooliku koleerikuks või sangviinikuks muuta, kui ta seda tahab.

Me tahame ikka Jumalale piire seada, aga mida teab inimene oma Loojast? Inimene teab Jumalast Tema ilmutuse, loodu kaudu, aga seda ei saa öelda, et me teame Jumalast kõik, et me suudame kõik ära seletada. Igal pühapäeval ja ka teistel päevadel kuuleme jutlusi, kõnesid, mille aluseks on Pühakirja tekstid, ehk Jumala ilmutus, mis on kogutud Piibliraamatusse. On paljugi erinevalt mõistetavaid kohti või hoopis raskesti mõistetavat või vastuolulist. Aga kas inimene suudabki kõike mõista? Inimene ütleb, et on viga, ega seal ka kõik ei klapi. Või öeldakse, et inimene on kirjutamisel mängus ja sealt ka inimlik, mis on puudulik. Ometi peaksime usaldama Jumalat ja tema Sõna ja leppima asjaoluga, et kõik ei ole siin meile mõistetav.

Koguja ütleb 8,16 Kui ma pühendaksin oma südame tarkuse õppimisele ja tegude vaatlusele, mis maapeal tehakse päeval ja ööl ilma undki silmi saamata, siis ma nägin kõigist Jumala tegudest, et inimene ei suuda mõista, mis sünnib päikese all; kuigi inimene näeb otsides vaeva, ta ei mõista. Jah, kui isegi tark ütleks, et tema teab, ta siiski ei suudaks mõista.

Käes on september ja ilmad on vihmased ja üsna pimedad. Koolivaheaeg on lõppenud, enamiku töölkäijate puhkuski on möödas. Päikese ja soojaküllane suvi on mööda saanud. Kui palju võib ümbritsev meie meeleolu mõjutada? Kindlasti on sellel oma osa. Aga rõõm Kristuses ja rahu olgu meie saatjaks igasugustes olukordades. Kui see rahu ja rõõm kipub otsa saama on meil alati võimalus pöörduda oma Taevase Isa poole ja tema ei jäta meid ka raskustes, muredes ja sügise pimeduses. Tema annab mida me vajame.

On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ja nautida head, hoolimata kõigest oma vaevast. /Koguja/

Jehoova on mu karjane!

Tähendamissõna kadunud lambast , Mt 18,12-14Lk 15, 4-7:
KES TEIE SEAST, KUI TAL ON 100 LAMMAST JA TA ÜHE NEIST KAOTAB, EI JÄTA NEED 99 KÕRBE EGA LÄHE KADUNULE JÄRELE, KUNI TA TEMA LEIAB? JA KUI TA ON LEIDNUD, VÕTAB TA RÕÕMUGA TEMA OMA ÕLGADELE. JA KUI TA KOJU TULEB, KUTSUB TA KOKKU SÕBRAD JA NAABRID NING ÜTLEB NEILE: RÕÕMUTSEGE ÜHES MINUGA, SEST MA LEIDSIN OMA LAMBA, KES OLI KADUNUD! MA ÜTLEN TEILE, NÕNDA ON TAEVAS ÜHEST KAHETSEVAST PATUSEST ROHKEM RÕÕMU KUI 99 ÕIGEST, KES PATUKAHETSUST EI VAJA.
Karjasel on 100 lammast. Ühel hetkel on üks lammastest kadunud.
Mida teha? Mida mina teeksin, kui ma oleksin karjane?
Ma ei ole tegelikult kunagi karjasena karja hoidnud ja veel vähem lambakarja kuskil mägisel maal. Kindlasti on ka seal karjastel oma võtted, kuidas karja koos hoida, kuidas juhtida lambaid ühest kohast teise, otsides rohtu ja karjale vajalikku vett.
Mind on ikka pannud mõtlema see tähendamissõna algus – missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta neid 99 kõrbe, ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab. Mina küll ei söandaks jätta 99 lammast ja minna otsima seda ühte. Eks või muidugi öelda, et need 99 ajati ennem turvalisse paika ja siis mindi kadunut otsima või oli seal veel teisigi karjaseid. Aga seda ei ole ei evangeeliumi tekstis meile öeldud. See võib olla ainult meie arvamus, et tähendamissõnast paremini aru saada. Aga kas on õige nõnda meelevaldselt toimida?
Reiner Kanzleiter on öelnud, et see tähendamissõna on Jumala ja inimese vahelise armastuse lugu.
Abiks on Erich Friedi luuletus „ See on mis ta on“.
See on absurdsus, jama ütleb mõistus. See on mis ta on ütleb armastus.
See on õnnetus ütleb kaalutlus. See ei ole muud, kui valu-ütleb hirm.
See on perspektiivitu ütleb taip. See on mis ta on ütleb armastus.
See on naeruväärne ütleb uhkus. See on kergemeelne ütleb ettevaatlikkus.
See on võimatu ütleb kogemus. See on mis ta on ütleb armastus.

