Sõitsime Haapsalust Nissi poole. Mina olen vaid üks kord
Nissist läbi sõitnud, kuigi Tallinn- Haapsalu maanteelt olen Nissi kiriku
siluetti imetlenud aastakümneid. Tänu üle põldude paistvale kirikule jõudsime
ilma ekslemata kohale. Nissi tundus mulle ühe kompaktse asulana, milles tooni
annavad suured paneelelamud, jaanipäevaaegsete kõrgete keraheinaväljadega.
Nostalgiline mälestuspilt lapsepõlvest, mil iga vaba tee- ja kraaviäär, õuenurk
pidi andma talveheina üksiklehmapidaja elu ja pensionitoele.
Kui sageli on vaja kirikut või palvemaja otsida kuskilt
metsast või muidu üksildasest paigast, kuna asustus maal on aastasadade jooksul
nihkunud siis Nissis on teisiti – kõik on koos. Palvemaja kõrval on kohe
korruselamud ja väikese jalutuskäigu kaugusel kirik ning kogudusemaja. Näha on,
et koguduserahvas oma hoonete eest hoolitseb. Palvemaja on ilusate hooldatud
lillepeenardega ja kirik ning selle ümbrus paljudele eeskujuks.
Vennaste suvepäev tõi koosolekutele avatavalt üle 100
inimese. Päev algas hommikul kell 10 avakoosoleku ja piiblitunniga ning lõppes
kella 7 paiku õhtul muusika- ja misjoniõhtu ning lõpusõnadega. Paljud
olid terve pika päeva, mõned jälle hommiku - või õhtupoolsetel koosolekutel.
Avakoosolekul rääkis peavanem v Haamer muuhulgas sellest,
mis on siis vennastekogudus, milline roll on olnud kogudusel minevikus ja
millele peaksime praegu enam keskenduma. Kogudus on väike, aga on olemas see
seeme, see seemnevili, mis võib võrsuda ja vilja kanda. Vend küsis, kas oleme
valmis end täielikult andma Jumala kätte ja ütlema – kasuta mind?
Piiblitunni pidas v.
Ehasalu Valgamaalt. Teema oli misjonist, aluseks UT Apt raamat. Üles kerkis
jällegi see küsimus: “Mida teha?“ Kas peame ootama, et inimesed tuleksid Jumala
kotta või peame ise aktiivsed olema ning tegutsema? Seekord jäi kõlama
seisukoht, et meie istume paigal ja inimesed tulevad meie juurde kogudusse –
see on Piibli järgne õpetus. Nagu nelipühapäevil, inimesed tulevad ja
veenduvad. Arusaamine, et meie peame minema inimeste juurde on väga laialt
levinud. Aga kas? oli v. Ehasalu küsimus kuulajatele.
Lähemalt puudutati veel küsimusi keeltega rääkimisest, UT ja
VT suhtest, otsimisest.
„Jumal otsib inimest, mitte inimene Jumalat, mis on aktiivse
inimese mõte, aga ei ole kunagi nõnda“ oli õpetaja väide, mis mõnelegi
mõtteainet pakkus.
Piiblitund tekitas mitmeid küsimusi käsitluse osas ja mõned
küsimused kuulajate poolt ka esitati. Omalt poolt arvan, et seda teemat
jätkunuks mitmeks päevaks ja oleks ehk võinud veel väiksemateski ringides
arutada ja oma küsimustele julgemalt vastuseid nõutada. Siiski oli päevakavas
piiblitunniks vaid üks tund. Aga oli huvitav ja kuulajaid haarav ettekanne.
Päeva esimene pool lõppes lõunasöögiga. Kohal oli ehtne
puudega köetav välikatel ja maitsev supp valmis kohapeal. Perenaised olid
sedavõrd tagasihoidlikud, et minusugune hajevil inimene ei märganudki, kuidas
see toitlustamine kõik korraldati.
Pealelõunases kuulutustunnis kõnelesid palvemajade
esindajad. Nissist vend Jüri Pootsmaa, Tallinnast Harku tänava palvemajast õde
Laine Pootsmaa ja Endla tänava palvemajast vend Endel Mikker, Pikaverest õde
Silvi Lootsmann, Hagerist vend Agu Kaljuste, Pühalepast vend Lui Remmelg,
Nabalast vend Jaane Lend.
Kõnelesid veel Urmas Oras Tartust ja Elmar Reinsoo
Kihelkonnalt Saaremaalt.
Vend Pootsmaa Nissist rääkis palvemaja ajaloost. Selle kandi
rahvas oli jõukas ja üksmeelne. Palvemaja ehitati üles 10 kuuga. Peale
palvemaja võõrandamist hoiti seal isegi laskemoona. Hiljem jaotati maja
vaheseintega korteriteks ja oli kasutusel elamuna. Kui vaadata palvemaja lage
on ka täna näha väikeste korterite asukohad.
Praegu on palvemaja
korrastatud, ruumid on heledates
toonides ja valgusküllased. Ka ümbrus on hooldatud ja õiterohke. Vend Pootsmaa
ütles, et on seda tänast päeva
igatsusega oodanud ja tänab Jumalat, et siin Nissis on see seeme säilinud.
Üldlaule saatis õde Maarika Kahar Endla tn palvemajast. Õde
Varju Kunz astus üles soololauludega. Taaniel, Tobias ja Anna Elisabeth Remmelg
Pühalepast laulsid kaks laulu – „Sama
taevas, sama maa“ ja „ Päästa Eesti rahvas“. Kõige jõulisema heliga teenis
Hageri koguduse puhkpill.
Päeva lõpu muusika – ja misjoniõhtu oli Juha ja Anu Väliaho
juhtida. Muusika osas teenis perekond Jalakas. Vend Jaanus Jalakas Kuusalu
palvemajast ütles ka tervituse. Õde Anu Väliaho rääkis misjonitööst Venamaal
hõimurahvaste juures.
Aga aeg oli möödunud märkamatult ja päev veerenud õhtusse.
Üheksa tunni sisse oli mahtunud väga palju. Väga palju. Pidin jälle tõdema, et
olemise ja jutuajamise aega ei jäänudki. Kui siis küsiti, kas keegi on selle
vastu, kui ka järgmisel aastal kokku tulla, ei olnud ainsatki häält. Tänu
Jumalale selle võimaluse eest olla koguduse osaduses. Tänu korraldajatele ja
kohaletulijatele.
Loodan küll, et ka järgnevatel aastatel leiame selle
võimaluse kord aastas ühes palvemajas terve vennastekogudusega koos olla.