Üks on kadunud. Üks laps jättis pühapäevakooli. Üks inimene leidis teise tee. Kes jätaks 99 sinnapaika ja läheks seda ühte otsima. Mis saab siis teistest. Miks minnakse seda ühte otsima? Põhjus on ainult selles, et see üks on meile tähtsaim kõigist. Siin ei saa mõistuslikku seletust olla. Kui me kalkuleerima hakkame siis me nii ei käitu.
See on õnnetus, ilma mingi kahtluseta. Kui me kaalutleme, järele mõtleme siis on ju alati nõnda olnud, et mõned inimesed jäävad kogudusest kaugele, lähevad ära, leiavad endale teise tee. See lihtsalt on nii. Nagu õnnetus, õnnetusi juhtub ikka. Ülejäänud inimesed on ju alles jäänud, vaatame kuidas nendega koos edasi minna. Kui selle õnnetusega palju tegelda, võib veel asi hullemakski minna. Oleme parem koos ja tunneme end hästi.
See ei ole muud, kui valu ütleb hirm. Jätta ülejäänud 99 ja otsida seda ühte, see on nii vaevarikas. Kui ta juba kord läinud on siis on tal ka põhjused, miks ta nii otsustas. Kui mina teda veel tagasi tahan ei ole see kindlasti meeldiv, saan kuulda palju sellist, mida ma kuulda ei taha, mis minuski võib-olla küsimusi püstitab. Ma ei suuda seda süü koormat kanda, see muserdab mind, see on mu elu raskeks teinud, ütles kord üks kogudusest kaugeneja. Tema tee viis nende hulka, kus õpetatakse, et minul ei olegi pattu vaid see mis mind vaevab selle olen pärinud vanematelt. Selle süü lunastamiseks ei ole vaja Kristuse verd. See ei ole kaugeltki meeldiv, kuulata selliseid sõnu oma endise kogudusevenna suust.
See on perspektiivitu ütleb taip, see on naeruväärne ütleb uhkus. Me oleme ju proovinud, aga mingeid tulemusi ei ole. Oleme otsinud, oleme kutsunud, oleme aega võtnud, inimesega tegelnud, palvetanud, aga tulemust ei ole. Kui me sedasi edasi tegutseme võime hoopis narriks jääda. Ta juba suhtubki minusse natuke imelikult. Tegelikult on ta ju täiskasvanud inimene ja ise teab, mida teeb. Ja kas tänapäeval, arvamuste paljususe juures on sobiklikki sedasi inimest mõjutada? See on mis ta on ütleb armastus.
See on kergemeelne ütleb ettevaatus, see on võimatu ütleb kogemus. No kuulge, jätta 99 omapäi ja minna seda ühte otsima, see on ju sulaselge kergemeelsus. Riskid on liiga suured. Mis siis saab, kui vahepeal midagi juhtub? Kui tuleb äkki röövloom või varas ja viib veel mõne lamba minema. Ei, parem on jääda siiski nende 99 juurde. See ei ole ju mõeldav, et jätta 99 ja minna 1 otsima. Kes seda ennem on teinud. Kui üks kogudusevanem jätaks oma karja ja läheks ja tegeleks ühe kadunud hingega siis võib tulla hoopis selline olukord, et koguduse jaoks on ka karjane kadunud ja hakatakse nurisema või isegi uut töötegijat otsima. See on võimatu, nõnda käituda. Aga armastus ütleb, see on mis on.
Kui räägitakse koguduse kasvamisest siis tahetakse, et tulijaid oleks ikka palju. Aga peaksime rõõmustama iga üksiku üle.Ei ole nähtavasti ka mingi uudis, et peaksimegi keskenduma mitte hulkadele vaid ühele. Kuigi ka hulkadele mõeldud ettevõtmised on vajalikud nagu ka usuõpetus on vajalik, kuigi see ei tee usklikuks, annab ta ikkagi inimesele orienteerumisabi mittemateriaalsetes küsimustes.
Maailma teedel uitajad ei ole püüdjale kerge saak. Täielik pühendumine tuleb kindlasti kasuks. Püüame jätta kõrvale kõik kaalutlused, mis takistustena püüavad näida. Ainult armastus oma ligimese vastu, hukkamineva vastu - see saab olla selleks põhjuseks miks minna ja otsida.

Kas te olete eksinud lambaid ilma kõrbes ja orgudes nüüd
nõnda otsimas hoolsalt käinud, kui Jeesus on otsinud meid?
Kas te olete jälgi mööda kuristikku neil järele läind,
kuni väsind ja ometi rõõmsalt oma lamba sealt koju ka viind?

See on see laul, mis on minu südamele ikka koputanud.
See on ju iga kristlase kohus. Aga et ta oleks mitte kohus vaid soov, igatsus aidata inimesi kuulda Kristuse kutset.

20. Juulil 2010, Lui Remmelg, Pühalepas